Enam kui kolme sajandi eest kulutas Rootsi riik 900000  riigitaalrit ja see oli üüratu summa, et rajada Narva  kindlusesse uusi bastione. Ometigi võttis vene vägi Peeter esimese juhatamisel 1704.  aastal Narva ära. Seejärel hoiti kindlustusi veel mõnda aega korras,  kuni 150 aasta eest kuulutati need sõjaliselt tarbetuteks. Siin on üle pooleteist kilomeetri maa-aluseid bastionikäike  ja kasematte ning nüüd on võetud nõuks need taas korda teha,  et huvitav, turistlik, atraktiivne ja puha. Paraku on neid maa-aluseid käike ka praegu kellelegi väga  vaja ja just sellistena, nagu nad hetkel on,  nimelt nahkhiirtele. Narva on kõige suurema nahkhiirte arvukusega linn Eestis,  kuna siin on väga head tingimused. Hämarad pargid, putukarohke jõgi ja minu all asuvad Narva  bastioni käigud. See on Eesti nahkhiirte pealinn. Mis aga saab nahkhiirtest tulevikus, kui  nii ajalooline pimeaed kui ka suursugune Viktoria bastion  renoveeritakse ja külalistele avatakse. Eestimaa looduse fondi uurijad tegid siin möödunud aastal  nahkhiirte inventuuri ja andsid soovitusi,  et linn saaks arvestada nende kaitsealuste loomade vajadusi. Ja nahkhiiri on siin palju. Pimeaia pargis. Oli aukasutust arv, liike tõesti, Eestis on 12 liiki  nahkhiiri teada ja siin me leidsime üheksa liiki,  nii et meil jäi tõestamata ainult kaks väga haruldast liiki. Nii et võib öelda, et selliseid kohti Eestis,  kus on üheksa liiki, teada ei ole üldse palju. Üks põhjus on meil kohe siin näha, see on väga hea puu,  kus on õõnsused. Õõnsusi kasutavad nahkhiired, varjepaikadena  ja paremates kohtades on terved nahkhiire koloonia sees. Kus siis on koos emasloomad, kellel tulevad suvel sünnivad pojad. Ja siia tulevad nahkhiirtel on suvises. Elupaigas vaja nii varjepaiku kui ka kui  ka seda toidubaasi, nii et mõlemad peavad olemas olema. Selles vanas pärnas pargi ühes suuremas puus on väga palju  õõnsusi ja siin elutseb suvel koloonias üle 100 nahkhiire. Narva pimeaia pargis on mõned puud juba maha võetud,  siin läksid muinsuskaitsead ja looduskaitsed kompromissile,  et kaitsta Narva bastione ja säilitada nahkhiirte elupaiku. Veelgi suuremat tööd on aga plaanis nahkhiirte aastatega  välja kujunenud talvitumispaikades. Narval on plaanis kevadest hakata tegema juba restaureerimistöid,  et restaureerima rar eratakse Victoria bastioni  ja kortiini. Victoria bastion on Narva kõige võimsam suurem bastion. Seal on säilinud kaks korrust. Kasematkäike ja kurtiinis avastati umbes neli-viis aastat  tagasi arheoloogiliste uuringute käigus. Endine püssirohukelder noh, umbes 110 ruutmeetrit. Suur on see kelder ja otsustati, et sinna võiks teha  külastuskeskuse ja plaanis on. Nii teha, et et luua ekspositsioon püssirohukeldrisse  ja kasemakäikudesse Bastionites talvituvate nahkhiirtega on linn tegelikult juba  arvestanud ja nii plaanitakse ekspositsioone ainult käikude  esimesele korrusele. Teine korrus jääb tervenisti nahkhiirte päralt,  kuhu ei paigaldatakse sinna täna sisenemegi. Narva bastionites talvitub kokku umbes 100 nahkhiirt. Selles konkreetses käigus oli neid eelmisel loendusel 14. Vaatame palju neid seekord on. Nüüd me oleme siin käigus sees ja ma saan aru,  et