Looduse lemmikud. Tere, loodusesõbrad, täna läheme avastama Tartuma looduse pärle Emajõgi, Järvselja ürgmets, Piirissaare üks oma kordumatus põnevuses ja loomulikult on palju teisi kohti veel. Teejuht ennekõike Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Võtame siis Tartu linna piires. Mida huvitavat loodus seal pakub ja see Tartu linnuse kujunemine selle koha peale see ei ole mitte juhuslik, vaid just looduse poolt tingitud, sest Suur-Emajõe keskjooksul on siis kõrged kaldad ja sinna veetee äärde oli üsna paslik just oma tugipunkt luua. Aga kui me vaatame, millest siis need kõrged kaldad ka tehtud on, siis leiame jällegi tuttava devani aegse liivakivi millest on olnud juttu siin varasemates saadetes ja üheks selliseks heaks kohaks, kust saab seda liivakivi paljandit vaadata on siis kalmistu paljand, see on Tartu kontekstis siis üle jõe Nendest, punaka tõest, liivakivi paljanditest on leitud meile teadvusele üsna tähelepanuväärseid leide, nimelt rüükalade ja ja lõuatute esindajaid, need on siis noh, praeguse aja loodusest, mis meil kõige lähemad sugulased veel täiesti elavate kirjas on, on sõõrsuud, ehk siis silmud kes siis on sellest ajaperioodist pärit ja teine veel devoni liivakiviga seotud nähtus on veel Tartu linna piires, kohese on Aruküla koopad ja nende kohta on jälle see tekkelugu on erinevaid versioone, osaliselt ilmselt on tegemist siiski looduslike koobaste ka, aga mida on siis tugevalt ka inimkäsi laiendanud ja neid koopaid on siis kasutatud nii pelgupaigana kui siis hilisemal ajal hinged osi panipaikade. Nii et see devoni, liivakivi koobastik, see on, on ka kohe Tartu linna piires täiesti vaatamisväärne. Emajõega keset Tartu linna kaasneb igasuguseid huvitavaid nähtusi, aga Emajõgi voolab ka Tartu linnast välja ja voolame siis nüüd kusele Emajõega ja vaatame, mis temaga mujal juhtub. No siis tuleb kõigepealt vaadata, kust ta pihta hakkab ja siin, nagu me teame, meil on nagu kaks Emajõgi, on väike Emajõgi ja, ja Suur-Emajõgi. Nüüd, kui mäletada, käsitleme ühe Emajõe Ena ehk sellise ema lättena kallastel, siis elu keerlema hakkas inimestel siis Väike-Emajõgi, nagu me mäletame, hakkas pihta pühajärvest ja tema pikkus kuni Võrtsjärveni jõudmiseni on umbes 80 kilomeetri kanti, aga nüüd edasi Võrtsjärvest siis praegusel hetkel siis Peipsini voolav osa, nimetame teda siis Suur-Emajõeks või, või lihtsalt Emajõeks. Tema pikkus on siis praegusel ajal ümmarguselt 100 kilomeetrit. Miks ma räägin siin ümmarguselt? Noh, viimasel ajal on tegelikult üsna mitmetes foorumites probleeme tekkinud meie veekogude parameetritega aga teatavasti vooluveekogud, kui nad voolavad, siis, siis nad uuristavad ühelt poolt neid kääre juurde mõnes kohas soodid lõigatakse läbi ja, ja vesi hakkab soolama. Jäävad sellised vanajõe sängid ja siis inimkäsi on ka nii, nii teinegi kord lõdvendanud jõgesid ja noh, kui me võtame näiteks riikojaaegse tööd ette, siis reel kahekümnendatel aastatel oli Emajõe-Suur-Emajõe pikkuseks näiteks 117 kilomeetrit ehk siis 17 kilomeetrit on kuskile nagu ära kadunud ja nahk kogu Nende looduslike veekogude parameetrite täpne tagaajamine ei vii meid eriti kuskile, sest looduses kõik muutub ja kõik sõltub ka siis selle kaardistamise ja mõõtmise täpsusest. Kas me mõõdame neid kesk telge pidi või ääri pidi, me saame juba erinevaid pikkusi on võimalus, et need kaotatud kilomeetrid tulevad mingitel põhjustel mingi valemiga ükskord tagasi ja miks mitte sellepärast, et kogu aeg mandrid tekivad, aga edasi