Sõna alpinism ei tule meie keelde sõnast alp,  see on de uhke, ülbe vaid võõrsõnana Euroopa suurimas  mäestikus alpides turnimisest alpinismi ja fotograafiat  kokku pannes saaksime kas alpigraafia või fotonism. Aga meil siin Eestis ei ole vaja selleks sõnu väänata,  sest juba aastakümneid on meil vastav ilming olemas  ja sellel on ka oma nimi. Nimelt Jaan Künnap. Oleme tulnud rannamõisa pankrannikule ja täna räägime Eesti  ning muu maailma looduse ilust, alpinismist  ja fotograafiast koos ehtsa lumeleop. Legendaarne alpinist Jaan Künnap on oma elu jooksul  vallutanud üle 150 mäetipu ja omal ajal on ta välja teeninud  ka lumeleopardi tiitli mis ajab ühte inimest sinna maailma katusele. Kui ma nüüd enda mätta otsast vaatan, siis mina läksin  mägesid pildistama. Noh, foto oli, mul, oli üks hobidest ja ise ma tookord  töötasin tuukrina, muide. Ja siis läksin mägesid pildistama ja siis 40 aastat järgimööda,  muudkui pildistan neid. Ja samas siis ka ronid võimalikult kõrgele. Jah, et. Ma olen tihti öelnud, et see mägi tegelikult üks kivihunnik  alt pildistades, ta ongi kivihunnik ja muud midagi,  aga selleks, et nüüd ilusaid pilte saada,  selleks tuleb kõrgele minna. Seal, kus jää ja lumepiir on. Ja siis saab ilusad. Äsja avaldas Jaan Mahuka fotoalbumi, kus võib näha tema elutööd. Pilte on seal nii mägedes Eesti loodusest kui  ka muudest kunstilistest teemadest, nagu näiteks naine fotos. 40 aasta jooksul tehtud pilte on kogunenud tohutul hulgal  ja ülevaade annab aimu ka fotograafia võimalustest  erinevatel aastakümnetel. Aga fotoaparaat on sul alati kaasas, kui sa käid? Jah? Vanasti oli, ma mäletan, nii suuremad ekspeditsioonid oli  isegi viis aparaati kaasas, nüüd on vähem,  aga üle 7000-sse tippu ronimine ei ole ju ikkagi mingisugune turismireis. Et see on ikkagi midagi palju karmimat ja nõuab palju ettevalmistust. No jah, aga noh, selleks need seinad ongi siin,  et siin nii palju trenni teha ja ja noh,  Kaukaasias algul trenni teha madalamate mägede peal,  siis võib pamiiri ka minna. Seal sellises. Jääseinu ei ole muide nagu siin on, nii,  need on rohkem lumenõlvedel käimine, aga noh,  on ikka jääd ka ja. Mina isiklikult ei ole mitte kunagi roninud ühestki jää  seinast üles, aga alla, nii et ma loodan,  et ma täna saan sellega hakkama, mis selleks vaja on? Noh, kõigepealt paneme selle vöö peale, et igaks juhuks äkki kukud. Siis sa kukud minu pihku, selge, ma võtan jope. Siis kõige tähtsamad on muidugi sellised riistapuud nagu  kassid nimetatakse. Nii mina olen vist kaitstud ja valmis. Ronimiseks. Seda nimetas kaheksaks ja nüüd see laskumis köis,  et sinna alla laskuda ja et muidu piust hoides on köis ei  jaksa hoida, eks ju. Aga siis selleks et tekitada hõõrdumist,  siis pannakse. Läbi kaheksase köis. Vot ja nüüd laskud ja nüüd on, tekkis selline läbi läbi  selle Ja nüüd nüüd sa vaba langemist ei ole. Ja see selle käega siin tuhara peal või selja taga sellega  reguleerida oma kiirust. Kui sa tahad seisma jääda, lükkad selja taha,  kui tahad järgi anda, siis sellega see on lihtsalt toeks. Kui mitu meetrit seda vaba langemist meil siin all on? Ma ei tea, 15 meetrit ja tühised 15, okei,  muidugi, selge. Ma ei