Tänases saates räägime ühest kõige tuntumast koduloomast kassist ning kuuleme temast kirjutatud muusikat. Niimoodi on helilooja Prokofjevi kujutanud kassi kavalat hiilimist. Mida sa andes üldse kassist tead? Ta on tore koduloom, ma arvan, et peaaegu kõikidele, kas olemas armas nurru ja ja hästi pehme loom. No seda on ta kohe päris kindlasti. Ja sooja armastab ta ka. See kas on siis vist üks parajalt laisk ja mugav loo või mis sina arvad? Vaatame küll, et päeval magab diivani peal ja teinekord, kui pliiti on maha jahtunud, magab ka seal peal. Aga tegelikult pole ta üldse laiskloom, vaid öösel on ta väga osav ringi hüppaja. Sa näed pimedas väga hästi, käib öösel ringi hulkumas hiiri püüdmas ja muud sellist. Ja temal on ka väga painduv ja pehme keha, mis aitab tal samuti Eesti pehmelt ja vaikselt käia. Kas ongi selles mõttes üks väga-väga huvitav loom, et tal on nagu kaks täiesti erinevat loomust? Üks on see, mida me vaeva näeme, kuidas magab, nurru lööb või kombekalt piima limpsib aga sellest tema teisest palju põnevamast poolest. Hoopis vähem. Öösel siis, kui inimesed magavad, algab kassidel see päris päris kassi elu on nad ööloomad. Ning just siis on need eriti huvitav jälgida. Inimesed ja inimeste maailm neile päris ükskõik. Ja nad tunduvad hästi salapärast, mõistatuslikke olevustuna. Eks sellepärast vanad egiptlased Pedasidki väga kassidest lugu, kes kassi kiusas, sai surmanuhtluse, kassidest tehti muumiaid ja neid peeti ka tarkades loomadeks. Just sellepärast, et nad olid nii huvitavad ja neis peitus nagu mingi saladus. Kui nad teinekord katustel tükk aega vait istuvates vaatavad, sulle otsa, silmad hiilgavad, siis võib küll päris kõhe tunne tulla ja mõtlev ma panna, et seal katusel istub täiesti üks nõialoom. Päevanigi inimesed arvavad, et kui must kass üle tee läheb, peab õnnetus tulema. No niimoodi see vist päris ei ole. Nii ei ole üldse, minul pole küll kunagi õnnetust tulnud. Küllap sellise harjumuse tekitajaks on nüüd jällegi see kassi kahepoolne loomus. Vahel võib tõesti tunduda, et meie hea sõnakuulelik kiisu on öösel nagu kellekski teiseks loomaks muutunud, isegi ära nõiutud. Võid teda kutsuda ja hüüda, temaga ei tee kuulmagi. Tegelikult näitab see seda, et me oma kiisut lihtsalt pisut halvasti tunneme. Kassideks tähtsamad iseloomuomadusi on just iseseisvus, sõltumatus. Sellest ei maksa lasta end petta. Meelsasti inimesi ligidal viibib, see on lihtsalt mugavam. Sama hästi suudab kas elada ka ilma inimese abita iseenesele toitu hankida. Olete ehk mõnikord näinud, kuidas kass hiirt või mingit muud looma varitseb? Tantsis vastu maad liibunud üleni üks suur tähelepanu. Saba natukene liigub ja mõnikord heidab Kaska lindudele pilgu peale. Sellist momenti ongi just tabanud oma muusikas ilu ja Prokofjevi. Kevadisel ajal öösiti näki pulmi pidamas vaatavad teinekord tundide kaupa 11 ja mõnikord teevad nii hirmsaid hääli, et lausa judinaid võtab selja peale. Teevad nisu näärinagu, mõni laps nutaks või keegi karjuks appi. No ja kui nad siis pulmast tagasi tulevad, on nii mõnestki väga siledakarvaliste paksust, kassist saanud katkiste kõrvade käppadega räsitud sasitud olevus kellest on küll raske oma kiisut ära tunda. Ja nad väga kraabitud, siis teinekord siis käib kohe hirmus kaklus, siis eriti kisa pole, taga on kuulda niisuguseid liike sigri Aunatusi ja kui isased kassid seda häält teevad pulma ütelda, siis on tõeline kassikontsert. Aga mida inimesed selle kassikontserdi ajal veel mõnikord mõtlevad? Kui orkester mängib väga viletsast Diva inimesed laulavad väga halvasti, et tuleb niisugune ebamäärane ja siin vilets eli, mida tõesti kuulata ei tasu. No mulle tundub, et inimesed on selles suhtes kantsli natukene ülekohut teinud. Kassidele enestele arvan meelid nende hääl isegi väga ning eks ei olegi kõige tähtsam. Kodukassid on levinud kõikjal maailmas peale Anttillide, Madagaskari ja Austraalia. Ka meil Eestis on kas juba vanadest aegadest olnud hinnatud koduloom ja ka meie keelde tekkinud palju kassi nimega seotud sõnu. Tead sa ka mõnda nendest? Tüdrukud teevad teinekord koolis kassikangast, see on niisugune niidijupp või nöörijupp, mis seal otsast ühes kohast kinni seotud ja seda siis ühelt käelt teisele tõstes ümber