Kes on hästi tähelepanelik olnud, on näinud, kuidas looduses pikkamööda kõik hakkab muutuma. Mida suve lõpupoole, seda teistmoodi on ka värvid, suve värvid, punas. Kollaste kõikide puuviljade seente juurviljades koristatakse vilja ja siis varsti hakatakse kartuleid koristama ja põllud ima mustad ja sel aastal nagu omad värvid, käik kevadel nausest, tumeroheline suvel, siis on selle Berksama siis sügisel siis täitsa tume kõik. Kogu aeg vaheldub ja kogu aeg on midagi oodata. TEIL over, austan imetore amet, te käite hästi palju õues. Kuna ma töötan loodusmuuseumist, siis me peame olema kursis sellega, mis looduses toimub ja tõepoolest sellepärast me käime ka väljas omajagu. Eks me siis paneme ka natuke tähele, mismoodi need värvid looduses muutuvad. Üldiselt on nii, et Eesti loodusel jätkub värve, iga aastaaja jaoks on neid kevadel-suvel, on palju ilusaid lilli ja sügise jää ka värvideta. Ainult tali on selline natuke värvide vaene, siis värvid, päike, kui päikest on. Ja eks seal ikka on või ka ilusad punased männitüved ja ja ikka midagi on. Lilleküll on, see jõuab haripunkti jaanipäevaks ja pärast seda hakata vähemaks jääma. Praegu suve lõpul õitsvaid taimeliike enam väga palju ei ole, aga mõned LEDid ongi ikka sellised kohe kest väga hilja õitsemist alustavad, nii et alles nüüd hilissuvel on nemad jõudnud selleni, et omad õied jõuavad, tundub, et mõni kohe Otabki, et teised on õitsemise lõpetanud ja siis on nende ilu kõige paremini nähtav ja ja nemad kõige rohkem tähelepanu endale tõmbavad. Üks selline kanarbik, kanarbik alustab õitsemist alles juulis-augustis, siis ta avab oma lillakasroosad õied ja kui siis sel ajal keegi satub kuivale, nõmmele või rabaserva, siis ta võib näha ilusat lillakaspunast kanarbikuõite vaipa. See vaip kui lähemale minna, aga sumiseb sellepärast, et see on viimane korjama aga mesilastele, et veel talveks endale varusid koguda, mett valmistada. Need on siis kanarbiku külalised ja kui teie sinna lähedale satute, siis ajatada edu ja võite siis ka näha, kui palju neid on. Jah, eks mesilased ja hoolitsema selle eest, et neil talvel toitu on. Aga ega sealsel metsmesilased käi, kui kui kodu lähedal on kanarbiku, siis sumisevad seal need mesilased, kes kodus Kruus on ja seda mett saavad siis kõik need lapsed ka, kel kodus mesilased. Ja kindlasti kanarbikunõmmele kogunevad kõik ümberkaudu mesilased kokku, sel ajal tõepoolest enam kuskilt mujalt nektarit eriti võtta ei ole, siin siis nagu suur pidu veel ja viimane pidu enne talve ja kanarbikumesi on toreda natuke, kes tumeda värviga ja väga kaua seisab, vaata suhkurduks. Ma mäletan ka, meil oli kunagi kodu lähedal Lagenõmm, kus puid ei olnudki ainult kanarbik ja sealt said siis ka meie mesilased oma viimase mee, seda nõmme praegu enam ei olnud. Seal on nüüd majad peal, noh, linn on sinna jõudnud, aga seesama mesi oli meil alles veel 15 aastat pärast seda, kui kui oli kadunud nõmm ja mesi oli veel väga hea selle koha peal. Nüüd ei ole muud kui majad ja mitte ühtegi kanarbikud, võti enam. Aga, aga see mälestus on ikka jäänud. Kanarbik on üldse imelik taim. Tema hakkab õitsema ka hilja, võtab kaua hoogu, aga kui ta siis õitsema on hakanud, siis ei taha ta enam kuidagi loobuda oma õiekattest. Kui teised taimed pärast õitsemist oma kroonil langeda lasevad, siis kanarbiku hoiad seda kinni võib-olla ka sellepärast, et ta nii hilja õitsema hakanud, siis on väike mure oma seemnete pärast. Neid võib hakata kimbutama kui ilm, mis ka kaugele enam ei ole. Ja siis on hea, kui on väike mantlikene õiekattest seemnetele kaitseks. Tema on siis üks lill, kellel on maanteel ka veel rohkem maanteel tõesti, sest ta peab sooja andma. Nii nagu lastelgi on vaja juba siis, kui suve lõpp kätte jõuab, mantlit enam ei aita