Tere kõigile kindlasti on neid, kellele see kõlab võõralt siinkõneleja kaasa lubatud, aga tänan, sirgub ja nõnda räägimegi alanud saates sellega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest ning neid on palju. Ei hakka igal salatsema, seetõttu ütleme ikka kohe välja, et sirgud, need on linnud, kes veel ei teadnud. Ja edasi on juba Marju Kõivupuu see inimene, kes nüüd seda tõelist sirgub meeleolu looma asub. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Marju, miks, kuidas ja millal see sirgu päev üheksandal märtsil üle pea meie vanarahva uskumustest tekkis ja kas ainult meil? Jah, see on selline kogu Eestis ehk vähetuntud püha ja praegu tähistavad, teavad temast pisut rohkem õigeusklikud setud. Sellepärast et õigeusu ja üldse katoliiklikus kultuuriruumis on sellel pühal pisut suurem tähtsus ja tähendus. Setud teavad sirgu päeva ja kui siis Sorokas sweet ja see on, siis tuleb venekeelsest sõnast sooloks vead. See on siis kas päev, mis on pühendatud 40-le mõnel pool ka 42-le märtrile, nii et tegemist on siis märtrite mälestus taevaga ja slaavi kultuuriruumis algas siis sellel päeval nõndanimetatud lindude äratada tamine. See jälle omakorda põhineb uskumuse, et linnud ei lenda, väikesed laululinnud ei lenda meie juures talvel ära vaid peituvad siin kuskil läheduses. Et siis talv magades mööda saata, näiteks keskajal usuti tõsimeeli, et pääsukesed poevad kuskile terve mutta ja järvemudas siis magavad oma talveund ja nii siis ka sirgu, päev või surukas, veed on seotud nende kommete ja uskumustega, et nüüd on õige aeg kätte jõudnud talveunne suikunud väikesed sulelised siis kommentaare rituaalidega üles äratada, kutsuda nad metsadesse laulma, et natukene seotud sellise. Aga te ootusega, aga samuti siis ka kombed on seotud ka veel sellega, et kodulinnud iseäranis siis kanad, sest ega me muidu väga ei pea, hakkaksid siis ka hoolikalt munele. Nii et see on selline kevade ootus ja rändlindude ootusega seotud tähtpäev, aga on olemas siis ka veel meie teine väga lähedal, nii geograafiliselt kui keeleliselt asuv sugulasrahvas, näiteks liivlaste juures on siis lindude äratamine väga tähtis rahvakalendri tähtpäev ja see on seotud küll pisut teise tähtpäevaga ja mitte siis üheksanda märtsiga, see on seotud lihavõttehommikuga, aga lihavõtted on liikuv püha ja on samuti seotud kevadeootusega, kus siis lihavõttepühapäeva hommikul päikesetõusu ajal lähevad noored siis randa kuskile kõrgemale kohale nii-öelda linde tõstma või siis linde ära tama ja siis lauldakse seda laulu, mida võib-olla ka need inimesed, kes on nii-öelda rahvalauludega folklooriga, sina peal on see linnukeste laul, kus siis kutsutud takse, et suured ja pisikesed linnud, et ärgake nüüd üles kõik siis halvad loomad teiste metsadesse, head loomad, kodumetsadesse kehvad ja lahjad, lestad, mingu muude merre, aga siis lihavad rammusat lestad, tulgu meie merre, ilusad poisid, meie külla, ilusad neitsid meie külla ja see on ka selline päev, kus siis küpsetatakse selliseid linnu kuju, pisi kakukesi või saia, mida siis kellelgi kaasas on, teinekord jäetakse neid kakukesi Ciscani Andidena või kuskile rannale ja tehakse ka kuuselatv ja seda siis liivlased oma kutsunud lindude kuuseks, et see on niisugune rituaalne rändlindude kojukutsumise püha