Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Olesk ja Madis Aesma alustavad. Tere ja kena suurt reedet, see siin on raadio kaks alanud on saade puust ja punaseks stuudios Arko Oleski, Madis Aesma. Järgmised tund aega sisustame populaarteadusliku jutuga. Jah, on reede, meie saade ei ole küll suurem kui tavaliselt, aga on pühendatud ka natukene tänastele tänastele pidu sündmustele mõtleme natuke neile pühadele, mille seetõttu on meil siis täna palun vähe. Ja meie tänane peade. Ma olen tõepoolest mitte päris otseselt, aga serviti päris kindlasti just nimelt kevadpühadega lihavõttepühadega, munad, pühadega, ülestõusmispühadega seotud heal lapsel, eks ole ju mitu nime, jah, nii et te saate veel mõni minut kannatada, enne kui saate täpselt teada, millise neist aspektidest me oleme täna fookusesse võtnud. Aga enne seda, kui peateema juurde läheme ka põgus selline ülevaade nädala põnevamad teadusuudistest ja ma pean ütlema, et tegelikult see paar minutit, mis meil nüüd põhiteemani on jäänud. Ma ei usu, et see eriline kannatus on sellepärast et esimene teema on ikkagi väga selline armurohke esimene teema, mis mulle vähemalt silma jäi, isegi ma ütleksin, et rajult seksuaalne, nüüd on, siis lase kuulda. Nüüd on siis üks teadlane hakanud süvenema põhjalikult sellesse, et kuidasmoodi omal ajal miljoneid-miljoneid aastaid tagasi ikkagi tootsid oma järglasi saurused erinevalt saurused hiidsisalikud, siis ta on täpsemalt siis mõtisklenud selle üle, et kuidasmoodi nad ikkagi paaritusid. No teatavasti suurem jagu loomi teeb oma järglasi siis niimoodi. See protseduur on selline, mida võib, et nimetada, kas indeks tagant poosiks togistajailiks, koera poosiks või millekski muuks, kõik saavad ilmselt aru, mida täpselt mõeldakse, eks ole. Ja tema nüüd on siis mõtisklenud selle üle, et kas peab paika hüpoteese, Kasauruselt tegid väikeseid saurusi samamoodi ja ta on jõudnud järeldusele, et selle mehe nimi on siis Friends võitekt, on kirjutanud National Geographic kasse mitmeid artikleid kleidiga muudesse teadusajakirjadesse. Järeldusele, et saurused ei saanud järglasi koerapoosis teha, vaid nad pidid tegema uusi saurusi, siis misjonäripoosis ehk siis kõhud vastamisi. Selle järelduseni jõudis ta siis seetõttu, et mitmed faktid kõnelevad lihtsalt sellest koerapoos oleks olnud võimatu. Esiteks isasaurus oli sageli nii raske, ta oleks ema saurusele selga vajudes tollele omastanud. Teiseks paljudel ema saurustel saba ei tõusnud maast ülesse, kuna see oli niivõrd raske olnud ka siis vastavate organite kokkupuude võimalik. Ja kolmandaks, väga paljudel saurustel olid selja peal sellised meeletud kilbid või ogad näiteks Tegosaurusel mis tähendanuks siis samuti seda, et kui selline sauruse pull oleks ema soorusele selga roninud, oleks tal paremal juhul võib-olla lihtsalt mingisugused meeletud lõikehaavad tekkinud halvemal juhul poleks mitte midagi. Tuleb välja, et on olemas ka Berliini loodusmuuseumis üks teada nimega Heinrich Madisson, kes on lausa teinud arvutimudeleid selle kohta, kuidas asi vanasti toimida võis. Samamoodi üks sauruse liik nimega Centro saurus, kes on siis Stego sauruste sugulane täpselt samamoodi nende teravate ogadega selja peal ja selleks noh, tema siis pakub välja, et emane oli külili ja siis isane kummardus tema kohale. Nii et meieni ei ole säilinud sauruste porno videosid. Me meil ei ole säilinud fossiile, mis nagu näitaksid näiteks, millistes mõõtudes nende elundid olid, et selle põhjal midagi. See modelleerimine, kuidas asi võis välja näha, on üpris spekulatiivne ja seal on mitmeid huvitavaid küsimusi, aga hea on teada, et on teadlasi, kes sellega tõepoolest põgenevad juura ajastu seksiga. Just kuigi tegelikult suurem osa dinosalustest ei elanud juura ajastul, vaid sellele järgnenud kriidiajastul. No see on see noh, selline selle filmi tõde, mis on meile pähe jäänud tänu Steven Spielbergi, kelle saurused ju ikkagi kõik tegelased Jurassic Parkis. No just see lihtsalt ilmselt kõlas paremini kui kriidiajastu