Kuigi inimene on käinud isegi kuul ja seda juba 43 aastat tagasi,  ei ole ta tänaseni suutnud leiutada ravimit,  mis seljataks vähi. Eestis haigestub vähki igal aastal veidi üle 7000 inimese. See on palju rohkem, kui elab inimesi näiteks Raplas  või Jõgeval. Kusjuures arvata võib, et ühte ravimit ei olegi võimalik leida,  sellepärast et vähk kujutab endast väga paljusid erinevaid haigusi. See number kindlasti ei ole täna lõplik aga see suurusjärk,  millest me räägime, on umbes 150. Erinevat siis nii-öelda molekulaarset mehhanismi erinevat  siis ka diagnoosi. Vähiuuringutega tegeletakse ka Eestis erinevaid  uurimisgruppe liidab vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskus,  mis ühendab meid ka muu maailmaga. Vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskus on organisatsioon,  mis on loodud aastal 2005 ja koondab endas sisuliselt kõiki  Eesti Eestis tipptasemel vähiga tegelevaid organisatsioone. Meie partneriteks on näiteks Tallinna tehnikaülikool,  Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tartu Ülikool  ja biotehnoloogia ning orgaanilise sünteesi firmad. Eestist. Rootsist ja USA-st. Ja me oleme ka näiteks Eesti vabariigi National Contact  Point üle euroopalises võrgustikus, mis koordineerib Euroopa  ülest vähiuuringute alast koostööd, et ei ole mõtet raisata  üle euro erinevates kohtades palju inimressursse  ja materiaalseid väärtusi selle jaoks, et tegeleda  sisuliselt natuke sarnaste teemadega ja me näiteks  paralleelselt inglise teadlastega ei ei jookseks täpselt  samas suunas. Mida vähk endast üldse kujutab? Iseenesest minu hinnangul on vähk. Organismi kontrolli alt väljunud meie oma organismi rakud. Et siis vähitekke põhjuseks on mutatsioonid nendes geenides,  mis kontrollivad rakkude jagunemist. Ehk et kui sellise selline geen on vigane. Siis need rakud ei allu enam normaalsele kontrolli  mehhanismile jagunevad nii-öelda kontrollimatut,  võivad olla probleemid nendes geenides, mis soodustavad  rakkude jagunemist või siis on defektid ja mutatsioonid geenides,  mis pidurdavad rakutsükli. Ütleme rakkude jagunemist, et, et kui nüüd see  pidurdusfunktsioon on kadunud, siis tõepoolest jällegi need  rakud hakkavad jagunema kontrollimatult ja annavad  siis aluse sellise esmase tuumorile. Kas poleks põhjust vaadelda vähki kui omaette elusorganismi,  kes püüab paljuneda ja elada nii nagu igaüks meist võttes  elult nii palju, kui talle antakse? Minu hinnangul on vähk tegelikult see muidugi ei ole  teaduslikult põhjendatud, aga ma spekuleerin. Minu hinnangul on vähk. Organismi, või ütleme siis rakkude soov taastada ainurakne  ürgookeani olukord? See on olukord, kus kohas ükski teine rakke kontrollida  tegevust ja ainuke asi, mis neid, mis nende mõtetes  või plaanidest domineerib, on soov paljuneda,  ellu jääda ja võita surma üle paljunemise. See tähendab, et just nimelt see aspekt,  mis on seotud paljunemisega ja resistentsusega  keskkonnafaktoritele kaasa arvatud meie manipulatsioonid,  on eriti Kui meie võitlus käib millegi palju ürgsema kui inimese  endaga kas pole see siis lootusetu? Noh, poliitiliselt korrektne on öelda, et see ei ole niimoodi,  me oleme teinud suuri