Tublil mehel on vili salves, kapsad keldris,  talve kummid all ja kasukanööbid läikima löödud. Nüüd võib ta appi tõtata teistelegi, näiteks minna metsa  ja aidata meie rohketel puudel langetada oma viimaseid lehti. Kasu pole. Niisugusest puu raputamisest vähimatki, kui kujundlikult,  kui elegantselt langevad sügislehed põrmu,  kaovad kaduvikku. Puhas sügis poees ja kui viitsime, vaadata asine  ja asjatu, tarvilik ja tarbetu eluproosa  ja lauslürika on meie olemise võrdväärseteks osadeks. Ja ma söandan ütelda, et mingil seletamatul põhjusel on  meile kõigile lausa eluliselt tarvis tarbetut. Me vajame seda, mida ei vaja. Näiteks on nüüd meil kõigil tingimata vaja vaadata musta  mandri värvilisi linde keda ei saa ei munele sundida  ega potti panna. Raske on ette kujutada mõnda Aafrika laagripaika ilma lindudeta. Nii nagu meilgi, on ka seal hulk linnuliike,  kelle jaoks on inimese naabrusigati. Teretulnud inimese tagant ja kõrvalt saab alati matti võtta,  kui oled ise piisavalt osav. Kui meie kuldnokad kevadel lõunast tagasi saabuvad,  tulevad nad meie õuele lootuses, et vanad pesakastid on  alles ja vahest ehk mõni uuski puu otsa viidud. Toitu nad küsima ei tule. Nende paiksed suguvennad Aafrikas nii tagasihoidlikud ei ole. Lõuna-Aafrika laagripaikades tunnevad ennast täielike  peremeestena kalliskividena läikivad kuldnokad perekonnast  lamprotornis ja löövad selle kinnituseks otse sinu nina ees  ka laulu. Ida-Aafrika suurtes rahvusparkees. Aga võib näha veelgi säravamaid kuldnokkasid,  kelle nimi inglise keelest ümber pandult ei tähenda palju  muud kui ülim kuldnukk. Alati on põnev vaadata, mis hakkab juhtuma,  kui sinu laagrisse saabub sarnukk. Pöörab pead ja uurib, millist toitu võiks sinusuguse  tegelase tagant varastada või välja lunida. Lauale unustatud saiaviil kulub igal juhul ära  ja kui pika noka ja karmi pilguga külaline avastab enda  meelest sealsamas ühe võõra olgugi, et tegemist on tema enda peegelpildiga,  ründab ta kutsumata külalist palju lärmi. Ga kutsub sõbrad ki appi. Muidu toituvad sarvnokad aga mitmesugustest viljadest,  mida nende kodukandis jagub aastaringi. Nii mõneski Aafrika laagripaigas konutab mõtlikult marapuu. Meie toonekurgede sugulane. Kössis ja kiilakas peas. Sügavale õlgade vahele tõmmatud. Marapuud on väga raske pidada kauniks linnuks  ja ka kombed on tal kõike muud kui peened. Tigi on ta minu jaoks sümpaatne, sest ta oskab oodata  ja tegutseda just siis, kui on õige hetk inimese naabruses  elades teistmoodi ei saagi. Kuigi kangurlinde elab ka Aasias, tunduvad nad olevat eriti  omased just Aafrikale. Kangurlindude pesad hakkavad silma sõna otseses mõttes igal pool. Paljud liigid elavad lärmakate seltsingutena  ja siis on puuvõra täis heinapallikesi, mis tegelikult on  ühed kõige meisterlikumad ehitised looduses. Mitme liigi puhul käib perekonnaelu nõnda,  et isane teeb tööd, näeb vaeva ja pesa. Siis tuleb emaslind, vaatab, kas on ka korralik peavari  ja kui see meeldib, laseb ennast kosida. Kosilan aga lahkub õige pea ja asub uut pesa punuma  ning uut pruut meelitama. Raske on üle lugeda linnuparvesid, mille koosseisus lendab  korraga miljoneid