park, kratias park. Aga pärast seda, kui dinosaurused, mis iganes poosis nad seda tegid, siis mingil hetkel nad ka munesid munasid just nimelt just nimelt ja sellest, kuidas nende tänapäevased, et järeltulijad ehk linnud seda siin meie mail teevad sellest hakkamegi mõne hetke pärast rääkima. Jah, meie tänane peateema on munad ja munemine. Saate puust ja punaseks, kuna need pikem teema on päevakajaline ja kevadpühadele pühendatud, nagu teame, on meil ju munadepühad ja see on paras hetk vaadata natukene kaugemale nendest tavapärastest kanamunadest, mis neid kodus korvis ootavad ja mõelda natukene laiemalt sellele mis ülesannet või milliseid munasid see Eesti loodusest leida on ja mis ülesandeid nad täidavad, oleme selleks külla kutsunud Tartu Ülikooli loomaökoloogia professori Raivo Männik, tere. Tere. Kuidas teie veres need munadepühadetraditsioonid on, kas ikka tabada kanad, munade värvimine, koksimine või, või teie sellisele pikemale lindudega tegelemise kogemusele toetudes on ka mingi selliseid huvitavamaid nüansse seal? No ma ei tea, kas värvite munad kuidagi vindi munade või tihase munade karva Oi, meil on ikka täiesti traditsiooniline vana stiil kanamunade värvimine. Siia seda professionaalset kretilismi kaasa ei ole toodud. No väga tore, no kanamunad, nagu me kõik teame, on kas valgete selliselt pruuningorelised, aga kui nüüd vaadata looduses ringi, siis siis sellised ühevärvilised munad eriti just sellised valged on vist pigem haru. No neid on jah, on igasugused on ka valgeid ja valget on tihtipeale just nendel, kes pesitsevad kuskil õõnsustes varjatud kohtades, nii-öelda suluspesitsejad, kellel ei ole väga väga karta pesa rüüstamist. Kas on ka mõni selline muna, mille võiks välimuse poolest tõesti vabalt kanamunaga segamini ajada? Nojah, partidele on näiteks küllalt sarnased lähedased munad. Aga siis, kui pardimuna panna keema ta ära keeta, või siis kui pannile mina ei ole ise pardimuna söönud, siis on tulemus ikkagi kanamunast oluliselt erinev. Mis ta nüüd nii väga oluliselt erinev, aga erinevate linnuliikide munadel on sarnase töötlemise puhul erinevad maitsenüansid küll, aga kõlbavad süüa ikka. Kui palju te neid ise olete proovinud, kas see on üldse selline teaduslikult eetiline neid proovida? No eetiline proovida on näiteks siis, kui lind on pesa jätnud kindlasti maha koos värskete munadega mingisugustel looduslikel põhjustel ja, ja nende munadega tõesti keegi enam midagi peale ei hakka, nii et. Neid ma omal ajal, kui merelinde uurisin laidudel, siis sai proovitud seal mitmesuguste lindude mune ja igat moodi töödeldud. Kas see kogemuslik Kuidagi eriline on niimoodi positiivses või negatiivses mõttes. No ma õppisin ära, missuguseid mune, mismoodi valmistada, eks rohu Koskla või jäägoskla mune sobib samamoodi kui kanamuna valmistada ka näiteks näiteks enamiku partide munad. Neid nagu keeta näiteks ei, ei soovitad, pigem Obletiks teha. Aga ma ei taha nüüd väga propageerida, jah, seda, kuigi on teada, et kaljurannarahvas käis leidudel linnumune korjamas ja ja see oli neile oluline. Oluline toiduallikas. Kui nüüd tulla tagasi selle munade värvi juurde, siis oli juttu, et valged munad on sellistel lindudel, kes ei pea kartma, et keegi neid pesast üles leiab ja ära varastab, et kas, kas selline värvus kirju värvus, nagu me tavaliselt looduses linnumunadel näeme, kas ongi selline kaitseülesandel? No see on jah, kõige vanem seletus sellele, miks paljude lindude munad on mustrilised ja värvi värvikirevad ja selle seletuse pakkus välja juba 19. sajandil mees nimega asfalt voolas, seesama mees, kes tuli tarvinis sõltumatult evolutsiooniteooria peale ja tema kah, kuna selleks ajaks oli märgatud, et et valged munad on tihti just suluspesitsejad, siis ta pakkus välja selle kui ühe näite looduslikust maskeeringust. Linnumunade muster teenib maskeeringu huve, potentsiaalsed kiskjad ei leiaks neid nii lihtsalt üles. Paraku on selle asjaga nüüd palju segadust olnud, et teda on aeg-ajalt ikka püütud ka eksperimentaalselt