Loodusteemaline viktoriin siililegi selge. Küll on. Tere siili. Tere teile ka, lapsed, uitav, mis sellel siili poisil viga on, täna küll on selline ilus ilm ja lumi on kõik ära sulanud ja nii soe on väljas, aga temal sellises pahas tujus? Ja pole see hea, ühtegi, et lumi ära sulasid. Näed, vaata nüüd. No ja mis sa näed seal? Lilled hakkavad õitsema ja nii kuiv on igal pool ja. Nojah, lilled, küll sa vaatad, kus sees nüüd lilled kasvavad kaelast saadik Braisk. Jaa, Sprahis siin ei ole mingit prahti, mina ei näe küll. No siis tuleb tähelepanelikumalt vaadata, ega see lume sulamine ikka hea ei ole. Ma algul ootasin kangesti, millal ta ükskord ära kaob, aga näed nüüd nii kui kadus, nüüd oli nii palju prahti ja kõntsa lume alt välja lausa hirmus. No ja eile mina käisin siis võidu väljakult, võtsin luua kaasat, no aga siis aeti mind sealt minema, et võidu väljakul oma koristaja olemas. Vaat niimoodi ja isasse edasi tegid. Siis võtsin oma luua ja läksin Lasnamäele sealt ka ära, mis siin-seal siis ära aeti. Aga kust mina tean? Pidin teisteid rai ära koristama, et selle jaoks pidavat olema juba inimesed, kes koristavad. Tere, siin ma kuulsin, sa räägid siin Lasnamäest, mina kui ka Lasnamäeasukas või kuidas seda nimetada, kes ma seal kasti sees elanud olin paar päeva tagasi koos oma maja lastega väljas ja koristasime ka seda maja ümbrust, hirmsasti rehitasime ja meil on päris palju, me tegime neli tundi see maja ümber tööd ja saime päris ilusaks puhtaks. Ja siis käisime korra ära linnas ja kui ma tagasi tulin, jäi mulle selline muljet, mitte ainult, me pole seal midagi koristanud, et me oleme seal prahti sinna juurde teinud, sest keegi oli vahepeal visanud kas aknast välja, uksest välja või ma ei tea, kust kohast kallutanud lihtsalt ühe prügikonteineri sinna murulapi peale, mille me ära olime puhastanud, nii et ma arvan, et see oli hea, et sind ära, et vähemalt sul see töörõõm jäi alles ja sa saadava energia kuhugi mujale suunata. Siis võib-olla peaks Tallinna trammid ette võtma. Tegelikult see on kole küll, Lasnamägi on tõesti jube ja mina isegi ei kujuta ette, kuidas tema puhtaks saab, sest näete, lapsed teevad tööd, aga tulu sellest ei tõuse kuidagimoodi Ühed, lapsed teevad tööd, aga teised rikuvad nende töö mõne tunni pärast juba täielikult ära. Tegelikult on kindlasti palju neid lapsi ja suuri inimesi, kes oma kodu juures koristavad, aga need kodud on siis niisugused tillukesed majad, aga suurem häda on just nende suurte suurte majadega, kus elab palju inimesi ja seal võib olla nii mõnigi võtaks selle prügi üles, mis seal maja ees on, aga nagu piinlik on, teised vaatajad ei tea, miks ta seda prügikorje sinna on ette nähtud. Jah, koristajat. Nojah, koristajat küll, aga ikkagi kui sa ikka selles majas elad, ta peaks nagu ikka koduga olema teist kodu ju lihtsalt ei ole, siis koduümbruse peaks igaüks ise püüdma korras hoida ja pole see häbiasi, midagi paberitükk või midagi muud, mis maha kukkunud, üles võtta, prügikasti viia, ükskõik, vaadaku nad, kui tahavad. Kui nad ise raatsi kummardada, siis see vaatamine küll tükki küljest ära ei võta. Ja oma koduõu puhtana hoida ilma käsuta lihtsalt sellest tuleb palju rõõmu. Tegelikult kui sa näed, et su oma koduümbrus on ilus ja puhas Kodud on see, mille eest hoolitseda, mida sa armastad ja ja armastada, saad sõjale seda, mis