looked suurenevad ja nii see vesi leiab endale jälle uue sängi ja jälle tekib pikemaks. Teiselt poolt muidugi jälle jälle võib seda lõheneda, sest kuskilt lõikab veedee lihtsalt lühemaks. Nii et selles mõttes, kuidas on mõistlik rääkida nii-öelda suurusjärkudega, et umbkaudu 100 kilomeetrit, see jääb hästi meelde ka, et et meie üks tähtsamaid jõgesid on siis 100 kilomeetrit pikk. Aga nüüd siis Suur-Emajõe alguse poole pealt allavett liikuma hakates. Tegelikult, millest me räägime, me nüüd teame, et Emajõgi voolab Võrtsjärvest Peipsi järv. Aga see pole ka alati niimoodi üldsegi toimunud, nimelt kohe peale jääaega jälle tuleme jääaega tagasi, me ei saa üle ega ümber, sellest voolas Emajõgi hoopis testini ehk siis Peipsi järvest sõbralt Võrtsjärve, sealtkaudu edasi mööda Pärnu jõge, siis Pärnusse välja. Aga kui neid jää taandus pidevalt ja veetase hakkas langema ja Peipsi järv kaasa ei kogu aeg vabamaks ja tekistis ühendas juba Narva jõge pidi Soome lahega siis pöördus ka Emajõgi oma vooluga Võrtsjärvest Peipsi poole, aga nüüd siis juba eelmises saates räägitud Adam veidiast piirkonnast, kuna sinna suubub hästi suure valgalaga jõgi lisajõgi. Ja teatavasti kui suured veemassid liiguvad, siis otsivad Nateedike madalama koha poole ja kõrgvee ajal tegelikult need Bebe jõe suudmest kuni Võrtsjärveni voolab iga kevadel või surve ajal vesi ikkagi vana rada pidi. Kui jälle veetase on madalamaks läinud, siis siis pöördub ta uuesti Peipsi poole seal. Nii et selline üsna huvitav loodusnähtus meie Võrtsjärve lähistel, selline iseloomuga iseloomuga jõgi tahad voola teisele poole, ei taha, keerab teisele poole. No Emajõe kaldad on ka täiesti omaette nähtus, et ülemjooksul laiub soid ja heinamaid, mis siis suurvee ajal on puhta vee all? See on jah üks huvitav loodusnähtus ja neid uuemal ajal on hakatud rääkima sellisest nähtusest nagu ökosüsteemsed, teenused, ehk siis loodus pakub meile teatud hüvesid ja teenuseid. Ja Alam-Pedja piirkond, kus on nüüd madal ürgVõrtsjärve nõgu, see on nüüd üks selline kant, mille üle Tartu rahvas peaks väga rõõmus olema ja ongi rõõmus, sest see hoiab ära suured kulutused, mida muidu peaks Tartu linn enda elamute kaitseks tegema. Nimelt noh, me ikka kuuleme, et Kesk-Euroopas, nii kui on suuremad vihmasajud või, või kevadise suuremad lume sulamised, siis järgneb, mis enamus linnu upub. Ja see, see on, tegelikult on väga lihtne põhjus, et sealsed jõed on ära kanaliseeritud ja kui seal kuskile kõrvale minek, Ta ei ole siis kiiresti vesi voolab seda kanalit mööda ja kui seda tulva on palju, siis Veetase muidugi kiirelt tõuseb ja ongi üleujutus käes. Need Tartu linnal on selles suhtes hästi vedanud, et et kui suurvesi hakkab näiteks Võrtsjärve poolt tulema, siis läheb tervelt nädal või, või isegi poolteist nädalat aega selleni, kui veetase oluliselt hakkab tõstma Tartu linnas. Tavaline veevoolu kiirus Emajões on umbes kolm ja pool kilomeetrit tunnis, mis lihtsa aritmeetika järgi noh, see 30 kilomeetrit 10 tundi peaks juba kohal olema, aga, aga me ootame seda või see, see tuleb alles nädala pärast või veelgi rohkem aja pärast. Ja põhjus on imelihtne. Et kuna seal on madalad kaldad, siis kogu see tulvavesi valgub nii luhtadesse kui lammi metsadesse laiali suurele alale ja see ala puhverdab selle äkilise veetõusu. Ja siis, kui vaikselt edasi voolab ja noh, tropid lähevad näiteks Peipsi poole pealt ära, siis valgub jälle metsaalune tühjaks ja luha tühjaks. Nii et see on selline tasakaalustav süsteem. Muidu, kui