paigutades võib tulla väga huvitavaid asju teinekord välja siis on ka olemas mõned taimed, nagu näiteks kassisaba kassitapp. See on paha umbrohi, mida peenatelt tavaliselt alati väljak kihutatakse minema visatakse. Olemas veel kassinaeris ka ja kas Jurvad on olemas? Ja veel? Kassikäpp kassiga palun väga toredat lilled tegelikult näevad välja täpselt nagu kassi käpad. Viis pisikest tupsukestan otsas ja ametipehmed valgeid, roosasid ja kasvavad sellistelt kuivadel kohtadel nõmmedel ja niitudel. Ja Eestis olemas isegi kassi nimega seotud külasid. Näiteks on Võrumaal Kassilaaneküla, Viljandimaal ja Võrumaal veel kassiküla. Tartumaal on aga kassinurme küla ja samuti ka kassivere küla. Aga äkki tead, mis asi see kassikuld on? Kassikuld on niisugune metall või väätell ehe, mis täitsa läigib nagu kuld, aga tegelikult ta pole mitte sinnapoolegi. Selline võlts toreduse võltshiilgus, tähendab, eks. On olemas kassikakk, keda tuntakse öökulli nime all, ta samuti lihasööja ja püüaka hiiri nägu, kast. Aga tegelikult ta pole üldsegi kassi moodi. Nüüd olemegi jälle nii palju sellest kassist rääkinud. Kuulame vahepeal kassi laulu ka. Selleks on helilooja Kalloushi laul, kassipoeg. Ma ei ütle sport. Ja ja Smiin. Kassil on veel palju kaugeid sugulasi nagu näiteks kõigile tuntud lõvi ilm, ilves, tiiger, panter ja veel puuma ja veel palju teisi kaslasi. Nagu Aafrikas elav tiigerkass ehk serval Ameerika metsades elav pantercas ehk Uželot Kesk-Aasia stepikass ehk monul. Samuti on olemas kõrbe ilvesest karakal Euroopas elab metskass Aafrikas, Süürias ja Araabias ja ookerkass, keda tegelikult peetaksegi meie tavalise kodukassi esivanemaks. Kodukassegi on väga mitut liiki. Nagu taevasiniste silmadega siiami kass, pehmete pikkade karvadega angoora kass metsiku loomuga siberi kass, luksuslik ja uhke pärsia kass. Kuid samamoodi armas ja huvitav, võib-olla oma peremehele või perenaisele ka päris päris tavaline hallitriibuline kiisu kel jätkub küllalt taip nutinii mõnegi vembuviskamiseks. Sellest, mida kas mõnikord teha võib. Tutvustabki helilooja Eino Tambergi kassilaul. Meie kass läks iseevõtu poodi ise nuttu on läinud õige voodi. Võttis veidi pekki, mekkis vähe kala, matis võidia piina, paar-kolm lihapala. Mõtle sa maksta kaubakassas kinni ka. Kas see polnud, sai? See pood oli soo r. Ei ole vist üldse olemas sellist last, kellele ei meeldiks kassipojad. Aga tead sa üldse kusagil emaga sibulad sünnivad. Tavaliselt kõige rohkem on kasin neli korda aastas. Pojad sünnivad pimedate abitutena emaga hoolitsen nende eest väga hästi kanaleid tõrjes kinni võttes hädaohu korral paremasse kohta. Lakkum neid, puhastan neid kogu aeg. Toidab. Ja niimoodi saavad nendest abitutest karvapallidest õige pea nõtke teevad, et kassipojad, kes rõõmuga mängivad ja hullavad ning õpivad emalt kõiki kassile vajalikke tarkusi. Et see õppimine nagu inimlastelgi alati päris libedalt ei lähe. Sellest kuuletegi helilooja Malmsteni laulus neli kassipoega. Kiisu kiisu miisu neli rõõmsad klassid koduõue haljale murule mänguhoos tassis ema liisul laste keskelt vas kuule, krapsti nägu käpaga seal pestes manits olla, uppus. Kiisu seisu, viisu miisu neli rõõmsat kassid järve jää pealt tants, siis ei pea ju ilgelt leo küll tassi, mis nüüd juhtus seda taid Stathamiga kassil lapski, keskel neljaki etapp ja läks katki, kurat. Koodinurgas karjaaguri abisaabule jooksev appi turris turi Remmeli tuule eest koju kannab õrnalt rega kassi. Vett on ta ise suur ja kõrvad asukad on sa issi. Igale lapsele on muidugi suur rõõm, kui talle kingitakse kassipoeg. Mõned lapsed, armastame ta kassi nii väga, et võtavad ta kooligi kaasa. Aga seda üldiselt ei maksa teha, sellepärast et kas võib koolist tuua kaasa igasuguseid pahandusi ja sekeldusi teinekord naljakaid asju? Sellest aga, mis siiski võib juhtuda, kui ikkagi kooli satub, räägib helilooja Ülo Vinteri Laul, kas koolis? Meie tänane saate aeg hakkabki läbi saama, kuid terve hulk kassilaule ja kassilugusid on veel kuulmata laulmata. Sest ilmselt on ka heliloojad samal arvamusel, et kas on huvitav ja tore loom. Niipalju kui temast pole vist ühestki teisest loomast laule loodud. Praegu kõlab veel helilooja Eino Tambergi kassitants, mille esitab pianist Helju Tauk.