on ilus ja puhas ja korras. Ja koolimajade ümbrust talled sama moodi, et tegelikult peaks ikka ilma õpetaja käsuta seda oma kooli ümbrust korras hoidma. Tihtipeale kipub nii olema, et õpetaja peab lausa harjavarrega taga ajama. Koristage see muruplats ära ja ma arvan, et siis ei oleks ka sodi ega prahti maas, kui oleks nii palju neid prügikaste, kuhu lihtsalt saab panna seda sodi, et muidu on, vahel on niimoodi, et käid pool kilomeetrit sodi jäätisepaber näpu vahel, tõesti, hakkad juba lõpuks mõtlema, et huvitav, kas ei tulegi siis prügikasti vastu? Nojah, siis on prügikastidele palve, et nad ikka vastu tuleks, kui vajan. Eelmine kord rääkisime, et algab looduskaitsekuu ja see maikuu on tõepoolest üks suur koristamise kuu. Kuna looduskaitsekuu on pühendatud siseveekogudele, soovitasime, et vaatame peremehe pilguga, püüame siis peremehena korras hoida ja teeme ta siis selliseks. Kui tulebki keegi külaline või keegi teisest kandist meie juurde, siis tema saab aru, et siin on peremees, siin maa peal elab peremees, aga mitte keegi. Juhuslik möödakäija. Kuule, sa räägid siin siseveekogudest, aga minu meelest on need, et järv ja jõgi ja, ja need on ikkagi õlis veekogud, sest siseveekogu on ikka vann. Vann võib ka siseveekogu olla, aga, aga me mõtleme seda, mis jäävad merest mandri siseossa neid veekogusid, kõik peame sisend. Kuudeks, kui me nüüd natuke ringi käime metsa all ja, ja ojade järvede kallastel, siis sinna metsa alla ja jõgede kallastel on maha valatud autokoormate viisi kõike, mis inimesel enam mitte kunagi tarvis ei lähe. Tallinna ümbruse metsad üldse suuremat asustatud punktide ümbruse metsad meenutavad juba vähemalt metsaservad prügimägesid ei ole kuhugi astuda ilma konservikarbi või reformvoodi või vana pliidiga külmkappi või jumal teab mille peale ei komistaks ja kui me mõtleme oma nende väikeste veekogude peale, siis ilmselt igaüks olete pannud tähele, kui eriti kui päike ilusasti paistab, millised need veekogud väga paljud nendest veekogudest välja näevad, seal nagu vikerkaar jõe peal või järve peal ja see vikerkaar tekib õlist ja naftast ja igasugust pensiinistus on kõik, mis sealt autost üle jääb küll autode pesemisel ja autode parkimisel, kuda tilgub ja, ja vot see on tegelikult hukutav, mitte ainult sellele veel vesi läheb mustaks, vaid kõik, kes seal elavad kalad ja vetikad ja see on väga-väga paha ja ma arvan, et kus looduskaitsekuul me peaksime ka natukene otsima neid paiku vaatama, kes seal peseb neid autosid ja kes laseb seda sodisena jõgedesse järvedesse sisse. Ja muidugi ma ei taha nüüd tulles kutsuda kõigi kaebama, minna kohe nende inimeste peale. Aga võib-olla isegi aitab sellest, kui minna neile ütlema lihtsalt, et onu ei ole lihtsalt ilus tegu ja võib-olla hakkab mõnel suurel inimesel häbi siis sellest, kui talle väike laps niimoodi ütleb. Nojah, meil on nüüd siin populaarseks saanud roheliste liikumine ja üks roheline laps saakski võib-olla kõige lihtsamalt sellega hakkama, võtaks reha pihku ja läheks, koristatakse platsi ära, see oleks vast kõige õigem selle liikumise toetuseks. Ja mitte siis nii, et ainult sellel looduskaitsekuul Nojah, ja tegelikult on ju nii, et, et kõige tähtsam on ikkagi kõigepealt seda oma ümbrust näha ja tajuda, et seal on midagi korrast ära. Nii et tuleb see kõigepealt endale teadvustada, mis meie ümber