nüüd Alam-Pedja piirkond oleks näiteks kanalis, siis oleks ilmselt iga aasta täiesti kindel, et Tartu madalamad osad supilinn näiteks käiks ikka vee all iga aastal korra. Ühesõnaga Tartu muutuks Veneetseks, jah, ehk siis oleks vaja ehitada kõrged tammid, mis selle Emajõe vee köik sealt majade vahelt ära juhiks või sinna ei laseks valguda. Aga Emajõgi on ka üldiselt selline rahulik kui vooluga ja see mängib siin ka oma väikest rollide. No kuna tegemist on just sellise jääaja aegs nõoga, nii Peipsi pool, kui siis Võrtsjärve pool on sellised madalad alad ja see langus ei ole kuigi suurkogu tema 100 kilomeetri jooksul siis siis ongi et voolukiirus on ainult siis kuskil kolm, kolm pool kilomeetrit tunnis, noh, sellises vabamas sängis loomulikult, kuna tegemist on veel just Alam-Pedja piirkonnas selliste vanajõgede soppidega, kus, kus vesi peaaegu et ei liigugi, aga pikema aja jooksul ikkagi vesi vahetub seal. No kusjuures sedasama Alam-Pedja vanajõed on väga olulised meie kalavarude jaoks, sest needsamad luhad Ja vanajõed on kudealadeks nii Peipsi kui Võrtsjärves elavatele kaladele paljudele noh, näiteks on on siis latika üks olulisi kudealasid Alam-Pedja all või siis tõuge kudealad, nii et Alam-Pedja on üks võtmekoht. Kui palju meil kala Peipsis ja, ja Emajões ja Võrtsjärves ka püüda? Looduse lemmikud. Need olulised kala. Koelmualad on aga meie inimtegevuse või inimtegevusetuse tõttu sattunud suurde ohtu, sest ega meil ju sellist mahedat põllumajandust ja ja luhaheinamaade kasutamist enam suurt ei ole. Ja praegu tänu looduskaitse rahastamisele taastatakse ja hooldatakse neid. Neid luhaalasid Alam-Pedja all näiteks sadade hektarite viisi, mis veel viis-kuus aastat tagasi oli üsna võsastunud. Nüüd, kui lohad võsastuvad, siis sellega kaasneb ka see, et kala ka ei saa seal kudeda. Sest miks näiteks haug luhas koeb, on see, et seal on madalvesi, see vesi soojeneb hästi kiiresti, aga kui, kui see vesi on neid põõsaste või, või võsa varjus, siis siis takistab kogusada maimude arengut. Ja teine oht, mis veel seal Alam-Pedja oli ja mis on nüüd Life'i projekti raames osaliselt parandatud, on siis need vanajõe sängid, mis veetaseme languse ajal jäävad eraldatuks põhijõest. Ja niimoodi jäävad siis maimud sinna lõksu, enam ei pääse jõkke ja noh, seda jõge mööda siis ka ei võrdsuvega Peipsi poole minema. Nüüd siis jah, sellise toreda nimega LIFE projekt, nagu häpifis selle raames siis on, on terve rida neid vanajõgede ühendusi taastatud ja loodud siis kaladele tingimusi, nii et nad saaksid rõõmsad kalad olla. Nii kui nende allavoolu liikudes jõuad Emajõe suudmealale Emajõe suudmeala on meil tuntud siis Emajõe suur Soona, aga tegelikult on seal jällegi terve rida soid. Su osi on juba terve soostik ja see soostik järjest laieneb. Sest Ühes varasemas saates me rääkisime ka, et Peipsi järve see osa juba mitte ei tõuse, maapind vaid, vaid vajub. Ja selle vajumise tagajärjel siis valguke muidugi vett peale. Nüüd aga kui me vaatame ajas tagasi, siis Emajõe suudmealal praegusel suudmealal, siis on kõige vanemad selle piirkonna asustusalad ka leitud ja märkimisväärne on see, et need hakkali ja Kullamäe asustuskohad, need on praeguseks üle kolmemeetrise turbakihi all. See näitab tegelikult siis seda, et maapind on tõesti vajunud ja, ja soostumise taga ja jälle on siis aegade jooksul juba kujunenud nii paks turbakiht sinna peale. Kui me nüüd kogu seda kompleksi vaatame, siis see siin on, see on samamoodi, selles soostikus on terve