Täna tõttame ajas paar-kolm nädalat ette kevadesse  ja proovime Peipsil särge püüda. Särjest saab voblat ja mis kõik veel, aga ennekõike saab püügilusti. Kui saab. Me oleme praegu ninaküla all. Kuna jalgsiili peale tuleks siis siin see esimene hea sügavus,  rent on kaldale kõige lähem. Ja. Mugavate linnainimestena, siis me. Tulimegi siia. Isa koit. Ja selles situatsioonis praegu läks varna alla,  et ma tunnet seal, see ema ja värske vesi meelitas seda  särge rohkem kokku, et seal võib-olla see. Särjetihedus on suurem, samas mine tea. Kuusära kinni. Küll, aga mina arvan, kui ikkagi söödatopsiga sööta alla lasta,  siis tegelikult poole tunni pärast hakkab midagi ikka tööle. Et pool tundi veel kontroll aega. Aga oleme siin hetke veel, no laseme korra sööta alla. Tõuku ei tahtnud üldse. Vihmajussikest. Triidu. Muidu ta äkki saab mõne särje kätte ja lööb rinna kummi kohe. Kevadraisk on, tundub. On kokku ja sport võidab ikka samast jalust. Sport. Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi. Põhimõtteliselt võib kala püüda igal pool aga atraktiivsem. On teha seda seal, kus kala rohkem. Martin läheb nüüd kala otsima nii pika sammuga,  et kaob saatestki ära. Priit ja Jarko leiavad aga jää pealt Toomase,  kes omakorda on üles leidnud särjeparve. Me oleme nüüd umbes 28 kilomeetrit mööda Peipsi järve ringi  kõndinud ja õiget kohta otsinud. Mina olen omadega täitsa läbi, et nüüd lõpuks jõudsime siia  augu peale, et millest see koha valik siis? No kohavalik oli ikka see nagu lätlastel,  et kui muidu ei saa, siis toob läbi teiste meeste hõlma puurida. Õnneks olid siin niisugused mehed ees olemas. Vaatasime kalahunnik oli kõrval ja tulime,  tegime ka oma augu siia lähedale. Sa oled tegelikult rohkem frellimees, et  mis see on siis, mis Peipsile kutsub särge püüdma? No särjepüügil on see tore asi, et kui teda ketti tuleb  ja natuke viisakam särg on, siis saad sellest pidevast  võtust nagu selle kaifi kätte, et kalad võib olla ise,  ei ole nii väärtuslikud kui forell, aga samas on niimoodi  tulnud elus ette, et kui ma suvel forelli lähen püüdma,  siis palaval ilmal teatavasti Tekib soolapuudus ja veepuudus, et siis on mul alati pudel  vett ja viis vobla kaasas. Särje püügiajast. Et siis nagu. Saab oma soolad sealtkaudu tagasi. Jõe peal saab püüda nüüd vast suvi läbi. Et jääpüügil on ju omad võlud? Peenikese riistaga. Niisuguseid 300 grammiseid, särgi heal juhul on täitsa tore tõmmata,  et tegelikult see särg siis hakkab, on ju kogunema siin jää  all oma kuderändele juba et põhimõtteliselt see on see  kevadine kudeline särg, mida me püüame. Et me oleme siin suhteliselt suure Emajõe suudmes,  siia tuleb seda värsket vett peale. Ja kala hakkab jõkke pressima vaikselt. Ja siin on nagu jah, need saagid öeldakse kõige paremad  särjesaagid ja kui suurt rolli sa sellel eelsöötmisel näed  või kui see parv all on, on üldse mõtet seda sööta sinna  auku visata või tegelikult ei olegi? No on ikka, eks see sööt hoiab, vaata seda parve kohapeal,  nii. Muidu ta paneks võib-olla edasi suure hooga. On sul mingi tehnika ka selle särje püügiks  ja näita võibolla kui suurt kirptirku sa kasutad  ja on seal üldse vahet, sellel. Tehnika on tegelikult nii, et ikkagi särjeparv noh,  pool meetrit põhjast isegi teinekord kõrgemal. Aga ma ütlen, et mina ei ole teab mis hea särje spetsialist. Aga noh, oma kalad ma saan ikka kätte Kirp tirk isegi küllalt suuri, kasutatakse Peipsi peal,  