tiivulisi niisugusi väheldastest  vilja-kangurlindudest koosnevaid hiigelpilvi võib näha  ja kuulda kuivas Kalaharis vannis. Eks Aafrikasse minnakse ikka suuri loomi vaatama  ja üsna vältimatu on siis ka kohtumine pühvlilindudega. Paistab, et pühvlit ei sega kõige vähemalgi määral tema  kõrvade küljes rippuvad linnud. Ja miks peakski segama, kui need linnud puhastavad suure  looma kere kõikvõimalikest parasiitidest? Saharast lõuna poole jääv Aafrika ehk nõndanimetatud  Musta-Aafrika linnuriik on kirev ja arvukas. Kokku võib seal kohata Üle 2100 linnuliigi seega ligemale kuus korda rohkem kui Eestis. Kui nimetada mõningaid kõige tavalisemaid sulelisi,  siis lahtiste silmadega ringi rännates õnnestub kindlasti  kohata reibas pikasabalist hiirlindu ja kalliskividena  säravaid nektarilinde. Savannis istub iga paarisaja meetri tagant põõsaladvas  värvikirev rohtla siniraag ja mõnel pool on sama arvukas  ka kaunis hõbehall. Lauluhull sepp, kiivitajad ja vaarahaned kuuluvad. Iga väiksemagi veekogu juurde. Vahel on aga kindlasti ka õnne ja te võite näha,  kuidas punase raamatu lind majas teetlik lott,  kurg läbi savannirohu sammub. Või uhke punikkotkas puu võras poolemeetrist sisalikku rapib  Pole siis ka mingi ime, et see loodusrikkus meelitab kohale  suurel hulgal linnuvaatlejaid. Autojuhile on sügislehed suureks ohuks, sest teevad maanteed libedaks. Kojamehele on see rämps, mis tahab koristamist. Aga loodusenese jaoks on lehed tõeline maiuspala,  sest neist saab kõdu huumus. Tõsi, arutut käik es suudab inimene ka puulehtedega loodust reostada. Puistage näiteks paar koormatäit oma kodutiiki  ja teie tiik on kohe mitmeks aastaks nässus. Kuid nii rumalasti käitume me tavaliselt harva. Küll aga oleme teinud ja teeme nüüdki tegusid,  mille tagajärjed on ohtlikud meile endile. Näiteks rikutud põhjaveena. Asja parandamine pole lihtne ega odav. Oleme Kosel, endise asfaltbetoontehase territooriumil. Aegade jooksul on siin maapinna sisse voolanud igasuguseid  ohtlikke aineid ja kahjuks on Eestimaal selliseid kohti sadu. Aga kuidas käib selle jääkreostuse likvideerimine? Kuigi paljud endised reostuskolded, nagu sõjaväelennuväljad  on ajapikku puhtaks saanud, on jääkreostus mitmetes paikades  suureks mureks. Pinnases olevad ohtlikud ained kipuvad nimelt reostama põhjavett. Sestap koostas keskkonnaministeerium uuringu,  millega töötati välja tehnilised lahendused. Reostuse eemaldamiseks 32-l objektil. Hetkel on ette võetud 10 riigimaal asuva reostuspaiga puhastamine. Narva asfalt betoontehas tapa nii vaguni kui veduritepo  siis Harjumaal käesolev objekt siin Kose ristil kui  ka Tallinnas Tallinn väike veduri tepo, miinisadam süsta  tänava sadam kui ka Kopli kauba aja. Käesolevat projekti viib ellu keskkonnateabe keskus  ja finantseerimine, toimub ühtekuuluvusfondi vahenditest 212  miljoni krooni ulatuses. Enamasti on neis paikades tegu naftasaadustega,  mis kas hooletuse või õnnetuse tagajärjel on pinnasesse sattunud. Ja tegelikult on jääkreostuse andmebaasis üle Eesti kirjas  umbes 300 paika. Mõnes neist on reostus juba eemaldatud, teistes aga käib töö,  nii ka koseristil. Seadmed on tänaseks