siin peab suhteliselt vaikselt olema,  sest nahkhiired magavad. Mida me siin tegema hakkame? No me, meil on siin nüüd see plaan ka kasemati plaan,  märgi me kõik nahkhiired peale, keda me näeme Ja proovime kõik üles leida. No see võtab teatud aja, siis on meil tehtud siin selles  käigus üks loendus ja see käik ju ise on siin üle 100 meetri  pikk ja see võtab aega natukene. Kõikidest pragudes peab vaatama ja, ja püüdma leida  võimalikult palju nahkhiiri üles, kõiki 100 protsenti  kindlasti ei leia. Mis liike sa siit. No eelmine aasta oli siin neli liiki Suur kõrv. Hubel endlane, väga haruldane liik Eestis. Ja siis veel endlane ka. Nii et hakkame otsima, aga varasematel aastatel on olnud  veel tiigilendlane Victoria bastionis. Nii et hakkame otsima. Paistab on tehtud ka arheoloogilisi väljakaevamisi  ja siin on kolm meetrit vaba langemist, nii et tuleb olla  väga ettevaatlik. Siin üldjuhul on pragudes näiteks Gloria bastionis,  eelmine aasta oli kõik 100 protsenti pragudes. No mõni üksik võib ka alla seina peal. Siin on üks. Keldriöölane noh, liblikas, kes ka talvitub keldrites  ja kogustes. Nii et esimese elusolendi oleme juba üles läinud. See on selgrootu loom, aga kohe siin juba mina leidsin  selgroolise looma nagu. Nagu on imetajad, eks ole, see on nahkhiir. Vaatame, mis liigiga on tegemist. See on põhja nahkhiir. No meil Eestis kõige tavalisem talvituja Leidub ka talukeldrites ja sellistes kohtades,  kuidas teda ära tunneb, teda tunneb ära sellise kollaka  või kuldse karva läike järgi selja peal eriti  ja muidu ta on nagu küllaltki tume. Kõrvad on tumedad, nina on tume ja, ja karv,  mis alt paistab, on ka tume. Ja selline pragu sobib talle väga hästi talvitumiseks  ja praost nad tunnevad ennast rohkem turvaliselt. Ja ja seal on ka mõne See on täpselt selline koht, kuhu võiks õudusfilmis sattuda  selline pime ja tilkuv koobas. Ja siin talvituvad nahkhiired. Siin leidsin. No väga tähtis on ka, et, et me ühe nahkhiire juures ei  oleks kaua aega, sest see valgustamine ja kõne kõmin  ja üldse tegutsemine ka sammude kaja ja kõik see häirib nahkhiiri,  nii et seda loendust nahkhiirte loendust me teeme selleks,  et nendest nende olukorrast aru saada. Sest alati inimeste olemine koopas Teatud määral nahkhiiri häirib ja mõned isendid ärkavad üles. Siis, kui nad on üles ärganud Nad peavad kulutama oma varurasva ja kui nad teevad talve  jooksul seda tihti siis on see küsimus, et kas jätkub nüüd  kevadeks energiavarusid või mitte. Nad kuskilt lisatoitu ju ei saa, ei saa ja üldjuhul. Siit sügavatest pragudest leiti eelmisel aastal üliharuldane  habe lendlane praegu seda veel siin näha ei ole  ja käik läheb ka nüüd kitsamaks. Siia taha nahkhiired siis väga ei lähe jah,  ja nad ei taha olla madalas kohas, sest on oht,  et tuleb mingi röövloom, no mingi kasvõi rebane  ka nahkhiirtel on selline kaitse kohastumus,  et nad ei taha madalal olla, nad ikka tahavad laes olla  ja praos isegi võib väike karihiir kes, kes noh,  ei ole nagu kiskja otseselt, aga on hea isuga  ja sööb kõike, millest jõud üle käib. Võib talvituva nahkhiire ära süüa. Talvitu nahkhiir ei jõua üles ärgata selle aja jooksul,  kui, kui juba temale on viga