muretse. Jalad ärgita, hakka nüüd tasakas minema. Ja sujuvalt, ära nõksuta. Katsu sujuvalt. Oh õige asend, täistald sirge jalad on vastu seina. Alla ei julge vaadata. Vaata. On ju mõnus nautida vaata missugused vaated  ja ilusad Eesti vaated. Tehtud 15 meetrit. Laskumist aga sa ei käi ainult mujal maailmas looduses ringi,  tegelikult on sind võib kohata ka Eesti metsades  ja metsikus looduses, et, et mis siin sind kõige rohkem paelub? No vaat kui ma olen juba 40 aastat mägesid pildistanud,  siis on juba missioonitunnetus juba see,  et peaks Eesti loodus ka pildistama. No kuidas sa võrdled nüüd Eesti loodust ja,  ja mingisuguse pamiiri või, või sellise koha,  loodust, et kuidas Eesti loodus üldse on ta ilus on ta eriline. Kui sa oled Pamiiris noh, mis seal on, ainult mäed  ja allpool on kõrbenud aasad seal ja noh,  lambakarjad ja mis seal ikka nii väga ilu on,  aga Eesti loodus on ikka palju mitmekesisem. Ma arvan, et Euroopa fotograafid just käivadki meie rabasid  pildistamas ja, ja noh, ma ei tea linde pildistamas. Nüüd see alla tulemine oli päris kerge, aga mismoodi üles saab? Noh, nüüd on abi riistad, on sul need kirkad jääkirkad? Kõigepealt vaatad marsruuti, kus on lihtsam alati mägedes,  on ka niimoodi otsitakse kõige lihtsamat marsruuti. Vaatad näed siit vasakule siit paremale ja vot  ja ja põhiline on see, et ära ei unusta,  et alati tuleb kasse lüüa esimesed hambad  ja otse sisse, põhiline on see, et ühe korra  ja hästi tugevalt nende tirkadega kassidega naks-naks,  naks ja mina hoian kogu aeg siin kergelt. Kergelt pinge all, et kui sa nüüd libised,  noh, meeter maad, võibolla vajud minu kohustus ongi see,  et. Sa ei kukuks mitte kaks meetrit, aga meeter maad võid ikka libiseda. Lihtne ega altinism ei olegi veel hakumine. Ja samal ajal veel looduse ilu nautida. No ilu on siin kurguauguni. Nüüd tuli veel värske lumi ka jää peale,  noh. Kass on sees. Kevadine päike ja. Soojakraadid. Ja jää. Loodus on pidevas muutumises ja pikkade aastate lõikes  paistab see muutus eriti hästi välja. Ka kliima soojenemist on Jaan oma silmaga näinud. See on täiesti tõsijutt. Need marsruudid, mis ma seal 40 30 aastat tagasi käinud  ja nüüd olen käinud ja ongi see liustik ongi kuskil üks  kolmandik lühem ja väiksem Kaukaasias ja Pamiiris. Ongi sulab, sulab kogu aeg. Et läheb soojaks, noh, liustikud on väiksemad  ja igatpidi ja selle võrra on muidugi keerulisemad  ka need marsruudid Sa oled ise olnud tuuker, eks ju kunagi,  et oled 80 meetri sügavusele sukeldunud ja,  ja, ja samas siis 8000 meetri kõrgusel ära käinud,  et mis kõrgus aste kõige põnevam sinu jaoks üldse on. Kunagi. Mingil eluetapil. Jõime teed noh võib-olla isegi napsu. Siis läks ärplemiseks, et. Seal teiste alpinistidega, et mul on, ütleme,  kui see mees käis kommunismi otsas, mina olen  ka käinud, aga ma olen 80 meetrit allapoole käinud. Et minu võit siis üks kutt koputas mulle õla peale. Kuule kuule, et ma olen kaevur, et ma olen poolteist  kilomeetrit allapoole käinud. Siis peale seda ma enam ei ärpe sellega,  et ma olen 80 meetri sügavusel käinud ja  siis pluss veel siis see kõrguses tipu. Oota oota. Löö ikka paremat jalga korralikult. Vo. Juba on