likvideeritud, enamus mahuteid  ka on likvideeritud ja hetkel toimub jääkreostuse  likvideerimine ehk siis maapinna sees maas pinnases oleva  reostuse väljakaevamine ja pärast siis asendamine puhta pinnasega. Uuringute põhjal on reostusala umbes 700 ruutmeetrit  ja reostuse sügavuseks on määratud analüüside põhjal kuni  kuus meetrit maapinnast, ehk siis mis on päris sügaval  ja kaevise põhjast peaks vastu tulema juba baas,  nii et tegelikult see reostus on päris laialdane. Tegelikult on ette tulnud ka üllatusi, mida varem ei osanud arvestada. Jah, kahjuks tuli siin tõesti eile lagedale kaks masuudimahutit,  mida ei olnud ei uuringutes ega projektis kuskil näidatud,  nii et need on äärinimasuuti täis. Et selles mõttes üsna ebameeldiv üllatus. Kuna endine tehas asub tiheda liikluse ga Tartu-Tallinna  maantee ääres tuli tööde läbi viija ehitada  kaevandamiskohale rauas sulund sein. See kindlustab. Maantee ära ei vajuks. Põhitöö reostuskoldes teevad ära kopp ja veoauto. Kui on saavutatud see, et pinnas on puhas,  reostuskolle on välja võetud, siis paneme puhta pinnase asemele. Siia. Pärast ööde lõppu peaks siin olema ilus laste kelgumägi. Mis sellest reostatud pinnasest endast saab? Kuna tegemist on tööstustsooniga maa-alaga,  siis põhimõtteliselt kogu reostus, mis on üle tööstustsooni  viiakse tegelikult Vaivara ohtlike jäätmete  käitluskeskusesse ja seal teda siis sõelutakse,  õhutatakse, lisatakse orgaanikat ja jäetakse nii-öelda seisma,  et orgaanika saaks siis naftasaaduseid lõhustada. Aga ülejäänud, mis ei ole reostatud üle tööstustsooni pinnasega,  see jääb siia samasse, see pannakse siia tagasi. Selles mõttes on ta nagu puhas pinnas selle koha jaoks. Tehase maa-alal ringi vaadates võib näha,  kuidas loodus inimkäte poolt loodu on juba ammu üle võtnud. Kui poleks suurt auku maa sees, kust hoovab masuudilõhna,  võiks arvata, et tegu on ohutu kohaga. Kuidas paistab asi Madis Kõrvitsale, kelle ettevõte on  likvideerinud aastate jooksul kümneid taolisi reostusi? Üldjuhul on see suhteliselt tüüpiline olukord,  noh välja arvatud, on mõned üllatused siin. Aga selliseid kohti on tõepoolest Eestis päris palju  ja neid vanu mahuteid igasuguseid, kus neid erinevaid  õlijääke sees veel on vanast ajast, neid on ikka üle Eesti  veel ja veel ja veel. Nii et kokkuvõttes teenib selle jääkreostuse likvideerimine  siin seda eesmärki, et pinnas saaks puhtaks  ja lõppkokkuvõttes ka põhjavesi. Ja kindlasti, sest et põhjaveeanalüüsid ka sellest kohast on näidanud,  et reostus on vees ja reostus siia vette saab ikkagi ainult  sellest reostuskoldest, mis siin on kui reostuskolle välja võetud,  võib-olla esimesel aastal veel vesi kannab mingisuguseid  aineid endaga kaasa, aga mida aeg edasi,  seda puhtamaks peaks minema. Ja lõpuks ütleme paari aasta pärast peaks see paik ikka  päris puhas olema. Praegune projekt teeb puhtaks 10 riigimaal asuvat paika. Kuidas on aga lood eraomanikega? Kindlasti nad oleksid huvitatud selle jääkreostuse likvideerimisest. Seal võib takistuseks tulla see, et nad peavad  ka omafinantseeringut. Sinna juurde lisama ja praegusel hetkel ei ole kellelgi seda  raha nii üle aru