tehtud piisavalt karihiire poolt,  eks ole. Täiesti uskumatu hetk tagasi nägin seal kassi  vilkuvaid silmi, kass on ka sisenenud siia bastioni käiku  ja ta on väga ohtlik tegelikult nahkhiirtele,  kuna madalal talituvad nahkhiired, ta lihtsalt sööb need ära. Kui palju me selle kõik see loenduse käigus neid nahkhiir  saime ja keda me siin leidsime? Praegu me leidsime ainult põhjanahkhiiri  ja kaheksa isendit. Aga kui me nüüd kõik laborindi, peaksime siin bastionitest  läbi käima, palju see aega võtaks üldse? Meil on läinud kahe inimesega kaks päeva nagu,  et kõik need bastioni käigud siin Narvas läbi uurida. Ja siis me oleme saanud kokku eelmine aasta 65 nahkhiirt. See tähendab, et hindame, et me umbes 20 protsenti ei leia üles. Et noh, et umbes 80 nahkhiirt võis siin olla  siis selles loendusalas eelmine aasta kevadel,  märtsis ka. Aga meil jäi loendamatu, üks koht, mis on kunagine püssirohukelder,  millesse sissepääsu me lihtsalt ei teadnud. Et see, see lisandub ka veel. Aga mitte kõik Eesti nahkhiired ei talvitu ju Eestis,  eks. Et mõned lendavad nagu linnud lõuna? Loomulikult mitte ja meil on ka rändnahkhiired,  kes on täielikult Rändelised ja lähevad talveperioodiks meilt ära isegi kuni  Prantsusmaale välja. Ja neid on meil siin tervelt neli liiki,  kes on kindlalt keda kunagi pole Eestisse talvitumas leitud,  kes on kindlalt rändelised. Mis sinu arvates see parim variant oleks,  et nii külastajad kui nahkhiired oleksid rahul siin bastioni? No kõigepealt näete, isegi kui varisemisohtlikud need käigud on,  ega siia ei saagi praegu lubada külastajaid. Ja nende käikude kordategemine on ka nahkhiirte huvides,  sest kui käigud ükskord ära lagunevad, päris kokku kukuvad,  siis ei ole ka nendel nendest nahkhiirtele midagi kasu. Nii et see on üks aspekt, käikude lihtsalt säilitamine. Teine asi on nüüd selle turismi ja külastamise reguleerimine niimoodi,  et oleks koht nahkhiirtele ja, ja ka inimesed saaksid neid  huvitavaid kohti vaadata. Kui me kavatseme üliüleüldiselt deklareerida,  et kõik siin ilmas on kaduv siis tegelikkus ei tea meie  filosoofiast miskit. Ja mõnda asja tuleb tasapisi hoopiski aina juurde. Näiteks pliid ehk seatina. Inimkond on pliid kasutanud juba aastatuhandeid,  teadmata, kui mürgine see on. Oma mürgisuselt jääb see metall alla vaid kaadmiumile  ja elab hõbedale. Teiselt poolt on seadina imetaja, teete organismile vajalik  ilma selleta tekib kehv veresus ja täiskasvanud inimese ihus  ongi umbes 130 milligrammi seadina. Mis saab siis, kui seda on oluliselt rohkem? Haigeks jääme ja elame vähem kui võiks. Klassikaline näide on Rooma tinatorudega akvedukt,  mis mürgitas joogivett ja Rooma elanikke. Tänapäeval oskame me ise juba sea tina eest enam-vähem hoiduda. Kuid mismoodi säästa pliimürgituse eest loomi  ja linde? Plii ehk seadina on tuntud metall, millest valmistatud  haavleid kasutavad jahimehed ja õngeraskusi kalamehed. Kahjuks jõuab plii sel moel ka looduskeskkonda põhjustada  eeskätt raipesööjatel lindudel, surmaga lõppevaid mürgistusi. Metsloomade veterinaar Madis Leivits on võtnud  selle teema endale südameasjaks. Kust need pärit on, siis need on üle Eesti tegelikult pärit. Näiteks see on Hiiumaalt pärit, leitud. 