sees, saan niisama, libistasid teda. Kas jõuan üles või ei jõua? Ma hoian kinni, sa võid istuda seal. Mida kõike ei pea saatejuhi ametis tegema,  et vaatajad lõbus oleks isegi mägesid vallutama? Ega mulle ei sobi muidugi ärbelda, aga. Tahad ma demonstreerin, kuidas ma lähen 30 sekundis? No mis sa mulle koolipoisi indeks annad? Ei, see esimese korra kohta on väga hea. Vaata see algaja väga viga ongi see, et ta ei usalda riistasid,  ta ei usalda köit, ei usalda. Elu parim pilt on Jaanil enda arvates veel tegemata,  kuid alla ta veel ei anna. Siin võib kohata veel metsas, soodes ja mägedes veel küllaga. Või, või noh, mäed on veel küsimärgi all,  kas ma võib-olla sellest sõltuvusest võib-olla olen juba prii? Aga ma nägin sa ikkagi siia otsa, ronisid sellise kiiruga nagu. Ei ole seal lihtsalt niisama siin. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest,  väidab üks vanasõna. Teine aga õpetab, et tark ei lähe üle mäe. Tark see läheb ümbermäe. Rahvatarkus on nii paganama tark, et selles leidub põhjendus  igale meie teole, milline see ka ei oleks. Asi ongi selles, et tegelikult on vastuoksused paradoksid  meie olemisse juba sisse kirjutatud. Ühtpidi on inimkond antropotsentristlik inimkeskne just  niisamuti nagu iga teine liik. Teistpidi on inimkonna enesehuvides ja just nendest  antropotsentristlikes huvides muutuda aina enam loodus keskseks. Kotsentristlikuks. Selle eesmärgi nimel on riigil loonud mitmeid erinevaid institutsioone,  lausa ministeerium, kelle ülesandeks ongi nihutada meie  olemist ja teadvust aina enam seleva ökopoole. Praegu näiteks on Eestis üleval küsimus sellest,  et milliseid lemmikloomasid tohib riiki tuua  ja milliseid mitte. Laulusalm ütleb, et Vändra metsas Pärnumaal elab suur pruunkaru,  aga täna tulime vaatama hoopis pesukaru. Just pesukaru on üks neist liikidest, keda võib-olla varsti  enam lemmikloomapoest osta ei saa. Hiljuti teatas keskkonnaministeerium, et koos kahte liiki  kilpkonnadega kavatsetakse ka pesukaru kanda ohtlike  võõrliikide nimekirja ja tema müük võidakse keelustada. Eestis on aga kodusid, kus see Põhja-Ameerikast pärit loom  armsaks seltsiliseks on saanud. Meil on niisugused omad mängud siin aias,  et tal on üks ratas või kumm seal aias, mis ta ronib sinna  kummi peale, siis ta hüppab nagu inimesele sülle,  et sa pead ta nagu kinni püüdma, et samas on tal nagu  usaldus inimese vastu olemas. Talle väga meeldivad ka vees mängud, et kuskil vanni ääres  siis siis ta pritsib ja noh, niinimetatud nagu peseb  siis seal igasuguseid kas sööki või mänguasju. Kui me tulime, siis kusti oli alles päris pahur,  aga nüüd tundub, et ta on juba uudishimumaks muutunud  ja meiega rohkem harjunud. Ta pika peale harjuv, jah. Aga kuidas, milline tema iseloom siis üldiselt on? Üldiselt on ta niisugune mänguhimuline ja niisugune rõõmsameelne,  aga ta meil võõraid natukene pelgab. Võtab harjumine aega. Ta on niisugune isepäine ja ei tohi teda segada,  kui kui tema tahab midagi teha. Millal pesukaru kõige aktiivsem on? Ta on öise iluviisiga ja, ja kõige parema kontakti saab  temaga kas varahommikul või, või päris hilja õhtul,  et suvel on pikad õhtut, siis kuskil 10 11 on tal  siis