kleidis ja, ja ikka on vaja antlikene, see püsib tal läbi aasta, nii et kui näete kanarbiku varakevadel, siis, kui talume alt on välja sulanud ka siis on tal see õiekene alles. Ainult et selleks ajaks on ta siiski millestki juba ilma jäänud. Värvistan ta ilma jäänud, arvan ära pleekinud. Nii täies ilus kanarbiku näeb siiski alles augustis jälle uuesti. Sinine lillakas. Värv on suvelõpuvärv, lillakad värvi on veel. Kui te sõidate maanteed mööda, siis võite tähele panna, et sealsamas kõrval kraavis kasvab väga uhke lill pikkade-pikkade vesikutega, ta võib isegi meetri kõrguseks kasvada, hoiab ikka vee lähedusse kraavi põhja lähedale tema nime kukesaba. Tal on pikad ilusad õisikud lillatest õitest ja nad meenutavad tõepoolest ühe uhke kirju kukesabasulgi. Eks nad sellest vis nimegi saanud, aga sealsamas kraavi ääres võite siis näha ka teisi värve. Sel aastal väga palju. Jaga õitsvaid taimi kollaseid. Üks selline on piimohakas. Piima, hakala natukene kurinimi, aga ega ta nende torkivate sugulastega erilist sarnasust ei ole. Viima hakata, rivi on rahumeelne rivi seal kraavi kaldal pehme ja habras ja kui teda katki teha, siis poetab ta Peemiaid pisaraid. Ta on tõepoolest piim mahlaga, nii nagu nimi ka sinnapoole natuke viitab. Et ta mitte ei nuta, vaid kui talle haiget teha, siis ta natukene ja kurvastab. Poetab pisaraid, igalda ei, meil ei ole pisarad võtta. Mõni on kuiv taim, aga tema on siis mahlane ja tema mahlane, just piimjas. Tuul beibeeaa, saanisaade. Peenral soove puhul ei peasaamissaade täiskoormus ei saa. Me riike seal kooli. Kraaviperve tal siis veel ka helesinist võib näha ele sinist värvi annab praegusel ajal sigu. Sigur on taim, mida kasvatatakse ka aedades, sest tema juurikatest on meie vanaemad ja võib-olla ka praegu kuskil valmistatakse ohvi aseainet. Arutatakse läbi nii, et nad lähevad tumedaks, neist saab siis jooki, mis meenutab natuke kohvi nimetatakse siguri kohviks taga. No lapsed, kes on vaadanud kohvipaki pealt kodugi Sakala kohvipaki pealt, siis on sinna kirjutatud ka nii mitu protsenti siguri sees? Jah, teda segatakse kohe kohvijoa hulk, aga siis läheb kohviuba vähem, aga maitse palju halvemaks ka ei lähe. Eks ta maitsetaimi on teisigi veel, sest ka need, kes varem on õitsema hakanud, ega need ei ole ka veel täiesti lõpetanud. Mõnel pool võid näha rukkilille veel õitsemas ja härjasilma ja ja võib-olla mõni unine või Lilgi veel kuskil on unustanud oma õie lahti. Aga ikkagi on tunda, et õiteaeg on juba läbi sest õitsejad jääb järjest vähemaks. See aga siis ei tähenda veel sugugi, et värvid kaoksid. Nüüd hakkavad rohkem silmataimede viljad, marjad, õunad, aedades ploomid ja ka nemad värvilised. Kui lillede värvid olid määratud selleks, et meelitada ligi tolmeldajaid putukaid siis marjadele on natuke teine ülesanne. Ka nemad peavad olema ligi meelitavad, külgetõmbavad peavad äratama isu. Nemad peavad meeldima lindudele loomadele, et tuleksid ja neid ära sööksid. Pihlakas on küll kõige silmatorkavam. Jah, pihlakas on tõesti selline te võitev vahel ka tähele panna, ise tähelepanelikult vaadates näete, kuidas mõni rästas istub pihlaka otsas ja sikutab sealt marju lahti. Söö nad ära ja mis saab siis nendest marjadest, miks siis ometi taimed vajavad seda, et neid ära söödaks? Asi on selles, et marja viljakas kest seedub ära, sellest saab lint, toitu saab jõudu juurde. Aga seemned, need tulevad läbi ja väljaheitega satuvad nad uuesti mullale, aga hoopis kuskil kaugemal. Nii et kuskile kaugemale saab jälle pihlakas kasvama hakata. Ise ta kuidagi rännata ei saa, siis ta vajab tihti tiibu, jahed reisima minna, on tal vaja abi. Kujutage ette, mis juhtuks, kui nüüd pihlakal ei oleks sellist võimalust kaugemale rännata siis kukuksid kõik marjad maha, sinnasamma