Põllumajanduses kasutatavad pestitsiidid  ja keskkonna saastatus on peamisi põhjuseid,  miks kimalased ja mesilased Euroopas surevad. Kusjuures kahjurid on muutunud agrokeemia suhtes resistentseks,  mis tähendab, et lõppkokkuvõttes mesilased on surnud. Meie toit on mürgitatud ja süüa kõlbab see ainult kahjuritele. Kahjurid on muutunud resistentseks on tekkinud lausa ristresistentsus,  see tähendab, et mitme erineva preparaadi vastu resistentsus ja,  ja ei ole võimalik neid kahjureid kontrollida enam endisel viisil. Kimalased ehk metsmesilased on putukad, kellest tänapäeva  linnainimene ei pruugi eriti palju. Teadagi, mett nad meile ei tee, kuid oma tolmeldamistööga  toodavad nad meile ligi kolmandiku meie toiduvalikust. Kui rõhutada seda, et kui palju meie toidust tuleb just  nimelt läbi tolmlemise, siis see osa on päris suur,  kuskil 30 protsenti, need on siis sellised olulised ained. Antioksütandid. Siia kuuluvad C-vitamiinid veel, lisaks neile karoteenid  ja nii edasi, milleta inimene hakkama ei saa. Kui kaovad kimalased, langeb põllumeeste lõppkokkuvõttes  ka taimede saagikus. Tolmeldamist vajavad marjad ja puuviljad,  aga ka näiteks päeval ja Euroopa tähtsuselt kuue  kultuurtaime hulka kuuluv raps. Aga tolmeldamine toob olulist kasu seeläbi,  et seemned on suuremad, saak jällegi suurem  ja õli sisaldavad need seemned rohkem. Aga seal on veel üks aspekt juures, mis toob tootjale  suuremat tulu. Nimelt tolmeldatud taimed. Õitsevad rutem ära ja seetõttu õitsemisperiood lüheneb  ja ka see kõtrades olevate seemnete valmimine lüheneb  ja tootja saab valminud seemnekorraga kõik kätte. Kui nüüd aga õitsemisperiood venib väga pikaks,  tolmeldajaid ei ole, siis lõpeb asi sellega,  et üks osa seemneid on valmis ja juba variseb. Keskmine osa on paras koristada ja lõpuosa on kõik roheline  ja toores ja tegelikult on tootjale suur kadu juba selles Maaülikooli teadlased uurivad, miks kimalased hukkuvad  ja kuidas olukorrast välja tulla. Kimalane on väga tundlik bioindikaator. Ta ei suuda ennast mürkide eest erinevalt kodumesilased  näiteks praktiliselt üldse kaitsta. Igasugune keskkonnareostus on kimalaste peal kohe näha. Nad toovad perre nektari, mida nad ei töötle ümber. Mis tähendab aga otseselt seda, et kõik keskkonnamürgid kõik  keskkonnas leidub, jõuab otseselt järglas teni,  need on vastseteni emadeni. Maaülikooli teadlased on veendunud, et pestitsiidid on  haiguste ja parasiitide kõrval üks kimalaste väljasuremise tegureid. On tulnud kasutusele mitmed uued pestitsiidid. Sageli kasutatakse erinevaid pestitsiide koos,  koostoime on tundmata ja vot meie järgmised uuringud on nüüd  olnud seotud. Selle selliste probleemidega, mis püüavad selgitada,  mis siis juhtub nende pestitsiidide mõjul kimalastes. Senised uuringud kusjuures on näidanud, et kõige salakavalam  on mürgitamine just väikeste doosidega, kuna pestitsiidi  kahjulikkus saab selgeks tunduvalt hiljem  ning seos agregaatu. Nii selgelt välja. Ühe uuringuga me siis toitsime 20 korda madalama doosiga kasutades siis. Asatirahtiini siis on neemipuu ekstrakt. Toitsime kimalasi kimalased ei surnud sellest ära. Nad olid väga aktiivsed, mingit vahet. Terve perega