viltu on ja siis püüda seda paremaks muuta. Mulle tuli praegu meelde veel see, et tavaliselt komme vett joome, me ei mõtle selle peale, kui tähtis tegelikult on see, et oleks olemas meil vesi lihtsalt asjatult raiskame vett ja ma üldse ei oska nagu selle peale mõeldagi, et võiks olla ka nii, et ei ole vett. Veega tõesti, me oleme nii ära harjunud arvama, et seda voolab igal pool. Aga tegelikult me võime seista juba mõnekümne aasta pärast või isegi lühema aja pärast tegelikult fakti ees, et meil ei ole enam vett meilile. Et meil ei ole vett selleks, et pesta meile vett selleks, et juua. Ja me peame võib-olla hakkan vett hoopis pudeliga poest ostma ja see vesi on niivõrd kallihinnaline. Ja üldse kujuta, kuidagi on inimestel see tunne selline, et see, mida palju, seda ei osata üldse hinnata, hindama hakatakse asja siis, kui teda jääb nii väheks. Ta peaaegu kadunud, siis tekib ta nagu mälestustesse läheb ümber ja hakatakse neid mälestusi hea asja ümber heietama, aga ma arvan, et ilusam oleks heietada siis, kui meil midagi on, mitte aga siis, kui, kui meil midagi enam ei ole. Missuguseks Eestimaa jääb see sõltu ainult sugugi suurtest inimestest vaid võib-olla veel rohkem, isegi teist, kes te praegu veel väikesed olete siis, kes juba lapsena näeb ja märkab enda ümber ja oskab hoida ja kaitsta temast ei tule suurena ka niisugust, kes lõhub ja reostab lihtsalt. Ja selleks olekski vaja hakata Nendest kõige lihtsamatest asjadest kõigepealt nägema üldse, mis meie ümber on, kui ilus tegelikult see maailm on, kui ta veel puhas ja ilusad. Ja kui me siis mõtlema, et mis siis saab, kui, kui tal ühel päeval sellisena ei ole ja mõtlen veel selle peale ka, mida me ise saaksime teha, Ta ikka alles jääks just sellises ilus, nagu ta meile meeldib, see ongi tegelikult kõik kokku väga suur asi. Nojah, mina igatahes oma luuaga enam kuskilt ära küll ei lähe. Ma olen nüüd siis peremees. Nonii nüüd räägime siis võib-olla nendest lastekirjelduste piltidest, mis nad on meile saatnud jõgede ja, ja ojade ületamise kohta. Ja meile tuli appi rääkima teie töödest matkajuht Ilo vaha. Kui mina neid töid vaatasin, siis mulle jäi küll selline tunne, et lapsed on väga targad. Aga minul oli ausalt öeldes täpselt samasugune mulje, kui ma neid töid vaatan, siis on igatahes selline tunne tõesti, et ega üks korralik loodu sõber matkaja ikka jõe ületamisel hätta jää. Nojah, siin on nii palju pilted lausa silme ees, läheb kirjuks. Siin on kirjas, üle kitsa jõe võib hüpata kasutades tugevat matkakepi või kaigast. See tuleb siis torgata sinna jõe või ojakese keskele ja siis sellega ennast üle kaaluda, peab siis parasjagu osav olema. Ja siis on veel kirjas, et lähedusest võib otsida mahalangenud puid asetada üle jõe. Ja kui jõgi on madal, siis võib jalgsi üle jõe minna. Oh, piltide pealt ma vaatan, et siin on parv ehitatud, aga siin on selline pilt, et poiss on roninud puu latva ja siis nagu puul advaga, viskab ennast üle jää sees, päris õige ei ole. No mina arvan ka, et see ei ole, sina, oled palju matkanud ja millised siis oleksid kõige õigemad jõe ületamise moodused? See oleneb jõest, oleneb ka matkajate vanusest, grupi suurusest isegi ja grupivarustusest. Vaatame ühte pilti ja näen, et kahe puu vahele on siis tõmmatud kaks köit, mida mööda siis üks Modcle läheb üle jõe ilusti. Niiviisi võib ka tõesti