Laupäeval oli mu õue peal lund 45 sentimeetrit. Täna on. Täna on 52. Vanasti üteldi asjade kohta, mida oli väga palju,  et rohkem kui rubla eest Varsti aga hakkame ütlema, et enam kui euro eest. Ega ma seda eurot eriti ei tahagi? Ma pean ju ümber harjuma kohanema uue rahaga,  aga see pole üldse mõnus. Evolutsioon on alati etem kui revolutsioon. Vaikne kulgemine, etem kihutamisest. Tark ei torma, ütleb meie kõnekäänd. Aga looduses tuleb küll torme ette liivatorm,  lumetorm, magnettorm, vahel lausa maru või orkaan. Kas loodus ei olegi siis tark? Julgen ma ketserlikult küsida ja vastan ise? Loodus pole ei tark ega loll, ta lihtsalt on. Aga selles oma ise olemises on ta minu kui inimese jaoks  alatasa ja ikka jälle hämmastav ning imeline. Vaadake või üht tänase päevaga eriti hästi sobivat lindu. Jääkoskel. Aastaaegade vaheldudes kohtame me enamasti palju liike aga  üks on lind, keda ma kohta n juba vara vara kevadel,  veebruari lõpus, märtsi alguses Emajõe vabade veelaikudel  ja samas on ta ka viimane, keda ma kohtan enne veekogude  jäässe minekut. See lind on jääkoskel. Jääkoskel on partlane, kes kaalub 1,3 kuni kaks kilogrammi. Emaslind ja isaslind on erineva välimus. Emaslind on pruunikaela ja peaga ning halli keha  ja valge kõhualusega. Isaslind on roheline. Kas musta peaga ja lumivalge keha ning rohekas musta seljaga? Varakevadel on isaslindudel valgel sulestikul pea roosa varjunud? Mis suveks ära pleegib? Kosklanokk on pikk ja otsast hambuline ning konksuga selline  otsast hambuline. Konksuga nokk võimaldab kosklajatel hästi kala haarata. Mõnele inimesele toob kevade kuldnokk mõnele lõokene. Minule toob kevade jääkoskel. Olenevalt aastast võib neid linde juba esimestel veelaikudel  märgata veebruari lõpust, märtsi alguses. Väljas on veel väga külm ja paukupakane aga minu jaoks on  esimesed kevadine. Kohal kevade edenes sama kosklatega kokku kiirevooluliste  jõgede ääres kus nad paarikaupa ujuvad ja laisalt mõnel  palgil peesitavad. Ja nagu ikka, on emas ja isa sind paaris. Isasinda kohtab emastega just niikaua, kui neid tarvis on. Kui kurn on täis munetud ehk siis munad on viljastatud  ja ema sind asub hauduma siis isased lahkuvad avamerele. Sulgima. Nende töö on selleks aastaks tehtud ja nad võivad lahkuda. Kuna koskel on sulus pesitseja, teeb ta oma pesa kas mõnda  puuõõnde müüriprakku või isegi kui inimene on talle  pesakasti üles pannud, teeb ta selle pesakasti. Ja olenevalt tingimustest ei põlga koskel ära  ka inimasustust. Kui on mõni jõgi või järvekene inimasula lähedal  ja seal on sobivad pesapaigad, võite te kosklaga enda  aidapõranda alt pesitsemast leida. Suve lõpuks on pojad lennuvõimelised ja pesakonnad liiguvad  järvedelt jõgedele, kus nad salkadena jäävad. Jää tulekuni. Neid salku võib nimetada lausa Kosklaparvedeks. Enamus ajast kulub kosklatel toitumisele  ja sulestiku korrashoiule. Ja nii võibki mõne varjulise põõsavarjust jälgida,  kuidas linnud järvel toimetavad ja oma linnuasju ajavad. Ning lõpuks saabub päev, kui linnusalk lendu tõuseb. Ja merele talvituma lendab. Maha jääb vaid tühi sillerdav järv, kus mõned viimased  puulehed hulbivad. Jääkoskel pole mingi maiuspala, tal on traani maitse. Me soovime ka, et elul oleks maitset. Islandil