et kiiresti alla läheks nagu ahvena püügilgi. Et hoiaks seda parve all nagu käigus, see peab kindlasti  olema volfram, onju. No volfram sellepärast, et siin on sügavus ikkagi viis  meetrit ja teinekord rohkem, et see siis viib kiiremini  selle sööda alla, et siin ei ole oluline,  et see konks kindlasti peidetud oleks, et paremini haagiks,  siis jätame konksu välja, et kala hakkab siit imema otsast  ja võtab selle konksu suhu. Kui jäme seda miil sul on või kui peenike? Peipsi järvel siin on nagu ei pea väga peenike olema minul null,  15 siin. Et mida jämedam tamiil, seda nagu ettevaatlikum  kala siis ühesõnaga ikkagi mida peenem tamiil  siis seda parem ja tulemuslikum püük, aga kuna siin kalad on suured,  võib katki hakkida selle peenikese tamiili. Ja kas see tamiili värv roheline, see on lihtsalt selleks,  et ta oleks paremini nähtav, ega ta ju mingit muud tähtsust  sisuliselt ei oma. Jah, et kui siin lappadteda välja jää peal,  et on näha tõesti paremini rohelist värvi ta meil kui nähtamatud,  siis. Aga mul vist on see tirk üsna nüri, täna kurat,  ei taha otsa jääda üldse. Kalad. Võib-olla proovima mingit motelli või asja,  sul oli kärbsetõuku ka, anna, ma proovin kärbsetõuku  ka kuskil motellita hammustab sind otsast ära,  kohe. Ta peab toppima. Mina ikka jään. Oma lauda tagant kaevatud sõnnikuussi juurde. Või kes Jarkol on selles mõttes hea, et tal on suur oma laut. Ta teinekord korjab sealt tagant usse. Ükskord leidis kullapaja, et neid asju on tal seal hulgim. Kuulsin, et seal kuskil pidi peidus olema isegi üks vana ereliukas. Ei ole elukast, no vaata, mis sa nüüd tegid,  Priit. Oma väikse sarja pärast viskasid kõik õnged segamini. Priidul on selline linnameeste õng ka, vaata siin on  nii palju neid detaile, mille taha see tamiil kinni saab jääda. Aru ma ei saa. Palalaika peab olema niisugune, viskad kaugele kaarega üle õla. Ja pärast tõmbad tagasi. Laias laastus võime me jagada ridvad ka lontimisritadeks  sikudeks ja kirburitmadeks. Mul on siin mõned vanemad vene ajast pärit,  sellised museaalse nüüd juba eksemplarid on ka. No selline sikuridvakene, selle puhul on kasutatud  ka noogutit, kui me püüame hästi kerge landiga,  siis tõepoolest me näeme võtmist paremini,  kui mingil kujul nooguti on olemas. Teiselt poolt jälle, kui kala võtab ja me haagime,  siis see nooguti ikkagi kuigivõrd pehmendab meie haake lööki  ja võib juhtuda, et me ei saa kala haagitud. Siin on üks hästi peenikene rit, et see on selline ilmselt  kuskil sõjatehases tehtud. See käib siit niimoodi kokku. Siit jälle lahti, see kokkupandavus on hea asi,  sest just see, et nad meile kasti mahuks,  on alati omaette probleemiks. Et siin veel näiteks selline klassikaline,  et aga üsna mugav ridvakene kitsekene vene keeles,  et siin ei kasutata rulli, vaid haspeldatakse nöör  vastavatele asjadele. Samasugune. Näiteks siin ja siin on võimalik isegi kolme erinevat  tamiili soovi korral varuks panna. Ja ka siin veel üks selline. Kirburidva moodi asjakene samamoodi haspel on külje peal,  haspeldatakse siia peale, need ridvad on väga mugavad,  kui me kasutame näiteks hoopiski ujukiga taliõnge. Neid on mugav jääaugu servale ootele panna. Väikesi õngeritmu või kirburitvu. No neid on tehtud läbi aegade väga erineval kujul. Ja nende puhul, kui nad on sellised sibulad  ja siin on ketas, mille peale keritakse,  on oluline see, et kerimisel Kinni ei kiiluks see ketas selle stopperi poolt  või