minna üle jõe, ainult et võib-olla nüüd probleem tekib sellest, et kuidas seda teist nööri otsa sinna teisele poole saada, et mis võluväel ta siis sinna teisele poole läheb. Ega siin mingit võlujõud mängus ei ole, see teine noori otsus tuleb lihtsalt sinnapoole viia ja viijaks peab olema siis üks kõige julgem ja kõige osavam matkaja, kes siis lihtsalt ujub üle jõe selle nööri otsaga kinnitab ta siis puu külge, et siis ülejäänud grupp saaks tulla juba kuiva jalaga üle. Siin peab minu meelest küll olema juba natukene nagu tsirkuseartist, kui niisugust köit mööda sinna teisele poole jõge turnima hakata. Jaa, seda küll osav peab kindlasti olema, ega see nüüd nii lihtne ka ei ole, et võtad nöörist kinni ja läheb, selleks kasutatakse ka muid selliseid abivahendeid isegi kui joonistus siin vaadata, siin on näha, et, et üks neuron sellel poisil siin ümber keha pandadesse nööri ots läheb siis siia selle üle jõe tõmmatud nööri külge kinni, nii et juhtumisi juhtubki kukkuma, siis ta jääb lihtsalt soneerivale rippuma. Kas see peab tingimata tugev nöör ka olev katki ei läheks küll, aga ma arvan, et sellised jõe ületamist ootavad ikka põhiliselt siseees. Kui te olete juba suuremad ja äärte mägimatkale No kui oja või jõgi küllaltki kitsas, siis võib jõega lihtsalt purde ehitada, selleks tuleb siis jah, nagu siin juba ka joonistatud on kirjutatud otsida üks puu, mida saab siis üle jõe panna väetama sellise puu, mis on juba maha langetatud, siis peab jälle kontrollima, et see puu tõesti ei oleks kõdunenud, et oleks tugev, alles siis võta oma ülejõe panna ja tema peale ronida. Ja paljud lapsed on meile kirjutanud, et kui on madal jõgi tuleb otsida jõel koolmekoht ja siis sealt lihtsalt üle vinni. Ja vahel võivad olla kivid jões, siis saab kivi kivi Leipanides ka üle minna. Ma kardan seal hüpata nii väga ei saa siis need kivid, mis mees on nii libedad, seal väga ettevaatlikult astudes on võimalik üle jõe minna, aga hüplemisest ei tule muud välja kui ainult märg suplus. Aga kas teil endal on kadunud matkal olles jõge ületada? Mul on ikka tulnud ette ja üsna mitu korda ma olen teda ka mitut moodi ületanud, mööda palki ja mööda köisi, nii nagu siin enne räägitud oli ja siis ma olen veel üllatanud teda parvega. Need on olnud nii eesti jõgede peal, nägijaga, tegel, nööriga ma olen üle läinud küll Mägijagadest, ainult meie tingimustes olen saanud teistest vahenditest abi. Oli üks küllaltki väike jõgi. Vot selliste soliste kallastega ja kuiva jalaga ikka läbi läinud ja siis me tegime parve küll mitte palkidest, olid lihtsalt täispuutuvatest madratsites, sidusime omavahel kokku ja paar sellist jämedama. Tranti panime kohe sinna peale, keskelt lohku ei vajuks, siis panime oma seljakotid sinna peale ja ronisime ka veel otsa ja siis purjetasime. Niiviisi lähevad. Need lapsed olid juba natukene suuremad, nad olid seitsmenda kaheksanda klassi lapsed. Ma usun, et kui teel nüüd kevadel või suvel matkale lähete, siis teie teekonnal niisugust takistust ees ei ole, et tuleb parv ehitada või siis mööda nööri hakata teisele poole turnima. Ka ükski teadmine elus ei jookse mööda külgi maha, nagu öeldakse. Jah, see on kindel see. Mul tuli siin vahepeal meelde üks lugu, enne rääkisime siin kolmekohtadega jõgede ületamisest ja mul tuli meelde üks jõe ületamine, kus me käisime õpilaste grupiga Koola