puu juurde, emapuust kaugemale nad ei jõuakski, hakkaksid seal idanema tema. Aga neil läheks väga kitsaks ja kujutage, et kuidas need pihlaka lapsed omavahel seal Nagelevad valguse ja mulla pärast ele jääb toitu väheks, neile jääb valgust väheks ja kindlasti kuigi paljud sealt lõpuks kasvama jäägi. Aga et siis elus püsida ja endale sobivaid kasvupaiku leida, selleks ongi hea, kui nad pääsevad lendu pihlaka juures võite veel tähele pannagi seda, et vahel mõni mõni pihlakas on asunud kasvama maja katusele kas või, või müüri peale. Ja kui ta siis nüüd selle juures natuke mõtlete, siis saate kohe aru, et ega ta sinna muidu ei saanud, kui jälle lindude abil. Ega puud nööri otsa ei roni ju. Pihlakas paistab kaugelt silma ka, on ju niisuguseid vilju, mis ei ole nii erksa värviga. Kõige paremini paistavad muidugi värvikad viljad. Nad leiavad üles ka vähemvärvikad. Meil on juba omad kogemused ja ja nad märkavad ka tumedamaid vilju. Marjade seas on ka selliseid, mida me peame jätma Ki lindudele loomadele, sest kindlasti te olete ka kuulnud, et on mürgiseid marju. Tunnete maikellukest maikellukest tunnete hästi siis, kui ta õitseb ilusate valgete õitega on ta siis. Aga sügisel on ta ka uhke, siis tule rattale punased marjad, marjad on ilusad ja isuäratavad, aga need peame kindlasti jätma lindudele, sellepärast et inimese jaoks on nad väga mürgised ja selliseid on veel teisigi. Väga ilus mari inimesele ei sobi, nad on määratud siiski loomadele. Koduaedades on värvikirevust päris palju. Kus on õunapuud, seal piilub ikka lehtede vahelt mõni kollane või ilus punase põse ka õun välja. Marjad on juba enamasti kõik purki pandud, jah, talvel hea sealt võtta. Lilledest on sügislill või sügisekuulutaja suve lõpu lillaster. Astrid on ja väga palju erinevaid värve ja ja erinevaid sorte ja nende värvikirevus sügisel on tõesti väga suur, nii et ahtripeenar annabki suve lõpule palju värve juurde. Rääkisime lilledest ja marjadest, aga aga suvelõpu juurde kuuluvad ka viljapõllud, sest et siis hakkab sügis lähenema, kui hakkab suvel see viljakoristuse aeg. Viljapõllud on suve lõpuks enamasti juba ära koristatud ja siis jäävad järele, jah, sellised kõrred, kõrrepõllud, viljapäid seal enam ei ole. Heinamaadel, kust ka hein on juba ära niidetud, kasvab uus roheline hein. Seda nimetatakse nädalaks ja suve lõpuks võib see olla juba päris suureks kasvanud. Nii et sealt võib ka veel teist korda heina saada. Et kollane ja roheline ja need on siis suve lõpu põhilised värvid, ka puud on veel rohelised. Sügisest kirevat kostüümi on veidi vara veel selga tõmmata, aga esimesed väiksed proovid tehakse siiski juba ära ja kaskedel võibki näha, kuidas rohelisse krooni tekivad kollased laigud. Mõnedel oksadel kolletuvad lehed varem kui teistel ja siis jääbki puu selliseks laiguliseks. Pärnade ajal võib ka näha juba kollaseid lehti, nii et muru ilus roheline muru on täpiline, kollase täpiline uuendav. Pean neid kollaseid lehti võib-olla tähele ei panegi, aga all neid juba on. Pargiteel jalutades võite juba leida värvilisi vahtralehti. Ka neid puu otsas õieti vene ei märka, aga nad on juba olemas ja neid nad langevad ka maha, nii et neid juba leiab. Suve lõpul, kui ilmad lähevad halliks, hakkavad sadamavihmad, siis tulevad sambla põuest maapõuest välja seened. Roheline samblavaip on praegu juba tõesti saanud. Jürjo mustrisest seeni on väga mitut värvi ja nende kõiki värvitoone on täiesti võimatu üles lugeda ja kirjeldada. Augustikuises metsas võite te puhata väga palju pilvikuid. Peevikuid on Eestimaal palju liike, need liigid on erineva värviga, aga ka sama liiki pilvikud on väga erinevat tooni, nii et ühte värvi piinlikud paar tükki kõrvuti, võib-olla leiategi, aga juba kõrvale jälle on natuke