Kui ma ütleks, et täna on minu kehal vasema käepäev ülehomme  on parema käe päev, nädala pärast aga kõrvade päev  ja nii edasi, nii edasi siis peetaks mind vähemasti veedrikuks. Ometi ei pea me sugugi veidraks, et meie ühiskond tähistab  oma eriosade puhul eraldi päevi. Lastepäev, naistepäev, emadepäev ja eile oli isadepäev. Mälestusmärki tundmatule isale. Me tänavu siiski veel ei püstitanud. Eesti entsüklopeedias ei ole mõistet isa,  on aga mõiste isane lahksugulistel loomadel seemnerakke  moodustav sugupool. Nagu on olemas vasema ja paremakäelisi inimesi,  nii on olnud meil ka patriarhaalseid ja patriarhaalseid ühiskondasid. Meie oma pole praegu aga see ega teine. Me oleme looduselt üle võtnud tema mitmekülgsuse  ja meil on peremudeleid klassikalises kuni sellisteni,  kus on korraga mitu ema tuisa või pole parasjagu kumbagi. Veel enam me oleme jõudnud mudeliteni, mida loodus ei tunnegi. Näiteks peres on üks laps, kaks isa ja null ema. Nii ei ela ei jääkaru ei kaljukotkas ega isegi hall põsk pütt. Täna räägime linnust, keda võib nimetada veelinnuks sõna  otseses mõttes sest kuivale maale sellel linnul asja ei ole. Selliseks linnuks on pütlaste sugukonda kuuluv hallpõskpütt. Eesti keeles on saanud ta oma nime hallipõse järgi aga  inglased nimetavad teda hoopis tema punase kaela järgi. Ehk siis on väga huvitav jälgida, kuidas erinevad rahvad on  linnule andnud nime erinevate märkide järgi. Lind kaalub 700-st grammist pooleteise kiloni  ja 40 kuni 50 sentimeetrit pikk. Asjaolu, et tal jalatasetsevad nii keha tagaotsas,  võimaldab tal väga kiiresti vees liikuda. Sama asjaolu takistab tal aga maa peal liikuda sellepärast  et kui jalad on keha tagaotsas, siis ta ei ole võimeline maa  peal ennast edasi liigutama. Erinevad liigid on teinud läbi evolutsiooni erinevaid valikuid,  et antud keskkonnas kõige paremini hakkama saada  ja ellu jääda. Halbusspütt on kõik panustanud vees liikumisele. Kui hallbuss pütt millegist ehmatab, siis ta sukeldub,  mitte ta ei lenda. Mina ei ole mitte kunagi seda lindu lendamas näinud. Lendamist kasutatakse ikka ainult rände ajal  või siis ühest veekogust teise liikumisel. Eestisse saabuvad halbuspütid aprillis, mais  ja lahkuvad septembris, oktoobris. Mina jälgisin hallpõskpüti pesakonda just siis,  kui pojakesed olid veel viimaseid päevi koos emaga. Pojad on juba peaaegu sama suured, kui ema käituvad  samamoodi kui ema. Aga neid eristab emast triibuline põsk. Emaposk on hall, aga poegade põsk on triipudega. Selline märk on kindel näide sellest, et tegu on verinoorte lindudega. Pütier. Magab vee peale ujudes, ehk siis võime näha neid hommikuudus põõnamas. Huvitav on vaadata, kuidas üks liik ennast vees  nii hästi tunneb, et magaminegi selles keskkonnas pole probleem. Püttide päevakava on lihtne. Kui ei puhata, siis otsitakse toiu. Kui ei otsita toitu, siis puhastatud ja korrastatakse sulestikku. Veelinnul on väga oluline, et sulestik oleks perfektses korras,  sellepärast et kui sulestik märgub, siis linn ei saa vee  peal ujuda ja ta hakkab küll hallpuspütid,  söövad kalu ja veeputukaid. Noored pütid on juba sama suured kui ema,  aga