meki sin vaala. Noh, jah. Seevastu pool aastat õues vedelenud  ja siis suitsutatud lambakind. Ma ei saa rääkida, vaatame. Praegu elavad selles koopas lambad aga vähem kui sajand  tagasi leidsid siit peavarju ka inimesed  ning üks perekond sünnitas siinsamas koopas lausa kolm last. Sedalaadi lood on muidugi erandiks, sest islandlased ei ole  kaugeltki kooparahvas. Vastupidi, kultuur ja kaunid kunstid on siin alati kõrges  hinnas olnud. Kui rahva minevik on talletatud saagadesse,  siis tänapäeva kirjud kultuuri aitavad inimesteni tuua  erinevad organisatsioonid. Üheks selliseks on ka Põhjala majade võrgustik,  mille Reikjaviki hoone kuulub Soome arhitekt Alvar Aalto  tipploomingu hulka. Kokaharidusega Mats Holm edendabki uue Põhjala toidu  programmi raames Islandil peamiselt söögi  ja köögikultuuri. Täpselt sama mitmekesine ja uskumatu, kui on siinne maastik,  on seda ka traditsioonilised Islandi delikatessid  mille maitsmine võib kujuneda parajaks ettevõtmiseks. Seda eriti siis, kui oled teinud selle vea,  et küsid, millega tegu ja kuidas valmistada. Islandi üks tuntumaid lõhepüügikohtasid asub aga pealinna  lähedases orus voolava jõe külmas vees. Igakevadise esimese püügiõigus oli siin pikka aega linnapea privileeg. Viimasel ajal aga valitakse õnnelik õngemees loositeel. Samal jõel asuv ajalooline hüdroelektrijaam aga suletakse  kalade rändeajaks sootuks. Sel ajal, kui mina tillukesel ojal elektroonilist  kalaloendurit imetlesin käis minu kaabuga reisikaaslane,  aga hoopis suuremaid vee elukaid uudistamas. On tuntud kalapüügimaa suurimaid selles mõttes maailmas. Aga mitte ainult kala pole siin püütud, vaid  ka vee imetajaid vaalu. Selle vastu on juba aastaid sõdinud innukalt looduskaitsead. Ja sellel sõdimisel on ka tulemust. Milleks vaalu kinni püüda ja ära kasutada,  kui palju rohkem võib teenida nende näitamisest. Ja meiegi läheme neid nüüd vahtima. Vaalade vaatamisest ei ole vaatajale erilist praktilist kasu,  küll aga nendele, kes vaalareise korraldab. Miks me siis tuleme või läheme vaalu vaatama? Ikka emotsioonide pärast. Emotsioonid võivad olla väga erinevad. Siin võib olla kõvasti sportlikku huvi samasugust nagu  kalapüügil või jahipidamisel, et kas ikka näeme täna ka. Kapten ja tema abilised vahtisid nii, et binokliklaasid  pidid mõranema. Leidsime üles teine tunne, samuti kantud emotsioonist võib  olla väga püha, see on just nagu vala ilmumine rahvale. Nii või naa, me saame kogeda mingit tunnet. Kas see tunne ka televisiooni kandub, seda ma ei oska ütelda. Me nägime täna üsna üsna mitut vaala ja põhiline,  keda me nägime tegelikult ainukene liigiliselt. On see siin islandi keeles on selle vaala nimi refna ladina keeles,  aga balaenoptera akutorostrata eesti keeles ma ei tea,  aga ta kasvab kuni 11 meetri pikkuseks ja kaalub kuni 10 tonni. Ja just sellised nad täna meil siin olidki. Huvitav, kas Vladi ka siis oma vaalavaatluse,  st säärase uhkusega pajatanuks, kui ta teadnuks,  et eesti keeles kutsutakse seda liiki kümnetonnisele  kehakaalule vaatamata kääbusvaalaks? Ilmselt küll, sest suurus teadupärast ei loe suurt. Et midagi Et lennukid, rongid ja autod viivad meid tänapäeval kähku kohale,  kavatseme me ütelda, et maailm on muutunud