rida järvi, millest suuremad on siis koosa järv ja kalli järv ja Leegu järv mis on suhteliselt madala sügavusega ja kõik nad on jällegi olulised kalade koelmualad. Nii et et see piirkond või neid inimasustust vaadata, siis on jällegi üsna tühi, sest sooske siis ikka nii väga jalgupidi vees kogu aeg tahab elada. Ja sellele piirkonnale on siis iseloomulik see Need kunagised liikumised on köik toimunud veeteed pidi. Nii et kuna vool on seal aeglane, siis sisuliselt sisuliselt ei pane seda voolu mõju nagu tähelegi, nii et rahulikult võib ka sõudepaadiga vastuvoolu üsna üsna mitmeid kilomeetreid sõuda. Ja siis Need üksikud asustuskohad kõrgematel kallastel oli siis omavahel veeteedega ühendatud. Maa peal olevaid maanteid siit ei leia ja see teeb muidugi raskeks, praegusel ajal seal liikumise või matkamise matkata saab, jala ikka pääseb, aga, aga transpordiga eriti seal selles soostikku vahel liikuda ei saa. Inimesi on seal muidugi vähe, aga seevastu on päris palju haruldasi ja Ohustatud muid kooslusi, nii kooslusi kui liik. Sest kui me neid vaatame seda Emajõe suursoo, siis noh, jällegi meenutades mõningaid saateid tagasi, meil oli juttu rabadest ja siirdesoodest siis siin piirkonnas on valdavalt madalsoo ehk siis sellised sood, mille puhul veel taimestik suudab võtta läbi turbakihiga pinnasest toitaineid. Ja need madalsood muidugi siis on head marjakohad, eriti jõhvikakohad ongi eesti suurimad jõhvikavarud seal jah, neid jõhvikavarusid on rehkendatud ja ega laevasoo näiteks ei ole Alam-Pedja all sugugi viletsama saagiga. Kuna jah, see, see piirkond on küllalt suur, kus jõhvikas seal hästi kasvab madalsoopiirkonnad, noh siis seetõttu summaarne saagiks, kus tõepoolest on seal täiesti märkimisväärne aga võime neid, tuleme elustiku juurde, siis, siis loomulikult on, on seal piirkonnas palju kopraid, sest kobras, pool veelise elukene tunneb ennast seal väga hästi. Kuigi tal on natukene probleeme muidugi sellesama kõrge veega. Ja, ja kui me sellistes piirkondades, kus on kõrgemad veekogude kaldad suurt kopra kuhilpesi ei näe, sest tal pole seda vaja, ta, tal on piisavalt ruumi kalda sisse oma urg teha. Aga nüüd, kui vesi on kõrge ja kipub tuppa tulema, no siis peab natukene kõrgemale esitama enda pesakambri ja, ja kui juba maapind vastu tuleb Elada tahaks, järelikult tuleb vedada endale hunnik puid kohale ja siis närida altpoolt seda pesakambreid kõrgemale ja niimoodi niimoodi need kuhilpesad sinna tekivadki, nii et selles piirkonnas on, on kapral täiesti tavaline Nad ehitavad kõrgeid kuhilpesi ja teinekord on nad üsna mitme meetri kõrgused lausa. Kuna piirkond on selline rahulik inimesed ei sega siis siis loomulikult seal liiguvad näiteks hundid, ilvesed elavad seal neid märjad elupaigad. Jah, ega see see soo ei ole nende jaoks nii väga märg. Päris vett nad muidugi ujuma nad ei kipu eriti, aga, aga, aga kui, kui seal üle jalaga vesi on, see ei tee neile suurt midagi. Natukene natukene kuivemat kohta külje alla tahaks saada karu ja seetõttu karud päris soos nad käivad küll ja jõhvikahinnad väga ja isuga, eriti kevadel ärkamise ajal on neil hädatarvilik näid süüa Karu punnist kiiremini ja kergemini lahti saada. Siis nemad tegelikult vaatavad, valivad ikka endale talvitumise kohaks natukene kõrgemal põndaku. Aga kuna siin selles soostikus on ka mineraalse pinnaga saari, siis nende saarte peal leiavad nad kohti küll. Ja milliseid linde siis Emajõe suursoo-aladel elutseb? No tegemist on märgalaga ja märgalad tõmbavad linde ligi