2009. aastal, kui kaua sa neid kotkaid siin kogunud oled,  siis juba ega nad on, ütleme, et kõige vanem ongi vist äkki 2009,  et ega siin vanemaid lindusid ei ole, et see on  siis oma oma viimased neli aastat. Merikotkas Hiiumaalt aastast 2012 veebruar. Need 14 merikotkast siin on ilmekas näide pliimürgituse  kahjulikust mõjust elusloodusele. Plii on autokütuste tänapäevaks küll keelatud,  kuid jahimehed ja kalamehed kasutavad seda raskmetalli endiselt. Suure tõenäosusega. On see ainult murdosa nendest lindudest,  kes on reaalselt surnud, sest me ei liigu looduses niivõrd palju. Ja ka haige lind ei tule just nii-öelda avatud väljale,  vaid otsib suremiseks ikkagi sellise rahuliku koha,  kus teda keegi ei sega. Nii et. See hunnik, mis meil täna siin neid surnud merikotkaid on  ainult nii-öelda jäämäe tipp. Miks sa arvad, et nad plii mürkitad? Kui surnud on? Kõik nad siin vast ei ole ohvrid olnud, aga kuna me ei ole  veel neid kõiki uurinud aga osad, kellel me oleme teinud  rönkeni ülesvõtteid, me oleme avastanud juba maost pliid. Ja, ja ka paljudel, kes on meieni jõudnud elusalt,  oleme näinud pliidile iseloomulikke kliinilisi tunnuseid. Kuidas siis plii ühe kotka kõhtu makku jõuab? Kõige tavalisem tee on selleks. Kui jahimehed lähevad metsa, jahivad seal endale mõne looma. Jätavad siis selle nii-öelda lasu koha, kust kuul läbi looma  läks metsa nii-öelda anniks see läheb kohe ringlusse  raipesööjate poolt ja, ja Kotkas on ka üks suur raipesööja meil. Saaremaal asuvalt kotkaste söödaplatsilt on pärit  ka lahkamislaual lebav merikotkas. Veebikaamera vahendusel võis näha, kuidas suur haige lind  lennuvõimetuna maad mööda liikus. Loodusvaht toimetas kotka Tartu kliinikusse,  kuid selleks ajaks oli juba liiga hilja. Röntgenis nähtavad tinahaavlid olid ta mürgitanud. Me näeme siit väga ilusasti sellist hästi heledat ümarkust moodustist. Ja ühte väiksemat ja kui me nüüd vaatame seda teisest  vaatest Siis näeme selle asukohta ka väga hästi. Siit hakkab tulema söögitoru eesmagu pärismagu  ja siin ilusasti istub maas, et kui me paneme need kaks  pilti kokku teineteisega, siis me teame väga täpselt,  kus ta asub. Vaatame, kas leiame mürgituse, põhjustajad merikotka kehast  ka üles. Lahkamise käigus kogume labori analüüsideks proove  ning näeme, mis pliimürgitus linnuga teha võib. Kui see plii nüüd jõuab looma sisse siis maohappe tulemusel. Röövlindudel on maohape veel väga tugev. Ta hakkab oksüdeeruma auruma ning sealt omakorda imendatakse organismi. Kus ta läbi vereringe jaotatakse laiali ja hakkab mõjutama  siis praktiliselt kõigi Kehaorganite tööd ma võtan siit. Rinnalihased. Suhteliselt väikesed tunduvad olevat jah,  et üks selline hästi tavaline asi on, kuna loom jääb haigeks,  jääb nõrgaks, siis ta ei ole võimeline enam. Jahti pidama lisaks plii kahjustab kahjustatud närvisüsteemi,  kahjustab ka nende nägemist. Ehk lind ei näe enam korrektselt ja ei saa jahti püüda. Siis lind hakkab kasutama kehavarusid kuni sinnamaani,  et ta metaboliseerub. Või sööb ära nii-öelda energia saamiseks omaenda lihased. Nii merikotkel kui inimesel on maks selleks organiks,  mis tegeleb toksiliste