vastupidi, see sulgur siit pealt ära ei kaoks. Selle vastu aitab vahel, kui panna ise siia alla üks plastist,  seib tihti vene ritvade puuduseks on pitsid. Need pitsid ei kannata eriti külma ja näiteks kümnekraadise  külmaga võivad nad lihtsalt klõps, klõps. Niimoodi 100 grammist või kergematki kala välja tuues  lihtsalt katki minna. Smeljanka vene ajal toodetud kirburidvakene. Päris vahva. Tal on, kaaluja püsib hästi peos ja, aga pits on juba ära vahetatud,  ju on olnud sellest vene plastist samamoodi. Üks isemoodi ridvatüüp on selline raamrit. See annab meile kirbutamisel või ka lantimisel  selle eelise, et kalu välja tuues me ei heida. Tamiili jääle, kus see võib takerduda ja sellega igasuguseid  jamu jamasid tekkida vaid toome kala välja niimoodi,  et kerime teda kohe siia haspli peale. Nii et ritvasid on erisuguseid, meil on poes valida,  aga me saame ka ise neid oma käe järgi kohandada  ja ümber teha. Tähtis on, et oleks mugav. Tõstan vaikselt ühest ülespoole valge kalal ei olegi see  liigutamine nii oluline, kui see siin karv all on juba näkit,  aga ei jää. Saame uuesti põhja poole ja hakkama tulema üles  ja juba vajutab. Ei jäänud otsa. Mitte ei taha jääda. Ega nad on kavalad ka juba konksutundes on. Nüüd jäi. Ütlesin, aga läks, väiksemapoolne sari, noh see oli  nii väike, et sellist ei tunnegi, kui otsas on tilk on  või kirp, siis on silmasärje silma suurune,  ütleme nii. Nüüd on juba särje moodi, nüüd tuleb käed käima panna. Priit, nüüd läheb natuke lõbusaks, oleks nüüd päike  ka väljas ja bikiinibeebet siis. Mis sa elult veel tahta oskad? Ja kui need bikiinibeibed veel pärast selle sarja ära  ka soolaks meie eest ja kuivama riputakse,  kärbsed hirmutakse räästa all, siis näe ahvena kurat eksis,  sekka oli kuradi. Täitsa ilus või noh, mis ta nüüd ilus, aga  selle aasta Peipsi keskmine ütleks selle peale. Teeks siis õige pool tundi püük, et vaatame,  mis poole tunni jooksul Peipsi järvest annab välja võluda. Mis asjad on need mustad täpid särje peal loomulikult viima,  peal latika peal nuru peal. Keha peal mustad väikesed vastikud täpid. See on niinimetatud tindipleki haigus. Eelkõige allapoole kõhu peale selliseid selliseid mõned on sellised. Mõned on laevumärgatavad seal kuskil seda maal sees. Tähni. Kui neid tähne, neid täppe oleks ainult kõhus  ja ainult kõhu alumise serva pidi mitte lausa  nii reas. Vot siis ma paluksin kohe vet arsti kätte anda see kala,  see on tõsine parasiit, aga Eestis õnneks ei ole selle. Kassi ei maksa kaane. Hädavajaliku. Absoluutselt tema elutsükli sooritamiseks vajaliku vaheperemeest. See on üks mudakuklane, üks kindel liik,  Bitune Lii. Seda liiki kadunud doktor Järvekülg leidis paarkümmend  võib-olla või 25 aastat tagasi kuskil. Molluskita. Kassi maksakaan levida ei saa. See on välistatud. Meil on Kalu, kellel on need mustad täpid uimedest? Lõbuskaantest silmkoobas päris silmas ei ole isegi keele sees. No ma olen näinud Peipsi latikat, kell oli 57,  sellist väikest Süsti ja nad on loomulikult süstid. Kalaorganism moodustab väikese niisuguse enesekaitseks kile  selle ümber ja see kile melaniseerub, läheb mustaks. Melan, süstid, täiesti kindlad rakud. Tekivad, kogunevad sinna. Nii et see on hästi nähtav milleks parasiidile hea on? No aga loomulikult selline hõbedane. Aga musta tähniline ereda musta värvi on tähnik,  eks ole. Kala jääb. Linnule. No kas või ka eakale ja loomulikult haigetele  ka palju paremini