kõige kriitilisemad paigad. Vanad sõjaväeosad väetiselaod, mürkkemikaalide laod on  praeguseks riigivahenditest ja samuti  keskkonnainvesteeringute keskuse keskkonnaprogrammist  puhtaks tehtud ja puhastatud. Kõrgem elutegevus ilma lehtedeta on mõeldamatu,  sest just lehtedes toimub fotosüntees. See on maailma hapnikuvabrik. Võidakse ju vaielda, et kuuse männid hingavad hoopis  okastega ja nii see ongi, kuid mööndus ega et okas on lehe erivorm. Võiks lausa ütelda, et kogu roheline maailm on üks väga lai  leht ja selle kohta võiks omakorda ütelda,  et kuidas vaatad, nõnda näed meie vaatame nüüd,  kuidas vaatab ja näeb seda maailma reemek meel. Remek meel on kindlasti osooni saatest ki tuttav oma  huvitavate loomaaia linnulugudega uudistavad mägrad,  oksa nosiv kobras või ringi askeldav jäälind on vaid mõned,  et tegelastest, keda Remekil on õnnestunud jäädvustada. Selleks, et tõelisi looduselamusi kogeda,  pole vaja alati sõita ümber maailmareisile,  arvab Remek. Me oleme väga huvitava koha peal, kui ühelt poolt paistab  Emajõe sild suure liikluse ga sild, siis sealtpoolt algab  juba üks suuremaid looduskaitsealasid. Et see on nagu värav, värav, ürgloodusesse,  Alambid ja looduskaitseala, mis on tohutult ürgne ala. Eesti suurim looduskaitseala on ühel pool  ja teisel pool on siis suurima liikluskoormusega tee. Et selles suhtes hästi vastuoluline koht,  on see kärevere ja see Emaja silt siin ja sinu jaoks väga  oluline koht minu jaoks väga oluline, sest tihtipeale siit  saavad rännakud alampedal alguse siit sa lased paadi sisse  või siis, kui mööda sõidad, lihtsalt vaatad korra alampida peale,  kuidas ta paistab ja nii kui inimene siit liigub läbi,  siis kindlasti ta näeb, et ühele poole jääb suur suur ala,  kus on siis kevadel vett täis või, või paistab niisama  roostike puud, et see on väga-väga põnev koht. Remek on loodust jäädvustanud kokku ehk 15 aastat algul pildistanud,  hiljem filminud tema objektiivi ette on jäänud kümneid liike. See on töö, hobi, kirg, armastus, kõik ühtekokku. Ma olen jah läbi imbunud sellest Jäädvustamisest ja vaatamisest ja loodusest,  et ma ei oskagi nagu seda isegi seletada. Ma võin ennast positsioneerida, et ma olen looduse vaatleja  ja jäädvustaja. Ja millegipärast just veekogude ääres. Minu rada on. Lapsepõlvest saati mööda jõe äärt. Kulgenud nii, et kui öelda, et mõned inimesed on jõe inimesed,  mõned mere ja mõned järve, siis mina olen kindlasti jõe inimene. Öeldakse, et tuleb käia mööda vanu radu,  siis näed uusi asju. Nõnda on ka loomade lindude jälgimisega. Elamuse võib saada nii koduvarblase kui hundi filmimisest. Ja loomulikult eelneb igale heale tulemusele põhjalik  tööraamatute ja arvuti taga. Need liigid, mida sa tunned ja tead, nendega ei ole raske,  et lihtsalt on vaja kinni saada kuskilt,  mis ta käib ja teeb ja, ja kõik on teostatav,  aga need liigid, mida sa ei tunne, aga sul on näiteks vaja  filmida teda siis okei, teed eeltöö ära,  siis see on nagu mingi koodi murdmine, et sa ei tunne teda,  sa ei tea, mida ta teha ja liikuda ja siis,  kui sa ükskord saad kuidagi hamba vahele,  kuskilt näed teda, et käib see kell või see kell. Ja