kontrollida ja need tulemused on olnud sellised vastuolulised, mistõttu noh, ja, ja kindlasti on leitud, et et väga paljudel liikidel seletus üksi ei päde ja, ja sellepärast on mitmesuguseid alternatiivseid tõsi, otsitud näiteks on pakutud välja ja on saadud ka tõendeid neid suhtes, et viimastel aastatel munade värvus võib teenida signaliseerimise eesmärki. Mida, mida värvilisem siis või kirevam on näiteks muna munakoor seda rohkem, see võib anda siis sõnumi näiteks emaslinnu isaspartnerile. Et see emaslind muneb kvaliteetseid mune, millest kooruvad karid. Ta ütles, et linnupojad. Nii et ei tasu teda maha jätta järgmisel kevadel. Jah, ja ja paljud linnud pesitsevad ühe ja sama suve jooksul pesitsussessiooni jooksul korduvalt. Aga nüüd alles hiljaaegu pakuti välja veel üks hüpotees, niinimetatud strukturaalselt funktsiooni hüpotees, mis tugines sellele, et on näidatud, et see värvus Tigmentworfüriin, mis muudab munad kanamunad näiteks pruunikaks, et sellel on. Munakoore tugevust suurendav roll ja nüüd inglise teadlased püüdsid selle abil näiteks ära seletada seda, miks on tihastel, kes pesitsevad puuõõnsustes ja kus nagu kiskjaid ei ole karta. Ta, miks on tihaste munad, samuti mustri, laigulised ja täpilised. Ja ta avaldas palju artikleid, mis kõik tuginesid niisugustele võrdlevalt konservatiivsetele uuringutele. Ja nüüd meie, Tartu töörühm, mida mina juhin, tõestas esimesena eksperimentaalsel teel, et see hüpotees kahjuks samuti ei pea paika või siis vähemasti ei ole nii ilus ja lihtsalt asja ära seletav. Ma loodan, et te selle jaoks nüüd tihaste mune lõhkuma ei hakanud, et näidata, et nad on sama tugevad või nõrgad. Kui teiste lindude omad? Ei, vastupidi, me toitsime eksperimentaalset rühma täiendava kaltsiumirikka materjaliga sest see hüpotees tugines nagu sellele, et looduses on kaltsiumlindudel defitsiidis, kuna nad munemise ajal vajavad hiigelsuurtes kogustes kaltsiumi, mida on meil väga raske saada, nad saavad seda tigude koortest näiteks ja, ja sellistest kaltsiumirikastest materjalidest, mida peavad spetsiaalselt otsima. Ja korporatiivsed uuringud näitasid siis mõnel juhul, et tõepoolest kaltsiumi defitsiidi korral muutuvad munad mustelisemaks. Meiega söötsime eksperimentaalset gruppi, siis kaltsiumirikka toiduga ja võrdlesime munetud munade mustrit nende isendite omaga, kes ei saanud seda kaltsiumirikast toitu. Ja me leidsime vastupidi, et kaltsiumi lisamine tegelikult suurendas mustri hulka, mis räägib täpselt vastupidi, sellele hüpoteesid nii et ühtegi muna seal ära ei lõhutud. Loomariigis on sageli ka niimoodi, et kui miski on hästi selline erksavärviline või siis kirju, siis see viitab sellele, et see olend siis näiteks või siis see taimeosa on mürgine. Kas mõnede munadega sellist situatsiooni ka on, et nad on no võimalikule vaenlasele mürgised? Mina ausalt öeldes ei tea sellist linnumuna, mis oleks otseselt mürgine. Tõsi küll, seda nii-öelda Apasemaatilist efekti on ka ühe hüpoteesina pakkuda, jutud, et mõned munad nii-öelda teesklevad mürgisust ja mõjuvad, peletavad, aga, aga ka sellel ei ole väga, väga kindlaid tõendeid. Mina igatahes ei ole, ei, ei oska praegu hetkel jah öelda, et mõni linnumuna oleks nii mürgine, et siia ei kõlbaks. Kas igal liigil on see muster isesugune, et võib-olla on siis ka see lihtsalt eristamise efekt, et ma ei tea, et kas pesa segamine heaks või, või lihtsalt nagu tunneks ära õige liigimunad. Jah, no näiteks nendel lindudel, keda käod parasiteerivas käod munevad oma munad võõrasse pessa ja lasevad siis võõral liigil munadest pojad välja haududa. Et niisugustel liikidel näiteks on jah munamuster väga oluline enda ja, ja käo munade eristamisel näiteks, nii et ka see on jah oluline. Aga kuidas siis ikkagi niimoodi? Kägu muneb ju mitmete teiste liikide pessa, eks ole. Kuidasmoodi siis ikkagi niimoodi läheb, et tema muna, mis ometi ju erineb sellest nii-öelda põhipesamunast sealt väljaheidet. Pika evolutsiooni jooksul on käod oma peremees, liike, kelle pesadesse nad munevad, ka