Meelest läheb eluraskus sest et mul on võti taskus. See on juba väga hea. See on tõesti väga hea. Kõik lapsed koos, see on juba väga hea. See on tõesti väga hea. Nii nüüd sai torm läbi, torm sai läbi. Hakkame kala püüma, hakkame kala püüdma. Oo, kala on siit mullu mul mull väiksed kalad,  kus on teie suure jala? Mul? Suured kalad, kus on teie väiksed jalad,  miks te nalja heidate ja oma jalgu peidate,  nüüd tuleb kala soolo. Kui me meile saama on. Mine nüüd vette, ootas agunii ma su kinni,  püüan. Nii tore, rahulik meri. Vaata arta, milline sööt mul on, oi super. Sellega ma püüan, kuldkala kohe kinni, sellega sa püüaks  minuga kinni. Tal on kõht täis. Ei näkka, see mingi lest, see ei söögi kommi,  mis tähendab kala, ei söö kommi. Mis kala seal, seda kala ma ei tahagi Artema sõua nüüd edasi,  siin ei näkka sõua sinnapoole sõua ja. Sõua sõua veel kiiremini, kiiremini. See nüüd vasakule, natukene. Nii, nüüd vasakule, vasakule, nüüd paremale. Paremale. Nii, nüüd veel vasakule, natukene vasakule. Vasakule, vasakule. Veel. Nüüd parem, kumb on parem, siis tuleb tüürime,  see on see nii, nüüd edasi, edasi veel. Stopp, stop. Natuke tagasi, ma nägin ühte kala. Ühte kala nii väga, väga ja väga hea, kiiremini,  kiiremini. Kiiremini. Kuule manööver kui hull siin praegu. Oota, oota. Mina olen tüürimees, sina oled paadimees. Kuule, mul on käpad täitsa villis juba sellest sõudmisest,  nii, tasa, tasa. Tasa. Muidu sa hirmutad kõik. Kalad ära, selle sõudmise peale peaksime me küll suure  haigla kinni püüdma või, või veel parem,  kalapoja Neemo. Püüan emo. No ole nüüd natuke aega tasa. Muidu kala kuuleb, vee all läheb minema,  üldse kala sul kuuleb, tal pole kõrvugi. Miks ei ole, on külku, Burati, no ma tahaks  ka kala püüda. Ma just sain alles kuu, palun, meil on ainult üks õnge. Palun luba mulle korra. Ma tean, siin on üks suur vallas kana, ma püüaks  selle kohe kinni. No. Palun pärast püüad mulle vaja, kisub õnge. Mul on hoopis parem püügiriist või ei tea,  mis asi sul siis on. Sul on? Võrk arpuun ehk kapp, kui sa tahad hakata,  kalasid võrgu just, just kalakesed kalakesed. Ma kuulutan teile räimesõja. Aps, kus te olete? Kuule, Arte, mis. Ma püüan lend kalu, kus lend kalu. Kuule, kui sa niimoodi vehid, sa hirmutada kõik minu kala  kalakesed minema. Me ei saagi kala ja mina jäin pika ninaga või? Jah? Tead. Ma ei püüagi kala. Oi, matus, rabeleb. No kuule, ma ei saa aru, kus kohas sul siin meres see banaan on. Kuule, luba küsida, kus sul siin korterisse meri on? Minu meelest on väga tore ette kujutada,  et me, et me oleme merel, siin on lained  ja kalad, aga luba mulle siis palun õng ja ma  ja ma kujutan rõõmuga suure rõõmuga kujutan ette,  et see on suur meri Läänemere või ookean  või ükskõik mis. No. No olgu peale. Päriselt lubad ja vahetame, ära, vahetame. Oota, oota, oota, ma panen, ega siia ka ettevaatlikult,  ettevaatlikult, et keegi vette ei Ole nüüd rahulik puu laua peal praegu. Oi, õng on palju, palju parem, palju parem püüdmisriist kui  mingi kapp. Kahv lausa kahvatub õnge ees. Ma kindlasti püüan kohe ühe suure