edusamme, see kõik on õige. See kõik on õige. Aga. Teatud mõttes see hirm ei ole mitte põhjendamata. Vähk on ikkagi ikkagi ikkagi osa. Sedavõrd orgaaniline osa meist väita, et me kunagi vähist  täielikult vabaneda või üldse kasvajatest kõik kasvajad ei  ole ju vähid, eks ju. Ka organismi taastumine peale näiteks näiteks vigastamist  äralöömist on samuti mõnes mõttes ju vähk  või antud juhul küll kontrollitud kasv, aga siiski. No aga inimene peab ju lootma, võtame need suured programmid,  mida inimkond, millega inimkond on hakkama saanud Kennedy  üleskutse lennata, kuule, tehti ära. Eks ole, meie, meie mitte meie, vaid väga paljude teadlaste  ja arstide üleskutse saada väisata. Nagu üks põhjus, miks meil vähki aina rohkem  ja rohkem esineb, on meie eluea pikenemine. Kui oleme noored ja tugevad, leiab meie immuunsüsteem  muteerunud defektsete geenidega kontrollimatult jagunenud  rakud enamasti õigeaegselt üles ning hävitab need. Mida vanemaks me elame, seda nõrgemaks muutuvad meie  enesekaitsemehhanismid ning suureneb tõenäosus,  et mõni mutatsioon jääb immuunsüsteemile kahe silma vahele. Et selles, et tekib vähk, ei ole midagi imelikku,  see, see on tegelikult selline evolutsiooni jooksul tekkinud mehhanism,  eks ju. See sellepärast, et et mutatsioonid,  kui sellised On nii-öelda annavad aluse evolutsioonilisteks protsessideks  ehk et. Kui niimoodi päris filosoofiliseks minna,  siis ega vähkkasvajat kui sellist ei ole võimalik nii-öelda  hävitada maailmast, eks ju, vähkkasvajad  nii öelda ei ole võimalik. Kaotada maailmast. Aga noh, teisest küljest on ka nii, mida rohkem me saame teada? Me näeme, kui keeruline see tegelikult on,  et igale sellisele noh, ütleme. Ravimile ja ravimeetodile on ka ka, ütleme Ütleme vähk on niivõrd selline kaval haiguse,  et on selline noh, nagu nagu selline alternatiivne variant,  kuidas sellele vastata nii et me blokeerime ühe näiteks  signaali raja siis, eks ole, tegelikult see paljunemine  toimub üle üle teise signaali raja ja nii edasi,  nii et et kõiki neid mehhanisme blokeerida on kaunis  keerukas ja seetõttu vähiravi tihti ongi  nii et me ei saavuta täielikku ravivastust. Et me hävitame osa kasvajast, aga me ei saa kõikidest  vähirakkudest nagu jagu. Niisiis näib, et inimene on lihtsalt loodud vähiga võidu jooksma,  kusjuures üks, mis annaks meile edumaad,  oleks see, kui me teaksime ette oma pärilikke probleeme. 10 protsenti vähkidest on päriliku taustaga  ja vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskus on välja töötanud  testid mis oskavad meid enimlevinud pärilike vähivormide vastu. Hoia. Me oleme välja töötanud 28 erinevat onkogeneetilist testi,  mis aitavad arstidel tuvastada pärilikku vähki  ja aitavad teatud puhkudel ka täpsustada ravi. Päriliku vähi molekulaarseks diagnoosimiseks on vajalik  siis vereproov. Selle proovi puhul me vaatame, kas tegemist võib olla  päriliku soolevähiga ja tegelikult geneetiliseks analüüsiks  on vaja vaid 200 milliliitrit verd ja sellest 200-st  milliliitrist verest eraldatakse DNA. Nüüd on DNA verest eraldatud ja järgmise etapi na mõõdame  vere verest eraldatud DNA kontsentratsiooni. Et vaadata, kui palju DNA-d tuleks lisada