ikka ja alati noh, olgu nad siis tiirude Viirest või, või selliste päris veelindude näol. Aga tähelepanuväärsemaks tuleks pidada seda, et et siinne Emajõe-Suursoopiirkond siis annab pesapaik nii merikotkastele kui kaljukotkastele, jaga kala Kotkale, rääkimata muidugi siis natukene loodusmaastiku väljatulemise või servaalal olevatele konnakotkastele. Need kotkad on kõik nii haruldased kui ohustatud mõlemad korraga või eraldi, kuidas keegi. Eks haruldus on ka suhteline selles mõttes, et haruldase põhjused on erinevad. Ühelt poolt võib haruldane liik olla ohustatud, aga teiselt poolt võib haruldus tulla lihtsalt sellest liigi omapärast, et ta ei kannata näiteks lähinaabreid üldse, vaid nõuabki suurt territooriumi. Ja seetõttu ei saa kunagi olla nende arvukus väga kõrge. Ja merikotka puhul me võime sellist asja täheldada, et no ja kui seitsmekümnendatel aastatel oli merikotkas äärmiselt ohustatud ja haruldane mõlemad ja no siis loeti kümmekond pesa kohta terve Eesti peale siis õnneks peale TTT kasutamise keelustamist missis mõjus toiduahelat pidi kotkasteni kui tippkiskjate-ni välja. Eelkõige siis nende munakoor muutus nii nõrgaks, et rasked linnud lihtsalt pesal istudes või nad nad munad läksid puruks. Ja siis praeguseks on merikotkas üks, üks selliseid liike, mille puhul võib öelda, et looduse kaitse on tõeliselt edukalt päästnud ühe ühe võimse liigi. Ja praegu on meil meil Eestis juba nii palju merikotkaid, et nad algselt, kui nad pesitsesid ainult rannikualadel ja Peipsi ääres, siis nüüd on merikotkaste pesitsuskohad järjest liikunud suuremad jõgede pidi ka sisemaale. Nii on siis Emajõe lähistel üsna mitmeid merikotkaid juba ka sisemaal ja noh, Alam-Pedja on muidugi ka üks selline piirkond, kus nad väga hästi ennast tunnevad Alam-Pedja juurde veel lisaks võib öelda, et, et seal on ka üks tõeliselt haruldane ja ohustatud liik suur-konnakotkas, kes seal siis pesitseb. Ja, ja vot tema puhul on siis tõesti, et nad on, nad on tõeliselt ohustatud, sest nende elupaigad ei ole mitte kõige paremas korras. Aga kui nüüd natuke kuivemasse kohta minna ja tegelikult on täiesti müstiliselt põnev selline paik nagu Järvselja ürgmets. Järve ürgmetsaga on jah, päris pikk ajalugu. Ja selle metsakaitse. Küsimustega juba tegeldi möödunud sajandi alguses ja eestvedajaks siis oli härra Mattiisen kes siis otsis eestimaal paika, kus oleks selline koht, kus metsad suhteliselt puutumatut, noh, väga looduslik metsatükk Järvseljalt leid ja noh, sinna ligipääsemiseks tol ajal Tartust kasutatigi veeteed ja jõuti siis lõpuks Järvseljale Kastre-Peravalla piirkond, kus siis Tartu Ülikooli metsanduse osa siis kas uurima ja, ja praktikaid läbi viima just seal Järvselja kandis ja see üks kvartal metsa võeti siis juba 1924 aastal? Kaitse alla, see on siis juba enne, kui veel oli jõustunud üldse looduskaitse seadus meil Eestis. Et seda metsa hakati kaitsma juba siis metsaseaduse järgi. Ja tegemist on siis siis noh, kui väga kriitiliselt öelda, siis, siis mitte sugugi ürgse metsaga, sest sest ikka on seal mõningad kraavikesed servas ja kui on kraavikke, siis, siis kraavil on mõju ja, ja see ulatub ka sinna kvartali sissepoole aga nüüd selle metsa enda välimuse juurde praegusel hetkel võtta, siis siis ma arvan, et enamus inimesi, kellele öelda, et tegemist on ürgmetsa või väga loodusmetsaga, et noh, ilmselt on igivana metsaga tegemist siis, siis tuleb nende kurvastuseks öelda, et et looduses käivad protsessid, puud sünnivad ja surevad, ükski indiviid