Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, Teile, meie siili saati, sõbrad kaks nädalat on nüüd meie selle hooaja esimesest saates möödas ja siilipoiss on täna niisuguse rõõmsa ja. Ja ulja olekuga. Ja sa tuled juba Silippust suure kirjapakiga. Terroritõrjekirju on mul siin küll paras patakas, krõbistan, siis on kuuldane kuuletaja. Vaat nüüd, aga tegelikult on mul üks mure ka, vaata mina ei saa aru sellest, et kas, kas osa taimi ja Neinud kõigepealt ma pean rääkima sellest, et ma olen endale koju igavese portsu taimi kogunudki nuia põhimõtteliselt hoiame neid kõiki enamasti aknalaua peal. Ja täna ma järsku märkan, et, et osa Lilliamist põhjamaalt pärit, nad tahavad kõik nagu õue ronida niiviisi vastu klaas ennast surunud ja, ja ma ei oska nüüd kuidagi olla, sest et siis ma olen kuulnud, et, et külma käsililledel hea olla. Ja ma ei teagi, mis teha, kas lasta nad õue või, või no ei. Ega see veri laskus nii tõuameti. Ei ma veel ei lasknud. Võib-olla küsime nõu, et mis nende lilledega siis peale hakata, sest et võib-olla tõesti on neil soov õue minna ja nad ei oska öelda. Nuia, kelle käest siis küsida, Georg, sina teadvitš küsima nõu botaanikaaiast. Botaanikaaias töötab Urmas Laansoo, tema teab lilledest hiigla palju asju. Nojah, ma mõtlen ta siis siiad. No tere, tere, tere siini buss, mis muresid nii ruttu, nüüd mind kohal oli vaja kutsuda. Nojah, vot mul on nüüd niisugune lugu, et, et minu lilled tahavad õue minna kõik, et ma ei saa aru õues nagu külm ja toasoe, mina küll ei taha nimega õue ronida. Need on enamuse potitaimede pärit troopilistel ja subtroopilistel aladelt, kus kunagi ei ole külma ega ei 100 lund nad õue ei kipu, aga nad kipuvad valguse poole, sest meil jääb sügisel järjest valgust vähemaks. Aga troopikas on öö ja päev enam-vähem ühe pikkused. Ja kuna mees sügis, päevad on nii lühikesed, siis tuleb neid taimi vahel keerata, et see pool, mis on enne valguse poole, tuleb ümber pöörata või panna siis taimede lähedale. Lisavalgus kuus kuni kaheksa tundi päevas võib lisavalgust anda. Mis asi see lisavalgus on, kas siis peaks ühe teise akna veel tegema teise seina vaid? Ei, see peaks päevavalguslamp olema veega lihtsalt hõõglamp või troopikas seda ei ole, neil kasvuseisakut on aga meil siin kui on valgust vähesest taimedel elutegevus aeglustub ja sellepärast tuleb neid ka vähem kasta ja hoida jahedamas. Aga mina olen jälle kuulnud, et lilli ei ole üldse ühest kohast teise tassida. See vastab tõesti tõele, eriti talveperioodil, sügisel ei tohi järsku valgustingimusi muuta, et ei tohi neid tõsta järsku ühest valgest kohast pimedasse või vastupidi, pimedast kohast valgesse. Kui nii tehakse, siis võivad lehed võivad maha langeda isegi õiepungad, näiteks eriti tundlik on jõulukaktus, mis südatalvel õitseb. Tema võib lasta isegi Osama lülisid maha, kui valgus järsult muutub. Suvel nagu ei olnudki mingeid küsimusi, aga näed, talvel on probleeme kuhjaga. Paljud taimed ei olegi valguse suhtes nii nõudlikud, et neid ei olegi vaja pööratanud Egibki valguse poolega, kes kipuvad neid, võiks siiski pöörata. Nojah, mina panin veel tähele niisugust asja suvel, et, et lilled läksid magama ja, ja tõusid ülesse ka üsna erinevatel aegadel, et