analüüsi reaktsiooni,  siin on siis proovi tulemused, kus me uurisime  siis nelja geeni, mis on seotud päriliku vähisündroomiga  ja antud patsiendil me leidsime siis tegelikult päriliku  heterosükootse muutuse MLH ühe geenis. Ja, ja siin on tegelikult siis seda Seda näha allolevalt on näha referents, järjestus,  järjestus, millega me võrdleme ja üleval on  siis uuritud patsiendi proov, uuritud patsiendi järjestus  ja nagu me siin näeme, on. On normaalne, ehk siis mitte mutatsiooni puhul alus G  nukleati G, kuid siis siin me näeme, et tegelikult see G on  asendunud A-ga. Ja ja tegemist on siis heterosükoodse muutusega,  et tegelikult ei ole siis mõlemas alleelis A vaid ühes  alleelis on A ja teises on k. Päriliku vähisündroomid moodustavad ligikaudu viis kuni 10  protsenti kõikidest vähijuhtudest, mis on tegelikult üsna  üsna väike arv kuid samas siiski väga oluline. Kui võtta, et Eestis on, avastatakse ligikaudu 6000 päri  6000 juhtu vähijuhtu aastas siis see viis kuni 10 protsenti  moodustavad üsna Suure osa. Muteerunud geeni olemasolu tähendab, et vähk avaldub  olenevalt paikmest 50 kuni 70 protsendilise tõenäosusega on  koguni mutatsioone, mis tähendavad sajaprotsendilist haigestumist. Päriliku vähi võimalusele viitavad tihti kõnealuste vähkide  varasemad esinemised suguvõsas. Sel juhul oleks arstgeneetiku poole pöördumine vägagi põhjendatud. Aga siinkohal ongi, võib olla kõige mõistlikum alustada  ikkagi geneetilisest konsultatsioonist, kus arst,  geneetik, konsulteerib patsienti ja, ja vaatab tema  nii-öelda sugupuu läbi. Kas seal esinevad mingid vähijuhid, juhud,  millised vähijuhud esinevad, mis, mis vanuses  ja kuidas need tegelikult liiguvadki siis põlvkonnast põlvkonda. Probleemiks on aga perekonna, kus esivanemate kohta info puudub. Enim levinud vähivormide, rinna ja munasarjavähi  diagnoosimiseks on just välja tetud töötatud test,  millega uuritakse kõige sagedamini esinevaid mutatsioone. Pärilike vähivormide mutatsioonid on aga hoopis laiema spektriga. Et pärilike vähisündroomidega on küll see probleem,  et ei ole selliseid nii-öelda kindlaid muutuseid,  mis esinevad nii-öelda kõikidel vähisündroomiga patsientidel,  et kõige suuremaks probleemiks ongi, et,  et need mutatsioonide nii-öelda spekter on väga lai. Et selles geenis võib esineda väga-väga palju erinevaid  mutatsioone ja sellepärast ongi väga oluline,  et vaadatakse nii-öelda tervet geeni. Et tervet geeni järjestatakse, vaadatakse,  see on nagu kirjavea otsimine suurest raamatust. Et milline muutus siis on toimunud. Ja tavaliselt alustatakse siis nii-öelda geenitesti tegemist  just inimesel, kellel on diagnoositud vähk. Et terved esialgu ei uurita, kui on nii-öelda elus vähiga  patsient ja, ja kui sellel vähipatsiendi leitakse,  siis muutus selles nii-öelda vähiga seotud geenis  siis saab ülejäänud perekonda uurida selle suhtes. Samas võib olla vaimselt üsnagi kurnav elada teadmisega,  et sul on muteerunud geen, mis tõenäoliselt  või kohe kindla peale viib vähini. Aga eks see stress on kindlasti oluline faktor  ja aga samas, kui see inimene nagu teab,  et, et tema eest hoolitsetakse ja, ja kui see haigus peaks  ilmnema tal, siis