Kodaverel mühesti küljel L1 miis joagu Joali poegi Joake juhapkoli, puhasta 50 ümber, vanapoiss, jälli ühe Küleme saanel päris üksi kõhe. Keskinsti Lis pähes Joaca naisseis oli võtnud e käe, siis. Rääkine neid, kelle sele Joakuga oli niiske naljak lugu. Enne kuses naljakas luus, kõnelen. Ütlen, et see juhalt ise Kuuaaks väega dieeruline mees, alli müskes tõisterwel nüüd säästel, savikülal ega kaski ilma peale enam ei ole. Soul, kamme, jant ja tembomeesike lapsessoat, aed, ema Ööste alati koera sõnu ja la suus S5 jaga esikedagi ja uit niisamuti ühes tõissi, Ühed, ütlite demeri, mõisma, tõelised õlid, Aastva kedagi tera tõeset jälle käeoleva loll. Carogratiivsene nud, kui vana hirvi hammast ära teinud ja viimati seal oma abi saanud kui joagul, mille Tullud issameie lugeda selle kosta, s kõneleja Joaq ise kedagi kua ei ollut Joaq lollega uskumata. Mugane veidike laisk. Kui siis keski köied, Joake, mis peale sa vihane oled ütelda nägu ülalt kasse mena täitjana, sulases käes, kõlba pere, mis olla sinu jalgpalli siis kuidas, aga sae? Ei tea, kui ta oli tema jänesele habe siia vankritüki nõutanu ja käis sellega kallaste venelasi, ehk siis olin viiemen. Ülepea läheb, jõuab sellepärast linnad kedagi kiini pimedaks, mugu, aga et sii temale kas kogemata nõnda meele tuli, et igavuse pärast ennast natuke liigutada. Riieteks õlite mäel suvel, kui talvel lambanahast kasuka ja küberkeda ta palaval ajal pahupidigi jäänud üks kõrda juab. Jumal ise, tee jääb kostsimate, tähendab tolli või mees olli, Enele maja, tihe külarahvas ütel, et ju Siivist kur jahil made Endep. Juab kooli palgid, õletu ju ühe külamehe karjamaale vedanud, aga siin näevad, jäädki mädanema. Koerad, õõtsi, poisikesed, kes mujalt nalja esid Suagi kui joagus. Joa kobeses juhagu majas joagu äkilises vihas Alid üks öösi, palgid liist läbisi hunniku nagu maja tihessi, kululuus ja lepaksus, katus peale. Ja siis juhagu Õdzi tule ääres üles ja käskisid uude majja minna. Koerad, poisikesed olid kivid kuuma saanud ja valmis Paldud? La Clubas. Korstame toada. Aga kas sessi viisi vaies taha asi jäi nõnda samati. Maja jäi, sellepärast tegime ette vahe sihkioakirvederäs pess vöö vahele ja läks vilistamisega paelte juurde. Ka siis maha mõõtel ja mõõtel, kuni viimati makama jõe koerad, küla poisikesed panid siis deme tiibu vett täis Eedeenitit kübara selge kasuka külge. Ja kui joa ülestõusja küssi. No siis naalid, näed, Köbeegas käpiili, miini koeri, kõneleme Vaviitrice väikest jää, viline jüts, geneeme lepakoorega, Kõllase Põhjaka püksi tuli õmmelnud ja kes ju mine voo aastas Suaadikui rikalee poeg veestiga käis, kellel rätsep biit käe emega nõupidamise peale. Tasu oli teenut siis Ansuva J kellest naised ütlesid, et kääsi trikid, kahegi heiet, kui suures soe habe näevad kaks õlid, need pea pildiasse. Vukuyane juab, kes paneeli, seda ei näe, Kõrbahas. Taan klasele mõistatusi. Kõnely hirvi hambas. Toristajas tuli hännas. Mees, näed, kõik olid. Talle twitrikute vasta tulid iid ites Joaq naljakalt ja lask Sõrvegawa su isegi. Kui keski kössi, et Joake Salarad. Ja naksi ära suurema mitte kedagi varandust mäel, muudes õlekujuks. Pada, kellega te nagu vahelisse jumala õnnistust ja servetki. Kui mühest rahvas hüve, südame pärasse, mihklipäeva õõnaste tapmise ajal ehk nõndaanini pluss siis kohajuks luusik ja kaasik. Juhagoyas pikali lava pääl mõttel ja mõttel Viiemete väljellasele ilmaaegu purreldaja. Avot õlidnevad lõhutud saiu akterwess. Küll jõuaks siis ka, et siis sellepäras ütleb vanasõna, et ÄRA SA vahana päevuenne täi. A kui vastne valmis ei ole. Ütleb piil aremaski oga valmis Miaalses Toisse. Kuuldan Acold hüplema.
