Ükskord ennevanasti saanud hunt, uhked džiibid Sõitnud sellega mööda jõe kallast, kole uhkesti edasi ja tagasi need teised metsaelanikud aina vaatasid ja imestasid. Aga jõest üle kuidagigi ei saanud. Tulnud seal jõe kaldal üks päev talle kobras vastu hunt jätnud džiibi seisma, lasnud akna alla ja viibanud äi sena kopraonu. Ma jõe pääsed. Sõida siit paar verst allavoolu, kus on kena madal koolmekoht, seal pääsed üle jõe. Leidnudki juhatatud koha ülesse ja hakkanud jõge ületama. Aga vesi, see oli sügav, hoopiski mitte nii kui kobras, rääkis. Hundi uhke džiip, pupu, sära, võsavillem ise roninud tilkudes kaldale ja olnud kole vihane. Kaldal näed jälle kobras seal. Äi sina kapraulu, miks sa mulle valetasid? Nüüd oma uhke auto uppunud ja ma panen sulle praegu ülinina. Kobras kehitanud õlgu. Aga kust mina pidin seda teadma? Pargid käivad sealt mitu korda päevas edasi-tagasi ja nendel on küll vesi ainult rinnuni öelnud ja hüpanud naerdes vete. Pärast kuuldi metsas räägitavat, et koprapere enestele seal jõe põhjas autosse kaunis uhke elamise oli sisse seadnud.
