Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Täna kutsusime kalmija istikuärijuhi Jüri Annisti kiirete kevadtööde juurest ära, sest tal on mitmeid tähelepanekuid selle kohta, milliseid vigu algaja aiasõber teeb, kui hakkab istikuid mulda panema. Kuulaja kirjale pirnipuulõikamise asjus. Vastav agronoom Väino Eskla. Huvitaval kombel on niimoodi, et kui inimeste käest lähemalt küsida, kuidas nad istutavad ja mis nad seal teevad, täpselt, siis selgub, et tehakse eneselegi märkamatult mitmeid pisivigu. Niisiis kuhjudes võivad saada taimele lausa saatuslikuks. Me õpetame küll seal iga päev paljudele inimestele, et kui on juurepalliga taim, eriti okaspuud, on sageli juurepalliga, et neid tuleb käsitleda väga-väga ettevaatlikult. Et seda palli ei tohi lasta kukkuda ja ammugi siis veel toppida, et pall peab jääma terveks ja sattuma tervena ilusti istutusauku. Aga ikkagi, kui ma siis näen, kuidas nad seda pallide sisaldavad, siis vaata, et võetakse pall ettevaatlikult, aga viimasel hetkel maha asetades pannakse see niisuguse väikse põmpsuga maha, et vot ma võtsin ja panin ta nüüd maha nii öelda reetselt, aga juba see väike põmpsuke raputab sealt mulda juurte vahelt lahti. Ja kui siis kodu jõudes veel seda mitu korda teisaldatakse auto pealt siis maast käru peale käru pealt sinna istutusaugu ligidale, siis seda põntsu käest käib mitmeid kordi. Ja nii see Moldsis juurte küljest lahti pudenebki. Järgmine viga, mis tehakse, et paljud okaspuud ei salli, kui neide kätega nii-öelda ümbert kinni võtta ja tõsta tõsta tuleks ikkagi kohe seal kusjuurepall lõpeb ja tüvi algab seal siis juurekaela juurest sellest ballemast osast, aga mitte sellest vahelisest osast. Ja eriti ei salli sellist rohelisest osast kinnivõtmist tuntud elupuu sort smaragd. Ja kui seda taaskord mitu korda teha tõstmise juures ise tõstmise juures, siis saabki see ära nätsutatud roheline osa ja puu põeb seda pikalt. Veel tehakse selliseid vigu, et võib-olla seal istutuse käigus ja selle transpordi käigus neid tihedaid okaspuu sõrme nagu tõmmatakse laiali seda seda krooniga osa. Ja sellised puud nagu ka ei taha, et nende sisemust lahti tõmmatakse. Ja need oksad ei paigalda enam tagasi samasse asendisse, võib-olla, ja tema kasv võib saada sellega häiritud. Tunduvad kõik küll väga väikesed, aga ikkagi on need olulised. Veel tehakse viguga kastmisel, eriti kui on suurem istutus ja istutatakse järjest palju taimi, võetakse kastmes valik ja siis Sirtsutatakse sellest voolikust taimedele natuke peale, tundub, et nad said nagu märjaks, aga tegelikult on voolikust tulev see ju ka ju üsna kasin, võib-olla, ja vett satub sellele taimele liialt vähe. Seda tuleks eriti jälgida näiteks elupuu heki istutamisel, kus võib-olla istutatakse näiteks 50 elupuu, tekkis küllalt suurt istikut näiteks meeter 50-st või veelgi suuremat. Ja kui me nüüd ulu ei jälgi, siis võib sisuliselt osutuda nii, et taimed ei saagi peale istutamist õieti kastetud. Ma soovitan voolikuga kastmisel veekulu jälgida lausa veemõõtja järgi sest näiteks 50 suure elupuu kastmiseks peaks igale kulutama 20 liitrit vett, see tähendab, meil kulub aga tervelt tonn vett ja seda on lihtne juba v mõõtjast vaadata, et see tonn oleks tõesti ära kulunud esimese kastmise juures. Muidugi me saame ka seda puht näpuga kontrollida, et kas kastmisveekogus oli piisav, et siblimisele istutatud istiku alusel natukene mulda laiali ja vaatame, kui sügavale on siis esid jõudnud. Ja kui me märkame, et see on ainult paar sentimeetrit märjaks saanud, siis selge see, et kastmine oli ebapiisav. Veel tehakse kastmise juures ka selline viga, et juurepalliga istikud püütakse enne istutamist lausa vette kasta. Kui seda õieti teha, siis võib see olla täiesti kasulik ja hea istiku edasisele arengule. Mitte väga vilunud aednikule