tegelikult ta saab sellest terveks,  et, et päriliku ninna ja munasarjavähi puhul on,  on võimalik kasutusse võtta väga erinevaid meetodeid,  kus üldse välistada nii-öelda selle teket. Ja pärilik vähisündroom ei tähenda kaugeltki alati kõige  raskemat diagnoosi. Imelik küll, aga need kasvajad vähemalt noh,  on olemas niisugune kasvaja vorm, näiteks nagu lünši  sündroom ehk mitte polüpoosne pärilik kolrektaalvähk  ja selle kasvaja puhul. Vist vastupidi, on prognoos üllatavalt hea,  sageli ka staadiumis sõltumatut. Kuid 90 protsenti halvaloomulistest kasvajatest on  niinimetatud üllatusvähid. Siin on meie edumaa enamasti seda suurem,  mida varem me vähi avastame. Et noh, meie Eesti Vähihaiged ongi selles mõttes ütleme need need ravi  tulemused on. Praktiliselt seetõttu on pisut nagu võib-olla kehvemad kui,  kui siin juhtivates lääneriikides ja Põhjamaades. Et me ikkagi natuke hiljem autme. Olulist rolli vähivõimalikult varajases avastamises mängivad sõeluuringud. On erinevaid kasvajaid On olemas teatud kasvajad,  mille puhul skriiningud on eriti efektiivsed  ja on kasvajad, mille puhul skreelingud ei ole tõestatud efektiivsed,  et me. Kui me räägime negatiivsest näiteks no näiteks selline  oluline ja tegelikult ka äärmiselt retaalne  ehk siis surmaga lõppev sageli kasvaja, kõhunäärme,  vähk, mille puhul skreening, metoodika siiamaani ei ole  osutunud efektiivseks, kuigi tegemist on,  on ka meie tingimustes näiteks kolmandal kohal paikneva  sagedusega kasvaja ka seedesüsteemi kasvajate hulgas,  tegemist on olulise probleemiga. Skreening ei ole efektiivne, samal ajal näiteks Jänesele  vähi puhul, mis on meil kõige sagedasem seedesüsteemide  pahaloomuline kasvaja ja kolmandal kohal üldse  pahaloomuliset kasvajat, see tähendab väga oluline  tervishoiuprobleem mis neelab miljoneid ja miljardeid  maailmas kaugele ainult juhtudel ravi koha pealt on olemas  väga konkreetsed kreening, programmid, mis näitavad  efektiivsust vähisuremuse ja vähiesinevuse vähenemisel. Et tegemist on sellise Kus keening on efektiivne ja mis kõige olulisem nende  kasvajate puhul me saame eemaldada ja ravida vähieelsed muutused. Vähi võimalikult varajaseks diagnoosimiseks on olemas biomarkerid,  mis annavad esimese informatsiooni selle kohta,  et vähirakud on juba kehas moodustunud. Patsiendi jaoks tähendab sel moel diagnoosimine lihtsalt vereproovi. Vanasti oli, oli ju kindlasti see, et inimene läks arsti  juurde siis, kui tal hakkas halb, midagi oli viga,  kliiniline pilt või kliinilised sümptomid ilmnesid juba tal  olid valud, tal jooksis verd või midagi sellist,  siis lihtsalt nende sümptomite põhjal diagnoositi vähk. Nüüd me oleme jõudnud natuke kaugemale. Meil on võimalik juba kasutades igasuguseid molekulaarseid  tehnikaid välja selgitada, kas inimese kehas on toimunud muutused,  mis annavad nagu esimese informatsiooni selle kohta et  inimese kehas võib-olla mingisugune vähikolle tekkinud. Tähendab, kui vähirakud on organismis tekkinud,  siis nad helistavad, mida eraldavad midagi. Ja neid, neid asju, mis siis, või neid molekule,  mis siis tegelikult nendest vähirakkudest välja lähevad,  need me suudame tuvastada ükskõik, kas siis veres  