see kevadeootus ja rändlindude tagasitulek meie siin laiuskraadil tundub, et on vanadel aegadel olnud inimestele väga oluline väga tähelepanu, väärne, väga eriline päev. Aeg. Meile on ka tänasel päeval see kevadeootus väga oluline ja tähtis, aga paljude lindude ootamisega seotud kommete hulgas on just see küpsetamine kuidagi eriti tähtis olnud, et miks erikujuliselt küpsetatud kas koogid või saiakesed kuuluvad üldse pühadetraditsiooni juurde ja see on üks selline rituaalne viis siis oma niisuguste või ühesõnaga seda usaldust jagada ka loodusega midagi, mida me oleme looduses saanud siis teravili, millest me küpsetame selliseid maagilisi, erilisi kakukesi. Et me sööme neid ühiselt, aga me neid siis ka paneme lindudele. Ja see on siis noh, sellise taotlusliku eesmärgiga kõigepealt kodulinnud hakkaksid hästi munele. Aga et kui oleks väga palju metsalindusid, metsalinnud on olnud niisugused sõbralikud sulelised, kes on tähendanud inimestele õnne ja head, noh, me teame seda. Linnupesa leidmine tähendas õnne ja näiteks kevadistel rahvakalendri tähtpäevade juurde on kuulunud nõndanimetatud linnulaastude tuppa Padoomine toodi metsast linnulaaste. Et siis suvel näeks palju väikesi laululinde, näeks nende pesasid ja see on iseenesest noh, ka minu arvates tänapäeval väga ilus, väga loodushoidlik tava ja komme ja peaks vägagi sobima meie loodushoidliku ilmavaatega rohelise või ökoloogilise ilmavaatega. Ja olgem ausad, ega me ju tegelikult ka vist kevadele vähem minu tutvusringkonnas vaadatakse küll, et kes missugust linnukest enne nägi esimesena, ehk kui me räägime kevadekuulutajaks, noh näiteks kass, kes nägi esimesena linavästrikut, et kui linavästrik tuleb seda oma pika sabaga, peksab nii-öelda jõgedelt jää minema või kes nägi esimest kuldnokka ka, et see on lausa jututeema, mõnedes ringkondades rääkimata muidugi siis fenoloogilistest Linnovaata Päris palju on ka lauldud ja lauldes nõiutud või nõidudes lauldud ja see kõik on olnud seotud siis selle linnu ootamisega. Jah, siin on siis väga palju erinevate rahvaste juures näiteks meie soome-ugri hõimu velled moksa taga ka ersad on tähistanud siis rändlindude saabumist või nende äratamist eriliste lauludega neljand, pakud erilisi toite, sealhulgas ka pliine ja kisselli. Ja noh, need on kaanete, lindude ootamise-ga seotud periood jääb siia tõepoolest kuskile sellesse aega, kus on ka lihavõtted, nagu öeldud, eks ole, et see liikuv pühane nädalad võivad siia-sinna kui ta, aga mitte ainult me ei pea minema väga kaugele ka näiteks meie oma kogu Eestimaalt on siis folkloristid eri aegadel sajandeid tagasi kirjutanud ka üles kombe kirjeldusi, mis annavad edasi seda tavarändlinde tervitada. Rändlindusid on kutsutud ja nimetatud sõpradeks veeretati nagu kaua eemal olnud puru, et tere, tere, linnukesed, tulite jälle meile tagasi. Tere. Tere, linnukesed kauge teekonna lõppedes ta teeb nagu kauged sugulased pikalt reisilt taas koju tulnud ja samuti linnud on olnud väga olulised tegelased, kelle järgi on siis ennustatud ilma ja lindude järgi on vaadatud, missugune ilm tuleb ka sellepärast on nad olnud väga olulised setudel kusse Sorokas, Sweet või siis 42 märtri mälestuspäeva tähistamine on seotud siis nii-öelda kodulindude munel ergutamise, rändlindude ootusega, seal on siis