ei ilmnenud selles nüüd põllul aga esines  teistsugune käitumine, erinevus oli täiesti oluline. Nimelt need. Preparaadiga toidetud kimalased käisid korjel tunduvalt  väiksemal alal kui need, kes siis olid. Terved ja saanud tavalist puhast toitu. Nüüd. See oli siis esimese katsega, teises katses viisime me tarud  põllule sel hetkel, kui nende toidutaimed hakkasid juba  närtsima ja veel viimased õied olid vaid saadaval. Tavaliselt kimalased nende taimede peale ei lähe,  vaid otsivad juba uued siis need mürgitatud. Või või siis töödeldud tarud, nende isenditöölised läksid  just nimelt selle vana põllu peale, aga need taimed on  tavaliselt väiksema nektari sisaldusega ja samal ajal ei ole  see ka enam nii kvaliteetne see õietolm nüüd viimaste sõites  ja me avastasime selle, et, et. Niisugune pisikene muutus võib põhjustada seda,  et pere ei leia toidutaime, kui ta lendab ainult väga  lähedale ja niisugune pere vaikselt sureb välja,  kuna järglased, kui toitu vähem seda me jälle looduses ei märka. See-eest kodumesilastega tegelevad mesinikud panevad vägagi  hästi tähele, kui tarud hakkavad tühjaks jääma. Antu rohtla on mesilasi pidanud aastakümneid  ning puhas praktika on näidanud, mis juhtub,  kui mesitarude kõrval hakatakse põldu pritsima. Mul oli kunagi osa mesilasi, oli nii-ütelda metsas  või teine grupp oli kaugel. Seal hakkas mesilane, noh ühesõnaga, põllud tulid ligidale,  põllud tulid ligidale. Seal tehti keemilist umbrohutõrjet, keemilist putukatõrjet  ja nii edasi ja seal hakkasid mul pered välja minema,  ma lihtsalt tõin ära ja paigutasin. Noh muidugi vähendasin ka perede arvu ja paigutas nad siia. Siin on natukene kaugemal ja olukord paranes,  tähendab, siin mul nii massilist väljaminekut enam ei ole olnud. Kodumesilane oskab mürke nektarist välja filtreerida  ja üksi mett analüüsides võiks ekslikult arvata,  et kõik on korras. Kuna mesi on alati puhas. Mesilase rasvkeha toimib filtrina ja, ja see peab,  ütleme, need kahjulikud ühendid peab kinni ja,  ja nektar, mis pannakse kärgedesse, on, on puhas. Kui töömesilastest jääb taru lõpuks ikkagi ilma. Aga tänu sellele, et mesilase see rasv keha,  et see nagu on filtriks, see raskkeha ise kulub,  raskkeha ise kulub ja sellega see rasvkeha väheneb. Ja kui sügisel vastu talve on see rask keha väga väikeseks jäänud,  noh ütleme, et kuskil võib-olla mesilase kehakaalus  kümme-viisteist protsenti siis mesilane talve üle ela,  ta sureb juba ära enne uut aastat. Rohtla hinnangul võiks inimesed meelde tuletada,  mida kõike juba nõukogude ajal prooviti ning  millega üks või teine hurraa kaalustatud ettevõtmine lõpp. Vaat kuue teine aasta on ajalooline, sellepärast,  et nõukogude liidus rakendati sisse suur kemikaali. Nii et kõik peavad aga panema kõvasti kõvasti mürke ja,  ja, ja veel üks loosung oli niimoodi, et,  et noh, me peame Ameerikale järele jõudma  ja mööda tormama Ameerikast, eks ole, Volga jõe luhtadel  kadus ära. Keskmiselt üks taim aastas tähendab 20 taimeliiki,  20 aasta jooksul kadusid ära mesilasperede arvukus vähenes  ka sellel perioodil umbes 60 protsenti. Kõige selgemad vastused pestitsiidide mõju kohta tulevad aga laborist,  kus uuritakse