kala. Võta nüüd kalake kalakene arte, tead mis me võiks nüüd mängida? Me võiks mängida nüüd seda, et me oleme hoopis jäävangis  Meie jäävangis ja ei tea, kuidas seda mängitakse. No mängime seda niimoodi, et meie tahtsime minna Peipsi  peale kala püüdma, talvel. Nii, ja siis läksime tipp-tipp-ti-ti-ti-ti mööda jääd,  aga. Nojah, ma söön siis sinu selle banaanikala ära,  lase hea maitsta. Aga me pidime jäävangis olema. Olemegi aga, aga kuidas see käib, see jäävangis olemine? Me hakkasime minema kalale mööda jääd, läksime mööda Peipsi  järve jääd, aga läksime liiga kaugele. Ja siis tahtsime hakata auku puurima, aga puurisime liiga  suure au. Ja rahu tuli sisse jäässe ja meie jäime jäätüki peale  ja sõitsime sellega. Jäime pima nagu parvele ja, ja ulbin ja loodame,  et keegi parve põhja ei lase. Aga mis siis saab, kas meid siis aga ei päästetagi? Muidugi päästetakse, tuleb see. Piirivalve helikopter laseb redeli alla ja meie ronime üles  ja sõidame helikopteriga minema. Helikopter isiklikult tuleb meid päästma helikopter  isiklikult ja no me võiksime praegu kohe minna Peipsi peale  ja päriselt ennast jääpanga peale sokutada,  siis me saaksime piirivalve, helikopter lennata ei aruta,  igas ometi tõsiselt ei räägi, aga muidugi tõsiselt ei,  aga miks mitte sellepärast et jäävangi jäämine ei ole mingi  nalja asi? See on väga tõsine asi, väga tõsine,  muidugi. Mõtlen, me võiksime sinna ju jumal teab kui kauaks jääda. Külmume ära, jääme nälga, vajume põhja hoopis  ja piirivalve kopterile peab trahvi ka maksma. Trahv. Trahvid on väga suured, väga suured, jah,  aga ja muide mõtle, kui tuleb kevad. Ja mis kevadel juhtub. No kevadel kevadel tulevad linnud lõunamaalt tagasi,  aga mis jääga juhtub? Ahaa, jää sulab ära, muidugi, ja meie koos  selle parvega varume vette ja saame üleni märjaks  ja lõdiseme seal ära. Aga. Kahju, et meil väli, määrajat ei ole. Aga võib-olla see ei olegi näkk, mis see  siis on, võibolla on hoopis sinivaal. Aga miks see sinivaal siis roosa on? Ta on emane, emane. Tuli vist kudema? Ja artemon, malviina kullakene, tule palun siia. Mul on sulle üks suur palve, palun aja käed laiali,  mis asja, päris laiali, niimoodi. Hästi sirgu ja just veel veel rohkem siruta,  aga rohkem ma ei saa ja nii tiirle palun ümber oma teli. Nii liiva ja nüüd õrnalt. Tobedat mängu te jälle mängite. Me mängime, et me oleme Peipsi jääl ja, ja sina oled  päästehelikopter ja päästab meid ära. Lase redel alla. Te olete juba suured poisid, te saate väga hästi aru,  et meie korteris ei ole merd ja päris kindlasti mina ei ole helikopter. Ja palun sõudke selle paadiga siit natukene nüüd eemale,  mul on vaja tolmuimejaga pühkida. Jälle olete kala tõstnud akvaariumist välja. Täitsa krimpsus on juba, ärge tehke nii. Korteris ei ole merd, korteris ei ole merd. Kui malviina seda sellise hääletooniga ütleb,  siis ma kohe kiusu pärast. Ma kohe kiusu pärast, ma rõõmuga kujutan ette,  mismoodi lained sind seinast seina loksuvad. Ja see palat üldse pärit on? See on Karabas-Barabasi paat. Tema luges lehest, et poes on kummipaadi allahindlus aga