väikeseks. Kas siiski on? Oleneb, millega võrrelda. Kindel on aga see, et kodus istudes ei saa me kogeda seda,  kui suur või väike on maailm tegelikult. Selleks peame me oma tavamõõdus elust eemale astuma. Nüüd aga tuleme Islandil tagasi Estlandi,  mis on pindalalt samakordselt väiksem kui rahvaarvult suurem. Ei ole olemas eurooplast, keda ei puuduta Nord Streami  nimelise gaasijuhtme ehitamine. Kui see valmis saab, siis on see määratud tarnima 26-le  miljonile Euroopa kodumajapidamisele maagaasi,  Venemaa avarustest. Aga vähemalt sama palju inimesi on mures  selle toru ehitamisega kaasnevate võimalike  keskkonnakahjustuste pärast. Eestlased on nende seas ühed skeptilisemad. Oleme varahommikusel Soome lahel koos Tallinna  tehnikaülikooli uurimisrühmaga laeval nimega Salme et teada saada,  kuidas selline ehitustegevus mereelustikku  ja ka inimeste elu mõjutab. Teadlased alustasid tööd juba hommikuhämaruses  ning esimene ülesanne oli üles leida merepõhja lastud poijaam. Mitmekümne meetri sügavusel vintsiga üles tõmmatavaid  mõõteriistasid varjab justkui hiiglaslik valge kilpkonna kilp. See on kate, mis kaitseb jaama juhusliku traallaeva  püünisesse sattumast. Me võtsime välja siis poijaama, kus oli kaks aparaati,  et üks on hoovuste mõõtmiseks, et mõõdab hoovuseid põhjast  kuni veepinnani merepinnani ja teine oli  siis üks väike sond, mis mõõtis temperatuuri,  soolsust, hapnikku ja hägusust siis natukene kõrgemal,  siis merepõhjast Praegu selle toru paigaldamise ajal, tegelikult me tahaksime teada,  et kas merepõhjakihis toimuvad mingisugused hägususe  muutused ehk kas siis hõljuv ainet kantakse ühest kohast teise. Oleme kahe miili kaugusel maailma suurimast toru  paigalduslaevast Solitarist. Sellel 300 meetri pikkusel laeval töötab 400 inimest 24  tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas ning see laev suudab  paigaldada veealust toru 2,4 kilomeetrit ööpäevas. No tänasel päeval on siis kaks eesmärki,  üks oli seesama poioma väljavõtmine ja teisena  siis teeme ühe intensiivmõõdistuse selle torupanija  läheduses ja noh, siin on meil kaks sondi,  mis on siis varustatud temperatuuri, soolsuse,  hapniku, hägususe ja klorofül anduritega. Ja üks on siis selle jaoks, et me näeme otse arvutist,  et kuis sügavusel me oleme ja mis on siis  keskkonnaparameetrite väärtused seal ja selle info põhjal  siis saame võtta veeproove ja veeproovid,  siis on mõeldud meil, et määrata jälle hapnikusisaldus  ja toitainete sisaldus ja filtreerida siis  ka see vesi läbi ja vaadata filtri pealt  või kaaluda, et palju on siis tegelikult seda hõljuv ainet  seal vees. Ja iga see hall tuup sisaldab siis ühte veeanumat. Jah, see on kuskil poolteist liitrit 1,7 liitrit,  me siin teeme need kõik anumad lahti. Paneme siit niimoodi selle vastava. Nupu taha kinni, siis võtame alumise lahti,  kontrollime, et kõik on suletud, siis on meil sellesse  sügavusse viidud, kus me tahame veeproovi võtta,  siis arvutist, anname käskluse ja siis avaneb see lukk siin  ja veeproov läheb kinni. Iga pooleteise liitrine anum sisaldab väärtuslikku veeproovi,  millest peenfiltreerimise tulemusena eraldatakse veehägusust  tekitavad setted. Sette hulk ja sellest sisalduvad toksilised ühendid  mõõdetakse juba