silma. Umbes niiviisi hästi. Huvitav, hästi ilus tegelikult mikroskoobi all,  kui teda korralikult värvida. Vot selline väike, vast. Seal, kus on palju pesitsevaid hall haigruid,  kus on hall haigur väga tõsiselt esindatud seal kindla peale  on seda nähtust rohkem ja see on inimesele absoluutselt ohutu,  see on süütu, loomulikult sobivad ka tiirud  ja sobivad tuütid. No võib-olla mõned teised pütid, sobivad  ka teised liigid ka mingil määral kakajakad,  kuid eelkõige hall haigur. Nii et haigus on. Ärge muretsege, teie püütud karplase. Kehas olevad mustad tähnid on just nimelt inimese jaoks  täiesti ohutud, ka koduloomade jaoks täiesti ohutud. Postoni plosum kui Tikola. Metaserkaarid püüdke terviseks, soolake ja hea iso jätku  postodi plostomile ei. Kui me Jarkoga siia vee peale tulime, siis ma vaatasin,  et ta võttis autost veel mingi riidejupi kaasa. Ma algul ei saanud aru, milleks see on, aga. Et on selle selja taha püsti sättinud, et Parko räägime,  mis selle asja mõte või eesmärk on? No kohalikud ütlevad, et see on puri ja kutselised kalurid  ka kasutavad seda. Teistpidi ta võib ka olla nii-öelda soojust peegel  või päiksepeegel, et järve peal on ikka lage väli  ja tuul teinekord päris tugev. Ja kui siin selle kirbuõnge ja noogutiga püüda,  siis, siis noh, kui tuul peal käib, siis see väristab seda  noogutati teinekord liiga palju ja sa ei näegi,  kui kala võtab üldse, kui näiteks võrku siin välja võetakse,  siis samamoodi ikkagi on puri alati selja taga,  kui ikka miinuseid rohkem on siis ju käed kohe külmuvad ära  ja kinnastega alati ei saa seda tööd teha. Ei ole mina osav särjekütt. Vot kui võtab ära või no mul kui see palju paremini välja tule. Mulle tundub, et siin on kaks asja, et kas me magame  selle õige võtumomendi maha. Või on meie konksud liiga nürid. Et. Mis sa arvad, siin isegi võib see konksuteravus mängus olla  kindlasti ja. Lihtsalt siin peabki särk nagu võtab hästi vaikselt,  kergitab seda ja siis, kui sa näed, et noogut vajub alla,  siis on õige aeg tõmmata, et nagu haakida kiir kiirelt ei  olegi vaja tegelikult, et vaatame, kas kohe õnnestub siin  mõni kala võtma saada. Seda enam, see tähendab, et peab olema väga terav konks,  et jah, ikkagi natuke võib koputada ja siis. Tõstmise pealt kipub, see hakkas liikuma kas  ja jäigi taha. Et konks ikka peab terav olema, jah. Söanda n oletada, et põhjus pole siiski konksu teravuses,  vaid kirptirkude suuruses, natuke pisemaid,  võtaksid särjed märksa kindlamini. Kaotaks küll püügikiiruses, kuid võidaks saagikuses. Oo jaa. Nii mõnus on siin kaadri taga tark olla. Eks ole ju? No tulebki päike välja. Kajakas juba kisa. Oleks tuulevaikne, saaks särgi juba ära võtta. Täna on väike tuul, pealiku, Sõber Toomas püüab ka kõrvalaugu peal särge. Toomas, sel vaesel mehel tuli latikas hommikul otsa. Aga siis ta läks selle pärast ära, et auk oli väike  ja nüüd ta teeb igale poole, kui ta auku tegema hakkab,  teeb kohe kolm auku kõrvuti, igaks juhuks. Äkki tuleb latikas. Tänase särje püügi võtame kokku toomase suure auguga  mis on lähemalt vaadates südamekujuline,  et mis sa veel ihkab, kui üht suurt südamekujulist auku,  päikest taevasse ja hunnikut särge jääle. Ei meelest lähe mulli ja see aari kuuma. Ei meelest lähemulli ja need silmad justkui,  kui rüübatud sai viski. Kui noorma. Veeri kuu jälle läks, valis. Sellest, mismoodi teadlaste töö ja inimtegevus võib mõjutada  meie Kalavarusid ja ka nende