väga rikkalikke kombeid noh, osadel siis nii-öelda piibli või pühakirja kombe niisugused rahvapärased tõlgendused ja noh, näiteks on siis just nemad, setud on küpsetanud kas 40 või 42 sellist Watska või sellist erilist siis karaskit ja siis see seda ei söödud mitte kohe äravaid, neid saiakesi, Watsku sepikut mingisugust küpsetis, mida siis küpsetati. Neid hoiti kõigepealt siis nendele, kes esimesed vaod põllule kündsid, aga samuti anti siis karjus ele kui karja esimest korda välja. Ja samuti anti siis ka hobustele lehmadele, teistele loomadele, kui need esimest korda välja aeti. Sist usuti, et just sellisel rituaalselt päeval, üheksandal märtsil küpsetatud kakud või karaskit kannavad erilist maagilist jõudu ja kaitsevad kõige kurja eest. Kui 40 küpsetada, siis nende ilmselt kui on kaks võimalust, kas sa teed siis ka väga väikesed või rikkamad tegid tõenäoliselt ka siis suure. Ja siis oligi väga ilus ütlemine, mis mulle meeldib, et 40 lindu, neil on siis eri liigist linnud keeravad pead siiapoole, see tähendab meie kodu poole ja hakkavad siiapoole lendama. Mõnel pool on siis pandud ka need erilised küpsetised kas siis aia otsa või ka katuse peale, et linnud siis märkaksid ja saaks siis sellest ka rõõmsalt osa. Vahetatakse siis ka selle püha tähtsust läbi piiblipärimuse ja setod on öelnud, et ka, et sellel päeval on siis 42 pühamees tõugatud siis Järve niisugusesse jääga, et järve ja kes siis ühesõnaga seal külmas jääaugus kannatasid, mis nad päris täpselt kannatasid, ega ma sellest ei olegi aru saanud, aga see on see selline rahvapärane huvitav tõlgendamine, kuidas siis püütakse oma arusaamade kohaselt mõtestada, et mis siis tegelikult see märkiks olemine tähendab, missugused need kannatused peavad olema, et inimene tunneks ennast märtrina ja ma arvan, et meie laiuskraadil kusagil jääaugus seismine väga pikalt on tõepoolest, võib seda tõlgendada kui tõelist piina ja kannatust, aga mida siis veel on tehtud, et kanad muneda? Kaks noh, tänapäeval meil ei ole see probleem, eks ole. Me kurdame varustaja üle, kui poes ei ole piisavalt kanamune saada üks kõikjale omad emad, siis on ja kellele pühendatud seal päris naljakaid reklaame nendega kanamunade kohta, mida me saaksime kõik osta. Aga siis seda on peetud siis näiteks. Ja on võetud siis kanad kinni, on proovitud siis kanad ajada läbi meeste püksisäärejaan, pekstud neid ahju, luuaga hakkaksid munema, vaesed kanad, vaesed kanad, just nimelt, et erinevad maagilised toimingud või mõnikord on siis võetud ok lisatud üle katuse. Aga kindlasti on kanu sellel päeval nuheldud ja on öeldud, et see on väga-väga tarvilik, siis kalad hakkavad munele. Eks kevad on ka juba nii kaugele, et kanad võib juba välja lasta, kanad saavad iseseisvalt natukene toitu otsida, et lisatoitmine jääb nagu vähemaks. Ja mõnikord on siis niimoodi, et on ka selline maagiline, huvitav kombekirjeldus setu teelt, et kujutage ette, et teil on olemas selline kirivöö ja siis pannakse niimoodi kas õue või, või tuhapõrandale niimoodi ringikujuliselt maha ja selle sisse pannakse siis teri ja kanad aetakse siis sinna sisse sööma, siis usutakse, sellerit oli läbi, on kanad, terve suvi maagilised, kaitstud, et rebane ei vii neid ära ja kanad munevad väga hästi ja kõik on väga hästi, et kanad siis hästi