Tere kõigile kommentaarile rituaalidele ja uskumustele pühendatud sarja tänase saate peategelaseks on hunt ja mitte lihtsalt niisama, et nüüd kohe võtamegi ükshaaval kõik need karvased ja sulelised ette, vaid ikka suured tähtsa põhjusega. Võsavillem on nimelt valitud käesoleva aasta loomaks. Miks seda tehti ja mida kõike vanarahvas hundiga seostab ja temast Ta tahab sellest nüüd alanud saates siis juttu tulebki, stuudios on folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Kuidas siis hundile see au osaks sai olla selle aasta loom ja neid aasta loomi, karvaseid või sulelisi on ennegi valitud. Jah. See hundist sai 2013. aasta loom, oligi nagu üks põhjus, et tegelikult hunt on väga intelligentne ja tark loom ja temast ei kujuneks siis meedias rahva arvamises niisugune väga ühekülgne arusaamine, et tegemist on siis kellegagi, keda tuleb hirmsasti kartma. Sulelisi ehk siis aasta linde on vanemadki, valid. Aga karvaseid ehk neljajalgseid aasta loomaks veel valitud ei ole, nii et selle aasta loom on siis tõepoolest hunt, kriimsilm, võsavillem, tal on väga palju nimetusi ja seda sellepärast, et siis tõepoolest saada aru, mis loomaga on tegemist ja kas ta ikka on nii paha, paha, paha ja kuri, nagu seda aeg-ajalt, et meie meedias vahendatakse, kas ta ikka on nii hirmus ohtlik, nagu teda meedias ka kirjeldatakse, sest tegelikult on kiskjad väga targad ja väga nutikad loomad ja me võime Eestis olla uhked seetõttu, et meil teda siiski veel leidub, sest kui me läheme Euroopas nii-öelda lõuna poole, siis ega seda hunti nii väga ju ei näegi. Kunn. Ta on suure osa inimeste pahameele pälvinud loomulikult teadagi millega, aga sinna pole midagi parata. See lihtsalt käib hundi eluviiside juurde ja poegade õpetamise juurde. Jah, nii see paraku on ja, ja eks loomulikult on ka see, et eks populatsiooni reguleerimine ühe või teise looma puhul on väga keeruline ja ega ma ei olegi päris õige inimene seda ütlema, kuidas seda teha tuleb, sest ka aastasadu tagasi, kui me näiteks loeme Oskar Loorits kogutud mälestusi metsaelust ja jahipidamisest, siis kohtame ka selliseid lugusid, kus huntide populatsioon on olnud nii suur, et nad on ka viinud kaasa väikese Psy või on näiteks varasemast kirjasõnast teada lugusid, kus hundid on siis levitanud väga ohtlikku ja ravimatut haigust marutõbe. Ja Otto Wilhelm Masing on, on sellest palju kirjutanud ja kuulsaks on saanud ka üks selline marutõbise hundiringijooksmise lugu Karula kihelkonnas, millest omakorda kirjutas Bernhard Kangro näidendi hunt ja mis mõni aeg tagasi siis Kauksi Ülle poolt võru keelde tõlgituna üks kümmekond aastat tagasi etendus ka Vanemuises, siis Susi oli ta lõunaeestikeelse pealkirjaga. Nii et hunt on muinasjuttude populaarne kangelane. Ta on rahvauskumustes väga populaarne tegelane ja ta on väga põnev, väga tark ja väga intelligentne loom ja ma arvan, et me võiksime sellel aastal, mis on siis hundile pühendatud, ka hunti mitme külje pealt paremini tundma õppida. Hunti on näidatud ju nii, meie. Ja kui ka muudes pärimustes tõepoolest väga palju, aga, aga alailma on teda näidatud sellise rumala ala ja kohtlasena, vastandina siis sellele, mis äsja rääkisid, et hunt on äärmiselt intelligentne, terane loom, miks on siis armastatud teda sellise kohtlasena näidata, et kas natuke selleks, et hirmu leevendada et siis keda kurdame selle üle? Me üritame naerda, või mis põhjused siin on? Jah, Eesti, aga ka üldse Euroopa muinasjuttudes on tõepoolest hunti kujutatud siis selline kergesti petetava loomana ja see on jõudnud siis ka