siiski lunivad nemad toitu ja ei anna talle ennem rahu,  kui ta uuele toitumisretkele läheb. Ema teeb seda vastumeelselt, kuna ilmselt on väsinud sellest poegade. Kasvatamise trallist. Kui ema ilmub roostikust, kala noka vahel,  on noorsandiku hagija tal kannul. Teine võimalus on viia noored madalasse vette,  kus lihtsam selgrootuid püüda. Ja lasta neil ise endal kõhudest kinni püüda. Metsikus looduses ei ole enamasti teist võimalust. Kui väikesed pütid ei ole ema lahkumise ajaks võimelised  endaga hakkama saama siis nad hukkuvad. Nagu igas peres on pütipereski lapsi, kes on iseseisvamad  ja siis selliseid lapsi, kes ei ole nii iseseisvad  ja ei taha ise toitu otsida vaid peavad paremaks seda emalt nõuda. Kui ma filmin pütte hommikuvalguses ja mul õnnestub näha,  kuidas nende voolujoolistel kehadel veepisa pärlendavad Olen ma väga õnnelik ja rõõmus, et mul õnnestus nende  vesisesse maailma süüvida. Ajaloolased. On väitnud, et enne sõdasid on sündinud mõnegi rahva seas  märksa rohkem poisse kui tüdrukuid. Miks. See müstilisena näiv tõsiasi saab selgituse,  kui vaatame asja nii. Et poiss ei sünni palju sellepärast, et sõda on tulemas vaid  sõda tuleb sellepärast, kui on liiga palju poisse. Kui iga isane tahab tingimata ka isaks saada,  tüdrukuid aga napib siis ju lähebki vältimatult löömaks. Ajaloo vingemaid löömarahvaid on muistsed viikingid  ja pole võimatu, et selle põhjuseks on geneetiline viperus. Et nende seas sündis liiga vähe naisi. Just see võib olla ka Islandi hõlvamise peamiseks põhjuseks. Suure hädaga otsib mees oma eluõnne ka otsatutelt jääväljadelt. Kliimamuutuste kontekstis on igaüks kuulnud liustike  sulamisest ning sellega kaasnevatest ohtudest. Aga mida liustikud endast kujutavad ning  mille poolest erinevad need tavalisest lumemütsiga mäetipust? Kui polaaralad kõrvale jätta, siis asub Islandil  ka maailma suurim liustik mis katab tuhandeid  ja tuhandeid ruutkilomeetreid ning mille paksus on kohati  kuni kilomeeter. Liustiku vulkaanituhane keel liugleb aga peaaegu mereni välja. Vatna jõökul ei ole mitte üksnes Euroopa suurim liustik. See on ka suurem kui kõik ülejäänud kokku. Turistile tuhandeaastast jääkuubikut maitsta pakkuv giid on  valmis kogu oma varanduse peale kihla vedama,  et see on vanim asi, mida külaline eaalles maitsnud on. Kilomeetri paksuse liustiku põhjas oleva jäävanuseks  arvatakse aga olevat isegi kuni 2000 aastat. Liustikud tekivad, kui lund sajab kiiremini,  kui see sulada jõuab. Üha uue ja uue lumekihi all olev vana lumi pressitakse  tugevasti kokku kuni moodustub tihe ja ühtlane liustikujää. Hiiglasliku jäämassi sulamisel olgugi et üksnes meetrikaupa  päevas tekib ohtralt vett üksiku liustikukeele juurest  vuliseb see rahumeelselt allamäge, kohtab  siis teist omasugust, kosub suuremaks ja jätkab teekonda. Kuni pisikesest ojast on saanud pahisev ja kiire jõgi. Kui siis aga voolusäng järsult langema juhtub,  on tulemuseks järjekordne looduse ime ning populaarne vaatamisväärsus. Jägala joa ääres Tetifossi kaldale tulles on mastaabi vahe üüratu. Tetifos on Euroopa võimsaim juga, kust langeb igas sekundis  alla üle 500 kuupmeetri