hiljem laboris. Ja sinna setetesse on akumuleerunud igasuguseid aineid  ja mitte kõik neid kindlasti ei ole siis kasulikud elus  organismidele ja see ongi see tegelikult  mis paneb muretsema, et kui osa nendest ainetest,  mis muidu lebaksid niisama merepõhjas tõstetakse veesambasse  ja nad lähevad siis ringlusse toiduahelas,  siis noh, ükskord võivad ka meie lauale jõuda  ja kui nad isegi siia ei jõua, siis kindlasti elustikule nad  võivad mingit mõju avaldada. Millistest ainetest täpsemalt siis jutt on? No ütleme, kõige suurem poleemika oli siin enne seda,  kui toru hakati rajama dioksiinide kohta  ja noh, kindlasti ka raskmetallid Soome lahe põhjasetted ei ole küll tugevalt reostunud,  kuid sisaldavad ohtlikke toksilisi ühendeid rohkem,  kui looduslikus keskkonnas olema peaks. Nord Streami konsortsiumi enda mõõtmised väidavad,  et toru paigaldamise käigus merepõhjast üles keerutatud  setted ei kandu kaugemale kui 10 kilomeetrit. Samas kui Eesti teadlaste värsketel andmetel võib  levimisraadiuseks olla isegi üle 50 kilomeetri. Kuna me nüüd näeme, et põlluaine liigub siis edasi,  on kindlasti vaja ka uurida seda, et kas  ja kui palju selles toiduahelasse jõuab,  et noh, kindlasti oleks vaja edaspidi teha  siis ohtlike ainete analüüse elustikus iga sellise arenduse  juures me peaksime ka nagu targemaks saama,  et järgmine kord meil oleks materjalid, et üks puudus,  ma arvan, mis meil Eesti teadlastel oligi selles  diskussioonis siis Nord Streami ekspert oligi see,  et meil ei olnud piisavalt palju mõõdistusandmeid siiamaani. Põhjasetetes asuvad keskkonnamürgid on vaid võimalike ohtude  üks osa. Avalikkuse mure kätkeb endas ka potentsiaalseid  gaasilekkeid ja sellega kaasnevat ohtu laevaliiklusele. Rääkimata sellest, et keegi ei tea täpselt  ka Läänemere põhja uputatud sõjamürkide asukohtasid  ja koguseid, mida siis tegema peaks? Tegelikult on üks hästi tõsine töö, kõikide nende riskide  maandamine et kui toru pannakse, pannakse,  nagu ta praegu tehakse ikka suures osas noh,  väga intensiivse laevatee alla, siis see on noh,  see on kindlasti üks risk. Ja ega see gaasitoru iseenesest temaga midagi ei juhtu,  aga mida rohkem on tegevust selle gaasitoru ümber,  seda suurem on tõenäosus, et midagi võib juhtuda. Mina, mina ise usun, et, et noh et selliseid gaasitorusid  ja nafta osa torusid on rajatud nagu ennegi ja,  ja paljudes kohtades ja väga suuri katastroofi praegu  vähemalt merekeskkonnas ei ole olnud. Nüüd jällegi, mis teeb väga eriliseks selle rajatse,  on see, et see on maailma üks pikimaid, et see on ikkagi  1200 kilomeetrit pikk toru, kusjuures vahepeal ei ole ühtegi  siis kompressorijaama ega ühtegi võimalust midagi kinni keerata. Ma ütleks, et iga kala ja lind ja planktoniline organism,  mis siin Läänemeres elab, ta on väikestviisi kangelane,  et ta sellega siin hakkama saab. Aga sinu hinnangul, milline keskkonna tüüp praegusel hetkel  on üldse, ütleme, kõige suurema ohufaktoriga Läänemeres? Kelle pärast me kõige rohkem muretsema peaksime? No siin on väga erinevaid elupaiku, mis on sattunud teatud  surve alla, et noh ütleme nii, et looduslikult on juba väga  keeruline süvamerepõhi või ütleme, see see sügavus,  mis on alla 100 meetri, et seal aeg-ajalt