siis, kui sa teda lõpuks filmida saad  ja lõpuks on kõik läbi, siis on päris hea tunne,  et ta oli sinu jaoks praktiliselt tundmatu. Ja nüüd on ta sinu meeltes väga erksalt kajastunud ja,  ja ta on nagu nagu vana sõber. Aga kas teadmised tulevad pigem raamatutest internetist  või tulevad sellest vahetust jälgimisest? Jälgimisest absoluutselt, et minu, minu nagu jõud ongi see olnud,  et kui ma olin kunagi fotomees siis ma lihtsalt ülikooli  ajal õhtust õhtusse istusin kobraste juures  ja siis tekibki selline teadmine, mida ei anna asendada  ühegi raamatu ega mitte millegagi, et sul tekib mingi  sisetunne loomade suhtes. Iseenesestmõistetavalt on Remek oma kodugi ehitanud jõe  äärde kass, kanad, kitsed ja hiiglasest koer moodustavad  remeki pere truu õukonna. Signessa, kuule, sina kukud vette, kui sa hakkad kive viskama,  sa ei ole nii osav kui venna, kuule, Sass,  Sass. Kuule, tulge siia, nüüd, ärme kive viskame korra natukene. Sassu kuule, ärge palun märjaks, tehke, tulge siia. Korra. See on siis nüüd sinu kodukoht siin jõe ääres. See on jah, minu kodu ja minu pere on siin jõe ääres  ja retk mööda veeääri jätkub, et nüüd ma lihtsalt elangi vee  ääres kogu aeg, mina jõudsin looduse juurde niimoodi,  et minu vanaema elas Penil Matsalu looduskaitseala keskuses. Ja kuna ma viibisin hästi palju vanaema juures väiksest peast,  siis vanaemal oli aega, et minuga jalutada mööda jõeääri  ja seal pargis näidata erinevaid liike ja minuga seletada  mulle asju ja nii edasi ja, ja niimoodi niimoodi ma  jõudsingi looduse äärde, et ma arvan, et kui oleks mu  vanaema olnud, siis ilmselt ma ei oleks loodusemees praegu. See tähendas, et kellelgi oli aega Kellelgi ei ole aega rahulikult lapsele seletada  ja rääkida kogu aeg ja nüüd ma siis üritan oma lastele  samamoodi leida seda rahulikku aega, kus nad saavad tegutseda. Minu elus on olnud aegu, kus ma ei suutnud käia looduses  mitte hetkegi, ilma, et mul oleks vähemalt fotokaamera kaasas. Mul hakkasid muidu judinad peale tulema,  et mõni loom võib välja tulla ja ma ei saa teda jäädvustada. Et see oli päris päris kurnav. Aga nüüd ma olen jõudnud sellisesse tappa,  et ma võin käia ilma millegita metsas. See on, see on kuidagi vabastav, et mul ei ole isegi  minoklit kaasas. Mis sa kujutad ette, kuidas näiteks linnalapsel võiks  tekkida see mingi austus või, või respekt looduse vastu  või huvi? Ma arvan tõesti, et tänapäeva linnalaps peaks saama rohkem  igasuguseid audiovisuaalseid, näiteks materjale lihtsalt liikidest,  kes meil elavad ükskõik, kas olgu siis siis kõige lihtsam varblane. Aga, aga et ta teaks, mis liik, mis on, et tänapäeva  televiisor on täis avanniloomi ja lapsed teavad väga hästi,  milline on lõvitiiger ja millised on nende ökoloogilised suhted. Aga seda, kuidas näiteks tuhkru ja Euroopa naaritsa vahel  vahet teha, mis on meie väga põlised liigid,  üks üks praktiliselt välja surnud, elab ainult Hiiumaal,  seda nad ei tea enam. Ja, ja ma arvan, et see on ülioluline, et me lapsi õpetaks  niisuguseid lihtsaid asju, nagu seda on liigid teadma. Remeki kodus on lihtne siinsamas jões ujuvad kobras Saarmas Mikk. Mina saan siin õhtul kodukaku