poolsaarele. Tulime Chibiini mägedest alla, suur jõgi jäi meile tee peale ette, otsustasime ka läbi kolme minna, jõest läbis, ta ei olnud kuigi sügav, natuke üle põlve oli see vesi ka, see oli mägedest allavoolav lumesulamise vesi ja kuigi ilm oli soe, et kui me oleme joonud jõe keskkohtades, tekkis minul isiklikult ja ma vaatasin, et väga paljudel lastel tekkis tunne, et tahaks korraga mõlemad jalad veest välja tõsta, sest nii külm vesi oli, ei saanud kuidagi enam seal vees olla. Tunne oli selline, et ei saa enam olla, tõstad ühe jala üles Adeni kõrvu, Katrin. Ja niimoodi me siis seal Keplesime läbi jõe ja jõudsime õnnelikult kaldale, kõik. No ja siis veel nii palju mängude matkale lähete. Peaksite uurima neid raamatuid, mis matkamisest tahavad ja tegema siis omale juba vajalikud märkmed või siis ka need raamatud kaasa võtma. Siin on näiteks ranna kaheksa klassilise kooli neljanda klassi õpilased juba teinud omale sellise meelespea, et selline asi igal matkal taskus olla. Kõik need teised tööd, mis te meile saatnud olete, need on nii suured, et neid taskusse ei pista, neid on tore, vaata enne matkale minekut, aga selline väike meelespea mille saab siis taskusse panna ja kust head nõu saab, see võiks tõesti igal matkasellil olla vähemalt üks selle matkagrupi peale, aga me oleme siin neist raamatutest ka rääkinud, missugused on need põhilised, kus te ise olete abi saanud oma lastele? Noh, neid raamatuid on, Ma ütlesin juba päris mitu teile näiteks sobib, ütleme lugemiseks kõigepealt selline väike brošüüri Moody raamat, kus mõnel päeval suur seljakott ja peale kirjutatud matkale siis on meil välja tulnud mitu trükki matkatarkuste taskuraamatute ning siis on juba edasijõudnud matkajatele, seal on palju tarkusi sees, kuidas mägedes ronida ja ja milline see varustus kipub olema, see on kaugmatkaja käsijaamaga. Mina neid raamatuid poes näinud ei ole. Jah, õige küll, et neid kogu aeg müügil ei ole, aga ma mõtlen, et kes väga tahab, siis on nemad kätte raamatukogudest poisis tuttavate matkajate käest. Ma soovin teile, noored matkajad siis kõigile kivi kotti ja kena kevadist matkamist. Jah, tegelikult mul tuli praegu selle jutuga niisugune mõtted, et ikka pisikestel matkajatele ei maksaks ikka üksinda sinna vett ületama minna. Kõige lihtsam oleks ikka vist sillast üle minna. Minul igatahes tundub, et see aeg sügisest siiani on nii ruttu läinud. Võib-olla sellepärast, et meil on iga päev olnud rõõmu, neid kirju lugeda ja otsida vastuseid teie küsimustele. Jah, see vastuste otsimine on tõesti suur rõõm olnud ja ütleme, me oleme oma tega kõvasti jänni jäänutest. Viimane arvepidamine näitab, et olete meie saadud 216 küsimust ja vastatud on meie poolt alles 84. Aga no me teeme, mis me suudame. Jah, just just ja et seda võlga natukene vähendada, siis püüamegi paar küsimust ära vastata. Peeter Pähn ja Aivo kuusk küsivad, kummal on rohkem kaelalülisid, kas kaelkirjakud või Varblasel? Ma võin öelda nii, et lindudel on üheksa kuni 25 kaelalüli ja kaelkirjaku ei ole rohkem kunagi kui seitse. See tähendab, et igal juhul Varblasele on neid kaelalülisid rohkem, kuigi kaela pikkuse erinevus on suur, varblane paistab välja nii, nagu oleks tal seal peakruvitud kohe keha külge ja kaelkirjakupea on kehast väga kaugele eemale venitatud. Mätsab kaheksa klassilise kooli teise B-klassi