on lihtsalt  looduslikultki hapnikuga probleeme ja kui inimene veel kaasa aitab,  siis seda suuremad need probleemid on. Lähiajal, ma usun, on järjest suurem surve  siis kõiksugu madalikele ka avamerepiirkonnas,  kus soovitakse siin ja seal rajada tuuleparke. Kui rannikumeri on Eestis üheks paremini uuritud  merepiirkonnaks siis avamere mõõtmisele andis uue hoo  uurimislaev Salme ümberehitus. Seisame siis praegu hetkel põhimõtteliselt Eesti ainukese  korraliku mereuurimislaeva vordel mis on  siis ümber ehitatud vanast kalatraalerist,  et mis teeb kalatraalerist mereteadlaste laeva. No eelkõige need seadmed, mis siin laeva peal on,  et eks masinad ja korpus on ju samaks jäänud  ja peamine, mis mina arvan, teeb ühest laevast uurimislaev,  on see, et on olemas laborid ja labori sisustus,  mis võimaldab siis teha mere peal kohe analüüse  ja teine asi on kõik need mehhanismid, mis siin teki peal on,  et alates siis ka veel tross vintsist, et oleks võimalik  seadmeid merre lasta ja tegelikult kohe arvutiekraani peal näha,  et mis need keskkonnaparameetrid on ja siis läbi  selle juhitava programmi siis võtta ka veeproove just  nendest kohtadest, kus meil huvi on. Mida sellise laeva omamine Eesti mereteadusele juurde annab? Ütleme nii, et kui rannikumeres on võimalik  ka väiksemate alustega käia, siis kuna mereala Eestil on  päris suur ja suur osa sellest on avameri  siis see võimaldabki eelkõige just, et me saame,  saame olla merekindla alusega avamerel ja teha oma mõõtu. Praeguses Nord Streami kontekstis ega vist muidu need  analüüsid ja mõõtmised ei tuleks kõne allagi. Ma arvan küll, et see nord Streami näide on päris hea,  et tänu sellele, et see laev on olemas, on võimalik neid  uuringuid praegu teha. Tallinna tehnikaülikooli teadlased registreerisid poijaama  abil suure koguse veesambasse üles keerutatud põhjasetteid  kust suunast need seted pärinevad ja milline on nende seos  gaasijuhtme ehitustöödega, näitab edasine analüüs. Kindel on aga see, et tulevaste mereehitiste rajamisel on  juba ka Eesti teadlastel arvestatav uurimistulemuste baas  ette näidata. Keskkonna asjades. Ei teki konflikte üksnes riikide vahel, vaid  ka meie oma riigis. Kaheksandal novembril oli osoonis lugu sellest,  miks ei saanud asja uue rahvuspargi moodustamisest. Saates väitis Piiris saare vallavanem Maria Korotkova et  süvendus tööde käigus eemaldatud liiva ladestumise  tulemusena on Piiris saarel tekitatud üleujutus. Töö teostajaks oli aktsiaselts saarte liinid  ja siinkohal palume nendelt vabandust, kuna saatest võis  jääda mulje, et just nemad on üleujutuses süüdi. Küsimuse lahendamiseks kavatseb keskkonnaamet pöörduda  veeteede ameti poole ettepanekuga sõltumatu ekspertiisi  tellimiseks mis selgitab. Kas üleujutuse põhjuseks oli inimtegevus  või 2010. aasta äärmiselt kõrge veetase Peipsi järves? Vajadusest rajada Piiris saare kanali idakalda tammitruubid  on teavitatud keskkonnaameti poolt riigi metsamajandamise keskust. Omalt poolt lubab osoon ka edaspidi hoida Piirissaare  asjadel silma peal. Muide, kas teate, et mis, vabanda, mis see puutub,  siis juba muistsed eestlased palusid puult enne oksa  murdmist või loomalt enne elu võtmist tingimata. Jah, vabandust. Kolm osoon.