suurem mängutuju. Kui inimene hakkab ise juba puhkama minema,  siis pesukaru võiks alles päeva alustada ja,  ja kindlasti, kui ta siin meil paar korda lahti on olnud siin,  et siis kindlasti need suured pahandused tehakse just öösel. Millised on suuremad pahanduse teinud, on,  on meil siin kaks kana ära murdnud. Aga noh, ta lihtsalt. Ta luusib ringi nagu rohkem öösel, et päevasel ajal ta magab,  mis ta teeb kanaga, kas ta sööb selle ära ka? Ei, ta ei söönud neid ära, ta lihtsalt murdis nad maha,  et tal ei ole. Tal on nagu see murdmisinstinkt on. Aga mida pesukaru sööb? Pesukaru on kõige sööja pesukaru, sööb, sööb kõike,  sööb enda toitu. Noh, mis, mis inimesed söövad, sööb liha,  meie omama armastab väga magusat. Sööb kringlit ja torti ja mett. Aga sööb ka liha ja aga edukalt ka kartulit  ja kastet. Aga siin te elategi niimoodi, et hästi palju loomi  ja linde on koos. Kuidas pesukaru teiste loomade lindudega suhestub? Üldiselt koertega saab väga hästi läbi, saab suvel ikka  koerte koerad käivad tal siin aias ja täiesti mängivad koos. Ja noh, ei ta, ei ta ei karda ega ei pelga nagu teisi loomi,  aga noh, lahti me enam jah ei julge teda lasta,  et kuna ta kanu kipub murdma. Aga kui ta nüüd ikkagi saaks lahti? Mis ta siis teeks, kas ta jookseks metsa ära? Meie kusi kindlasti ei jookse metsa, jookseb ära kuskile  lauda peale või kuuri puuriida otsa. Aga kuidas teile tundub, et kui üks pesukaru Eesti talvel  Eesti metsa saab lahti? Kas ta siin jääb ellu, saab hakkama kindlasti. Ta kindlasti teeks omale kuskile mingi uru  ja magaks seal oma talveuna ära ja ja ma arvan küll,  et saab hakkama. Siin elab pesukaru Kusti aedikus aga Lätis  ja Rootsis on tema liigikaaslaseid nähtud  ka vabas looduses. Nii on keskkonnaametnikel põhjust arvata,  et pesukaru suudab ka Eesti kliimas talved üle elada. Just see teeb ta võõrliigina ohtlikuks. Pesukarudega on niimoodi, et nad peamiselt on toidukonkurendid,  siis mõnedele liikidele ja teiselt poolt on nad  siis ohuks sellega, et nad söövad siis kahepaikseid,  linnu, munelinnu poegi, samuti mingil määral taimi,  mis ei ohusta niivõrd, aga siis kahepaiksete,  lindude ja ka roomaette söömine. Et kõik, mis on hooajaliselt väga arvukas  ja millest jõud üle käib, seda siis ka pesukaru sööb. Loo järgmist kangelast kohtasime Nõmme loodusmajas. See tegelane on punakõrv, ilukilpkonn. Ta elab mitukümmend aastat ja kasvab supitaldriku suuruseks. Paljud omanikud ei oska täiskasvanud loomadega enam midagi  peale hakata ja poetavad nad loodusesse. See konkreetne leiti Klooga rannas jalutamas septembri lõpu poole. Mitte just väga suvel, neid leitakse päris mitu tükki igal  aastal kuskilt lausa tänavalt või siis loodusest. Ja, ja siis tuuakse minu kätte. Kahjusel nad sinna loodusesse või siis kas  või tänavale satuvad. Ilmselgelt nende loomade hülgamise põhjuseks on see,  et nad vajavad eluks üsna suurt akvaariumit. Korralikku filtrit. Neid ostetakse siis, kui nad on väga pisikesed  ja inimene ei mõtle ette, et ta kasvab ükskord  nii suureks. Kui ta on juba nii suur, siis sellist looma enam kodus  pidada ei taheta. Ja keegi neid vastu ju ei võta, nendele varjupaika ei ole,  neid ei ole kuskile