ta  ei saanud ise ostma minna, siis palus, et mina ostaks n  talle selle paadi. Ta tuleb pärast järele. Ja õng ja kahva. On ju teatri direktor, mitte mingi sõudja  või paadimees ja ega meie ei tea, mis ta  selle paadiga teeb, aga ta tuleb täna siit ise läbi  ja siis me küsime, kas ma tahaks, ma tahaks endale  ka hirmsasti sellest kummipaati aartema,  mida sa selle paadiga teeksid, aga sõuaksid vannituppa. Ma kujutaksin ette, et see on vesivoodi. Ja siis ma õhtuks siin ja ja nokaksin siin mõnu,  oi kui mõnus. Oi kui mõnus. Kui te. Kord Viljandimaa siin õhtul järvel ju sõber sel veel  ja siis veel. Vaata, sealt tulebki see meie helikopter,  helikopter siin ma Hiina tolmuimejaga, aga me võiksime ette kujutada,  et, et see on Malvina, kes juhib helikopteri. Või kujutame hoopis ette, et on sõjalaev,  tuleb ja laseb meid kohe põhja, aga põgeneme põgenema. Vat on vaenlane, magab. Ja nüüd ma tahaksin natukene unistada. Artemo, palun mängi klavesiini. Ja ära nüüd unistada seal, mängi mulle klavesiini,  ma tahan unistada. Tore, tore, kui mina, palun tal korra helikopterit mängida,  siis ei liiguta lillegi ja nüüd mina mängin talle kohe klavessiini. Kas ma tohiksin sulle meelde tuletada, et meil ei olegi  üldse enam klavessiini? Me ei võtnud ju seda kolides kaasa siia korterisse,  siia korterisse klavessiinid ju ära ei mahu. No aga mängis siis akordioni. Ma ma ei saa akordionit mängida, aga miks ei saa,  mul on merehaigus, oi oi, kõik kõigub ja pealegi mul on  käpad külmad. Hea küll, puha tino tut akordioni, muidu ta hakkab veel nutma. Ma oleks nagu mingi valvekoer, no kiiremini purati,  no. Vaata. Su akordioni on väga vanaks jäänud, vaata kõik kohad kortsu  täis ja panin külma viina kortsude vastast kreemi peale ei tõmmanud,  sileda. Buratino, mul on sinule ka üks ülesanne. Palun, palun lehvita minu ees helesinist lina. No see toob mulle kõige ilusamad unistused peale. Ja mu käed vajuvad rüppe. Puhatino. Nii kiirustage, ma nii ootan juba. Oh mu unistused Austatud. Teile esineb Türgi rahvakunstiansambel. Ma ei ta sõnu. Siis nüüd te teate väga hästi, mida mulle unistamiseks  tarvis läheb, art mängin midagi lüürilist  ja Buratiino lehvita seda lina mitte ära taidlesin mu  silmade ees. Nii, palun tehke uuesti. Nii. Sul meeles, igal hommikul on põsed roosaks minkida. Miks harva pähe tuleb sul üks suudlus mulle kinkida? Üks. Duseda üksuse. Eda kiidu ida üks. Sumarnid mõtted vajutan mind kõhtu ni hambuse pel. Kuid suudlus, mille vajutan susult, ei kulu maheal. Ma tunde tulvast suurt ei pea, ei nõua ülespaisutus. Kuid rohkem saada oleks hea küll, väikest sooja kaisutus. Ühtse ja kasutust üks ja kaisutust kasutust kasutust oleks saada. Oh, nüüd, kus lumi matab ust ja jäised iilid uluvad. Need soojad kallistused just ja musid ära,  kuluvad. Need soojad kaisutused just ja musid ära. Need soojad kaisutused just ja musid ära. Need soojad kaisutused just, ja musi. Väga vana kalamees, ma olen ükskord ka siinsama järve peal ja. Tead, püüdsin ka kala, panin õnge sisse ja. No kala tuli ikka kõvasti selles mõttes,  et nii kange sisse