ainete kehast väljutamisega  ning paratamatult on maks ka selleks organiks,  mis saavutab esimesena toksilise ainega kontakti  ning saab esimesena kahjustatud. Röntgeniseli näha kaks plii tükikest, vaatame,  kas me leiame nad maast üles. Kui suured nad eeldatavasti olla võivad? Ai ongi täitsa haavel kuule ise ümmargune  ja mingi väiksem ka. Näe pesueht pliia veel. Otse kotka maost. Ilus ümmargune. Ja toksiline. Ja üks väiksem tükk ka. Ühesõnaga, kui jahimees tulistab, mida iganes ta tulistas,  siis need pliihaavlid lähevad väikesteks tükkideks ja. Jah, need väiksed tükid võivad olla väga vabalt. Väiksed mustad tükikesed. Ja see kotkas on nad sisse söönud ja suure tõenäosusega  sellest siis mürgituse saanud. Mitte suure tõenäosusega, vaid kindlalt. Alates 2013.-st aastast on keelatud kasutada pliihaavleid. Veelindude küttimisel, see on hea algus,  kuid maailma praktika näitab, et kahjuks sellest inimeste  ja loomade kaitsmiseks veel ei piisa. Veel põlvkond tagasi võis inimene pelgalt tänaval  jalutamisega õhu kaudu mürgitatud saada. Tänapäevaks on pliit sisaldavad autokütused keelustatud  ning inimesele on see raskmetall ohtlik vaid toidu kaudu. Professor Tõnu Püssa sõnul tuleks eeskätt vältida maanteede  läheduses kasvatatud toitu. Mida le inimesele teeb? Kui ta nüüd imendub enne imendumist, ta jõuab juba  kahjustada seedetrakti meie soolkonda ja edasi läheb  siis tema verre verest jõuab ta praktiliselt kõikidesse organitesse. Eriti vastuvõtlik on aju ja üldse närvisüsteem. Eriti seda väikelastel. Edasi jõuab tema kindlasti ka neerudesse. Ja sinna ta jääbki, nagu maksaja neerudesse  siis esialgu pidama. Aga pärast võib ta üle minna ka. Luua. Kas. Plii on ka selline aine, mis emapiima kaudu edasi kandub. Jah küll tandub ja ja ta jõuab ka näiteks lootesse Nii et me võime organismi juba enne ära rikkuda. Tuleb. Erinevalt inimestest on metsloomad pliiga just igapäevaselt kontaktis. Uuringute vähesuse tõttu on raske hinnata,  kui tähtis on pliimürgituste osakaal meie metsa elustiku surmades. Nendele pliihaavlitele tegelikult on alternatiiv olemas. Absoluutselt nii pliihaavlitele kuulidele kui  ka on alternatiivkalastuses kasutatavad tinaraskustele. Näiteks mujal maailmas on väga levinud kuulide toorainena  mitte kasutada pliid, vaid. Vaske, mis on oma nii-öelda omadustel täpsusega Samaväärsed, kui on pliimoon ja ka praeguseks hetkeks on  hind samaväärne kvaliteetse pliimoonaga. Lisaks jahimeeste kasutatud pliihaavlitele jõuab  veekeskkonda seatina suures koguses ka kalameeste abiga. Igas järvepõhja kinni jäänud õngerakenduses on kümneid  gramme toksilist tinamassi. Huvitav on aga see, et sellise toksilise tina asemel on  võimalik kasutada täiesti keskkonnasõbraliku alternatiivi. Lihtne ümmargune, lihvitud kivi, millel on Aasia rõngas  küljes ning pealegi on see veel poole odavam. Ka kalastamisel kasutatavad õnge ja tonka tinad pole ju  lihtsalt tinast, see tähendab inglist tinast,  vaid ikka sellest mürgisest pliist ehk seadinast,  kuid nende ärakeelustamine ei ole veel päevakorrale tõusnud. Kahjuks või õnneks ei oskagi ütelda. Kalad ju tina ei söö. Ei, meki ka mitte. Kuid minust tekitab vudinaid, kui näen