panna ja siis visataksegi nad välja. See pisikene, ta on ju nii nunnu. Ja nagu akvaariumi kalagi, ta on silmale ilus vaadata. Kilpkonn harjub ka inimesega, seega toitmise peale,  ta tuleb kindlasti. Kohale kindlasse akvaariumi nurka. Ta on ta on tegelikult vahva loom. Aga ta kasvab suureks. Kui kodus elava kilpkonna eest hoolitseb tema omanik,  siis loodusesse sattudes peab loom ise hakkama saama. Need punakõrv, ilukilpkonn ja ehiskilpkonn on  siis kaks liiki, kes elavad peamiselt väikeveekogudes just  tiikides väikestes järve des ja nemad siis samamoodi  ohustavad peamiselt sellega, et nad söövad meie kodumaiseid liike. Et nad toituvad veeselgrootutest erinevad näiteks  kiilivastsed veemardikad. Samuti söövad nad kalu, söövad kahepaiksed,  kes seal veekogudes paljunevad või elavad. Samuti võimalusel võtavad suuremad isendid  ka näiteks linnupoegi, kes on vees. Et nad on väga suured sööjad ja üldiselt on näha,  et nendes piirkondades, kus punakõrv, ilukilpkonn  või eiskilpkonn on juba looduses, siis seesama väike veekogu,  kus ta on, seal muud elu praktiliselt ei ole. Vaadates, kui väike ja armas loom ta on,  siis ma üldse ei imesta, et teda nii palju ostetakse poest. Pealegi hakkab minuga juba ära ka harjuma,  ajab pea siit kilbi alt välja. Aga lähmegi vaatame, et mis ta suur sõber. Ta on ikka oluliselt raskem kui tema väike kaaslane,  kusjuures küünistab. Ja tahab ilmselgelt vabadusse saada. Ütleks, et temaga ei ole nii lihtne, kui  selle väikse tüübiga. Aga paljud lemmikloomad ja keda Eestis kodus peetakse,  on selles mõttes eksootilist päritolu. Et kas siis ühel päeval kõikidele kuulutatakse müügikeeld või. Ei kindlasti mitte, et see müügikeeld on nüüd ikkagi tuleneb sellest,  et kas ta põhjustab ohtu loodusele ja kas ta saab siin hakkama,  et kas ta saab, jääb siin ellu. Et kõik, kes loomad on eksootilisemad, nende puhul  tegelikult probleemi ei ole, kes ei suuda siin talve üle  elada või kes ei lenda siis näiteks soojemale maale. Selliste liikidega meil probleemi kindlasti ei ole,  eksootiliste koduloomadega. Aga mõned üksikud. Kes järjest turule tulevad, kelle kohta võib-olla praegu ei  oska veel midagi öelda, et võib juhtuda,  et põhjustavad ohtu meie loodusele ja, ja kahjuks tuleb  kuidagi seda piirata ja üks võimalus on müügikeeld. Kui inimene on võtnud endale looma ükskõik millise looma  siis tema peab selle looma eest ka vastutama tema loom ta  peab leidma sellele loomale lahenduse, kas  siis uue kodu või võimaldama siis ise tema edasipidamist. Loodan siiralt, et see müügikeeld aitab,  sest ühel hetkel Ju neid juurde enam ei tule ja neid üleliigseks jäänud  kilpkonnasid enam ei teki. Seega müügikeeld on parim, mis praegu probleemi lahenduseks  üldse olla võib. Olen oma elus alatasa kuulnud või lugenud arvamusi,  et ühes või teises valdkonnas oleks vaja märksa põhjalikumaid,  konkreetsemaid seadusi. Et kui meie elu oleks piisavalt tarkade määrustega  reguleeritud ja nende täitmist ka kontrollitaks küllaldaselt  siis kulgeks kõik, kui lepse reega. Niisuguse regulaarriigi poole püüdles muide juba  tsaari-Venemaa aga et ühiskond ja elu ja ilm  ja kõik kõik on paradoksaalne siis liigne reguleerimine  