kalade püüdmist. Räägime täna härra Ervin Pihuga. Kui ma tulin siia Võrtsjärve äärde ja hakkasin neid kalu  uurima siis. Esimene niisugune häirekell, mis minu kõrvus kõlama hakkas,  on see, et see kalandus on kuidagi ülepingutatud,  käib vale rada ja selle tõttu kannatavad kalasaagid,  kalasaakide suurus ja kvaliteet. Mul oli juhendatav Mart Kangur, noor mees,  kes hakkas Võrtsjärvel nende probleemidega põhjalikumalt tegelema. Ja tema tegi kindlaks oma kandidaaditöös,  et Võrtsevee kalapüük tuleb ümber korraldada. Et see peene kala kaapimine peenesilmaliste traalidega tuleb lõpetada. Ja. Tuleb loota, et röövkalad ise panevad asjad paika. Ja järv muutub normaalseks. Tolleaegne metsamajanduse looduskaitseministeeriumi minister  oli Heino Teder. Härra Teder. Küsiski meie käest, no limnoloogiajaama kalauurijad,  mida me hakkame Võrtsjärve ga tegema? Meie ütlesime Võtke see. Peenkala väljakaapimine poole väiksemaks. Vähendage plaani kaks korda. Siis hakkavad asjad paremaks minema. Algul muidugi kalurid olid, osa kalureid oli no meeleheitel. Ja nad pidasid pea süüdlasteks üht meid,  et me olime sellist hirm koledat nõu andnud ministrile. Ja siis käisidki jutud, seal me selle kuradi pihu maa lööme. Ja mõne aastaga oli Võrtsjärv hoopis teistsuguses  kalanduslikus olukorras. Seal hakkasid kohavarud lausa silmnähtavalt suurenema. Sedasama põhimõtet saime rakendada ka. Võrtsjärve. Suuremal kaksikvennal Peipsil. Seal oli samasugune häda nagu Võrtsjärvel ülepüük  ja sama lugu karbiti mutnikutega, need on just nõda tüüpi püünised. Peen kala kokku ja hävitati eeskätt koha maailma. Aga asi oli keerulisem, sellepärast et see on ju kahe suure  peremehe oma. Eesti ja Venemaa seitsmekümnendaitel aastatel moodustati  meie ja Venemaa ühine. Kalandusnõukogu ja no siis ühel Koosolekul ma mäletan, see vist 73. aastal ma esinesin seal,  ma olin ka selle nõukogu üks liige. Ja. Noh, nii-öelda sõnavõtuga või ettekandega  ja soovitasin Peipsil samuti mutipüüki kõvasti piirata. No see tekitas vene poole. Hulgas nii teatud ärevust ja ja siis astus meie plaani  kaitseks välja meie Eesti. Kalakaitse inspektsiooni ülem neo nelli geenina  ja Kreeka päritoluga vene keelt rääkiv daam tema mõista,  Sa said terav nagu habeme, nuga, au ja kiitus talle. Ja no kuna ta oli ta Ilusa näoga suurepärase figuuriga maitseka riietusega. Oivalise keelega keel väga kujundlik. Ja niisuguse progressiivse sõbraliku hoiakuga  ja hea huumorimeelega. No ta rääkis lihtsalt teise poole pehmeks,  tõestas ära, et tõepoolest nii tuleb teha  ja nii vana moodi, nii nagu me seni oleme teinud,  ei ole mõtet jätkata ja ta oli täitsa kategooriliselt mõned  mehed seal kobisesid vastu ka, aga ega nad ei suutnud  sellele meie daamile vastu seista. Ja no muidugi see daami välimus ka mõjus. Vene pool oli ühesõnaga meie sellest daamist paariks löödud. Kui me siit proovime kokkuvõtte teha, siis me peame ju tõdema,  et üksikisikute roll ajaloos ei ole sugugi tähtsusetu  ja tähtsusetu. Kogu selles asjas ei ole kaugeltki olnud  ka härra Ervin Pihu roll selles, et meie järvedes on kala. Suur aitäh teile. Veel ühe lause ütlen, mina olin vanem kümmekond aastat  ja häbematu ja mina olin see lõuapoolik,  kes selle kõik välja ütles nii-öelda ülemuste pahameele enda  peale tõmbas. Aga ilma marditööta ei oleks ma seda osanud teha. Nii et au ja kiitus neile mõlemale. Nii mardile kui neonellile au ja kiitus ka teile  selle töö eest, aitäh.