kimalaste mesilaste käitumist. Nüüd meie osakonnas on välja töötatud spetsiaalne metoodika ja,  ja spetsiaalsed aparatuurid selleks, et hinnata mesilaste  ja ka teiste putukate ainevahetust. Hingamisrütme, lümfiringet, südametööd ja  ka liikumisaktiivsust. Nüüd niisuguste näitajate kombineerimisel  ja koostoimel jälgimisel on võimalik palju rohkem  ja täpsemalt öelda, kuidas erinevad pestitsiidid  siis mõjutavad. Tolmeldajate käitumist. Üks, mis kima laste tervisliku seisundi kohta selget infot annab,  on nende ülimalt tundlik hingamissüsteem. Erinevalt inimestest on putukatel võimalik  ka oma hingamistaset väga madalale alla viia. Põhimõtteliselt võib seda nimetada katkendlikuks hingamiseks. Selle idee seisneb selles, et, Putukas avab oma hingamisavad ainult hetkeks ja. Seejärel kiiresti tuleb ja see suletud periood on erineval  putukaliigil ja erineval erinevas elufaasis erineva  pikkusega see teatud. Talvituvatel liblikanukkudel võib see suletud faas kesta  ka mitmeid tunde. Võib-olla isegi 12 13 tundi aga aktiivsetel täiskasvanud  valmikutel on suletud faas tavaliselt lühike,  kui ta üldse esineb. Suletud faasile järgneb hingeavade värelemise faas,  mille ajal pääseb küll hingamisteedesse sisse,  hapnik aga süsihappegaasi välja ei tule. Ja kui süsihappegaasi tase organismis on piisavalt kõrgeks muutunud,  siis. Teatud taseme juures putukas on sunnitud hingamisavad avama  ja korraga välja laskma suurema hulga süsihappegaasi. Vaja on sellist hingamissüsteemi sellepärast,  et putukate ainevahetuse tase on elu jooksul väga erinev. Kui nad on lendavad või, või jooksevad ringi,  siis nad vajavad pidevalt ja palju. Ja seega eritavad ka palju süsihappegaasi,  aga kui nad on rahulikus olekus või isegi puhkeolekus talvel  on keha ainevahetuse tase nii madal, et pidevalt lahtiste  hingeavade korral muutuks. Õhuhapniku tase nende kehale mürgiseks suletud hingeavade  korral ei pääse kehast välja ka nii palju vett. Vee kokkuhoid on ka üheks põhjuseks, mis aitab putukatele  ebasobivaid tingimusi üle elada. See on niivõrd tundlik süsteem mis reageerib  ka Reageerib ka keemilisele, stressile või mõnele muule  stressifaktorile kuivale või niiskele ja seda saab hästi ära  kasutada putukate. Mürgi väikeste mürgidooside mõju leidmisel. Üks, mida me oleme katsetanud, on fasta. Kui putukas on väikse doosiga kokku saanud,  siis. Siis ta ei ole enam võimeline oma hingeavasid sulgema  ja avama ja peale mürgiga kokkupuutumist on näha ainult  pidevat hingamist ja seega selline putukas teatud kuivades  tingimustes võib oluliselt kiiremini ära surra,  kui. Kui siis, kui ta suudaks oma hingeavasid reguleerida Seost pestitsiididega uuritakse ka kimalaste lihasaktiivsust jälgides. Lihas aktiivsus võib olla ka otseselt pärsitud  ja kui näiteks närvimürk takistab lihaste liigutamist,  siis meie näeme ainult väga kerget värelemist  lihasaktiivsuse asemel. Ja, ja see tähendab, et putukas ei ole mitte mingil moel  võimeline kontrollima oma liigutusi, nüüd on siin joonisel  ilusti näha, meie tulemused antud loomalt. Nimelt on esimene aknake näitab meile süsihappegaasi  eraldumise taset. Teine aknake näitab vee eraldumise taset  ja kolmas