või mingites muudes koevedelikes. Biomarkerite abil on võimalik kindlaks teha,  milline ravim konkreetselt patsienti aitab. Mis ühte ravib, võib teisele olla täiesti kasutu. Või kui me räägime näiteks soolevähist räägime sellisest  geenimutatsioonist nagu Keiras geenimutatsioon. Tähendab, ühesõnaga geenid võivad võivad olla muutunud  või võivad olla, eks ole, normaalsed ehk nõndanimetatud. Ehk metsik metsiku tüübi geenid, et kui sellel patsiendil ei  ole muteerunud see keerasgeen, siis sel juhul me saame teha  ravimonokaalse antikeha katse tuksi maad,  näiteks seetõttu juttu on väga hea, et kallistele ravimitele  on tihti olemas kriteerium millistele patsientide gruppidele  nad nagu sobivad ja tulevikus noh, üha enam me ikkagi  loodame saada rohkem teada neist. Biomarkeritest, et me, et me saaksime seda vähiravi  individualiseerida Mitmed biomarkerid on tavameditsiinis juba olemas näiteks  munasarjade ja emakakaela kontrolliks. Ent suurem osa tööst on ses vallas alles tegemisel. Ja kui see ükskord valmis saab, on võitluses vähiga edasi  astutud oluline samm. Meie põhi põhiobjektid on sooleväh, linnavähk,  kopsuvähk, melanoomid. Need on nagu meie põhiline fookus. Ja siin tuleb nüüd vaadata ka kahte asja,  nagu ma enne juba ütlesin, üks on see, et vähirakud  sünteesivad ja väljutavad mingeid aineid,  mida me suudame tuvastada, aga teised poolt organismil on ju  endal ka kaitsesüsteemid, näiteks immunsüsteem immuunsüsteem  reageerib koheselt nii kui mingisugused muutused on  organismis toimunud nendele muutustele ja hakkab  selle vastu sõdima. Ja sõjaks on nagu kaks kaks võimalust on kas antikehad  või siis rakuline immuunsus, kus tõepoolest need pahad rakud  üritatakse ära süüa teerakkude poolt ehk immuunosüütide poolt. Vot ja nüüd meie oleme ühe oma uurimissuunana. Voliniku selle immuunsüsteemi vastuse tegelikult haigusele  ja suutes nagu monitoorida, immuunsüsteemi suudame  ka tuvastada neid erinevaid haigusi väga varases staadiumis. Siin on üks väga oluline oluline moment. Kui on, ütleme, kehas 10 vähirakku alles  ja nad toodavad igaüks 100 molekuli, siis me saame kokku  ainult 1000 molekuli, seda ja kui nad on nüüd viies liitris veres,  siis on see kontsentratsioon väga väike. Aga kui nüüd immuunsüsteemi tunneb ära need molekulid  ja toodab miljoneid ja miljardeid antikehi,  siis nende number on juba suur ja nende kontsentratsioon on  suur ja nende määramine on tüki maad lihtsam. Lihtne ei ole see aga melanoomi puhul, mis on inimese  immuunsüsteemile ses mõttes väga keeruline. Vähk, et melanoomi rakk on ülimalt sarnane normaalse melanot süüdiga,  ehk siis rakuga, mis annab meile pruuni nahavärvuse,  kui me päevitame Ja ja ta on tibatilluke ja inimese immuunsüsteem ei tunne  seda melanumirakku ära. Ja, ja selle jaoks, et, Et seda melanoomi rakku teha inimese immuunsüsteemile  nähtavaks on meil väljatöötamisel selline melanoomi vastase  vaktsiini kandidaat, mida me teeme, arendame välja koostöös  taimefüsioloogidega ja immunoloogidega ja  selle ravimikandidaadi selline toimemehhanism lihtsustatult  siis seisneb selles, et me võtame taime viiruse,  viirus kapsli, mis on võrreldes Elanud süüdiga on