vett. Õhk on veeaurust tiine ning müra kõrvu lukustav  ning see on inspireerinud mitmeid loomeinimesi. Iidsete tänaseks kadunud liustike sulamisvee võimsusest  jutustavad maastiku uuristatud märgid. Üheks selliseks võib olla ka Põhja-Islandil asuv kolme  ja poole kilomeetri pikkune Aspürgi kannan  mille lopsaka taimestikuga kaetud põhjas käies ei pruugi  esialgu arugi saada, kus oled. Aga püstloodis 100 meetri kõrgusele kerkiva seinani jõudes  tunned end ühtäkki väga tillukesena. Kanjoni tekke kohta ei ole teadlastel täit tõde tänaseni. Üks teooria räägib maavärinatest, teine liustike sulamisveest,  aga kolmas ja kõige vanem versioon ütleb,  et kanjon tekkis odini kaheksajalgse hobuse kabjalöögist. Kõige tõenäolisemaks peetakse siiski versiooni,  mille kohaselt on Kannian juuristanud Islandi teises otsas  paikneva vatna jõekulli sulamisvesi. Hoopis isemoodi kunstiteost pakub aga jõekulsarlon  ehk liustiku järv atna jõekulli lõuna küljel. Külmas vees ulpivaid jääpanku peavad paljud Islandi  külalised meeldejäävamakski kui keisreid  või vulkaane. Ookeaniga ühenduses olev järv on kuni 160 meetrit sügav  ning selles on segamini soolane ning magevesi,  mille vahekord mõjutab ka järve jäätumist  ja jääpankade sulamist. Jääpankade aeglane tants veepinnal on nii vapustav vaatepilt,  et seda võib pikkadeks tundideks imetlema jääda. Jääkamakate vahel turiste sõidutavam fiibauto hiiglastele  siiski ohutuse mõttes väga külje alla ei roni  sest need võivad suvalisel hetkel pooleks murduda  või alumise otsa ülespoole keerata. Ning ei maksa unustada, et jääpangast ulatub veepinnale vaid tipuosa. Ent liustiku järv on näinud ka märksa nobedamaid sõidukeid,  kui kohmakas amfiib. 2002. aastal filmiti siin efektsed tagaajamisstseenid James  Bondi filmile surra veel üks päev. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, külmutati filmivõtete  ajaks kinni terve järv. Tihe ning ainulaadne liustikujää leiab kasutamist mitmeti. Tuhandeaastast jääd saab kohapeal maitsta iga turist,  aga seda viiakse ka kaugemale. Jäämaa ehk Island on paaril viimasel aastal saanud väga  suure tähelepanu osaliseks. Kõigepealt finants ja majanduskollaps, seejärel aga Ei ta  Juli tuhapill, mis pärssis lennuliikluse. Tõesti, tõesti üks väga paik on see jääma  nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Aga jätkame nüüd märksa jahedamalt Eestimaad. Ilmselt on paljud looduse sõbrad kokku puutunud probleemiga,  kus loodusesse minnes vaatab ühtäkki vastu eravalduse silt. See justkui keelaks edasi minna. Mis saab aga siis, kui sellised keelumärgid on väljas looduskaitsealal,  mis peaks ometi olema kõigile avatud. Üht näidet taolisest olukorrast kohtasime Emajõe suursoos. Mitte kaugel siit Ahuna palu külast asub endine Ahuna palu  virvissaare matkarada. Nüüdseks on see kinni pandud. Roland, kas see tähendab ka seda, et palju vähem on neid matkajaid,  kes selle matkaraja peal ringi kõnnivad? Siit mõõdakõndijad on ikka sama palju. Kuhu nad käivad, seda ma ei tea. Aga varasematel aegadel oli siin palju matkajaid ka. No siin mingi suur jalgrattamatk oli, kus oli katki jäänud  selle kinni paneku