on see võib-olla raskeks ülesandeks ja parem oleks siis seda kastmistoimetada sel viisil, et asetame juurepalliga istiku kenasti temale määratud auku. Täidame selle augu poolest saadik. Aga, ja siis kastame ülejäänud augu osa vett täis ja laseme veel sisse imbuda kenasti. Nii võime teinegi kord teha, kui muld on ümberringi kuiv ja siis alles täidame augu lõplikult mullaga. Sellisel viisil toimetades oleme kindlad, et sest mis esijuha sealt juurepallist mulda välja ja ei, selline olukord, et tegelikult juured nagu vahepeal on paljad. Vot sellistest vigadest on lihtne hoiduda, kui me neid etena Lähme ja oskame siis vältida. Nüüd on kindlasti tarvis jälgida ka seda, et kui aeda oleme istutanud uued puud, eriti okaspuud ja eriti sellised püstise kujuga tulba moodi vormid siis tikub olema nii, et kassid, koerad on uudishimulikud ja tahavad neid kohe märgistada. Kui me sellele tähelepanu ja siis natukese aja pärast võime märgata, et istutatud okaspuule on ilmunud kollased, pruunid lausa sellised veoletsed laigud. Ja siis tullakse võibolla istikuärisse isegi tagasi, et näete, milline asi nüüd juhtus, eestika oli kuidagi praaki ja nii edasi. Tegelikult on see selge märk sellest, et teie koer või kasvõi naabri kass on siis valinud selle puu lihtsalt oma märke puuks ja sinna on jäänud uriinist sellised laigud. Need ei taha ära paraneda, sest enamik okaspuid ei suuda sellele hävinud kohale uusi oksakesi ja okkaid kasvatada ja see laik jääb sinna hulgaks ajaks näha. Alles hiljem ta siis kasvab naabertervete okste arvel, nagu kinni selle vältimiseks tuleks. Kui on üksikuid puid niiviisi aeda istutatud, siis on võimalik piserdada sinna spetsiaal ilusaid vedelikke, mis on aiapoodides müügil. Missis peletavad kasse koeri eemale. Kahjuks nende toime ei ole kuigi pikaajaline. Aga siiski selle aja jooksul koduloomad harjuvad juba selle aias oleva taimega, võib-olla siis enam ei ründa seda. Aga kui on nüüd neid taimeaeda istutatud rohkem, siis paraku jah, osutub see üsna kolu. Sellised peletusvedelikud on kallid ja siis võib-olla on isegi otstarbekas kasutada mingisuguseid aed, piirdeid, ajutisi või siis muretseda endale elektrikarjus või raadiopiire varda tarvis ja neid on ka olemas kasside jaoks. Me oleme harjunud sellega, et kui me endale istiku kasvukohale maha paneme, siis juurekael peab alati jääma mullapinnale. Uuem mood ütleb, et tegelikult võiks ühe istiku palju sügavamale istutada, mis selle kasuks kõneleb. Jah, nagu kõik teame, et roosid ja elulõngad istutatakse sügavale nii et see pookekoht silmastamis koht jääb lausa viis, kuus seitse sentimeetrit gaasisse ja põhjendatakse seda siis kenasti niimoodi, et see väärisosa sordi osas ei sajab ka veel omad juured mulda ja niimoodi on siis taim hulga paremini toidetud ja ta kasvab kiiremini ja lapsakamalt. Aga täna siis nagu on üldlevinud arvamused okaspuudega niiviisi toimetada tohi, et nendel peab jääma istutussügavus samasuguseks, nagu ta oli puukoolis ja juurekael kindlasti siis maapinnale. Vestlesin hiljuti eluaegse aiandushuvilise Kaljo soodega, kellel on suur kollektsioon just nimelt okaspuid. Ja tema kogemus on näidanud, et okaspuid võiks samamoodi sügavamale istutada. Ja see oli tõesti põnev mõttekäik selles mõttes, et okaspuude põhi remix ongi ju see, et talvel nende juured on külmunud pinnases ja ei suuda vett üles pumbata ja okastega kaudu aurunud vesi jätab siis taime täiesti veepuudusesse ja okkad muutuvad kollaseks ja taim võib lausalised hukkuda. Kaljusoode seletus on siis selline, et kui istutame okaspuid sügama omale, siis on suurem tõenäosus, et juured jäävad külmumata pinnasesse nii-öelda külmunud osast allapoole ja suudavad ikkagi seal vett tainasse pumbata ka sellel külmal ajal. Talvel hakkasin seda asja, siis mõtleme järele uurima ja ka teiste