läheb näiteks õhtul aeda ja saialill on juba ennast krapsti kinni pannud. Ja hommikul on ta jälle üsna varakult lahti. Aga see on sellepärast, et öösel on õhk niiskem, kaste langeb maha ja saialil paneb oma keele ja kokku, et kaitsta oma õieorganeid, emakad ja tolmukad ebasoodsate tingimuste eest. Kas nende järgi saab näiteks kellaga vaadata, võeti? Praegu on küll päris raske öelda täpselt kellaaega, et meil on ju see aeg muutunud, praegu elame veendumusega, suvel on suvel ja talvel talveaeg, aga mingeid orientiire saab küll taimede õite lahti ja kinnimineku järgi öelda, näiteks enne pimeduse saabumist avavad õied näiteks Levkoi ja siis imelill. Imelill on pärit troopilises. Ameerikas kasvatatakse meil suvelillena. Öösel avab õiega üks kaktus, ilusam õieomanike öökuninganna, tema on pärit Kesk-Ameerikast. Kuninganna avab õied õhtul kaheksa-üheksa paiku ja hommikul enne päiksetõusmist on ta juba õieti sulgenud. Aga minul on meeles minu õppimise ajast, et kuulus Rootsi loodusteadlane Harline tegi endale sellise lillepeenra praktiliselt iga tunni aja tagant, mõni lillekene lõi õied lahti ja pani siis jälle tunni aja pärast õied kinni ja see oli päris suur ilus peenar. Ja seal ta sai tunniajalise täpsusega lillede järgi kella ära vaadatud. Need taimed, mida linn tundis, meie, meie lapsed, vast neid nii hästi ei tunne, paljudel ei olegi eestikeelseid nimesid. On ainult teaduslikult ladinakeelset nimede Aga põhimõtteliselt on ikkagi võimalik selline peenar teha ja kui mõni eriti loodushuviline laps on ja ja tahab endale lillekella tegema hakata, siis ilmselt ei ole tal ka raske ladinakeelsete nimede järgi need taimed üles leida. Näiteks Vahemeremaade päritoluga sahin, lill paneb oma õied kinni iga päev suvel kell kell kaks. Ja hommikul ärkab ta kella 10 11-ni. Üsna laisavõitu lill siis. Ja tegelikult. Osa lilli ei tee väljagi sellest, et, et need õied peaks nagu kinni panema, õitsevad nii päeval kui öösel, teised sulgevad hoolega teatud kellaajal, avavad jälle teatud kellaajal. Sõltub õhuniiskusest, kui niiskonna, õhk ja päiksevalgusest sageli paljud taimed pilves ilmaga on kinni nagu võilill kõigile tuntud suvel, eriti kui on vihmane ilm, siis siis on võilill rangelt kinni. Aga kui on päikseline ilm ja õhurõhk tõuseb ja õhuniiskus väheneb, siis enamus toimiga õitseb, avab õied, tundlikud õhuniiskus suhtes on Lõuna-Aafrika kapimaa päritoluga taimed ja samuti ka paljud Austraalia taimed kuivades kõrbetes kinni panevad nad õied, et kaitsta oma tolmukad ja emakad halva ilma tuule või, või suure õhuniiskuse vihma tõttu. Need võiksid neid emakad ja tolmukad kahjustada ja siis ei valmi seemneid ja taimi saab paljuneda taimede tekki järglasi. Päris nutikad siis praegu on võimalus tulla botaanikaaeda kasvuhoonetesse vaatama troopika ja subtroopikataimi kaktused ja orhideesid troopikapuid, põõsaid, kakaod, kohvid ja ananassi. Täna meil küll kahjuks aega ei ole, aga, aga ükspäev me kindlasti tuleme. Ekskursioonile pääseb etteteatamisega, selleks tuleb helistada telefonil 239 üks null üks 239 üks null üks. Ja ekskursioonid on meil kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev igal täistunnil kella 11-st kella kolmeni. Kes siis tahab keset suurt sügist näha ilusaid ja huvitavaid troopikataimi, helistage. 