muutnud ja need peremees, linnud, kelle pesadesse kägu oma mõne mõnevõrra on tavaliselt evolutsiooniliselt ta mida eurotsoonist noored, aga ühesõnaga kägu on hakanud nende peal parasiteerima evolutsiooniliselt suhteliselt hiljaaegu, nii et seda asja on uuritud, et tõepoolest peremees liigid omandavad ajapikku paremini oskuse käo mõne enda omadest eristada ja neid käomune siis pesast välja visata. Et noh, see evolutsiooniprotsess läheb ikka edasi ja käod otsivad uusi liike. Ja käod, muuseas on omakorda omandanud oskuse jäljendada teatud spetsiifiliste peremees liikide mune, nii et mitte kõik käo tõi mune ühesuguseid mune, vaid vaid ühed käivad mõlemad mõlemad seal võsaraadi, munade sarnaseid mune ja teised mõne teise peremees liigi sarnaseid mune. Kas seal on mingi lihtne, selgitas ka, miks kägu ikkagi ise siis pesa ei tee, miks ka mitte? Miks ka mitte, kui nii saab, evolutsioon on avatud mitmesugustele ökonoomsetele lahendustele. Nipp on siin selles, et mitte kõik ei saa seda teed minna, sest niisugused parasiidid saavad olla ikkagi ainult väga vähesed parasiite liiga paljuks saab, siis ei ole enam neid ausaid peremehi, kes neid parasiitide mune välja hauduksid. See on nii, nagu inimeste hulgas saab ikkagi olla neid vargaid ja sulisid suhteliselt väike protsent liiga paljuks ei saa kunagi saada arusaadav. Saates puust ja punaseks on täna teemaks munad ja meil on stuudios külas siin raadio kahes Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd. Kuulame vahepeal natukene muusikat ja siis läheme nende ümmarguste juttudega edasi. Jätkame Raadio kahes saates puust ja punaseks juttu munadest. Jutt, mis ei olegi nii väga ümmargune, sest munad ja teatavasti on pigem ovaalsed ja meil on külas Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd. Lugesin siin mõni aasta tagasi ühte huvitavat uuringut selle kohta, et käod suudavad küll sellist välist mustrit hästi kopeerida, aga, aga hämast paljudel munadel on ka niimoodi ultraviolettvalguses nähtav siin omamoodi muster, mida siis linnud näevad ja mida käod ei suuda järgi teha. Ja selle järgi annab seda ka ära tunda, et kui palju on seda uuritud, seda ultraviolettmustrit, et kui palju on seal muna peal sellist, mida me tegelikult tikku inimsilmaga ei näe. Jah, käskude kohta ma ei oska öelda, ma ei ole ise selle ala spetsialist, aga, aga see, et lindude ultraviolettvärvuse nägemise võimele on nakatunud pöörama nüüd eelmise sajandi 90.-te aastate st alates suurt tähelepanu, see on küll õige jah, et linnud näevad meist inimestest palju paremini, nad näevad värve palju. Palju tundlikumad värvigammas. Imetajad on muuseas üldse võrreldes lindudega ja putukatega näiteks. Väga värvitundetud. Inimene on selles suhtes koos mõnede ahvidega väga suur erand nimetatute seas, sellepärast näiteks imetajate karvades ja, ja kehal ei ole eri palju siukseid kirevaid värvusi näha, sest imetajad lihtsalt ei näe koerad, kassid eriti ei näe, värvus enamasti nad on. Punase rohelise pimedad Daltoonikud, eks ole, aga mõned inimesed on Daltoonikud, aga linnud näevad väga hästi ja tõepoolest tänapäeval mitte ühtegi niisugust uuringut, mis on seotud lindude värvide tajumisega, ei võeta tõsiselt enam ei avaldata kuskil üheski artiklis, kui ei ole arvesse võetud seda ultraviolettvärvigamma mingis uuritavas mustris. Kui munemisest natukene üldisemalt rääkida, kas siis vastab tõele see, et munemine oli olemas enne seda, kui loomariigis tekkis elus sünnitamine? No kindlasti jah. Nii, aga miks elustasinud üldse tekkis sellistes evolutsiooni selline loomulik käik, ühesõnaga elus sünd on evolutsiooni justkui järgmine samm munadega võrreldes. Kõigepealt, miks linnud ei sünnita elusat, eks ole, aga katsuge ise lennata, kui on kõhus ütleme 10 või mõnel karmimal juhul üle 20 järglaseks ole, lindudel on ju kõik evolutsioon kujundanud nii, et linnud oleksid võimalikult kerged, et nad saaksid lennata. Nüüd elus sünnitamisel on suur pluss muutlikes keskkonnatingimustes karmides keskkonnatingimustes, et sa