viskasid, kohe oli otsas. Ja kalad olid nii suured, et kui välja tõmbasid,  siis järves läks kohe vesi poole meetri võrra madalamaks. Ja õhtuks ma olin nii palju kala kokku tõmmanud,  et sellest järvest tuli järgi ainult selline väike mudane lomp. Ja see on tõesti sündinud lugu. Ja aga mulle meenus selle Kalamehe jutuga, mis sa ennem rääkisid või see sa ütlesid tõsijutt. Tõsi, muidugi. Ma vana kalamees. Teadlased need tegid sellise uurimistöö. Ja selle kohta, et millal kala kõige kiiremini kasvab? Ja siis selgus nüüd mitmete küsitluste ja asjade põhjal,  et kõige kiiremini kasvab kala sellest hetkest,  kui ta on kinni püütud. Kuni selle hetkeni, millal sellest püüdmisest jutustatakse. Aga praegu on jah, ega siin vist varsti enam suurt pidu ei ole,  kevad on käes varsti ja. Ega siia ei tohi enam varsti enam peale vist ronida. Paari-kolme nädala pärast läheb asi ohtlikuks  ja praegu on veel hea. Aga ega üksinda ikka minna ei tohi. Aga oma lapselastele ma seda küll ei soovitaks  ja ei lubaks. Ega siin on hea, kui täiskasvanu kõrval on igaks juhuks juba  vastu kevadet, eriti, sest pealtnäha võib jää paista väga  ja väga tugev. Kevadel aga vaatad, et kohe, et palju on neist,  seda ongi sentimeetrites palju, ta võib päris paks olla,  aga ta on selline pehme ja püdel ja, ja,  ja see külm suplus on natukene liiga külm. Mis sa siis konksu otsa paned ka? Konksu? Konksu otsas on mul igasugused maiuspala. See on selline maiuspala on nagu sääsevastne sääse sääsevastne,  ma näitan kohe, see on Mul on nad siin topsi seest,  nad on sellised ilusad punased vein, punased,  öeldakse selle kohta. Ma ei tea, kas lapsed teavad, mis on vein,  punane, aga. Aga sellised hästi sädelevad punased ussid sul kodus  või kus sa neid saad talvel? Nad kasvavad muidu looduses muda sees. Ja kui nemad on suureks kasvanud, siis saavad neist sääsed. Ja siis veel on üks väga hea toit. Sööt on, mul on kohe taskus, need on kärb käse tõugud  ehk vastsed. Need on nüüd liha kärbsetõugud, need on sellised. Mul on tume, näed, sina, liigutav, liigutavad siin. Kus sa neid, neid saab ka poest osta ja räägi,  kuidas siis sinust kalamees sai? No ilus oleks ütelda, et ma sündisin kohe kalamehe aga see  ei vasta tõele. Minust sai kalamees, ma olin niimoodi üheksa  või 10 aastane poiss ja, ja elasin Keilas tädi juures ja. Olin suvel seal tähendab suvel elasin ja. Ja tädimees vaatas, et et et mis see poiss,  see niisama tolgendab, andis mulle õnge kätte  ja näitas veetünnis, kuidas ujub kaju. Kaduma, peab vee alla sukelduma ja ja siis läksin  ja ja ka imet sain, aga Keila jõest oma esimesed kalad ja. Nii see külge jäi kala ja teine ja, ja nii see külge jäi,  nii hakkas kohe kangesti meeldima ja ja see on nagu selline haigus,  eks ta ole mõnus, mõnus haigus on selline,  aga see on noh, väga magus haigus, on see kalal käimine. Selle kohta ütlevad niimoodi venelased, et et sellele inimesele,  kes kala käib, paneb jumal kalal oldud päeva elupäevadele otsa. Inimene puhkab, tema hing on rahulik ja ta on õnnelik  ja rõõmus ja seda ongi elamiseks vaja. Ja päris hea, vaat