näitab putuka keha liigutusi. Kui me süsteemi avasime ja putuka uue putuka masinasse panime,  siis kõigepealt pääseb toaõhk süsteemi ja,  ja seetõttu me näeme hästi kõrget süsihappegaasinäitu. Aga mida kiiremini süsteem taas suletakse,  seda kiiremini see tase ka normaliseerub  ja mõne aja pärast on kogu toa õhk süsteemist välja puhutud. Ja nüüd me näeme juba kimalase enda poolt eritatud  süsihappegaasi hulka. Siin on näha, kuidas, Seavad on vahepeal vähemalt osaliselt suletud ja,  ja, ja täiesti avatud, osaliselt suletud  ja avatud. Veenäidu peal, see on nüüd see koht, kus masin lahti tehti. Süsteem lahti, tehti jälle, pääses liigset niiskust süsteemi  see on väljastpoolt tulnud niiskus. Aga siit maalt umbes ma võin juba olla üsna kindel,  et see on putukad poolt eritatud. Vesi. Ka liigutuste graafik näitab, et see Putuka liigutamine ja torkimine teda ärritas. Ta hakkas lihaseid hoogsalt liigutama suhteliselt kiiresti,  kehaliigutuste intensiivsus vähenenud ja  ja me näeme üsna rahuolekus kimalast. Ja nüüd kõike korraga vaadates me näemegi,  et kehaliigutused puuduvad ja kimalane hakkab kohe näitama  katkendliku hingamist või hingama katkendlikut. Mis juhtub, kui kimalasi enam ei ole, seda kogeti valusalt  90.-te Suurbritannias? Inglismaa või Suurbritannia ühines siis oma Majandusega Euroopa riikidega ja siis kadus vajadus teraviljale. Ja nüüd asendati siis uute kultuuridega põllumajanduses. Kõik need teraviljapõllud tulid, ristikud tuli põld,  Uba ainult õnnetuseks märgati järsku, et saak ei ole nii,  nagu kuuekümnendatel oli ja siis asuti uurima  ja selgus, et kui kuuekümnendatel oli Inglismaal kirjeldatud  kuskil 15 kimalase liiki, sealhulgas pikasuiselisi  siis nüüd üheksakümnendatel olid järgi jäänud lühisuiselisi,  neid pikasuiselisi ei olnud ja järelikult need kultuurid  lihtsalt jäid tolmeldamata. Kusjuures lisaks sellele, et pestitsiidid kimalasi tapavad  ja meie endagi toidu mürgitavad, on kahjurid muutumas  agrokeemia suhtes resistentseks. Nemad on täiesti Julgelt ringi kõndimas, nendega ei juhtu enam midagi. Peale selle on järgmine probleem. Järjest raskem on leida uusi kemikaale keemilisi ühendeid  mida siis kasutada. Taimekaitsevahendina. Ja nende väljatöötlemine, töötamine ja tootmine,  see kõik on muutunud nii kalliks, et tulemuseks on see,  et see ei tasu ennast. Tekkinud olukorras kahjuritega võidelda. Üha enam on hakatud mõtlema, et võiks kahjuritele kallale  ässitada mõned teised organismid. Praegu näiteks on meil käsil üks suurem projekt,  kus Me uurime maasikal oleva kallituse tõrjumise võimalusi  ja me tõrjume seda teise seenega. See seen ei ole antibiootiline, vaid ta lihtsalt on konkurent,  kes tõrjub ah-kallituse välja. Nüüd põhimõtteliselt neid preparaate on võimalik põllule  pritsida maasika õitsemise ajal ja siis sellega vältida seda,  et me ei kasutaks fungitsiide, mis on siis seenhaiguste  tõrjeks mõeldud. Loodussõbralike tõrjevahendid hakkavad põldudele vedama  teadlaste plaanide kohaselt. Imalased. Väikesed putukad hakkavad tegema seda tööd,  mida nõukogude ajal tegid suured lennukid An kahed. Võiks võimaluse, et kasutas kasutada meemesilasi,  kasutada kimalisi ja kasutada