võid koos oma loodut, et aga mis on sinu organismis ära jalutada näiteks ebasoovitavatest tingimustest ja valida sobivamaid tingimusi. Aga, aga muna kurn, kui sa selle kuskile muned, siis see on seal ja ta on kõige keskkonnategurit mõju all. Ka ebasoodsate. Ja neid peab siis pidevalt hauduma, eks ole üks lindudest pidevalt istuma pesal munade peal, et nad saaksid oma sellist arenguprotsessi lõpule viia. Jah, see on väga karm ja raske aeg lindude elus ja emaslinnud, kes hauvad, kaotavad selle haudumise käigus väga suure protsendi oma kehakaalust. Aga on, on ka niisuguseid linde, kes munevad oma munad nimetatud haudekuhilatest näiteks Rihu kanad, kes elutsevad Austraalias Uus-Guineal, sellistes kantides koguvad kokku hiigelsuure pesakuhila, mõlemad oma munad sinna ja need munad hauduvad siis selle kuhila kõdunemise soojusest. Aga muidugi, ega see lind ei näe vähem vaeva selle, selle kuhila kuhjumine on tal siis kulukas, kui siin munade arvu peale. Jutt läks siis, kelle kurnas Eesti lindudest üleüldse kõige enam mune anud. No vot, see on nüüd väga hea küsimus käesoleval aastal, sest meie käesoleva aasta lind on nurmkana ja vastus ongi nurmkana. Kellel on siis täpselt peast ei tea aga midagi, 15 19 muna keskmiselt, kurnas aga võib olla ka suuremaid äärmusi. Nii et ongi üks hooaeg, kus emaslind lihtsalt niimoodi põhimõtteliselt konveieri peal muned. Jah, tal tuleb teha. Kas on selliseid linde, kes munevad alati kategooriliselt ainult ühe muna? Vaat Eestis otseselt sellist linnuliiki ei ole. Maailmas on, on näiteks tormilinnud mõlemad ühe muna ja ja suured Alba trossid näiteks rändalbatross muneb selle ühe muna, aga kahe aasta tagant mitte igal aastal, sest temal võtab see linnupoegade lennu võimestumine, vaatad ligemale aasta aega ja, ja ta on lihtsalt niivõrd kurnatud, seepärast et peab ühe aasta vahet pidada, nii nagu õunapuud peavad vahet. Kui kurnav tegevusse munemine ühe linnu jaoks üleüldse on, et kui palju ta sinna panustama peab ka, nii ajaliselt kui ressursside poolest. See on ikka väga suur pingutus ja siin ongi nüüd lindude vahel suur vahe. Suuremad linnud saavad koguda oma kehasse vastavaid ressursse. Sest suurte lindude munad on nende kehaga võrreldes suhteliselt siiski väikesed, aga, aga näiteks väikesed värvulised metsalinnud nendel on ainus võimalus koguda kõik need ained, mis läheb muna moodustamiseks selle lühikese haudeperioodi jooksul. Ja, ja see on meil ikka väga-väga kurnav ja üks olulisi asju ma juba korra mainisin. Seda on munakoore moodustamiseks vajalik kaltsium, mis on meie meie tingimustes üpris defitsiitne ja mida linnud peavad spetsiaalselt otsima kusagilt kaugemalt tihtipeale oma pesitsusterritooriumist. Ja, ja siin on ka jälle nüüd meie Tartu linnuökoloogia koolkonna all üks oluline sõna maailma teadvusesse antud, et me näitasime siin seda, millised on kaltsiumipuuduse tagajärjed meie looduslikel linnuliikidel ja millest see kõik avaldab. Kas On ka mõni selline muna olemas, mis on hulk rakna, ega ei ole ju? Noh, on kahe Revuga mune küll, kui te mõtlete nüüd seda, mis seal koore sees on. Aga noh, muna sees toimub ja loote areng ja loode muutub ju loomulikult hulkraksed. Aga selliseid päris algfaasis normaalselt ei ole jah. Käidi kaksikuid, ühesõnaga ühe muna seest ei leia, aga kui suur see ütleme keskmine, kas on võimalik täku välja mingi keskmine, tavaline kurna suurus, sest ma kujutan ette, et siin on ju selline tasakaalumäng, et kui see munemine on looma või linnu jaoks väga kurnav protsess ja samastab kab piisavalt palju ikkagi järglasi saama, et tagada, et päris paljud neist ellu jääks. Et, et kus on siis tavaliselt see tasakaalupunkt leida? No see on äärmiselt erinev erinevatel liikidel, siin ei saagi niimoodi öelda, et lindudel on mingisugune optimaalne punkt. Igal liigil on on see erinevas kohas ja see sõltub väga paljudest teguritest, näiteks kui linn, et elab väga ette ennustamatus keskkonnas, kus liigub väga palju kiskjaid on tal vajalik muneda rohkem mune, et vähemalt ükski