ei ole igavene. Ja kui me nüüd vaatame seda metsa, mis siis tol hetkel oli juba täiskasvanud ja küllalt eakate puudega, siis on selge, et suuremas osas see metsapõlvkond on tänaseks oma elu lõpuni jõudnud ja on kasvanud uus mets. Aga see ei saa olla praegu sugugi nii väga vana. Aga mis teeb sellest loodusmetsast loodus, need saan just see, et seal ei ole toimunud mingisugust erilist katastroofi nagu näiteks me võime käsitleda metsaraiet, kui võetakse korraga maha kõik puud, siis ongi noh, edasi tuleb ainult noorendikud. Aga seal on see vaheldumine loomulikku teed käinud, nii et vanemad osa puid on varem ära surnud, selle asemel on tekkinud väikseid Hailud, sinna on hakanud kasvama järgmine metsapõlv, teises kohas on tükk aega hiljem läinud, nii et see metsastruktuur on hästi liigirikas ja ka vanuse poolest on väga erineva vanusega puid. Nii et nii et see on üks, üks hea koht vaadata, mismoodi tegelikult kui me ei sega vahele looduse protsessidesse, mismoodi siis areneb üks mets ka sinna on tehtud õpperajad, mida mööda liikudes me just näemegi neid erinevaid tahke ja seal on siis ka infotahvlid välja pandud selgitamaks, mis seal toimub. Nii et noh, seesama Järvselja kvartal, see on suhteliselt või, või hästi põhjalikult läbi uuritud erinevate elustiku spetsialistide poolt. Ja, ja noh see Järvseljakvartal on tõeline, tõeline paradiis ka Melcoloogidele, ehk siis seeneteadlastele seal noh, enamus seeni muidugi tavainimese jaoks, noh, need ei ole söödavad seened, aga aga oma funktsiooni poolest neid. Neid looduse ringes on nad väga olulised ja, ja see on üks, üks hea paik kus siis tundma õppida väga erinevaid seeneliike. Järvselja ürgmetsaks on ta ikka nimetatud, Järvselja ürgmets on siis unikaalne nähtus Eestimaal. Selles mõttes küll vähemalt seal juba sajandi jagu ei ole inimese käsi metsaprotsessidesse vahele seganud ja praeguseks ajaks ei ole enam see järsel ja kaitstav territoorium või kaitstava ala ainult see üks metsakvartal vaid on palju laiem. Ja see kvartal jääb lihtsalt sinna selle tuumikusse. Ja selles mõttes Järvselja on hea, et seal on juba peaaegu sajand siis kogu aeg jälgitud, mis toimub. Ja kuna neid Järvselja piirkonnas on siis jällegi tegemist suhteliselt viljakate maadega, siis loomulikult see annab võimaluse ka ka puudel oma kasvu arendada. Ja Järvseljanahk küll mitte päris selle ürgmetsakvartali peal, vaid selle kõrval kohe on siis tõesti registreeritud kõige kõrgemad kuused. Ma nüüd päris täpselt praegust seisu ei oska öelda, mitu sendimeetrit täpselt need kuused kõrged on, aga nad on üle 40 meetri kõrged, mis on ikka päris hea tulemust, kuusk kasvab tavaliselt 30 meetrini, aga aga samamoodi sealsamas. Kuna seal on siis rahus saanud mets kasvada ja viljakas on siis samas lähedal, on ka haavad haava ja männikasv seal ka sugugi palju alla ei jää selle kuusekasvule nii, et see on inimesel. Sealses metsas käies tasub kõrge kuuse juures või või puu juures olles ikka mütsi käega kinni hoida või seda latva vaatama hakata. Tegelikult tõeline muinasjutumets, kus ei puudu oma metsavaimud konksmoorid ja mine tea, võib-olla mõni papaia ka elutseb seal ka arvestades, et Vene piir polegi nii kaugel. Looduse lemmikud. No kui siin juba oma piirilähedust sai mainitud, siis Piirissaar on üks selline väga põnev saarekene tegelikult, mis ta nii väga saarekene on, ta on siis suurim saar Peipsi järvel ja tal on iseloomulik see, et seal on konnade paradiis, aga vast mitte ainult konnade, aga eelkõige on ta tähelepanu