palju muneks. Ühesõnaga nad püsiks kodus, nad ei teeks endale kuskile salapesi, nagu see rändlindude ootusega seotud päev on siis saanud ka osaks, kuidas siis kodulinde kaitsta, virgutada neid munema? Eestimaal olid kindlasti siis paigad, kus kõike seda, mida sa äsja kirjeldasid, hoopis usinamalt toimetati ja tehti neid riitusi ja peeti kommetest, lugu ja siis ilmselt mõned paigad, kus need kombed riitused ei olnud nii aktuaalsed või. Jah, väga paljuski sellest, mis ma praegu kirjeldasin, tunnuslik olnud Setumaale setu äärealadele, pigem siis niisugusele rahvapärasele õigeusule, aga samas tuleb tunnistada, et kui meie rahvapärimust vaadata laiemalt, siis selline kevadel kanade maagiliste toimingutega munele virgutada tamine on tunnuslik olnud ja samuti rändlindude ootus, aga ta ei ole koondunud nii väga konkreetselt sellele üheksandale märtsile tänasele päevale, kus siis õigeusu kirikukalendris on ka siis 40 või 42-le märtrile pühendatud eriline päev. Räägime sirgu ehk linnupäevast stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Kõik need tegevused, kõik need tseremooniad seoses üheksanda märtsi ja ka teiste aegadega, mis kõik seotud lindude ootamisega, need on jäänud kaugetesse hallidesse aegadesse või saad sa siiski öelda, et ka tänasel päeval viiakse mingeid riitusi läbi, et mitte lihtsalt niisama ei oodata kevadet ja lindude saabumist vaid tehakse midagi sel puhul tões ja vaimus. Jah, kui me üheksakümnendatel hakkasin ka Viljandi kultuuriakadeemias toonases kultuurikolledžis sellist kursus nagu rahvakalendrikursus lugema, siis just need inimesed, kes said naguniisugust kultuuritöötaja või huvijuhi haridust, olid sellest pühast väga vaimustatud. Et see on just see periood, kus on nagu väga sobilik aeg lapsi ja loodust kokku viia, et sirgu päeva võiks tähistada laiemalt üle Eesti, et panna lindudele pesakaste läbi mitmesuguseid rituaale, laulda vanu rahvalaule, kutsuda koju rändlinde, teretada neid valmistada rituaalset toitu ja nende vanade kommete kaudu siis nii-öelda inimene loodus üksteisele astuksid nagu sammukese lähemale ja ka lapsed õpiksid paremini tundma rändlinde teaksid, kuidas nad välja näevad, kus nad nii-öelda ära käivad, kui kaugele üks või teine lind talveks meie juurest lendab, mida on usutud, kui ta nii-öelda tagasi tuleb esimesena, mida see tähendab, kui ühte või teist lindu nähakse? Nii et mõnes mõttes on ta nagu tänapäeval paiguti sellest võib-olla kitsamast õigeusualast natukene kaugemale levinud ja sõltub ka palju sellest, millised inimesed kuskil nii-öelda seda oma kultuuritegevust edendavad, aga iseenesest nagu ka öeldud, see komme tervitada, rändlindusid tunda nende tulekust rõõmu sellel päeval erilist toitu valmistada on olnud au sees. Ta on noh, tõepoolest, eks ole, ta on jagatud erinevate tähtpäevade ajal, et kus on ta liha võtta, et ajal, kus on ta siis üheksandal märtsil sorakas Sveti päeval või mõnel teisel ajal, aga miks ka mitte tänapäeva kiirel ajal võib-olla kinnistada hoopis ühele kindlale päeval, siis me teame, et vot täna on see päev ja täna tegeleme sellega, üheksas märts, just nimelt et, aga miks ka mitte, eks ole, et et võtta see aeg ja vaadata natukene looduses ringi, noh, võib-olla ta on meile pisut vara, et sõltub sellest, kui pikk talv on kõik