järglastest ellu jääks tihased meil näiteks mõlemad seal 10 12 muna tavaliselt aga väga hästi on läinud, üks nendest poegadest ellu jääb neil ja järgmisel aastal pesitsema tuleb. Aga need, ütleme, suuremad ja tugevamad isendid võivad lubada endale vähem mune muneda. Katkastel näiteks on meil tavaliselt kaks muna, aga vahel ka üks muna. Nemad võivad endale seda rohkem lubada. Praegusel hetkel märtsi lõpus, meil on olnud tegelikult talv üsna pikk ja kevad noh, nii väga veel käes ei ole, paljud rändlinnud on alles tulemata. Kas keegi on juba Eestis munenud ka mõni metsikult elavatest lindudest? On muidugi märtsi lõpp, nagu meil käes on muidugi üpris mitmed linde käbilinnud mõlemad juba ju näiteks keset talve. Aga rongad, varesed alustavad munemist varakult. Ja see külm netis kuidagiviisi ei mõjuta. Mõjutab mõjutab ikka. Peab ikka, eks see, see kevad tuleb väga karm ja see ellujäämus arvatavasti väga-väga suur ei ole ja, ja nendel lindudel, kes ei ole veel munema hakanud ka nendel kindlasti nihkubsi mõnemis, periood. Edasi, nende muna kurnad saavad olema keset nende munad saavad olema väikesed ja arvata on, et sellel aastal tuleb varakult pesitsevatel lindudel, nagu, nagu seal rästad ja ja tihased tuleb karm ja edutu periood. Aga see selle aasta jooksul veel on võimalus seda kuidagi korrigeerida, et vaatavad, et no ei tule välja ja siis lihtsalt alustavad mingil hetkel uue kurnaga. Uue pesaga no üks võimalus on jah, muneda teine kurn või siis hukkunud pesa järel järel, kurn, aga on uuringud näidanud, et ilmselt kasutada võtavad paljud linnuliigid ka sellist adaptiivset strateegiat, et kui on ikka näha, et sel aastal ei tule sellest pesitsemise midagi välja, siis nad lihtsalt loobuvad, jätavad oma munakurna näiteks maha ja hoiavad pigem oma energiat ja tervist, selleks et järgmisel aastal pesitseda. Et ehk on järgmisel aastal siis paremad ja soodsamad tingimused. Aga see saab kehtida ainult nendel lindudel, kes tõesti elavad pikemalt, kes suure tõenäosusega üldse järgmisse aastasse elavad, sest väikesed värvulised enamasti pesitsevadki, üks kord elus ja rohkem mitte. Rääkisime saates puust ja punaseks munadest. Meil oli külas Tartu Ülikooli professor Raivo Mänd. Suur aitäh, lõpetuseks veel selline klassikaline küsimus ka, kumb oli enne, kas muna või kana? Jätame selle küsimuse filosoofidele, kes evolutsiooniteooriaga on lähemalt kokku puutunud. Nende jaoks on see küsimus selline pseudoküsimus et arenesid ikka käsikäes. Raivo Mänd, suur tänu. Palun. Kuulaja küsib? Nõnda kuulaja küsimuste saate osa alustuseks võtaks kõigepealt ühe sellise lisakommentaari, mis on meile tulnud tegelasest nimega seib, kes foorumis mulle tundub suhteliselt sage külaline, see on vägagi tervitatav ja tema on siis kirjutanud. Eelmise saate oli see eelmine, üle-eelmine ta on kirjutanud siis eelmises saates, et kuulaja küsimuse kommentaariks, seal taheti teada, et miks ei lähe ämber vett saunas keema. Kui saunas ometi 100 kraadi sooja seib, on lisanud siia siis eelmise saate jutule veel seda, et ämber vett saunas ei lähe kunagi keema, kuna temperatuur võib küll tõusta 100 kraadi juurde, seal veel seal ämbris, aga mullinal keemine on seotud aktiivse aurustamisega ja kuna vee aurustumise soojus on väga kõrge, siis on vajalik soojusvõimsus päris suur. Normaalselt saunas pole soojusülekanne piisav, et nii suuremahulist keemisprotsessi energiaga varustada. Just, aga vesi läheb ikkagi lõpuks, kui piisavalt kaua teda seal kuumas saunas hoida, päris kuumaks, nii et kõrvetada saab ikkagi, kuigi Ta ei pruugi mulised asjal ämbri sees. Rolandile, kes on küsinud, kust tuleb väljend, kes ei riski, see shampust joob? Väga lihtne ja samas paraku kaunis mitte midagi, ütlev vastus, see ei tule mõne kuulsa rallimehe suust kahjuks või mõne vormeliässa suust. Kes ei riski, see shampust joob õige muidugi šampanjat, kes ei riski see šampanjat, selle näol on tegemist kõige lihtsama vene vana saada jah, et kui vana ka selle üle võib ka, tähendab, kui natukene uurida