ka erakmesilasi et nad  kannaksid nii nagu õietolmu ka seda seent seeneeoseid õitele  õitsemise ajal. Mesilased ja kimalased saaksid oma kahjustatava hävitamiseks  relvad peale spetsiaalses pulbriga täidetud dispenseris. Nad läbi kõnnivad pulbrist läbi, see jääb keha külge jalgade  külge ja nad lennates õitalt õiele kannavad seda. Pulbrit edasi ja sellega koos siis ka seeneeoseid  ja praegu on siis väljatöötamisel see meetod. Põhimõtteliselt ta töötab, aga kahjuks ei ole see nii,  et on võimalik ühes kohas välja töötada ja  siis kõikjal töötab. See nõuab eri piirkondades erinevate putukaliikide kasu mist. See nõuab kandurainete väljatöötamist ja valimist,  mille, mis on siis seal seene eoste vahel vajalik? Et see jääks putukajala külge, aga ta ei tohi  ka olla mürgine aine, nii et see projekt praegu käib  ja see võimaldaks siis. Sellistest taimekaitseprobleemidest leida lahendus. Enne kasutuselevõttu vajab kõnealune meetod aga veel  põhjalikku testimist. On väga tähtis ka selgitada uute biopestitsiidide mõju,  sest ka nende toimet täpselt ei teata. Ei ole veel selge, kas nad on ohtlikud või ohutud meie keskkonnale,  tolmetajatele ja meie järgnevad uuringud ongi just eelkõige  seotud selliste probleemidega, mis on siis. Mitte preparaatide testimine. Nii mõnigi uurimistulemus on andnud juba põhjust kahelda  ka biopestitsiidide ohutuses. Ja samuti näiteks leidsime, et putukatõrjevahend,  mis on ka mis kuulub bioloogiliste putukatõrjevahendite hulka,  on valge muskardin. Üldjuhul on see seen, mis tapab putuka suhteliselt kiiresti. Ja valgemuskardiniga me leidsime, et putuka  või kimalase kehasse tungides see seenemürgid. Takistasid ei takistanud küll hingamisavade tööd,  küll aga takistasid nad kehalihaste tööd niiviisi,  et putukas ei olnud enam võimeline nende suletud  ja avatud faaside vahel oma keha ventileerima,  mida tavaline normaalne putukas teeb? Ja väga vähe teatakse erinevate biopestitsiidide koostoimemõjudest. Ja see osa Meie töödest on otseselt vajalik põllumajandustootjatele,  et nad teaksid, mis preparaate võib kasutada koos,  mida mitte. Pestitsiidide toime kõrval uurivad maaülikooli teadlased sedagi,  kuidas mõjutab kimalasi maastiku muutumine seoses põldude rajamisega. Vajavad ju kimalased elamiseks võimalikult mosaiikset  maastikku niitusid ning nagu näitas üllatuslikult  Lääne-Virumaal läbi viidud uurimus, vajavad mõned kimalased  sobilike toidutaimede ja pesapaiga leidmiseks metsa olemasolu. Huvitav oli see, et osa liikidest olid metsa liigid,  mis näitab, et me peame oma metsa oma põllumajandusmaastikus  säilitama ka metsaalasid, et ei piisa sellest,  kui on looduslikud niidud. Et meelitada kimalast tolmeldama, tuleks põldude vahele  jätta poolmetsikuid. Siilusid. Et oleks hästi palju servaalasid kus, mida nimetatakse ökotonideks,  see on siis kahe biotobi servaalasid. Tavaliselt on need hästi õitelik. Sellistel servaaladel armastavad toimetada  ka kuklased kimalastele mõneti täiesti vastanduvad bioindikaatorid. Nemad on õppinud saasteprobleemidega päris hästi toime tulema. Ehkki otse keemiatehase või tiheda liiklusega maantee kõrval  surevad nemadki. Sipelgad on muide maismaal elanud