meie pärimus just Euroopa nii-öelda kirjanduslike muinasjutuvestjad vahendusele. Kui me mäletame, eks ole, siis me teame lugu hundist, kes kalasabapidi jääaugus püüdis kalu, sest teda oli niiviisi õpetatud, või hunt, kes tahtis murda hobuse varssa maha, siis mära õpetas teda oma tagumise kabja all varsa hinda vaatama ja hunt sai niimoodi tubli obaduse vastu pead, et hunt on selline natukene kohtlane küll, kusjuures muinasjutuhundist saavad siis ka jagu need loomad või siis ka koduloomad, keda päris hunt looduses ka võimalusel murrab, ka lammas on targem, ka kits on targem ja inimene on ka hundist targem. Aga Eesti ja ka rahvusvaheliselt muinasjuttude, sealhulgas loomamuinasjuttude uurijad on täheldanud, et vastupidiselt noh, näiteks usundile ka seotud pärimusega ei olegi meil väga säilinud selliseid muinasjutte, mis näitaksid seda, et inimene seda metslooma nüüd väga kardaks või eriliselt taustaks, nii et kui me soovime ja tahame, siis me võime sealt tõepoolest välja lugeda ka seda, et need lood julgustavad inimest võib-olla siis metsas paremini toime tulema või mitte asjatult kartma. Aga meeles tasub pidada tõepoolest seda, et muinasjutt, tõde, loom esindab teatud kindlat tüüp, karakterit toome võrdluseks näiteks meie telenovellid või siis need nõndanimetatud seebisarjad, kus inimene püsib ka seriaali algusest lõpuni üpris muutumatu karakterina ja nii on ka muinasjuttudes ka loomad esindavad teatud tüüp karaktereid ja nüüd võrrelda või võrdsustada või kanda üle neid omadusi nii-öelda päris looduses elavale loomale on pisut üle liigne ja, ja seda päriselt teha ei tohiks. Muinasjuttudel on natukene teistsugune otstarve, kui kirjeldada siis seda looma niisugusena, nagu ta looduses. Missugused on siis vanarahvauskumused hundiga, kohtumistest, huntidest, mida kõike nad on välja mõelnud? Ja on arvatud, et ega see hundiga kohtumine metsas ei ole, räägi sugugi selline hirmutav või pahaendeline, et näiteks Lõuna-Eestist või Kagu-Eestist olen täheldanud selliseid kirjapanekuid, teated, et kui näiteks mehed läksid kalale, juhtusid teel hundiga kokku, et siis oli meestel väga heaga õnn. Ja näiteks usuti sedagi, et kui hundikari liigub küla lähedal, et siis on oodata selliseid häid praegu, et loomad lähevad hästi edasi ja üldse majandusse, kus mõttes on õnnistusrikas aasta. Aga samas nagu pärimustekstide puhul ikka, võib kohata ka vastukäivaid arvamusi, sest igaühel on ju oma kogemused ja ta vahendab neid. Ja sellepärast on sageli kirja pandud ka seda, et kui näiteks hundikari kolab küla ümber, et siis arvatakse, et toidukraam läheb kallimaks. Ma ei oska elektri hinnatõusu kohta praegu midagi öelda, aga meil on ka väga palju hunte, külade ümber luusimas näha. Et ühesõnaga, hinnatõusu on märgata ja majandustaastan kehva tulemas. Aga üldiselt üsna üheselt on tõesti ka rahvapärimuses p siis halvaendelise, seda, kui on ebatavaliselt palju huntide ulgumist kuulda. Et sellest on siis oletatud, et kas puhkeb sõda, juhtub mingisuguseid muid õnnetusi, haigused, haigused, kas vilja ja kariloomade igaldused või siis puhkevad taudid ja tõved. Et niisugused lood selle hundiga on, et ilmselt kui teda nii-öelda mõistlikult ja parasjagu siis on kõik hästi, aga, aga võib-olla kui ka hundid muutuvad kuidagi ärevaks või, või käituvad teistmoodi kui tavaliselt, siis see on olnud halvaendeline. No üldiselt ka rahvausundis kipubki niimoodi olema, et sellised erakorralised märgid kas looduses või taevas või kuskil mujal sümboliseerivad pigem hirmu või karta mingisuguse kas õnnetuse või ebameeldiv