šampanja ajalugu, siis meie leiame, et me ju teame, et Venemaa-aadlike tihedad sidemed Prantsusmaaga ja ja käisid ka vastastikused, tegelikult sõjaretked, nii et mõnesaja aasta eest isegi vene armee mõnda aega okupeeris shampanja Regoni regiooni Prantsusmaal pärast seda, kui Napoleon oli Venemaalt välja löödud ja pärast seda siis umbes 18. sajandil oli, oli Venemaa üks maailma suuremaid šampanjat tarbimise piirkondi, ehk siis suuruselt teine Prantsusmaa enda järel. Nii et, et see oli seal populaarne jook ja ja kus täpselt see vanasõna siis pärit on, on raske öelda, aga umbes sellest ajastust ta ilmselt tuleb meile. Puust ja punaseks. Järgmine kuulajaküsimus saates puust ja punaseks tuleb sellised tegelased, kes on foorumis varjunud nimed teedee taha ja tema kirjutab meile siis niimoodi. Juba üheksakümnendatel olid kodudes telekamängud, mille juurde kuulusid lisaks pultidelega püstolid. Mis põhimõttel need püstolid töötavad, küsib, et kuidas saab teler või konsool aru, kas lask läks ekraanil olevale jubinale pihta või siis mitte. Ja selleks, et sellest püstoli ja telekamängu teemas selgust saada, oleme helistanud tehnoloogiaajakirjanik Veiko Tammele. Veiko, palun. Tervist siin tegelikult vastuseks sellele küsimusele on kaks eraldi vastust ja need on kaks erinevat täiesti asja. Ja nagu siin mainiti 90 üheksakümnendad aastad olid nii, et kui meil hakkasid konsoolid jõudma tegelikult esimesi katsetusi tehti juba kolmekümnendatel pärast seda, kui üldse oli juba vaakumtoru või noh, CRT kineskoop leiutatud. Aga laiemalt hakkasid seitsmekümnendatel aastatel levima koos Nintendo ja Sega ja teiste mängukonsoolide tootjatega, kes kõik lisasid hästi palju sarkad mängudesse sinna neid püstoleid, vintpüsse, kõiki muid. Nende tööpõhimõte seisnes selles, et tegelikult kuigi seda nimetati laid kalliks valgus pühviks inglise keelest tõlgituna siis tegelikult ei kiirganud need püstolid mitte ise valgust või nad kasutasid seda kine skoobi valgust ära ja selles püssitorus oli sees tegelikult fotosensor kordistil. Mis siis luge seda elektronkiirelt. Ja üks kõige lihtsamaid põhimõte oli selles, et nagu me teame, ekraani värskendatakse küllaltki suure sagedusega seal 50 korda sekundis. Vahepeal lüüakse ekraan hetkeks täiesti pimedaks kindlal ajahetkel, mil püstol teab, et nüüd olla pime ja Elenduma jäävad Need objektid, mida me sihime näiteks meil jänesekujutus kuskil metsavahel seda pidevalt teha võid ainult sellel hetkel nii, kui kasutaja vajutab püstolit, kustutatakse ekraan ära ja Airutsevat jänes või hirv või see, kes on see objekt, see jääb Helenduma ja sellele distro silla peale suunatud, siis ta registreerib selle valguskiire ja põrnitseb, et pauk pihta, kui ta valgust ei näe, järelikult ei, on objektile pihta saanud ja sellel hetkel on meie pauk möödas. Leid muidugi andis ka väga hästi, et kuule, suunasime mauhti püstoli kuskile mingile ereda valgusallikale ja vajutasime seda siis masin luges ka, et me olime kõige esimese objektile nagu pihta saanud. Hiljem lei tantsitud täiustada ja viidi veel korrektsemalt. Näiteks juhtus selliseid asju, et ekraan arvutas seal väga mitmeid neid valgusparameetri, kuidas seda sisse võeti, aga seda tehnoloogiat ei jõuaks ära pikalt rääkidagi. Nüüd, kui tulid üldse teed ja kui tulid plasmatelerid millel enam ei olnud sellist valus pihus võimet ja mis ei olnud pideva värskenduse alale, mis ei kustu ära näiteks ei kasva, kui ka LCD muudavad oma piksli värvus Gustavad või panevad neid eredamalt põlema ainult siis, kui toimub mingisugune muutus. Sellisel puhul enam tavaline selline valguspüstol ei tööta. Ja siis on võetud kasutusele hoopiski see positsioneeritakse ja määratakse selle niinimetatud püstoli asukohta, üks esimesi, kes tõi siin oma vidina välja, oli tuntud konsoolitootja Nintendo oma Vii juures oli siis täppe riigiks nimetatud väike plastmassist, mis tegelikult oli ainult niisugune, no püssi meenutab korpus, mille sisse käis selle luinsakes tuntud seal saada. Ja nüüd selle sensori