hiigelsuur ja võtame sealt välja  selle taime viiruse RNA ja asendame selle infoga  selle melanoomi kohta ja saadame selle vereringesse. See tähendab siis seda, et lõppkokkuvõttes inimese immuunsüsteem,  mis pisikest melanoomi rakku ei ei pane tähele,  paneb tähele seda, kui sinna läheb hiigel suur taime viirus,  kapsel hiigelsuur on siis muidugi nii-öelda relatiivne  mõiste antud juhul. Ja, ja ta tunneb selle selle ära ja käivitab immuunvastuse ja,  ja surub selle melanoomi tekke maha. Melanoomiga seoses on asutud uurima ka küsimust,  miks mõne inimese organism saab sellest vähivormis  põhimõtteliselt ise jagu. Samal ajal kui teisel patsiendi lõpeb haigus kiire surmaga. Kui me selle enda jaoks selgeks saame, et milles selline  immuunvastuse erisus seisneb, siis võib-olla nende tervete  inimeste või selliste hea immuunvastuse inimestest saadud  antikehade baasil oleks võimalik välja mõelda uus  ravimikandidaat ka Milano raviks. Vaktsiinid uue põlvkonna ravimid uued ravimeetodid näitab,  et teadus ei tee võitluses vähiga enam ammugi lihtsalt sörkjooksu. Ka eestlastel on projekte, millega nad edestab kõiki teisi,  nagu näiteks MK rakkude kasvatamine millega on võimalik  oluliselt aidata verevähki põdevaid patsiente. Ja NK rakud on inglise keeles Natural Killesells. Need on eesti keeles loomulikud tapjarakud. Need on teatud tüüpi lümfotsüüdid ja on täheldatud,  et inimestel, kellel on verevähk, on nende lümfotsüütide arv väiksem. Ja need lümfotsüüdid. Need nka rakud ei ole aktiivsed. Ja näiteks kui on inimestel on verevähk ja nad vajavad  luuüdi siirdamist siis kui me paralleelselt Luudi  siirdamisega süstime neile juurde ka nende enda vara kogutud nkarake,  mis on kunstlikus tingimustes üles kasvatatud  siis me vähendame oluliselt Luudi siirdamisel tekitada  võivaid äratõuke reaktsioone. Ja see projekt on meil nii kaugel, et me suudame kasvatada  laboratoorsetes tingimustes kliiniliselt adekvaatse koguse  Enkarakke ja selle jaoks, et me tohiksime nendega inimesi aidata,  me praegu. Ehitame sellist rakukasvatuslaborit koos rakuravi,  klastri ja mõningate partneritega, kus me saaksime  siis neid nkrakke kasvatada üles sellistes tingimustes,  et neid tohib inimesele tagasi süstida. Siin me oleme selles suhtes üsna esirinnas,  et tegelikult neid neid rakke üles kasvatada kunstlikes  tingimustes sellisena, et nad säilitavad oma bioloogilise  aktiivsuse ja et neid on piisav kogus on tegelikult  suhteliselt raske. Aga meie teadlased koostöös meie arstidega on välja mõelnud  ühe uue lahenduse ja. Ma arvan, et, et, et selle abil me oleme jõudnud kaugemale  kui teised grupid maailmas. Vähi puhul oleks oluline, et avastatakse enne metastaaside teket. Ehk et kui vähk laskja ei ole Saavutanud nii-öelda seda piiri, kus ta hakkab metastaseeruma,  siis tegelikult operatiivne eemaldamine on väga efektiivne  ravi ja reeglina viib patsiendi tervenemisele metastaasi  puhul on meil siis tegemist Algsest primaarsest huumorist siirdunud rakkudega,  mis annavad siis kuskil keha teises piirkonnas aluse. Uuele vähi koldele, et metastaaside eemaldamine on  tegelikult päris keeruline, sellepärast,  et need on üle keha laiali. Tihti ei ole