olukorra ees, et sellised eriskummalised märgid ei ole kunagi olnud väga hea tähendusega, et millegipärast on alati arvatud, et juhtub midagi halba. Aga kui ma ise tegin välitöid Võrumaal üheksakümnendatel aastatel Ta oli siis ma sain ka oma suureks rõõmuks kirja panna niisugust toreda motiiviga lugu, et kui inimene näiteks talvel kohtas või, või suvel metsadel hunt et siis hunt jätaks ta rahule, siis tuli maas teeselda surnut me, noh, me kõik oleme kuulnud, et ohtlikke kisketega kokku puutudes seda on tehtud ja siis kui hunt selle maaslamaja kohal tõstis jalga ja läks minema sellepärast, et ta ei pakkunud talle huvi siis teati rääkida seda, et inimene, kelle peale siis hunt on oma jalga tõstnud ja kraevahe täis Sorsutanud, et see kaotab mälu, et ta nagu eksib metsas ära. Ta jääb küll ellu, aga ta tuleb siis koju nii-öelda pika-pika aja pärast, et ta peab seal metsas niimoodi tiirutama ja, ja ekslema mõnda aega võtta selle kirjutamise ajal uuesti selle hundiga kohtus. No usutavasti mitte küll, aga siis ei ole soovitav lapseootel emal väga üksinda metsas ringi käia, sest rahvapärimuse kohaselt, kui rase naine metsas sai hundiga, kui hundist ehmus, siis laps võis kätt Te külge saada endale kas hundivea või siis ka nõndanimetatud soe tähe. Arvati nimelt, et need lapsed, kes sünnivad meditsiiniliselt, on visele väärarengu nimetus, kas hundikurk, krunt, teeme ka suulaelõhe, mis selle kokku kasvanud, eks ole. Arvati, et selline hundikurk on tekkinud lapse sellest, et ema on siis metsas käinud, hundiga kokku puutunud, hundistan, ehmad ja soe täht on siis eesti keelde ühise eesti keelde ametlikku eesti keelde tõlgitud kui hundimärk või see on siis selline eriline, karvadega kaetud sünnimärk ja sellest ka arvati, et kellel selline eriline sünnimärk kehal kuskil on, et ta võib hakata käima ka libahundiks, mis ei olnud sugugi mitte soovid. Nii et lapseootel naistele ei soovitatud eriti metsas käia, aga kui seda oli siiski tehtud ja lapsel oli nii-öelda hundiviga küljes, mis siis sellega peale hakati, siis arvati näiteks, et maagilised ravivõtted. Et tuleb võtta kas hundi jäljest lund ja siis seda talle juua anda või tehases lapsele hundi karvade suitsu või, või näiteks, kui oli võimalik, siis toideti teda hundilihaste keedetud leemega, et haigus läheks sellele loomale tagasi, kelle juures ta siis arvatavalt tulnud on. Aga mis lugu nende nimedega on? Võsa, Villemiks, võsa elajaks, kriimsilmaks, isegi vanaonuks on teda kutsutud, Soest rääkimata. Jaht susi on tegelikult eesti keeles siis tõepoolest väidetavalt vanem sõna kui siis ka üheks samas või noh, paralleelselt üheks vanemaks germaani laenuks arvatav eestikeelne sõna hunt mis ajapikku on soe tõepoolest nii-öelda keele kasutusest tahaplaanile tõrjunud ja lõunaeesti keeles räämas. Maagilise mõtlemise kohaselt on siis usutud, et õige nimega kutsumine viib kui selle nime kandjaga ja sellepärast on siis ka metsloomadest jaga ohtlikuks peetavatest metsloomadeks kasutatud siis väga palju peitnimetusi ehk eufemismiks. Ja nii on ka näiteks hundipeitnimetusena kasutatud ja vastupidi. Aga noh, lisaks nendele kahele on siis tõepoolest hunti kutsutud ka võsavillem yks võsa elajaks kriimsilmaks, nagu sa juba ütlesid vanaonuks Lõuna-Eestis meil ka vanaks pika Hanna või pika sabaga meheks Püha Jüri, kutsikaks pajuvasikaks ja metsad sõlluks, eks ole, meile kõigile, kes metsatallu muusikat armastavat, mina kaasa arvatud, siis on hea teada, et see tähendab, see on üks paljudest hundi peitnimedeks, mõnel pool on muuseas ka hunti