ja ei no lehes pildi pealt paistis  ka väga ilus, aga mitte nii ilus, kui päriselt. Ja hea, et teda ikka ära otsite ja enda juures hoidsite,  ma loodan, et see kuskile ette jäänud. Karabassega, mis asja sina selle paadiga õieti peale hakkad? Aga kas, kas sina kavatsed siis kalameheks hakata? Noh, tead, see on rohkem sedasi hobi varast  ja no lõõgastumiseks tead, on nii hea vahel kala püüda,  tead, see teatritöö ajab vahepeal ikka juhe täitsa kokku. Võib olla aga, aga kala saab poest ka osta  või või, või turult. Ehtne usk. See on lõpp sees, sa pead praadi karaas,  seda saab ka suitsutada, kui teil oleks suitsutamisahi vägev tükk,  kas sa ise pöö ikka ise ise ise muidu ei vaju. Aga kas Eesti vetes on siis nii suuri kalu? Muidugi noh, see see on ju Läänemere tursk  ja tead, kasvab kuni 110 sentimeetri pikkuseks  ja kaheksa kilo raskuseks. Ja söö väikseid kalu ja koorikloomi ja usse ja. Suur tänu, karabas mul on nii hea meel, et ma arvan,  et ma lähen kohe seda kala rookima. Aitäh. Aga Karabas, sina ütlesid, et sulle meeldib kalal käik palju  rohkem kui kala ise. Ma ei saa aru, mis sa sinna kalale siis üldse lähed,  kui sul kalast ei hooli? Kalal käik. See on rahu. Kõige tähtsam ongi maailmas rahu. Tead, kui sa oled ikka nädal aega tööd rüganud  ja ringi jooksnud ja igal pool kisa ära ja. Surra sees. Ja siis peale seda lähed, võtad aja maha. Lähed kalale? Istud kuskil veekogu ääres, mõlgutad mõtteid,  õng on vees. Linnud sut. Mis linnud need sul talvel säutsuvad? Kõik on lõunamaale ära lennanud. Noh, talvel on ka, aga talvel on niisugune hea,  vaikne, aga, aga kõige õigem aeg on ikka kalastamiseks. Tead, nige juunikuu hommik kella viie paiku  siis kas siis on, kas siis on tippvõtt ja  siis on just täpselt ja siis on see õige võtuaeg näkkab  kõige ja, ja siis on ilus, tead vaikne, vaikne linnud laulavad,  tead valjusti. Ja mul on üks hea üks hea tuttav sõber, kes kõvasti kalal  käib veekogu ääres. Ta teeb sedasi, et kui ta veegu värde jõuab,  siis ta helistab koju naisele ütleb, et ma jõudsin ilusti kohale. Nii et vahel käiakse kala ka sellepärast,  et lihtsalt rahulikult mõtteid mõlgutada,  mitte ainult kalapära. No kala on ka ikka tore saada, siis saab ju haad keeta. Mis asi see? Noh, kalasuppi. Ma hakkan nüüd kala praadima, karabasse sa ära ei lähe,  jääd ikka meiega sööma. Aga sa põhja kõrveta? Kabas meie enne mängisime siin, et meie oleme Peipsi peal  jäävangis ja jäime jääpangaga triivima. Kas sina oled kunagi kalal käies jäävangi satu? Tanud. Mina ei ole mina, ma, ma ikka kuulan enne ilmateadet,  et kas läheb soojemaks või külmemaks ja kui soojemaks läheb,  siis mina jää peal ei tiku. Väga õige. Kuulge. Tegelikult ju võikski kalale minna. Kõik lapsed koos, see on juba väga hea. See on tõesti väga hea. Üldiselt kasutatakse kala söömisel kahte kahvlit,  nii et vasakus käesolevaga süüakse paremas,  käesolevaga aidatakse tükeldada. Kala tükeldatakse ettevaatlikult suutäie kaupa. Ei ole ilus luid suust näppudega välja õngitseda. Vaid vaid vaid ära närida ja alla neelata head isu. Väga hea. Karaba ime ja kala.