asukohta, nii nagu muudes mängida, olgu need boksid seal või mingid muud kettalennutamise jäneste, peldikupumpadega, ajamised siis seda tegevust jälgides siis infrapuna sensor, mis salvestavad selle, kus me oleme, ootame-vaatame. Ja nüüd me teame seda, et mitte ainult ei saa määrata ära, kus koha peal see on. Kõigis nendes punktides on ka need kilomeetrised, sensorid, mis määravad, millise kaldenurga all ta on parasjagu kus suunas kallutatud, kastan üles lapike või alla ja nende infrapunasensorid ja nende ruumiliste sensorite koostöös siis määratakse ära, kuhu see püssitoru telg viib ja kas tema tahab siis seal objektile pihta või ei saa. Seal olgu lühidalt nüüd uus tüüp ja siin on tehtud ka neid asju, kus võetakse ekraanile kuvatakse imekiiresti näiteks sel hetkel, kui inimene vajutab püssi hästi tihe peenmaatriks mustades valgetes elementidest ja siis on niiviisi, et selle püssitoru sees on siis ütleme analoogiliselt valgustundlik element, nagu on fotoaparaatidest ja pidi aparaat digikaamerates ainult väga väikse kitsa valgusnurgaga ja seepeale kuvatud rasterelement. Ta on niivõrd kaootiline ja mitte kuskil kordu. Et selle väikese pisikese plõksu järgi ta tuvastab selle elemendid, kaamera pakitab kokku binaarkujule, saadab tagasi arutelu, kes siis vaatab, et a, kus koha peal meil selles pressis oli see asi. Vot paiglassiin jah, ja kuvatavad pildid on meil siin parasjagu selle põdra pea nii, okei, meie lask läks põdrale pähe, põrna kukkus. Et need on nüüd siis nagu üldiselt praegu sajab põhiliselt tehnoloogiat, mida nendes alguses tehakse. Kunagine skoobid on kadunud, faktiliselt teleskoobi põhimõttele töötavaid, neid valvus, püstolid, kaveram kuskil tegelikult ei ole. Suurepärane vastus. Suur aitäh, Veiko Tamm. Ja järgmiseks kuule küsimus postitas meile Facebooki Kadi Liivak, kes tahtis teada, millest oleneb inimese tabaskoja üldse piprataluvus, et kas sellega võib aja jooksul ära harjuda ja see kuidagi sisse kodeeritud ja tema toob ka näiteks tema sõbrad kui nad tabaskoga tomatimahlast lonksu võtta ja vaat siis enamus sureb maha, samal ajal kui tema ise mõtleb, et võiks ikka natukene juurde panna. Uurides tarku allikaid, siis tuleb välja, et ega selliste piprataluvust saab väga hästi treenida ja see ongi tegelikult treenitav, nii et kes alguses ei ei talu seda pipramaitselist lonksu või ampsu, siis mõningase harjutamise siis tõesti muutub vürtsikas toit paremini talutavaks, mõnedes isegi meeldib. Ühesõnaga puhtalt harjutamise küsimus, aga huvitav selle asja juures, millel on võib-olla tõesti selline väike geneetiline taust, on see kuidas teadlased põhjendavad, et miks inimestele üldse selline vürtsikas toit meeldib. Sellepärast et traditsiooniliselt evolutsiooni käigus sellised kibedad ja teravad asjad pigem viitavad sellele, et tegemist on millegi mürgisega. Et tegelikult me peaksime seda ju vältima meile hoiatus. Ja iseenesest, kui me sööme pipart või tšillit, siis see, mida ta meiega teeb, on tegelikult puhtalt valureaktsioon, see, mida me tunneme, on valu. Siin on küsimus selles, et miks inimestele see meeldib ja pakutakse välja, et tegelikult need inimesed, kes on niimoodi seikluste altimad Nemad armastavad vürtsikaid toite paremini sellepärast et alateadlikult tekitab neis tunde, et nad teevad midagi ohtlikult. Aga samas nad ise teavad, et nad on ikkagi selles turvalises tsoonis. Nii et selline seletus on välja pakutud ja sellel, kui seiklusrikkad inimesed on, sellega on tõesti geneetiline taust olemas. Aga oma taluvust tšilli suhtes saab treenida. Selline sai seekordne saade puust ja punaseks. Orko ja Madis soovivad sulle häid pühi. Kohtume järgmisel nädalal ja saada meile ikka oma kuulaja küsimuse, kui sul neid tegid ja foorum ootab neid. R2 poee leheküljel saab neist postidega Facebooki lehekülg. Seal on R2 puust ja punaseks ning meiliaadress puust ja punaseks, et ERR on samuti agaralt ootel. Kohtume järgmisel nädalal. Kõige head. Kommenteeri Saadet Foorumis R2 poee kommenteeri soodet foorumis R2. Raadio.