üle 100 miljoni aasta. Nad on 100 korda vanemad vanemad kui inimesed,  seetõttu meie ei ole kaugeltki kohanenud eluks maal. Kuklaste keerukas ning kellavärgina toimiv elukorraldus  tagab pesapõhjas tegutseva kuninganna turvalisuse. Toidu, tagavarade ning soojusenergia mõistliku jaotuse. Kuklased naljalt ära ei sure, kuid annavad laboris head  infot selle kohta, milliste mürkidega nende kehadel kokku on  tulnud puutuda. Sipelgate probleemiks on eelkõige õhust saadud saastemetallid. Korjame sipelgad kotti, seda võime pärast näha  ja võtame õhtuks kaasa Tartusse. Paneme nad krikotti tudile kloroformiga ja  siis viime Tartusse keskkonnauuring osaühingu  keskkonnauuringu laborisse ja seal analüüsitakse metalle,  mida me konkreetselt vajame. Laboris pannakse sipelgad kõigepealt kuivama. Paneme need proovid kuivatuskappi. Paneme portselantasside peale ja siis seal nad kuivavad ette nähtud. Musi omavahel võrrelda on kokku lepitud,  et kõik looduse objektid kuivatatakse ära. Et ütleme, et üks teadlane kuivatab need sipelgad  ja teine ei kuivata, siis sellest võib tekkida tegelikult  päris suur segadus, sest noh, see vee protsent elus elusates  organismis võib olla päris suur. Kuivatatud sipelgad kaalutakse ning pannakse spetsiaalsesse  mikrolaine ahju, et nad lahustada. Et. Kõigepealt need metallid, näiteks, mida me tahame proovis  määrata on. Nendes kudedes kinni. Ja kui me siis sinna paneme happe peale ja nad Selle proovi üles lahustama. Siis me saame vees olevat selle metalli joonid. Et see metall on siis ioonsel kujul. Nii et kui me need sipelgad paneme sinna mikrolaineahju,  paneme neile kontsentreeritud lämmastikkappi peale  ja siis Kuumutame neid siis vastava programmi järgi 30 minutit  siis peale seda ei jää neist mitte midagi muud järgi kui  ainult natukene niisugust allikat pudi ja. Vedelik ja seda vedelikku me hakkame gi analüüsima. Proov imetakse niisugust kapillaari mööda piustisse. Need joonid lähevad sinna piustisse. Piustis tekib selline udu. Ja edasi, siis läheb see proov lasmasse. Proov aurustatakse 6000 Kelvini kraadi juures,  mis on päikese pinnatemperatuur. Ja edasi toimub nii, et siis aatom selle metalliaatom on  seal plasmas ja see aatomi ergastatakse. Ja kui nad siis uuesti lähevad tagasi tavaolekusse,  siis nad kiirgavad kvandi. Ehk siis kiirgavad kiirgust. Ja see kiirgus siis on proportsionaalne,  siis selle. Metalli kontsentratsiooniga lauses ja mida me tahamegi teada saada? Üllatuslikult on kõige saastatumad kuklased leitud hoopiski  Saaremaalt Piidumäelt. Ja see oli meie jaoks täiesti müstika, miks see on nii,  aga siis, kui me saime geoloogide andmed,  siis leidsime, et ka kõdus metsa kõdus mullas on seal  täpselt samuti kõrgem saastemetallide tase  ja me oskasime ainult nii palju oletada,  et tõenäoliselt happeliste vihmadega ja See õhusaaste. Tegelikult on loodus Eestis veel päris puhas  ning kõige odavam ka põllumehele oleks olemasolevat säilitada. Selleks tuleb täpselt teada, milline põllumürk  või tootmiskemikaali milliste tagajärgedeni viib. Maaülikooli teadlaste hinnangul lubab tänane euroliit  põllumajanduses kasutada isegi karmimat agrokeemiat,  kui seda nõukogude ajal tehti.