väärne just erinevate konnade poolest. Piirissaarega on jah selline lugu, et ta praegu nad on suhteliselt madal ja soine suures osas ja sealne küla on siis ühe saarekese serva peal kus siis veidigi kuivemat maad on, aga selle Piirissaarega on jah see õnnetus, et ta kogu aeg jääb väiksemaks, sest vesi võtab oma osa just sedasama mitmendat korda räägitud maapinna vajumine siis selles piirkonnas noh, vähendab kogu aeg seda saare pindala. Aga loomulikult, kui on märg ja loigud ja kui süüa ka on, siis sellised kohad meeldivad konnadele ehk kahe paiksetele siis sest Pyrisse tasustab ja peaaegu meie kui Anna liigid või, või kahepaikse liigid, olgu nad siis vesinikud või, või päris kannad. Ja noh, Piirissaarel oli noh, loodetavasti ehk ikka on veel alles ka üks tõeline haruldane kärnkonn siis rohe-kärnkonn, kes siis tegelikult hoopiski stepipiirkondadest tavapärase levilaga ja noh, loomulikult see wanna paradiis tegelikult on teatud mõttes ka ohus seal, sest sest kõige paremad kohad, kus konnad oma toitu leiaks, on kunagised peenramaad, aga noh, kuna rahvast jääb järjest vähemaks haritavat põllumaad või aiamaad jääb järjest vähemaks, siis siis muidugi konnade olukord natukene halveneb kogu aeg. Aga kui tahta Ta väiksel maalapil leida võimalikult erinevaid kanaleid ja siis Piirissaar on selleks tõesti hea koht. Selline oli tänane looduse lemmikute saade. Temast, ja nüüd siis traditsiooniliselt sellest, mis meil kuulajatelt laekunud on. Täpselt nii palusime teil saata fotosid ja kirjeldusi nii vooremaast kui Jõgevamaast üldse. Ja nagu ikka, räägime siis kõigepealt nii-öelda meie tublide fotograafide kaastöödest. Ilusa pildi vooremaast on saatnud Toomas Jüriaado ja sinna juurde on lisanud ka järgnevad read. Tere, võrratu Vooremaa, ühed kõige võrratumad vaated avanevad Laiuse mäelt nii põhjaotsast Kuremäe järvele kui muidugi läänekaarde. Viisin eelmisel kevadel reisijuhina voore laele mitu rühma ja mõnigi pealinnaproua õhkas. Poleks iial osanud arvata, et kusagil Eestis võib-olla nii avar ja kaunis vaade. Lisan siia foto, mis on pildistada veetud võilillede õiteajal mais. Aitäh Toomas kaks, võiks öelda, dramaatilist fotot on saatnud Jüri Varik ja piisab heita pilk meie kodulehele, et selles ka veenduda. Sünge ja kaunis vaade, mis on tabatud pärast äikest ning selles on jätkuvalt vaoshoitud pinget. Samas kui stseenis kevadise suurveega Võhandu jõel pole midagi vaoshoitud, otse vastupidi. Pähkli koorena voogude sulpis süst koos sõitjat, et ega on loodusele tõsise väljakutse esitanud. Jüri Varik on samuti paar toredat rida meile saatnud ja nimelt. Tere. Kui ma küsisin professor Urmas tarteselt, et milline on hea fotoaparaat, siis ta vastas, et hea fotoaparaat on see, mis sul alati kaasas all. Fotoaparaadi kaasas kandmine võimaldab tõesti tabada imelisi hetki loodusest. Aitäh, Jüri Varik ja sümpaatsed fotod Palamuse koolimajast ja amme jõest saatis teele Kin, Kask. Õimsed, fotod rannamõisa tuhandeaastasest tammest on saatnud meile kuulaja Saluste. Suur tänu ja eriline väärtus on kahtlemata sellel fotol, mis on üle 100 aasta vana. Seda kõike saab siis looduse lemmikute kodulehel vaadata. Edasi on varuks ka paar lugu, neist esimese autor Tiiu Beliimova, kes on meile ennegi oma toredas stiilis meeleolukaid matkaelamusi saatnud. Seekordse loo pealkiri on linavästrik laudteel Endla looduskaitsealal ja kõlab see nii. Jalgrattasõit Tartust Jänese matkarajalt mööda Piibe maanteed põhja poole. Saabus mulle peale Jõgevat ööbimiseks