taas mõnda kalameest  õngetina hammastega niimoodi õngenöörile pigistamas. Seda ikka tehakse laiskusest, kui ei viitsita näpitsaid otsida. Ent kui haavlikene on juba suus, eks ta võib  siis ka kogemata sisikonda sattuda. Ja kui neid on seal juba mitu, siis mine tea,  kas me kevadel enam leebikeste laulu kuulemegi. Peagi on kevad täis jõus iga hetkega on meil üha rohkem  ja rohkem linde näha. Kuid mõned linnud just varjuvad selle kisakära eest  paksudesse kuusikutesse. Näiteks leevikesed. Eestis pole võimalik seda varblasest suuremat lindu  kellegagi segamini ajada. Isaste punane pugu ja must peanupp on kõigile teada aga  emasel on pisut vähem värvi jagatud ja nii katab ki teda  pruunikas kuu. Leivikesele on omane tömpnukk. Leevikesega olen enamjaolt kokku puutunud maakodu lähedastes  metsades ja aedades. Leevikesed on oma menüü kujundanud vastavalt aastaajale. Sügisel ja talvel pööravad nad tähelepanu eelkõige marjadele  ja erinevatele seemnetele. Näiteks on vahtrapuud Nüüdseks seemnetest tühjaks söödud. Talvel on leevikesed uitajad, kuid nad ei moodusta väga  suuri salkasid. Leevikestel on aga väga tugev paarisuhe ja nad jäävad sageli  ka talveks kokku. Põhiline päevatöö seisneb toidu otsimises. Möödunud talvel leidsid leevikesed teeka minu aeda,  kus pakkusin neile lahkelt toidulisa. Leivikeste puhul olen märganud kavalat käitumist. Nimelt lasevad leevikesed kõigepealt toiduplatsile pisemad  sugulased urvalinnud ja alles seejärel kaaluvad nad ise  sööma asumist. Isased leevikesed käituvad härrasmeestena. Nad lasevad kõigepealt sööma, emaslinnud  ja seejärel, kui tülitajaid vähem on, laskuvad nad ise mugima. Kõige iseloomulikumad sõnad, millega ma kirjeldaksin  leevikeste söömist, oleks matsutamine ja mugimine võrreldes  üsna agarate ja korralike tihastega kühveldavad leevikesed  seemneid tömbinoka vahele ja matsutavad. Leevendus toidumuredele toovad kevadilmad. Nüüd leiavad nad kuivanud taimeosi pungi  ja kindlasti ootavad nad ka magusate õitega täidetud kevadmenüüd. Levik on üks vähestest lindudest, kelle puhul mõlemad,  nii emane kui ka isane laulavad, justkui mängiks keegi  puudes alus flööti. Kevadel algavad leevikestel peremured. Olen märganud, et isaseid leevikesi on kordades enam kui emaseid. Leevikeste sugupoolte jagunemist ei jälgi Eestis hetkel  ükski seireprojekt. Need on vaid linnuhuviliste tähelepanekud. Loodetavasti pole sellel kevadel tabanud leevikesi pruudipõud. Isa levik ja kohtleb oma kaasat auväärselt  ja sellisest kohtlemisest peaks osa saama iga emaslind. Täna, muide on maarja päev. Omal ajal oli Maarja kultusel ühiskonnas väga suur roll kuid  alles üsna hiljuti, 20. sajandil hakati Eestit kirjanduslikult,  nimetame aga maarja maaks. Tõsi, esimesena nimetas Vana-Liivi maa-alasid TerraMarianaks  juba 1201. aastal piiskop Albert. Täna maarja päeval käivad abielunaised kõrtsis  ja kui on, siis süüakse haugi, sest just tänasest hakkavad  haug kudema. Milles ma küll sügavalt kahtlen? Ei kahtle ma aga raasugi selles, et nädal kulgeb ikka oma  soodu üle suure neljapäeva suure reede, vaikse laupäeva  esimese ülestõusmispüha ja kella keeramise kuni karjalaske päevani. Siis kohtumegi taas.