ilmse talv olnud on ja, ja väga paljud linnud, kes varem ära lendasid, need jäävadki meile näiteks minul on olemas sõbrad, musträstad talveks ei ole juba mitu aastat mõelnud koju minna, nemad ilmuvad kusagil sügise poole, kui ilmad väga külmaks lähevad minu akna taha, siis ma neid toidan ja siis kevadel, kui jälle soojaks läheb, siis nad lendavad kuskile ära, nii et võib-olla minu jaoks on isegi vaatasin Sorokas veed natukene nagu rändlindude lahkumise aeg või vähemalt talvituvatele hindude lahkumise aeg. Kui veel rääkida, eks miks sirgu päev oluline on siis ka tänapäeva üks tõlgendus vatsa varem küsisid, et miks neid kakkusid, küpsetati, et selline tõlgendus oli see, et linnukesed ärge siis suvel tulge, sööge meie terasid kõiki ära, tulge, sööge meie vitsakesi, tulge sööge meiega niisugune asi, et ka see on seletus, miks seda tehtud on. Ja samamoodi on siis ka otsitud selliseid vanu rahvalaule, mis ühel või teisel viisil noh tänapäeval neile antud uus elu ja on seda seostatud siis sellise kas lindude äratamise või rändlindude tervik. Ta on isepäevaga ja siin on siis mitmel pool on neid rahvalaule ka internetti üles riputatud. Natukenene, võetud eeskuju sellisest liivlaste lindude ära tamise laulust. Ma siin märkasin, et keegi on siis loonud sellise toreda regivärsiainelise laulukese, kus siis lauldakse pesa, linnud, põõsastikku lõokesed lagedale, pääsukesed päevapaiste. Et sirgu päev annab ka näiteks lastele võimaluse siis regivärsivormis niisuguseid linde, tavaid värsse sepitseda ja kevadeootus on tore sellepärast sirgu päeva ümbruses, kus talve selgroog murdub, noh, 12. märtsil oleme pidanud ka taliharjapäeva. Et ka lähenevat kevadet kuulutavad ka need linnud, kes meil kohapeal on, et noh, näiteks on öeldud, et kui varesed hakkavad, tahaks oma, et siis tuleb kohe varsti kevad ja noh, see on praegu ka see aeg, kus ilmselt juba ammu siis tihane laulab, et sitsikleit, sitsikleit ja kui me rääkisime, siis siin ennist, eks ole, et kuidas kanu koheldi siis kellelt on siis paari päeva pärast, kui rahvakalendris on taliharjapäev võib ka visata ja üle katuse, et kukk peab olema siis nii tubli, et ta võib juba väljast ise toitu otsida ja ta peab siis ka hakkama kanadega juba Njaadi aktiivselt sapitsema ja toimetama, et kanad hakkaksid korralikult. Ma nii et tegelikult on kevad meile päris lähedale tulnud ja kaheksandast märtsist, mis jäime seljatada raha ka, seegi on kevadekuulutaja, vähemalt nõukogude ajal, kui naistele kingiti väga palju lilli ja naised võib-olla tundsid ennast ka kuidagi erilisena, et, et me oleme nii-öelda lume alt välja sulanud ja neid on siis märgatud. Et selles mõttes on väga tore aeg praegu, et me tõesti hakkame nii-öelda sellest pikast talveunest ka ise üles ärkama ja hakkama neid kevade märke igalt poolt otsima. Kui me räägime siin tänases saates väga palju lindude äratamisest ja lindude ootamisest, siis peatselt on tulekul ka selline päev, mida teatakse ka ainult Lõuna-Eestis. Tundub kuidagi, et Lõuna-Eestis on selliseid vähetuntud, väga põneva sisuga rahvakalendri tähtpäevi olemas, et seitsmeteistkümnendal märtsil on siis tähistatud käedri päeva, mis on siis tegelikult mugandus saksapärasest, kirikukalendri Gertrudist ja ka sellel päeval on siis aimu või selle päeva sisuks on just