haavikuemandaga kutsutud, kuigi tegelikult Melissa aabitsast oleme pinud, et kes on haavikuemanda, eks ole, mäletate vastus Ani jänesel haavikuemanda, et need peitnimed vahel lähevad natukene sassi ka, kuidas haavikuemand talle üldse keda siis noh, kes seda oskab öelda, ta on ka natukene selline halli karva nagu haavapuu, võib-olla ta luusib kusagil seal ja ega sellist nii-öelda alati päris sellist loogikat rahvapärastest peitmine see ei ole, et kui sa kedagi ei taha kutsuda, siis sa mõtled ikka midagi niisugust välja, et ta ei oska ära tunda. Võib-olla sellepärast, et hunt, et saaks aru, et mitte temast ei räägita, vaid näiteks jänesest peta teda ära, ei oska praegu öelda. Ja muuseas, hundist ei ole õige nimega üldse kasulik rääkida söögilauas, sest et usuti, et sellisel juhul võtab ta siis mõne põrsa või tallekesi kaasa, nii et kui järgida vanu rahvakombeid, siis need, kes oma taludes kasvatavad selliseid loomi, mis võiksid hundile meelepärased olla võiksid meeles pidada, millal hundist rääkida ja millal mitte. Täna räägime hundiga seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest meie vanarahva elus. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Rahvajuttudes ikka püütakse ära seletada, kust üks või teine loom on tulnud või, või kuidas ta siia ilm on tekkinud. Ja folkloristikas räägitakse dualistlikest tekke mõistenditest, ehk need on siis sellised muistendid, kus nii-öelda loomade või asjade või olendite loojateks on vastavalt siis kas jumal või kurat, eks ole, jumal loob siis häid asju ja kurat loob mitte väga häid asju ja vastavalt sellele, kuidas hundi loomist kirjeldatakse, kas hunt on nii-öelda vanajumala looming või vanakuradi kätetöö, vastavalt sellele siis ka hunti kujutatakse kas hea või halvana. Vanakuradi loodud hundi süda on kivist sees või tamme kännust isegi ja sellepärast öeldakse, et kui sa hundid kiviga viskad või, või tammemalakaga püüad lüüa, et seda ei tohiks tehasest hunt, saab siis just nimelt väge juurde, et seda ei tohiks teha. Nendes rahvajuttudes arvatakse, või on kirjeldatud siis hunti või sutt kui vanakuradi hobust. Ja siis kui vanakurat või vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis hunt ei saa koduloomi murda, aga teine väga ilus lugu on ka ja räägib sellest, miks jumal hundi lõi. Jumal olevat hundi loonud vaeslaste pärast, et kui hunte ei oleks, jääks vaesed lapsed nälga, sest et siis ei oleks vaja talumeestel kedagigi Maria saata. Aga karjased ja karjakoer pidid hundiga kohtudes olema väga tähelepanelikud. Rahvas uskus, et kui hunt näeb karja, kelle hulgast ta tahab mõnda oma murda, enne kui karja teda siis karjane koer ei saa hundi vastu mitte midagi ette võtta. Aga kui karjane või koer märkavad hunti kõigepealt ise esimesena, siis hunt on sunnitud põgenema. Noh, sama lugu on räägitud ka ketikoerte kohta, et kui näiteks hunt tuleb talule liiga lähedale, tahab ketikoera murda. Kui koer märkab hunti esimesena, siis hunt põgeneb, aga kui hunt koera, siis kahjuks ei saa koer midagi teha. Kui tohib, siis ma loen ühe väga ilusa loo ka. See puudutab seda, miks meil talvel hääl ära on. Kui karjapoiss penne näge, kui hunt teda sises, hundi suu kinni ja ta ei saa midagi, kahjud ette. Näge, aga hunt karjapoissi, enne ei jää ta suu mitte kinni ja ta võib lamba ära viia. Karjapoisil jäävad taga hääl mitmeks päevaks kinni, kui vast talvel külmaga hääl ära üteldes saaled vistunud. Ma näen, et see on siis Jakob Hurda ajal 19. sajandi lõpul see lugu Helme kihelkonnast üles kirjutatud, aga see väljend on