pärast? Rohkem ma nagu ei tea, kas see jalgrattamatk tegi palju  kahju siinsele loodusele? Ei, minu arust ei teinud ka midagi, teed pidi sõideti  ja kuidas kohalikud üldse suhtuvad sellesse,  et siin käivad need matkajad, kas pigem olete valmis neid  kahel käel vastu võtma või, või sooviks just sellist rohkem privaatsust? Ma arvan, et täiesti erapooletult käib või ei käi,  puudu, ei muuda asja eriti. Veel eelmise sajandi keskel olid suursoo luhad niitmise  ja karjatamise kohaks. Kuna koolimaja pandi aga seitsmekümnendail kinni,  hakkasid Ahuna palu ja teised lähedal asuvad külad tühjaks jooksma. Pärast inimtegevuse lõppu on loodus oma positsiooni tagasi  võtnud ja sestap võime taas näha metsikut maastikku. Samas seisab Ahuna Palu Virvissaare endise matkaraja alguses  eravalduses silt, mis keelab edasimineku. Kuidas peaksime talitama? No ei tohiks edasi minna ja no kui olla seadusekuulekas  ja siis sisult ütleb kohe, et ära tule ja kui ma ei ole  ikkagi tuttav siis ma ei tohiks siit läbi minna,  aga minul on küll selle tee omanikuga kooskõlastus,  helistasin talle ja küsisin üle, tema lubab siit läbi käia  matka jaid. Ja, ja kuna me oleme jala ja ei lähe autoga,  siis oleme matka. Rahvasuu räägib, et tee omaniku ajendas silte üles panema  kaks aastat tagasi toimunud roheliste rattaretk nimega,  kuidas elad, Lämmijärve? Sadade ratturite ilmumine tundlikule looduskaitsealale oli  tema meelest liig mis liig. Indrek on aastate jooksul Emajõe suursoo risti põiki läbi matkanud. Mis teda siin köidab? Siin on niisugune. Väga unikaalne loodus. Siin on hästi palju. Niisuguseid madalsoo ja siirdesoo maastikke  siis on olemas, eemal on ka siin meeravõlu raba,  et see kant, kus me oleme siin peravald,  kutsutakse et see Emajõe suursoo kagupoolne osa on väga  mitmekesine oma maastike poolest. Siin on väga palju soosaari. Niisuguseid pikemaid seljakuid on väiksemaid,  niisuguseid ainult 50 meetrit läbimõõdus ja,  ja väga palju. Soomaastikke ja kui inimtegevust ei ole,  siis hakkavad toimuma looduslikud protsessid. Ja ala hakkab järjest rohkem kasvama täis erinevaid tarnesid  ja põõsaid. Pajud, sookased. Ja ja lõpuks sellest saab ikkagi soomets. Jõuame välja Teravalla jõe äärde, mis kulgeb Emajõkke  ja on kaudselt ühendatud Peipsiga. Pealtnäha on tegu justkui järvega, sest veevool on väga aeglane. Suvel läheb hästi soojaks vesi. Ja selle, see vee vesi on hästi puhas. Kui siin matkale tulla, siis alati oleme siit võtnud joogivee. Sest et kaevusid siin ei ole. Ja ja kraavivesi ei ole ikka nii puhas sest see tuleb siit  otse rabast. Raba jääb sinna teisele poole. Teed mööda liikudes võib mõlemal pool näha vaid madalsood,  mida palistab kasevõsa ning kiitsakad männid. Mis on põhjus, et peale madalsoo teisi sootüüpe sealkandis  peaaegu polegi? Jääaja järgselt Põhja-Eestis maapind kerkib  ja Lõuna-Eestis ta natukene vajub siis see kerkimine  ja vajumine on ka Peipsi järve juures väga hästi näha. Kogu see Peipsi järve vesi valgub vaikselt vaikselt,  vaikselt kogu aeg lõuna poole ja ja siin see Emajõe suursoo Looduskaitseala ka pidevalt see vesi tungib peale ja,  ja kuna kogu aeg