nimelt see, millest me täna oleme väga palju rääkinud. See on siis selline kevade ootus, et karu juba keerab ennast kätte buli samuti ärkavad ülesse kõik putukad ja ussikesed, eks ole, kui linnud tulevad meile, kui me ootame, lindusid tagasi, siis peavad olema kan lindudel midagi natukene nagu süüa või umbes nii. Ja kui me oleme nüüd täna ootame linde tagasi, siis nii umbes noh, kas just nädala pärast, aga enam-vähem nädala pärast võiks siis mõelda sellele, et kuidas siis tõrjuda, missuguseid söödikuid, uss, taimekahjureid, mis ongi nagu meie rahvakalendris sellesama käedri päeva sisu. Ja see on siis see päev, et kui te tahate, et oleks siis oma kodumajapidamises vähe putukaid, siis tasub ühesõnaga kärbseid sellel päeval kott ajada. Et pidage siis meeles, et nädala pärast lähete ise kuskile kõrgemale kohale, aga jätate siis kellelegi siia alla niisugust kotisuud hoidma, ütlete talle, et pea nüüd meeles, et mina praegu ajan siis kõik pahad putukad, kärbsed koti ja kui ta naiivselt jääb niimoodi, kott käes, kuskile sinna ukse kohale võtame, siis tuleb tal ülevalt ämber külma vett kaela kallata. Sellised lõbusad kombed niisugusel ajal, kus lumi hakkab sulama, nagu vanarahvas ütles, et kõrred hakkavad lund vihkama ja kus siis 40 või 42 lindu pööravad ninad meie armsa maarjamaa poole, et me saaksime neid tervitada, et me saaksime neid rõõmustada, et kes täna 40 kahte kaku ei jaksa küpsetada, küpsetage 22 ja mõne võiks ju tõepoolest viia kuskile ka välja, kus linnukesed veel on, sest et eks nad ikka veel meie natukest toiduabi praegu vajavad. Ja kui näiteks isadel on aega, sest öeldud, on need laupäeval isaga võib teha kõike, siis võiks ju, näiteks võtab ette poegade-tütardega ja meisterdada valmis üks linnupuur ja panna see kuskile üles kodu lähedal, laulda seda toredat lauljat. Armsad väiksed laululinnukesed, tulge siia pesitsema, rõõmustage meid oma lauluga, see ju kah tore tegevus laupäevaks. Ja tegelikult üks asi on vist veel enam-vähem. Selge, et ega sirgu päev liiga tuntud, liiga teada ja liiga levinud siiski ei ole, tänases Eestis kohe kindlasti mitte, on terve rida rahvakalendri tähtpäevi, mis on hoopis tuttavamad ja teada, et tegelikult on tore, et sellest teada sai. Ja ma ise mõtlesin, et kuna see saateaeg tänasele päevale langes ja, ja kuna järjest rohkem teadvustame ka tänases ajas et inimene võiks paremini loodus tunda ja olla suurem sõber loodusega, siis miks mitte üles otsida ka sellised tähtpäevad, mis on võib-olla natukene kas unustusse jäänud või meil ei ole sellest nii palju räägitud, siis tegelikult me peame ju ka vanast pärimusest paljutki seetõttu, et ühest või teisest asjast räägitakse, et pisut rohkem ta millegi poolest atraktiivne ja nii nagu me aeg-ajalt oma riidekapist ostsime välja mõned riided, mida me ei ole ammu kandnud. Nii, ma arvan, et me võime ka rahvakalendris ringi vaadata ja leida sealt mingisuguseid niisuguseid tähtpäevi ja võib-olla tahaplaanile jäänud kombed millel tänasele ühiskonnale või tänase inimese jaoks on oma mõte ja sisu olemas ja ma arvan, et rändlindude olemisega seotud kommetel see mõte täitsa on. Selline oli tänane saade sirgu päevast stuudios olid Marju Kõivupuu, Haldi Normet-Saarna ja Maristomba. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.