239 101. Sa juba hakkad nööpe kinni panema, aga ära veel kiirusta. Enim on vaja üks ülesanne, annad lastele. Haavad praegu on looduses viljade valmimisaeg, paljudel taimedel on viljad valmis, aga paljudel ka veel on viljad taimede küljes ja nüüd on hea võimalus minna kas metsa aasale, jõe äärde või rabasse ja vaadata jälgida taimi, kuidas nemad küsivad. Mil viisil vaktsiini pass. Mul on siin üks nimekiri üsna tuntud taimedest, mis meil Eesti looduses kasvavad. Palun, loes Edda. Aakest põdrakanep esiroosivesikupp, sinilill. Lääts pool ainukene, mis ei ole meil, looduslik kodumaine taim, demarka saab parkides. Temast tehakse ka hekke, nii et ta on hekki ja pargi põõsas. Küsimus on selline, et te peate lootsest tähele panema, kuidas nende taimede viljad levivad, mil viisil ja kirjutama meile. Ma loen ühe korra veel eta ohakas põdrakanep, esiroosivesikupp, sinililloja mõõl ja läätspuuanne, kordan veel üks kord. Olgu, ütleme siis veel üks kord Uhakas põdrakanep, esiroos, vesikupp, sinililloja mõõlja, läätspuu. Ja siis kirjutage meile, kuidas nende taimede viljad levivad. Aitäh sulle, Urmas, ma mõtlen siin siis nüüd sinu botaanikaaeda tagasi, et loodame, et maja pärast kohtume juba seal. Kohtumiseni. Aga nüüd siilipoiss, ma arvan, et sa tahaksid kyll neid kirju natuke tutvustada, mis sul siin ees kõik on? Nojah, need kiri on tulnud küll Tallinnast ja Tartust ja Viljandist ja ja, ja kust kõik veel. Paidest, seal Raplast ja. Haapsalust Kohtla-Järvelt vaatamata sellele, et meie saateaeg on nüüd natukene nihkunud hilisemale tunnile, teisipäeva õhtuti ikka meid kuuldud ja, ja vastatud, aitäh kõigile. No vot siin on üks kiri, et siilipoiss meie tihemetsa üheksaklassilise kooli bioloogiaringi liikmed vastame küsimustele ja siis on ongi vastus meie esimesi küsimusi. Ise kohtasin kenasti ja see küsimus oli, mida tähendavad siis erinevad värvid, erinevat värvi lehed punases raamatus. Neid lehti on viit erinevatele värvi ja tähendused on siis sellised. Punastele lehtedele kantakse ohustatud loomaliigid ja taimeliigid, samuti kollastele lehtedele kantakse ohualtid liigid, sellised liigid, kes siis hakkavad nagu kahanema või hakkad nagu ohustatud. Haruldased looma taimeliigid kantakse valgetele lehtedele. Sellised liigid, kes siis on juba nagu sellest ohutsoonist välja jõudnud, keda enam nagu eriti ohustada, keda peaks jälgima, mis neist edasi saab. Need on siis kantud rohelistele lehtedele, sellised liigid, kellest me eriti suurt midagi veel ei tea. Nüüd teadusmehed kutsuvad määramata staatusega liikideks need siis on pandud hallidele. Lehtedel võivad mõned olla sellised, mis satuvad edaspidi kas punasele või kollasele valgel lehele või kui saame endast nii palju teada ja selgub, et nende liikidega midagi lahti ei ole, siis arvatakse hoopis punasest raamatust välja. Aga ikkagi on siin mingi segadus nende lehtedega, sest osa lapsi on jälle märkinud rohkem lehti kui teised osa jälle vähem kui teised. See jaotus, mille me praegu siin ette lugesime, see oli siis rahvusvaheline jaotus, kuna küsimusi tuli Eesti Punase raamatu kohta, siis meie Eesti punases raamatus puuduvad need kollased