on põhjavesi, vee tase nii-öelda tõuseb  siin maastikus, et siis kogu aeg püsib üks seesama madalsoo staadium. Kui veetõus vahepeal peatuks, areneks madalsoo edasi  siirdesooks ja siis loogilist rada pidi juba kõrgsooks  ehk rabaks. Järgmisel soosaarel aga põikame metsa, kus kasvavad  hämmastavalt jämedad ning kõrged puud. Langenud lehtedega kaetud maapinnal aga laiutab ühtäkki  päris pirakas auk. Ma ei tea, millest see auk see tekkinud on,  aga aga siit on väga hästi näha, et et kogu see Kõik need soosaared siin on põhiliselt ikkagi koosnevad  seest liivast. Ja ja kuna ta on liiv, siis ta ei ole seda kõdu,  ei ole siin eriti peal miskit ollagi ja ja liiv on üsnagi  toitainete vaene. Puud kasvavad siin. Küll hästi selles mõttes, et, et siin on põhjavesi kogu aeg lähedal. Soon kõrval. Kunagi olid sealsamas põllud, mitte küll eriti viljakad. Viimase poole sajandiga on ala ära metsastatud. See on nüüd poolehektariline lehise kultuur,  kus on pandud kasvama erinevaid lehiseid,  vene kuriili ja Jaapani lehist. Tamm siin sooservas on saanud niivõrd võimsaks kasvada,  tal on nii jämedust kui ka kõrgust. Ja tal on nii mineraalseid toitaineid, mis tulevad siit  soosaarte pealt, kui ka kogu aeg on vett,  mis, mida ta saab hästi sügavate juurte kaudu saab soost. Me oleme oma matkaga jõudnud sinna punkti,  kus tegelikult edasiminek ei ole enam soovitatav,  seda näitavad sildid. Kui tihti sa oled sellise murega kokku puutunud,  et matkad Eestimaad mööda ja ühel hetkel eravalduse silt  keelab edasi minna? No selliseid kohti tuleb üha rohkem vett. Et nagu seened ilmuvad järjest sildid Teeveerele, mis ütlevad, et edasi minna ei tohi aga aga  ilmselgelt me näeme, et ilus tee läheb ja  ja on päevane aeg ja igaühe õiguse järgi. Miks me siis ei võiks siit minna, pealegi on tegemist ikkagi  riikliku tähtsusega looduskaitsealaga, mille loodusväärtuste nautimine. Ja siis matkamine võiks olla ikkagi lubatud. Mul on soovitus, et kui te panete sellised sildid maaomanikud,  siis pange sinna juurde lihtsalt telefoninumber. Ja siis, kui on näha selline silt, siis saab väga  kontakteeruda hästi ja ja saab otse kontakti omanik. Tõepoolest, igaühe õigusest sätestatakse,  et eramaal võib liikuda päikesetõusust kuni loojanguni. Kui eramaa on tarastatud või liikumist keelava tähistusega,  on selle läbimiseks vajalik omaniku luba. Ja mis oleks lihtsam kui saada helistades omanikult luba  või siis keeld. Aga kuidas suhtuda üldse sellesse, et kui näiteks on üks matkarada,  siis mingil hetkel see kinni pannakse ja muutub võimatuks  selle läbi minna? Minusse see ei puutu küll absoluutselt, mina käin oma käimis  ikka on ta kinni või ei ole? Tänased lood on nähtud, kuid ma soovisin lõpetuseks näidata  veel ühte imelist Islandi. Vaadet. Paraku katab seda vaadet udu. Etem siis seda, mida näha on, mida meile näidata. Takse vaadake mudu. Ja selgub, et ega see udu nii udune ei olegi. Midagi temas ikkagi aimub. Nii on kõigega ja ka kõige udusem jutt sisaldab eneses ivakest. Olgu, ilm kui udune tahes, soovin ma meile kõigile karget. Meelt ja selget silmanägemist vähemalt järgmise esmaspäevani. Kolm osoon.