lapsed soovivad teada, kui palju on maailmas lõvisid. Jah, vot nende lõvidega on, et nagu ma enne juba rääkisime, et kõik, mis on tavaline selle kohta, ma arvan, et ei pea ja kuna lõvi on Aafrikas ikkagi väga tavaline loom, siis nende üle pole keegi nagu arvet pidanud. Keegi täpselt ei teagi, palju nüüd lõvisid on. Ma võin arvata, et neid võiks olla seal 10000 ringis, umbes, aga kui hakkab klubisid vähemaks jäämas, võetakse nad kindlasti ükshaaval tükikaupa kõik arvele ja siis on täpselt teada, palju need on. Niimoodi on juhtunud näiteks aasia lõvidega, sest nagu me teame, on kaks lõviliiki praegu maailmas, üks on aasia lõvi ja teine on Aafrikas elutseb lõvi ja need aasia lõvisid on väga vähe alles jäänud, nad elavad ainult Indias kiri looduskaitsealal ja seal on teada, et need on paar-kolm tükki üle 200 natuke üle 200 aasia lõvi on olemas ja need on väga täpselt tükikaupa arve peale üldse väga huvitavad lõvid, neil ei ole sellist pika laka isastel, nii nagu on Aafrika lõvidel ja nad on inimsõbralikud või kuidas öelda tähendab ei ole üldiselt teada, et nad oleksid kunagi inimesele kallale tunginud, aga sealjuures nad väga uudishimulikult näiteks inimesed, kes seal kaitsealal liiguvad, läbi käivad, sealsed huvid võivad neid jälitada, seal tundide kaupa kõndida, kannul nuusutada, olla kusagil paari-kolme meetri kaugusel, aga mitte midagi kurjenud nendel inimestel ei tee, mis on küllalt kummaline ja võiks öelda isegi seletamatult. Räägiks väikestest loomadest ka siin on yks kysimus hiirte kohta. Rakverre kolmanda keskkooli kolmanda B-klassi lapsed küsivad, et mitu liiki hiiri on meil Eestis. Vaadake, meil Eestimaa peal on sellised loomad, keda kutsutakse karihiirtel pika ninaga ja need teadusemehed üldse hiilitakse, loevad, neid loetakse putuktoidulistel loomadeks joon hoopis noh, väga kaugelt sugulased väga-väga kaugelt sugulased päris hiirtele, kui neid ka kaasa arvavad. Ja kui veel näiteks nahkhiired, kelle nimes on ka hiir sees, siis on neid liike õige palju, aga ma räägin võib-olla mõnedest nendest päris hiirtest. No meil on näiteks kolm liiki uruhiiri, on veel kaelushiir, pisihiir, juttselg-hiir, koduhiir, veel hiirte hulka võime arvata, aga minu meelest ka need kaks rotti, kes meil ringi jooksevad, siis veel müügri tuleb sinna juurde arvesse. Näete, me saame neid päris palju, aga ETK lugu niimoodi, et me kõik peavad need ühesugusteks tavaline inimene, vahet ei teegi, kõiksust, hallid pisikesed mütakad seal ringi metsa alla siblivad. Aga tegelikult on nende hulgas päris suuri haruldusi, näiteks uruhiireliigid, üks liik, mis leiti alles möödunud aastal esmakordselt üldse Eestimaa jaoks üles. See on praegu segaduse leethiirtega. Me ei tea, kuidas on nendega päris lugu, on väga haruldane hiir, koduhiired ja kaelus hiirega äravahetamiseni sarnane metshiir, kes elab ainult Kagu-Eestis ja praegu on kusagil 10 leiukohtade kohta alles teada, nii et hiirtega lugundad väga segane. Praegu koostatakse Eesti pisiimetajate atlast, uuritakse väga intensiivselt neid väikese hiiri ja kui see kunagi valmis saab, siis ma arvan, me tuleme hiirte juurde veel tagasi, räägime täpselt, kes ja kus ja kui palju meil elab. Tallinna 46. keskkooli teisest A-klassist kirjutab Liisel. Niimoodi olen juba ammu endale igatsenud kilpkonnad, kuid ma ei tea, kust seda saadad. Nojah, selle