kõlbab see pisike laudades telgi moodi bussipeatus. Paar akent, sein katuses, ukseavapingil pikkust laiust jätkus magamiskotis magajale. Jalgratas mahtus ka sissepingi najale ärkaks ainult enne esimeste reisijate busside saabumist väljudest. Vahel ärkasin alati aitäh. Eks siis sai reisijatega kuni nende bussi saabumiseni vesteldud küsimusi esitatud, mind huvid olevatel teemadel teiste küsimustele vastatud. Kui juba nii lähedal olen Endla looduskaitsealale jõudnud, miks mitte sinna kolama minna? Laudtee rabas ja elamus oli seal laudas teel kohata linavästrik saba viibutamas. Üks isend minu meelest oli tooma küla oli vast mitme kilomeetri kaugusele jäänud. Vaat sulle inimkaaslejad keset sood või raba saab edukalt hakkama, muidu ta seal ei liiguks. Vastu tuli naine, jalanõud näpus, kes minu liikumisest rabas, midagi ei teadnud. Eks oli nende registreerimata jätnud. No iga suletud Ustma tõesti katsunud või heisata, istunud selle kõige õigema ukse taha. Rappa läksin kedagi nägemata. Olin eksinud kodukorra vastu, käisin siiski üksinda vaatetornis ära ja tulin tagasi. Giidiga käies oleks võib-olla huvitavam olnud, nüüd tuli ise mõelda, mis taimi näen. Milliseid loomi linde rabas võin kohata. Vägeval sai võhm selleks korraks otsa, ootasin Tartu poolt tuleva rongi ära ja sõitsin diisliga Tallinna. Ja veel üks vahva lugu Ellen mandrilt, mis on meil seni lugemata jäänud, sest saabus kohale pärast Kagu-Eestile pühendatud saadet. Ent sellise toreda väikese looduspildikese, mida Ellen kirjeldab, võidud tegelikult leida kust iganes Eestimaa otsast. Niisiis see oli juba paljude aastate eest ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval meie bussitäis loodus, sõprus Viljandist, sõitsime ringreisile Kagu-Eesti kaunitesse paikadesse. Külastasime ka läheduses olevates surnuaedades tuntud kultuuriinimeste kalmusid. Koduteel Viljandi poole märkasime maanteest umbes 200 meetri kaugusel võsaäärsel lagendikul imelist vaatepilti. Kümmekond jänest hüppasid ringikujuliselt, üksteise järel. Peatasime bussija, kõik reisijad jälgisime ja nautisime seda võrratut jäneste mängu. Mis kell pani need jänkud niiviisi tantsu lööma, oli see nende pulmapidu või mingi muu rõõmupäev, oleks huvitav teada. Oleks tõesti huvitav teada. Suure tõenäosusega oli jah tõesti pulmaaeg ja ja nagu siin märgitud oli, on see aastatetagune sündmus olnud, sest ilmselt jääb sellesse aega, kus meil jäneste arvukus oli küllalt kõrge ja siis võis nii suuri jäneste pulmi näha küll praegusel ajal on, on jäneseid vähemaks jäänud ja eriti halljänest kellest antud jutus siis räägitakse. Ja, ja noh, kui ma neid nüüd näeme nelja-viit, jänest niimoodi tantsu löömas ja, ja oma pulmi pidamas, siis on paberis hea. Vaatepilt, ja veel kord suur tänu kõigile, kes meile pilte ja lugusid saatsid. Ja ülesandeks seekord oleks siis lugusid ja pilte Tartumaast või Emajõega seotult, nii kuidas kellelegi meeldib ja mis kellelegi lemmikud on. Ja teie saadetised on oodatud hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks meie aadresse lemmiku tät TRE või Kreutzwaldi 14 10 124, Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Ümbrikusse saabunud fotodega sisestame arvutisse ja saadame teile kenasti tagasi. Kõik fotod ilmuvad nähtavale looduse lemmikute kodulehel ja teie kirjeldused leiavad koha meie saates sellega tänaseks lõpetamegi, kuhu matkame järgmisel pühapäeval. Järgmine kord vaatame, mida põnevat Viljandimaal stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni.