teistmoodi. Seenelisele meeldib kindlasti kollane värv, sellepärast et juba kaugelt kollast värvi nähes loodetakse leida kukeseent. Kukeseen on tõesti ilus kollane seen, aga ta ei ole mitte ainus kollane sein. Ilusaid kollaseid on päris palju. Viimasel ajal on päris palju näha ilusate kollaste kuldkollaste natukese ametlejate kübaratega kuldmantleid. Seda seent inimesed veel palju ei tunne, aga kes teda esimest korda näeb ja ka selgeks saab, sellele jääb ta hästi meelde. Väga ilusa kuldse värviga sametias. Seen. Muidugi, need puraviku poisid oma pruunide kübaratega ja noh, eksida kärbseseent kah kohta metsas tõepoolest ilus ja tasub end vaadata. Kärbseseeni kutsutakse ka metsa iluks sest tõepoolest, seenemetsas on tema võib-olla kõige värvikam kõige silmatorkavam temal, sellel ilusal punasel kübarad võivad olla valged täpid, mis talle veel võlu lisavad. Aga need täpid ei pruugi seal alati olemas olla ja vahel nähakse ka punast kärbseseent, millel ei olegi täppe, puhas punaseid siis on enne olnud kindlasti suured vihmad ja vihmad on need täpid pealt ära pesnud. Kärbseseentega ei ta kõik inimesed hästi ümber käia, metsa minnes võib vahel näha, kuidas punaseid kärbseseeni jalaga taotud sellest on väga kahju seal rumal, kui minna lillepeenrale trampima. Punane kärbseseen ei ole söögiseen aga näiteks roosid ei kõlba ka süüa ja keegi ei lähe neid sellepärast ometi lõhkuma ja võib öelda, et ega punane kärbseseen ei olegi selline seen, mida kohe nii väga kartma peaks. Mille nägemine kohe peaks hirmuvärinad. Värinaid tekitava tema on kärbseseente seast üks süütumaid. Kui kedagi karta, siis karta tuleb tingimata. Valget ja rohelist. Kärbseseent on niimoodi kõlammustamaidule, ei ka nemad mitte, neid tuleb ainult tunda. Tuleb teada, et neid ei ole vaja kaasa tuua metsast. Need kaks seent, tõesti väga mürgiseid kärbseseeni on üldse ka mitut värvi jotooli punasest rohelisest valgest. Aga peale selle on veel ka kollane kärbseseen, on olemas roosa kärbseseen, pruun kärbseseen. Nii et juba kärbseseente seas on suur värvivalik olemas. Kõige olulisem muidugi on see, et tunnete ära need kõige mürgisemad seened ja neid ei korja. Te olete nii matkamehe moodi, kahekesi, Elena, sinu nimi, lärin, jää ja kust te tulete, seenelk, kas seeni on tore korjata ja seeni all keegi peidus ka oli? Mõned lapsed ütlevad, et seal on päkapikk, ei näinud päkapiku. Aga mis te peale seente veel metsas nägite? Mängisid ja teist rämpsu ei läinud. Kollasemaks läinud käik. Korvpall, aga missuguseid seeni te nägite? Seid ega asjakohaseid täna käib koledad ekseemi, selle tüki imed. Katkised Me teeme kõik siia. Käsite abist näitusi, seeni korjamas. Ja Mariinak. Räägi, kuidas neid näituse seeni korratakse, teistmoodi kui harilikult veetakse juurega välja. Muidu ei tohi kunagi juurega võtteks. Ei tohi. Küllap siis, kui tunned ja tead taimi, lilli, neid toredaid seenemike, siis on ka vahva metsa minna, sest siis on seal kuidagi kodusem ja sõbralikum. Metsas on ikka hea, kui see, kellega kohtud ei ole päris võõras ja kui tunned ja tead Seda, mis seal metsas on, siis? Siis vast ei tee ka haiget ei puule, põõsalega, lillele ega seenele. Ja kõik tahavad elada ja kõigil on vaja ka järglasi anda. Nii et kui ka seen teile, Toby, te olete ta üles võtnud ja näete, et ta ei ole söögiseen siis ei ole vaja teda katki taguda, siis sellise seenega, mis süüa ei kõlba võib teha nii, et jäta ta lihtsalt maha või siis panna ka mõne oksaharu vahele, sest seene alumisel küljel allolevat eoslehekesed vahel ja torukestes puravikke valmima teosed ja kui nemad siis lendu pääsevad, võivad nad leida jälle sobiva kasvukoha ja võivad hakata uued seened kuskile kasvama. Soovime siis kõigile lastele hästi toredat suve lõppu. Ilusaid leide metsast.