sünnitas korra asemel hoopiski korralagedust. Meie ei ela tsaari-Venemaal, vaid Eestis  ja seepärast söandan ma küsida, et kas. Nende samuste pesukarude Eestisse toomise keelamine on  tõesti vajalik meede või on see hoopiski üleregulatsioon? Mina ei ütle, mida ma mõtlen. Nii tark ja vana olen juba nagu öökull. Kassikakk või kodukakk või händkakk või habekakk või,  või värbkakk. Klautsiidium, bassirinum. Hämaruse saabudes asuvad tegutsema meil kakud  ehk rahvapärasemalt öökullid. Vastupidiselt üldisele arvamusele ei tegutse kõik kakud  öisel ajal, vaid üks neist toimetab ja peab jahti  ka päevasel ajal. Pisike leevikese mõõtu värbkak on Eestis  ja ka mujal Euroopas kakkudest piseim. Tema selg on pruunikas, kaetud valkete täppidega. Peamiselt on mind tema juures lumanud ta suured kollased silmad,  millest on raske mööda vaadata. Värbkak näeb hästi, samas tal on üsna kehva kuulmine  ja seetõttu peab värbkakjahti pigem valges. Olen kohanud seda pisikest röövlindu, eelkõige kevade poole,  mil päevad pikenevad. Tänu oma väiksusele suudab värbkak sageli märkamatuks jääda,  eriti kui ta veel kõrgel puuvõrastikus istub. Vahel ei pruugi ma kõige parema tahtmise juures pisikest  värbkaku näha. Tema kohalolekut annavad teada värvulised,  kes nagu näha ei hoia seda sugugi vaka all. Nad teatavad häälekalt, mida nad kakukesest arvavad. Kuulda värbkaku imepeent viletamist. Tihased ja varblased ei näita kakuosas sallimatust üles niisama,  vaid ikka asja pea. Nimelt kuuluvad ka nemad putukate, konnade  ja näriliste kõrval värbkaku menüüsse. Värbkak sööstab üldjuhul saagi järele nagu pisike pomm,  hoides tiibu keha ligi. Värkak on väga toimekas ja ettenägelik lind. Kui toitu on külluses, ei puhka ta niisama oksa al,  vaid loob endale sahtli sahvreid milleks sobivad ideaalselt  minu poolt üles riputatud pesakastid. Sahvritest võib leida näiteks hiiri. Selle, mis varudest üle jääb, sööb ta ära. Kui tegu pole väga suure tükiga, neelab ta terve saagi alla. Pärast söömist istub värbkak rahulikult oksal  ja seedib söödut. Seedimise järel on värbkakk valmis väljutama räppetombu  mis koosneb luudest, sulgedest ja muust raskesti seeditavast. Pisike värbkak ei pelga inimest ja tänu sellele olen suutnud  rahulikult lähenedes pääseda värbkakule üsna lähedale. Olen märganud, et jahi ajal teda segada ei tohi. Värbkaku jahisaagiks langeb nii linde kui  ka närilisi, kes on pea sama suured nagu ta ise. Värbkak suudab endast lausa kaks korda raskemaid ohvreid  vedada aga vahel õnnestub mõnel tihasel värbkaku  hirmuäratava noka eest pääseda. Nagu sellel isendil. Siinkohal võtame üle müüdimurdja rolli. Kuna kakud ei suuda enda silmi pöörata, siis arvatakse,  et oma ümbruskonna paremaks nägemiseks teevad nad peaga täis pöörde. Aga tegelikult suudavad nad enda pead liigutada mõlemale poole,  vaid 135 kraadi ulatuses ehk siis kokku 270 kraadi  mis on piisav, et näha enda selja taha. Longin siin ja vaatan, et kas kevad on juba käes. Võta sa kinni. Aga olgu selle päris kevadega just nii, nagu on. Astronoomilise kevade alguseni on jäänud 40 tundi  ja 34. Nüüd juba 33 minutit. Nii olulise tõiga puhul ei oska ma ütelda muud,  kui et. O kolm. Osoon.