lehed, need ohualtid ja kahaneva staatusega liigid on meie punases raamatus kantud valgetele lehtedele. Nii et meil on siis selle populaarse väljaande järgi neli erinevat värvusega lehte ja tähendavad siis seda, et ohustatud liigid on punastel lehtedel ohualtid ja haruldased liigid, valgetel lehtedel, määratlemata staatusega sihukseid, ebamäärast liigid hallidel lehtedel ja siis rohelistel lehtedel on liigid, mis on ohuvälised. Nüüd, mõningates kirjades on veel lapsed küsinud, et mida tähistavad näiteks lillad, sinised, oranžid, peesid ja veel mõned teised värvid, mida on kasutatud meie eesti punases raamatus, mille peale on joonistatud Sid linnud või mõned teised loomad. No need ei tähista tegelikult mitte midagi muud kui seda, et kunstnik on valinud ühele või teisele loomaliigile kõige sobivamaks, taustaks just taolise värvi. Ja ta on värvitahvli taust lihtsalt. Aga see, mis värvilehe antud liik kantud on, see selgub seal punase raamatu tekstis sinna teksti kõrval on tehtud siis väike täpikene, täpikese värv näitab siis, mis värvilehele see riik antud on. Nii et võib-olla jah, natukene ebaõnnestunud on see pildialuse värv valitud, aga kunstnikul niimoodi on meeldinud ja ega teda süüdistada ka selle eest ei saa. Ele ainsa on meile kirjutanud huvitava kirja. Ja ma ei teagi, kas ta on, kas ta on ise selle välja mõelnud, kuskilt raamatust leidnud, aga igatahes üks vahva lugu on sind, ta kirjutab nii. Inimene on imeväike osake loodusest kuid just inimese vastu loodus olnud kõige lahkem. Ta on andnud inimesele kõnevõime ja mõtlemisvõimet. Aga kõnevõimet kasutab inimene tunduvalt rohkem kui mõtlemisvõimet. Oma sõnades väljendab inimene suurt armastust koguduse vastu. Tegelikult on inimene suurim kahjur looduses. Tänu inimese mõtlematutele tegudele on maalt kadunud tuhandeid taime- ja loomaliike, et väga paljud taime- ja loomaliigid on väljasuremisohust. Ja sellepärast ongi see punane raamat kokku pandud ja näed siili poistsin tihemetsa lapsed. Proovinud, et sina ikka jääksid rohelisele lehele, see tähendab sellisele lehele, et sa oleksid mitte ohustatud. Aitäh, aitäh, olen nõus. Aga me lubasime rääkida mõnedest Punase raamatu aruldustest. Jah, ja ma mõtlen, et vaatame alguses neid kõige lihtsamaid, kõige algilisemaid loome, kui nii võib öelda ühegi looma kohta. Ja ma valisin tänaseks välja paarkonna, kes on meil punasesse raamatusse kantud tegelikult võib-olla nendest päriskonnadest, kes meil siin on kõige haruldasem, näiteks juttselg-kärnkonn ehk kõre temast me oleme juba kunagi rääkinud siis veel mudakonn, rohe-kärnkonn, järvekonn, nendest kõigist korraga rääkida võib-olla on liiga palju. Aga ma tahan teile tegelikult seda öelda, et minu meelest päris õige, kui meie kõik eesti konnad oleksid seal punases raamatus. Kui te ise olete käinud, looduses ei saa, temad on käinud. Ja mina olen päris palju käinud ja siis kõik enda tähelepanekud ja teiste inimeste ütlused viitavad sellele, et konn on tegelikult ikka hiigla väheks jäänud, et vanasti oli, on ja palju rohkem, aga nüüd nad kaovad ära ja räägivad, mis pärast need konnad sära kaudu. Võib-olla on hoopis niimoodi, et ei ole konni vähemaks jäänud, aga on kurgi juurde tulnud. Kurgi tõesti on meile