tänapäevaks ära kadunud, sest hunti Me kohtame harvem, et kui kellelgi meie sõpradest tavatest hääl ära on, siis vaevalt, et me küsime, et kas sa oled hunti läinud, et sul hääl ära on, mulle äsja oli, nägid hunti, ma ei tea, võib-olla unes nägin lavas siis et pigem ikkagi kaldub arvamus sinna, et hunt on kuradi, mitte jumala loodud ja eks ta muidugi nagu ma siin päris alguses ütlesin ka, et eks temaga tegemist on olnud ja ta on ta on olnud inimestele ja loomadele ohtlikuvõitu, aga temaga on nagu toime tuldud ja võib-olla ka sealt on pärit selline arvamine näiteks et kui hunt karjast mõne looma ära viibets kari läheb edasi, et noh, on usutud, et hunt murrab nagu nõrgemaid või selliseid loomi, mis võib-olla ei ole väga terved ja noh, siis on selline uskumus ka näiteks et emahunt ei saagi üldse muidu tiineks jääda. Et kui on nii-öelda huntide, linnaaegse veebruarikuu või rado kuu või kuidas seda ka nimetatakse, et siis emane hunt peab kindlasti saama koeraliha süüa, et kas sellega on siis põhjendatud, mis ka veebruaris või üldse talvel külmal ajal hundid kipuvad väga maja lähedale kipuvad loomi murdma. Rahvakalendris on hunt ka vist paras tegija, jah. Ikka on jah, sellepärast, et ta on ainukene loom, kellel on rahvakalendrist täitsa oma kuu, et see nõndanimetatud Radogu või hundi või suvekuu. Et see on see veebruarikuu, mida siis arvatakse, et on, on siis huntidel jooksuaeg. Aga siis teine on mahlakuu või aprill ehk siis ka jürikuu. Ja 23.-na aprillil meie siis tähistame teadupoolest jüripäeva ja noh, meil on seal mitmesuguseid kombeid, algas majandusaasta, sõlmiti töölepinguid ja rituaalset last esimest korda kari välja, aga sedasama Püha Jüri on peetud ka siis huntide valitsejaks, kes siis alates jüripäevast hoidis huntidel rauad suus. Et see on niisugune sümboolne ütlemine, usud, teed jüripäevast mihklipäevani, siis huntidel rauad suus ja päitsed peas, et need kiskjad ei saa siis karjale väga suurt kurja teha ja rahvasuu on siis rääkinud Püha Jüri viskas huntidele taevas sellist erilist toitu. Nad pidasid selleks nii-öelda sümboolselt selliste maas leiduvad sellist sülti, et ebaselge päritoluga ollust öeldi, et need on need pilvetükid, et need olid teistele inimestele väga ohtlikud ja, ja mürgised ja põhjustasid isegi uskumuste kohaselt ka sellist ohtlikku haigust, nagu siis on marutõbi ja ka jürituld tehti jüripäeval selleks, et tõrjuda just et hunte, et nad ei tuleks siis karjatamisperioodil koduloomadele väga lähedale ja paugutati siis jüripäeval püsse ja tehti väga paljugi ära ka selleks ikad hundikarja ei tuleks ja siis võeti ette ka mitmesuguseid tõrjemaagilisi toiminguid. Näiteks nõeluti, öeldi, et sellega siis torgitakse hundil silmad välja ja mõned head perenaised võib-olla võiks seda tänapäevalgi praktiseerida. Riputasid ka lambalauta Ta kindapaari või isegi rohkem, et siis hundid ei tulnud ka lauda ligi. Ja karjapoistele ei antud enne jüripäeva näiteks võidega liha süüa, sest usuti, et muidu hundid murravad karjas väga palju loomi ja mõnel pool seiskab, põletati näiteks kadakapõõsast ja usuti ka, et selline kadakasuits hoiab siis hundid karjast eemale. Nii et väga erinevaid maagilisi toiminguid jüripäeval tehti ikka selleks, et siis karjastel oleks ohutu karjas käia ja hundid siis võimalikult ohutus kauguses kodusest majapidamisest oleks. Hundid koha pärimustes, jah, juba ka meie rahvuseepose kangelasel kalevipojal oli siis huntidega tegemist ja me saame sealt lugeda kohamuistendite kalevipoega Nad givega huntide pihta, kui hundid on tahtnud kas tema