kõikide metastaažide eemaldamine juba. Füsioloogiliselt võimalik sellepärast, et nad on  elutähtsates organites ja nii edasi. Ehk et tavaliselt patsiendile ei põhjusta probleemi  primaarne tuumor või see tuumor, mis oli alguses vaid metastaadid. Ja see on põhiline põhjus, miks tegelikult vähk nii-öelda  siis tagasi tuleb. Uuringute keskuses töötatakse välja ka ravimid,  mis ei lase vähirakul endale veresooni kasvatada. Sedasi jäetakse vähk põhimõtteliselt lihtsalt nälga. Et üheks oluliseks sündmuseks vähihaiguse  siis progressioonis ongi siis veresoonte teke  nii öelda siis. Initseerimine, kus siis vähirakud hakkavad eraldama  siis faktorid, mis kutsuvad esile veresoonte tekke ümber  vähikoe ja vähikoe sees. Et see on selleks vajalik, et, et vähirakud saaksid  siis vajaliku vajalikke toitaineid ja hapnikku. Ja põhimõtteliselt, kui see protsess nii pidurdub,  siis ka vähk kasvõi enam nii-öelda ei suuda edasi areneda. Sarnasel põhimõttel töötav ravim on maailmas tegelikult juba olemas. Tegelikult juba 1971 Juda Folkman kirjeldas Angageneesi  täpsemalt ja tegelikult pakkus välja võimaluse,  et see on üheks strateegiaks vähiravi. S, ja tõepoolest, miks on turul ka anke geneesi inhibiitoreid. Aga meie, meie rahus ei ole midagi paremat,  meie ravim lihtsalt toimib. Teistele ütleme siis rakusisestele signaaliradadele,  seega see on kasutatav nendel juhtudel, kus see olemasolev  angegeneesi inhibiitor ei tööta. Ehk et see on jällegi üks võimalus Ütleme siis hangegeneesi vastu suunatud ravi aktiivset ravi  ajaliselt pikendada ja antud ravimiga me oleme  siis eelliinide faasi viimastel etappidel  ehk et me mõtleme hoolega, kuidas seda, kuidas välja töötada  selle tootmisprotokolli ja, ja kui me oleme  selle tootnud vastavalt siis nõutavatele,  protseduurireeglitele saame me ära testida  selle toksilised efektid ja kui neid on piisavalt palju  nii-öelda või kui see toksiline profiil on selline,  mis lubab selle kasutamist inimeses siis tõepoolest,  me kavatseme sellega lähemal ajal jõuda ka inimkatseteni. Või ütleme siis kliiniliste katsete Ideeni jõuti tänu 10 aasta tagusele avastusele. Umbes 10 aastat tagasi. Professor Kogerman ja tema grupp, siis uurisid sellist  rakupinna molekuli nagu CD 44. Avastasid, et et sellele on lisaks ta nii-öelda põhifunktsioonide,  milleks on tagada rakkude vahelist adesiooni  ehk rakkude kinnitumist on lisaks sellele on  ka sellel molekuli funktsioon mille tulemuseks on on geneesi  pidurdumine Endoteerirakkudes ehk et see on puhtalt nagu  avastusel põhinev. Nii-öelda projekt, kus avastajaks on ka Eesti teadlased,  siis ehk et et mõnes mõttes selline edulugu siis,  et, et tõepoolest, Eestist on ka võimalik leida projekte,  millest nii-öelda välja arendada ravimeid. Uued biomarkerid, mis meile haigestumisest võimalikult  varakult teada annaks melanoomi ravi, taime viiruse kapslite abil. Verevähihaigeid, säästvate NK rakkude kasvatamine  ning ravim, mis pärsib vähil veresoonte loomist. On vaid mõned näited vähiuuringute tehnoloogia  arenduskeskuse töö. Eesti teadlased on leidnud oma kindla koha vähiuuringute  rahvusvahelises töös ning hetkekski ei ole unustatud  ka Eesti oma patsienti.