juurde tulnud, aga vaevalt et need kured nüüd üksipäini nende kõigi konnadega hakkama saavad. Rohkem on siin seesama inimene jälle süüdi. Ja konnadega on see häda, et me tihtipeale ei oska üldse öelda näiteks kas või seesama ka Nõukogude Liidu punasesse raamatusse kantud juttselg-kärnkonn ehk kõre tema kadumise põhjuste kohta ei oska me siiamaani kuigi teda nüüd uuritud juba mitu aastat järjest ei oska mitte midagi tarka öelda. Ja ilmselt ei olegi ühte selget põhjust, võib-olla sellepärast hakkab ära kaduma, et veekogud reostuvad, võib-olla sellepärast, et, et inimene on tema elu atele tunginud, võib-olla sellepärast, et loomi karjatatakse. Aga võib-olla veel on mingid teised kolmandad-neljandad põhjused, millest me ei oska veel kurja undki näha. Nii et need põhjused on väga segaseid ja see, millal näiteks inimese tegevus või looduse muutumine võib saatuslikuks saada mõnele teisele konnaliigile ei ole üldsegi teada. Näiteks Lääne-Euroopas väga paljudes maades on konnadega tõeline kriis, konnad hakkavad kõik ära kuduma ja kõik konnad on kaitse alla võetud ja ma arvan, et me ei pea vist ootama nii kaua, kuni nad kõik ära kaovad, vaid võiksime hakata tasapisi mõtlema selle peale, et need konnad kõik siis kaitse alla võtta või vähemalt sinna punasesse raamatusse kirja panna. Et me teaksime, oskaksime tähele, panna nende kadumist. Ja mis sellest siis kasu on, kui nad seal kirjas on, ega neid siis sellest rohkemaks Tulats. Ja see on õige, ega need rohkemaks tõesti tule, aga vaata kui ühest asjast üpris palju räägitakse ja pilte näidatakse ja jutte kirjutatakse, siis inimesed hakkad tähele panema, kas üldse olemas on, et üks või teine kui on olemas, on ja siis hakatakse ka vaatamata ära, hakkab kaduma ja võib-olla siis jõutakse ka selleni välja, lõpuks hakatakse mõtlema oma tegevuse tagajärgede üle, võib-olla jäetakse mõni paha asi tegemata, mõni asi ehitamata, mis võiks konnade elu ohtu seada või ehitatakse nende jaoks näiteks nii nagu Lääne-Euroopas ehitatakse väga palju konnade jaoks spetsiaalseid tunneleid või ülekäiguradasid, et kevadel konnad saaksid üle maantee minna oma kudemispaikadesse. Meil jääb kevadeti väga palju konni autorataste alla ja vot selliseid pisikesi asju tegelikult on meie ümbrus hiigla palju, näiteks jätame kasvõi oma reformvoodi mõnesse lompi viskamata, selle vee ära rikuks, ongi konnadel L1 kudemispaik juures ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas konnad näiteks ära tunnevad, et see nende ülekäigurada? Ma ei tea, kuidas nad ära tunnevad, aga millegipärast käivad tihtipeale ühest ja samast kohast teatud kindlad kohad on, kust nende rännuteed üle lähevad. Millegipärast on see koht aastasadade jooksul neile meeldima hakanud. Inimesel tuleb see koht lihtsalt üles leida ja see vastavalt ära tähistada, näiteks Saksamaal seisavad sel ajal, kui konnade ränne kestab teede ääres kohe trahvikviitungitega politseinikud ja kui mõni auto julgeb sealt kohast kiiresti üle sõita ja jumal hoia, kui veel mõne konnal ajada, siis see trahv on nii soolane, et müü auto maha. Ja ja meie autojuhid võiksid vähemalt kiirust vähendada, kui nad jõuavad mõnele sellisele ülekäigurajani. No kui istud näiteks isaga koos autos ja