või kellegi teise hobust murda ja sellepärast siis ka Eestimaal teatakse väga mitmeid kivisid, mida nimetatakse hundikivideks ja mõned hundikivid on saanud oma nime, aga selle järgi, et keegi, kes on siis olnud libahundiks nõiutud, on siis selle kivi all hoidnud kas oma nahka või käinud sellel oma last imetamas ja mõned hundikivid on saanud ka oma nime selle järgi siis, et nad on natukene sellise hundi välimusega, kui on selline terane silm, siis väliskujust võib siis arvata, et ta meenutab natukene meile, hunti, tuleb sulle ette ka kuskil mõnes Eestimaa paigas hundikujuline kivi, see on Lahemaa rahvuspargis, tähendab, kes on käinud ilumäel ja ilumäe hiieniine puu juures ja kes on käinud seal kabeli juures siis sinna lähedale tee äärde jääb väikene hundikivi, nii et kui te sinnakanti satute, otsige see kivi üles ja vaadake, ta tõepoolest meenutab natukene sellist maas lamavat koera või, või hunti, põnevad otsingud, looduse silka, et kas meenutab kivi hunti v ilmselt igasuguste looma ja inimese ja teab, mis kujudega kive on piisavalt teisigi, tuleb silmad lahti. Rattajah see on tõepoolest, eks ole, et kuidas me märkame, et milline kujutis meil silme ette tekib, kui me näeme mõnda erikujulise välimusega kivi või ka mõnda teist muud loodusobjekti, kas või puud näiteks või mõnda kaljut või midagi. No ikka tundub, et kõik sellised huntidega seotud pärimused ja uskumused ja nendega kaasnevad kombed ja rituaalid on sinna kaugesse vanasse aega jäänud ja nendest on tore kuulda ja siis oma eluga edasi minna, aga äkki midagi on ikkagi tänasesse päeva väga kaasa tulnud, kus tões ja vaimus ikkagi inimesed usuvad ja nii mõeldaksegi, et kui ma nüüd seda teist või kolmandat mõtlen, teen või usun, siis on mul huntidega sotid selged. Sellele on selles mõttes natukene keeruline vastata, et meie inimeste suhe ja selline looduse tundmine on jäänud natukene kaugemale, et kes nagu jahimehed võib-olla huntidega rohkem kokku puutuvad, nendel on nagu oma suhe nendesse loomadesse ja tegelikult ma ise olen hunt ei näinud looduses, ma olen kuulanud Soobial hundiulgu ja võib-olla hunt niisuguse negatiivse loomana ongi seotud eelkõige tänapäeva nii-öelda sellises meedias, sellepärast et ta murrab loomi. Multikahunt on jah, nagu juba alguses öeldud, natukene selline naiivsevõitu, ta kannab seda muinasjuttude motiivi, aga noh, mõned lastemängud on veel seotud huntidega. Kui me oleme siin kogunud need lastemänge, siis tuleb välja, et ikka siin veel kümmekond, paarkümmend aastat tagasi, kui internet ei olnud, osati mängida seda mängu, mida minagi koolis vahetunni ajal vahel mängisin, et või mujale, et see Eesti vastastikku ja vaadati üksteisele otsa, küsiti, et kas metsas käisid, agesin hunti näsid, nägin, kas kartsid ka ja vaat siis sõltus sellest, kui tugevaks ennast hindasid, et kui sa ütlesid, et kartsin ja siis keegi ei hakanud midagi, tegemist nagu andsid alla, aga kui sa ütlesid, et ei kartnud, siis plaksutati tehti nii-öelda koledaid häälil, vaadati, kas hakkavad silmad pilkumasi, olid valetad, valetkeid, julge metsa minna, tegelikult esimest hunti või päris niimoodi hunti lähedalt ma mäletan, ma olin vist kas kas kümneaastane või niimoodi loodushuvi oli mul lapsest saadik olemas ja ma mäletan seda, kuidas siis Valgas kütiti üks hunt, kes oli seal väga palju pahandust teinud, aga mina olin kodus haige. Ja siis oli niimoodi Te teate, et ma tahtsin kangesti hunti näha, siis sõideti autoga mulle niimoodi sinna koju ja siis ma sain minna välja siis seda hunti päriselt ka vaatama, et