huikamist kuulata ja,  ja üritad lapsele selgeks teha, et see ei ole õudne,  kui pimedas keegi huikab, et see hoopis väga tore,  et me saame magamistoaknast kodu kokku. No sinu lapsed vist ei arva ka seda, et piim tuleb ainult poest,  et kui ma vaatan siin, mis loomad sul siin ringi ebivad,  siis, Lapsed teavad, et piim tuleb kitseseest ja kitsepiim on  tervislik ja, ja nii me siis noh, see on,  see on loomulik ja minu lapsed on isegi näinud,  kuidas kits sünnitab, nii et nad peaksid kasvama suhteliselt  reaalseteks inimesteks, kes ei karda niisuguseid asju. Loodusfilmide juures peab Remek väga oluliseks ausust  moonutatud tõdedega, kommertsi kipub meil liigagi palju olema. Kuna kõik jäädvustused, mis kuhugi avalikku kohta satuvad,  on ju nii-öelda õppematerjalid ja, ja nendest lähtutakse  näiteks mina vaatasin väiksena Rein Marani kärpeste filmi  ja ma sain eluks ajaks tohutu tõuke, huvi nende loomade  vastu ja see on siiamaani alles. Loodusesse ja looduskaitsesse võib suhtuda praktiliselt  ja realistlikult kuid üsna kergelt võib lasta  ka emotsioonidel üle pea kasvada. Emotsioonid ja meie enda inimese südametunnistus vist on  just ka see mis sunnib meid viima talvel külmal ajal  lindudele ja loomadele metsa toitu, mis sina  selle asja kohta ütled? Mina ütleks, et see on kuritegu. Sellepärast et näiteks lindudele seame me nii-öelda  ökoloogilisi lõkse tihtipeale, et nad lihtsalt ei lähe minema,  kuna toidus on kõik kinni ja kui me anname partidele toitu,  kus ta ikka lendama hakkab, või luik. Ja me teeme väga palju halba sellega, või metsloomade toitmine,  et et kui see aasta oli karm talv ja, ja kitsed surid,  siis see on hea sellepärast et jäävad alles paremad kannavad  edasi parimaid geene ja kui nüüd öelda igal pool,  et tooge metsa, hant, visake igale poole porgandid  ja asju, siis on, see on noh, see ei ole üldse aus,  see on väga vale, et me jätame asjast vale mulje,  inimesed on emotsionaalsed ja nad tahavad head olla,  nad tahavad head teha, aga nad teevad tegelikult halba sellega. Pealiskaudsed või väärteadmised teevad kurja rohkem,  kui me ilmselt arvatagi oskame. Ja inimese heaolu nõuab aina uusi ohvreid. Selliseid vanu sildu, millel on muldvall ääres ja,  ja mis on väga head paigad, kus loomade tegevuse jälgi näha,  jääb kahjuks vähemaks kogu aeg. Sellepärast et kui uus tee tehakse, siis pannakse sinna  tihtipeale truup ja truup on otse veeni,  sinna jää enam seda äärt, kus loomad saavad liikuda. Ja, ja siis ei saa ka selle silla alt mitte mingit infot. Ja tihti loom läheb üle tee näiteks Saarmas  ja jääb auto alla. Et mina olen viimase nelja aasta jooksul teostanud Eestis  Saarmaa seiret ja ma olen käinud tuhandeid sillaaluseid läbi Ja ja silla alused on väga head kohad, kus näha Saarma  tegevus jälgi ja Saarmaa seire käibki nii,  et sa vaatad silla alttegevusjälgi ja, ja mitmes kohas,  kus on uued truubid pandud, siis ei olegi enam kuskilt  seiret teha ja isegi loom ei taha sealt alt läbi minna. Kui minu jaoks on sillaalune ja lihtsalt üks sillaalune  siis Remek loeb siit infot nagu avatud raamatust. Vaatame jõe ääres näeme, et siin on liikunud saarmas mink mügri,  