näed, et mõni tegelane tahab üle tee minna, on see siis konn või siil, siis oleks kena, kui sa tähelepanu juhiksid sellele, et kõik sellest tegelasest mööda sõita või siis peatuda. Tõesti tunneleid ega ega ülekäiguradasid ehitama hakata veel ei suuda, aga lihtsalt natuke tähelepanelikumad nende elusolendite vastu võiksime küll olla. Lapsed ilmselt olete seda Eesti punast raamatut juba päris hoolega uurinud ja vaadanud, missugused loomad piltidel on ja kellest juttu on. Jah, ja kui teil seda raamatut sirvite, katsuge need loomad endale lihtsalt selgeks teha, et kui te looduses käitlejate need elukad siis ka ära tunnete. Nii nad täna on küll niiviisi, et, et see, meie esimene küsimus oli niivõrd keeruline, et ega me vist teist küsimust enam täna Yannad. Aga mul on siin veel üks mure, mis ma pean ära rääkinud, et minu sõber mets teatas Mulled, et Ta saab tulla võib-olla alles järgmises või ülejärgmises saates meile külla, sest punarinnad pidid olema metsas hädasti. Ma arvan, et mitte ainult punarinnad, vaid võib-olla veel üpris mitmed linnud võivad praegu hädas olla. Suvi oli ju pikk ja soe ja, ja ma arvan, taias lindude pead ka natuke sassi, nii et mõnigi hakkas pesa ehitama veel nii hilja kui juba et külmad peale tulid, need pojad ei jõudnud õieti korraliku rännumeeleolu veel sisse saada. Oot, kas nad siis tegid, mitu pesa sel aastal võeti ja paljud linnuliigid tegid mitu korda pesa ja selle tõttu siis viimases pesakonnas kõik pojad ei ole veel päris täiskasvanuks saanud ja võib-olla et nad jäävad isegi parvest maha lendagi lõunamaal ära ja siis, kui teie maja läheduses koolimaja läheduses kusagil juhtub selliseid linde ette tulema, et nad talvel väga hätta ei jääks, peaksite, te hakkab juba aegsasti mõtlema, kuidas neile lisasööki anda. Ja lisasöögiks kõlbavad siis kõikvõimalikud seemned, mida veel praegu loodust on võimalik koguda poes müügil olevad seemned ja mõningad lihatoidulised linnud, kes siis jäävad neile, võib proovida siis kasvõi näiteks liha läbi hakklihamasina ajada magedat liha, seda teraagiste sisse segada ja proovida neid niimoodi üle talve, kui ma maja läheduses paita. Ega nad seda külma nii väga ei kardagi, aga neid kimbutab lihtsalt talvel toidupuudus. Meie eelmise aasta kõige tublimad vastajad parksepa koolist saadandamat suve, mälestusteraamatut, mille aega natukene väheks, et seda põhjalikult sirvi tagasi. Aga siin on näiteks üks lugu sellest, kuidas nad käisid talvevarusid kogumas loomadele lindudele. Küllap ikka on üle Eestimaa neid tüdrukuid poissi päris palju, kellel on lindudele ja loomadele need moonakotid kõik kenasti juba valmis ja Tallinna majja loomi ei ole ka ära unustatud, nii et see on väga tore. Aga ma arvan, et võib-olla lõpetaksime tänase saate küsimustele vastamisega. Siin on näiteks selline küsimus, kust saavad mesilased, mürkmaod ja nii edasi oma mürgid. Ega neil kusagilt mujalt seda mürki saada ei ole, kui ikka ise tuleb teha ja neil on sellised mürginäärmed kehas olemas mesilased näiteks taga kihas madudel on see mürginääre pea küljes, need on õieti kunagi olnud süljenäärmed, mürginäärmed, sülg on ajapikku muutunud mürgiks, nendes näärmetest valmistatakse siis seda mürki ja sealt siis, kui