kohta ei oska mina ka midagi öelda, kui ei ole võimalust just kuskile ookeani äärde sõita. Looduse poes neid igatahes ei ole. Jah, looduse poes neid tõesti praegu ei müüda, sellepärast kilpkonnadega kauplemine lõpetati meil liidus üldse ära, sest neid püüti loodusest kodudesse laiali müümiseks väga palju. Tagajärg on see, et loodusest hakkavad need kilpkonnad päris ära kaduma, neid mitte müüdud meil Nõukogude liidus või müüdi ka väga palju, umbes miljon tükki igal aastal müüdi välismaale, siis aru lihtsalt kahanes nii katastroofiliselt, et nüüd on tulnud midagi ette võtta ja üleüldse on asi on nimelt selles, et kilpkonn oma asukas vajab väga sooja pidamiskohta ja selleks, et rahulikult elada saaks, peaks temperatuur tema ümber olev kusagil 30 kraadi lähedal kogu aeg siis peaks tal olema veel paks liivakiht, kuhu ta saaks ennast sisse kaevata ja ta peab kogu aeg värsket puu- ja juurvilja olema. Ja kõiki neid tingimusi on kodus küllalt raske täita. Me ei saa ju enda korterist ühte osa kõrbeks muuta sealses kilpkonnal normaalsed elutingimused luua aga kilpkonnapidamine radiaatrial saapakarbis, nii nagu teda enamasti tehakse. See ei ole mitte kilpkonnapidamine, vaid kilpkonna piinamine, kilpkonna, vastupidav loom, tema sureb lihtsalt aegamööda maa. Kui tavaline loom viletsate tingimuste juures näiteks kass, koer sureb paari nädalaga ära, siis kilpkonnal võib võtta isegi paar aastat aega, nii et see, kui keegi ütleb, et mina olen pidanud niimoodi kilpkonna kaks aastat, see ei näita mitte midagi, sest noh, Ta on selline vastupidav loom ja vähenõudlik loom iseenesest. Aga lõpptulemus on ikka üks ja sama võistkond puravik küsib, et kas kodus või pidada nii metsades elavat lindu. See on muidugi tore, et me tahame kodus igasuguseid elukaid pidada, aga üldiselt on nii, et need pisikesed värvulised on kõik meil punase raamatu liigid ja nende seaduse kaitsta, neid me ei tohi metsast ise püüda ja puuri panna. Ja mulle siiski tundub ka niimoodi, et noh, miks pidada seda lindu, kes võiks metsas rahulikult elada ja laulda ja pesad teha ja järglasi ilmale tuua, miks me peame ta stoppimise puurivõrede vahele, kus me Joskadele õieti seda toitu anda, mida ta vajab, ei tea seda ka, milliseid tingimusi on tal vaja pesa tegemiseks üldse normaalseks eluks ja mis rõõmuse kurb lind seal puuri nurgas siis meile õige pakkuda, las nad elavad metsas ja nii palju aega on küll igalühel, et metsas neid vaatamas käia. Eks see kevad toob koolilastele suure suvise vabaduse, kõik te ootate koolivaheaega ja meie raadiomäng on ka selleks aastaks selles mõttes lõppenud, et ülesandeid enam ei saa, neil tuleb veel rääkida teie töödest ja ilmselt ka veel juunikuus, siis kui teil tõesti koolivaheaeg on. Ja nüüd te ootate kindlasti teadet, millal on meie raadiomängu lõpupidu. Ja see on 28. mail Kalevi spordihallis Tallinnas ja algab kell 12 päeval. Me saadame Kell teile veel kutsed meie peale, aga jätke see 28. mai kell 12 ja siis veel Kalevi spordihall meeldisele päästest sistaskalt ettevalmistusi teha. Nüüd õige pea peaksid meieni jõudma ka teie kevade raamatut ja need mänguasjad, mis te meisterdasid lastekodude laste jaoks. Jääme siis ootama teie kevade raamatuid ja mänguasju, mis te lastekodude lastele tegite? Ja meie järgmine saade on 24. mail. Kuulmiseni. Loodusteemaline viktoriin siililegi selge.