mismoodi siis üks vanavanahunt välja näeb, kes oli siis ümbruskonnas palju pahandust teinud, kes väärisküttide kuuli. Aga praegu on minu kodu lähedal Võrumaal alaveski loomapargis on olemas ka kaks hunt ja, ja me oleme käinud neid vaatamas, nii et oma laps on seda hunti näinud. Ega nad ei tule kergesti, et nad ei ole niisugused loomad, kes tuleksid niimoodi kohe, et oi, kiisu, kiisu, kutsu, kutsu, tullakse võre juurde nuusutama, et me pidime seal ikka tubli tunnikese vaatama, kuni nad siis nii-öelda võsast piilusid ja nad sunnikud olid. Jumalad. Meie vaatame, vaatame, katsume ülevaadata ta selle niisuguse noh, selle tegevusplatsi või selle Puur nagu inetu öelda, see on väga suur maa-ala, kus nad ringi lippavad, ei ole silmadega päriselt ta nagu haarata väga, aga ta on siiski väga suur. Ja hakkame vaatama siis tahapoole, et võib-olla seal võsas on ja siis vaatasime, et see hunt oli niimoodi meie väga lähedal, sealsamas praktiliselt vastu seda piirded ära kraavis ja sunnik piilus meid sealt, aga meie otsime, vaatame kaugemalt, nii ta kavaldas, tegelikult need, need vaatajaid tundus, et tal endal oli ka huvi, aga ega te ennast niimoodi väga kergesti nagu näha ei andnud, aga see polnud sinu ainus hundikogemus edaslooduses. See oli üheksakümnendatel, kui mul oli sagedasti asja, et Emajõe suursoos ja kui sa ikka augustikuus istud nagu maja trepil ja kuuled, kuidas soober hundid uluvad, kauge ühesõnaga, kuidas hunt läheb teel või sa näed teel hundi jälgi, siis see on, nagu ma ütlesin ka päris alguses on tegelikult väga vägev kogemus ja, ja kui istuda nii-öelda augustikuus, kus niuke pime taevas ja tähed ja kuu ja istud trepil ja kuuled, kuidas Soobial hundid uluvad, siis ma arvan, et, et see hetk väärib kuulamist. Kuigi jah, tegelikult, kui oli tarvis sealkandis ka läbi metsa minna, siis ma ikka aeg-ajalt mõtlesin küll, et, et noh, et ka kõige austuse juures, kogu oma folkloristide teadmiste juures ma ei lähe kalale, ega ma nüüd väga ei oleks tahtnud nendega niimoodi väga vahetult küll kohtuda, et see väikene selline vidin on hinges olnud küll. Ma ei ole päris õige inimene sellel teemal rääkima, aga eks huntide toiduahel on ju ka niimoodi, et kui neli hakkas toiduga kitsaks või on vaja siis nii-öelda oma kutsikaid välja õpetada, siis nad ikka püüavad saada kergemat saaki ja kui on kusagilt seda võimalust saada, kui neil jääb juba meelde, et sealt või teisest karjast nagu suhteliselt lihtsam võtta, et eks nad siis käivad hunt on tark loom, hunt on ilus loom, hunt on intelligentne, kui me, ta ei ole üldsegi mitte selline tore toitu, nagu me teame seda filmist Nuubaga tee, mida me kõik mäletame, eks ole, ja räägime, et tänavune aasta on pühendatud hundile, siis just üks põhjus ongi see, et, et võib-olla ka inimeste hunti natukene lepitada rääkida huntidest Eestis nii bioloogi poole pealt hunt kui uluk, hunt kui loom, kui niisugune, ja ka selleks, et miks meil tegelikult on vaja hunti ja kuidas seda hundipopulatsiooni ka tõepoolest hoida niimoodi kontrolli all. Et ta on meil nii-öelda olemas, aga et aga päriselt ei häviks ja muidugi, et siis hundi peale võib-olla ei valatakse välja teinekord oma emotsioone, reaalset viha. Samas tuleb aru saada ka nendest inimestest, kelle karja hunt on maha murdnud, et leida mingisugune mõistlik kompromiss. Selline oli tänane huntidele ehk kriimsilmadele ehk võsa Villemitele pühendatud saade. Käesolev aasta on nende aasta. Stuudios olid Marju Kõivupuu, Haldi Normet-Saarna ja Maris Tomba. Nädala pärast uus saade kuulmis. Muutu. Ta raid.