vajan, pritsitakse ta siis kas siis Astlaga, nii nagu mesilastel erilastel tomo vaenlase või ohvri kehasse või mürkmadudel käib asi siis niimoodi, et nemad löövad hambad ohvri sisse ja siis vajutatakse nendele mürginäärmetele, sealtkaudu voolab siis mürk hamba kaudu ohvri sisse. No need mürgised loomi on veel rohkem kui mesilased ja mürkmaod on näiteks mürgiseid ämblikke, terve rida mürgiseid valu on olemas, on olemas isegi mürgiseid liblikaid, kusjuures mürgised liblikad, vot nendel on päris kummaline asi. Nemad ei valmista seda mürki ise, vaid Mürgiste liblikate röövikud söövad mürgiseid taimi ja muutuvad seeläbi ise mürgiseks. Ja kui nad nüüd selle moonde läbi teevad ja liblikatest muutuvad, siis On see mürk nendega kaasa tulnud ja nad liblikas peast ka mürgised, kuigi liblikas peast nad peaaegu üldsegi ei söö, enam kusagilt mürki juurde võtta ei ole, aga nad just taimedest kaasa toodud mürgi suudad endas säilitada ja on olemas mõningad meres elutsevad teod, kes siis söövad mürgiseid loomi ja nende mürgiste loomade mürk läheb ka nende sisse ja muudab need loovad mürgiseks, nii et alati ei pruugi seda mürki päris ise ka valmistada, vaid vahetevahel saab teistelt noh, kas siis söögi kaudu laenata või kuidagi teistviisi. Nii et saab ennast teiste abil natuke mürgiseks muuta. Ja mõningad elukad ise ei ole mürgised, aga hoiavad selliste mürgiste elukate lähedusse, näiteks troopilistes meredes elavad klounkalad, klounkalad ujuvad merirooside haarmete vahel, meriroosid neile eriti viga oma mürgist haarmetega ei tee alati koht, ähvardab põikad nad sinna armetu vahel ja kui siis mõni suurem kala, mõni röövkala hakkab neid seal jälitama, saapa nii tugevasti kõrvetada, ta laseb sealt kohe jalga või või teinekord võib isegi ära surra sinna armete vahele. No kõik teame erakvähki, kes peidab oma nõrga tagakeha teokarbi sisse ja selleks, et seal teokarbi sees veel julgem olla oleks, istutab ta oma teokarbi peale meriroosi, kes on jällegi veidikene mürgine ja kes siis niimoodi kaitseb teda ebameeldivate ja soovimatute külaliste eest. Nüüd on lugu niiviisi, et, et aeg hakkab otsa saama. Aga enne, kui me saate ära, lõpetame, et peaks siis meelde tuletama, et neile, kes nüüd õigesti vastasid, kõik neile paneme siis kleepsud või postkaardi teele. Ja muidugi ootame jälle kõigilt vastuseid tänasele küsimusele. Kes selle hooaja esimeses saates antud ülesandele vastust ei saatnud, siis ei tähenda sugugi seda, et ei või nüüd sellele küsimusele vastata. Ja ma kordan üle veel. Meie aadressis on Tallinn 200 100 Lomonossovi 21, lasteraadio jäsiilile. Siili saates kohtume kahe nädala pärast. Kohtumiseni. Kui huupi äiga tihtipeale tabad kogemata mõnda sõbramees võib olla puupikku tavad ei oska hoida sinu kiri. Võib-olla vader vaikselt roomav rahus kuid all peale ma ju sinuga on Sa vaata alati kas keegi paleoloos Katika oled kõik naad avastan. Võib-olla peli kuuse ladvas tukub. Kui sina suurelt läbi raiud kuul ta kohe ladvas kurvalt alla kukub, jääb imestusest pärani. Rahatu. Sel aastal sõpru täis tuiksood ja rabad, neist kihab mets, musta mererand. Kui viskavad kivi ikka mõnda tabad, sest kõik ei saa, ei ole avastanud. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