kõik on ilusti näha, isegi kassijäljed olid seal näha,  et silla alused on selliste poolvilise loomade uurimise üks  väga olulised kohad, kuna siia nad teevad oma ekskremendihunnikud,  mis on ka teletooriumitähised. Sillaalus on nagu vanasti oli postijaamad tee ääres,  siit käivad kõik läbi, vaatavad ahah, siin on see käinud,  ma teen oma hunnikuga siia. Sa käid silla all ja sa saad kõik teada,  mis jõelõigu peal juhtub. Mina kujutan ette, et kui sa tuled loodusesse  ja üritad kedagi filmida, siis tegelikult peab sul olema  tohutult kannatlikkust, sest et mulle tundub,  et peaasjalikult ei toimu ju ikkagi midagi,  sa oled ühes lõputus ooterežiimis. Sul on õigus, et enamasti need hetked, mis midagi toimub,  on ju mõni minut. Aga oodata tuleb tunde ja tunde. Aga see ootamine on enamasti lõbus, kui sa tead,  et sul on võimalus midagi näha, siis põleb sul niisugune  sisemine leek ja siis sa võidki oodata tunde,  vaatad ohoh, kaks tundi on jälle mööda läinud,  vaatad ohoh jälle kaks tundi on mööda läinud,  et sa ei saagi aru, et oi, ma istusin kuus tundi siin  ja varitse sin kedagi. Ja noh, loomulikult kui sa saad siis mõnikümmend sekundit  või mõni minut kedagi filmida või näed, siis on väga,  väga väga äge. Võib trampida mööda ilma ringi ja mitte midagi näha. Remek püüab põhjalikult tundma õppida oma kodulähedasi paiku. Hea on ju teada, kus sa siis tegelikult ikkagi elad  ja kes su naabriteks on. Siinsamas on Remekil õnnestunud filmida näiteks jäälindu. Loomulikult, kes on jäälindu näinud või filminud,  ega see sööbib valusalt mällu. Lind on nii ilus ja, ja need on minu jaoks kindlasti  väga-väga erilised hetked, kui sa seda värvilist sulepalli  läbi kaamera saad kvaliteetselt jäädvustada,  et see on päris võimas ja, ja lähiaastatel ma tahaks kindlasti. Teha selliseid rohkem loodusõppelisi programme  või filme, et anda nagu tagasi ka ühiskonnale midagi,  et ma olen aastaid metsas seda enda sisse imenud  ja kogunud ja, ja ebaõiglane oleks ainult endale jätta. Mina olen suur Fred Jüssi filosoofia austaja  ja ma arvan, et kõik Eesti loodusinimesed võiks seda  filosoofiat austada. Kuskil ta on öelnud, kui talt küsitakse,  et kas ta on valgus on ta elnud, et tema ei ole mitte valgus,  vaid ta on aken. Kust tuleb see valgus läbi. Et ehk siis ma projetseeriks selle kõigile loodusinimestele  või metsameestele, et kõik, kes midagi räägivad loodusest  või filmivad või teevad kõik, on tegelikult aknad,  kes annavad infot välja inimestele, kes ei tea loodusest  ja jussi ütles väga hästi, et tema asi on oma klaasid puhtad hoida. Et kui me oma klaase puhtaid ei hoia, siis see pilt tuleb  viltune või väärastunud ja ma loodan, et  ka minu klaasid on piisavalt puhtad. Mina panen puhtad klaasid ette, leian ma lehekõdust,  dendrobaena, okaedra, lehe kõduussi. Teised 13 Eestis elavat vihmauslast on sügavamal maa sees. Muide, kas teate, et kõige kõrgemale inimsoo peade kohale  saab vihmauss tõusta siis, kui ta on Aafrikas elava kõnnu  kaeluskotka nokas. Seda lindu trehvatakse tihtipeale kuue kilomeetri kõrgusel,  kuid on kohatud ka lausa 11 kilomeetri peal. Praegu ei paista, pilves on. Kolm osoon.