aiandushuvilistega rääkides selgus, et paljud neist on enesele teadmatult seda võtet kasutanud. On saavutanud häid tulemusi. Muidugi tuleb olla ettevaatlikum sellisel juhul, kui põhjal vesi on väga kõrge, seisuga last ei ole siiski mõistlik, kui okaspuude juured nüüd lausalised vees paiknevad, paljud neist seda ei talu. Aga kui on tegemist tavalise aiamaaga või lausa kuivemapoolse aiamaaga, siis miks mitte võime seda sügavamat istutamist proovida? Ta on ka kasulik selles mõttes, et mõnikord on just okaspuudel see alumine osa vahetult nii-öelda maapinna lähedal kuidagi kaasanud juba sellel nooremal Kistikul, mis siis veel vanemast east rääkimata. Ja kui me siis ta nüüd pisut nagu sügavamale istutame, siis see näotu Laasunud osa jääb nagu maa sisse ja me teda ei näe. Eestik näeb palju parem välja. Kas sügavamale istutamine võiks käia ka viljapuude kohta? Ma arvan, et siin on Väino, meil palju pädevam inimene vastama, no siiamaani on soovitatud, et viljapuud istutada vähemalt pookekoha või juurekaela. Sügavuseni maasse, kuid olen samamoodi nagu Jüri siin rääkis, vestelnud mõnede kogenumate aednikega või kes on juba kasvatanud ja nad ütlevad, et ega sügavamal istutusel midagi midagi halba ei ole. Jaa, minagi kuulsin hiljaaegu, külastades rõhu katse ajada sealselt juhataja proualt, et nemadki soovitavad näiteks pirn eriti just pirne istutada sügavamalt. See kaitseb, esiteks siis seda pirni ilmumise eest, et on jälle see võimalused siis sordi pirn, mis on siis sellele alusele roogitud, kui tal ka omad juure tekivad ja kui see pookekoht jääb mulla sisse, siis on ta paremini kaitstud külmade eest ja kui siis pealmine osa saab kannatada, siis sealt alt võib uinunud olevatest pungadest uuesti Berni puhuda, taastuda. Õunapuude osas on siiski tähelepanekud sellised, et tuleks jätta see pookekoht maapinnale. See nagu soodustab paremini õiepungade, et ühesõnaga, kui me istutame ta liialt sügavale, siis me nagu ergutame puu kasvamist, aga see kui endaga kaasa paraku õiepungade arvu suurenemist. Kindlasti tuleks marjapõõsaid istutada sügavamale, kui nad. Enne kasvasid, sest sel juhul tekivad lisajuured okstele, siis on taime areng, edaspidine areng on kiirem ja see on parem. No võiks istutada kuskil viis sentimeetrit kindlasti sügavamale, kui algul kasvas. No see on nüüd täiesti uus asi, võrreldes sellega, mida meile kogu aeg siiamaani on õpetatud. Jüri Annist, teie tahaksite veel meelde tuletada, et viljapuude tüvesid tuleks siiski kas valgendada või mingi vastava vahendiga üle tõmmata, miks see on hea? Jah, see on omamoodi jälle selline tähelepanek, mis on pikkade aastate jooksul välja kujunenud, et kui seda tüve on nii-öelda töödeldud, kas siis selle tüvevalgendi ka selle kevadise põletuse vastu või siis näriliste peletusvärviga, mis on ka valget värvi jänes, siis kaitseb koort näriliste rünnakute eest. Ikkagi see valge värv ja võib olla ka see värv iseenesest, kui selline ta nagu võõrg kile seal koore peal, see nagu aitab kaasa sellele, et putukat nii palju seda koort ei ründa. Koor jääb nagu siledam aastatega, kui võrrelda nüüd teise samasuguse tüvega töötlemata ja tema pinnalt me ei leia mingisuguseid erilisi selliseid haigus, koldeid nagu Me töötlemata tüvel sageli leiame. Kui nüüd siiski see niisugune haiguskolle on avastatud või on seal mingisugune ränk murdumine aset leidnud oks on välja murdunud ja jätnud sinna sügava haava siis soovitaksin ikkagi väga seda vana ja tuntud Forkertti määret, mis koosneb veise, sõnniku ja savi, kust sõnnik peab olema küllalt. Värske. Vahekord on enam-vähem pooleks, lihtsalt segatakse. Kui selline tainas, millega on siis veel mõnus seda tüve kokku plätserdada, et see määre seal peal püsiks, siis tuleb ümber mässida mingisugust materjali, kilet, mitte mingil juhul, see jääb homne. Varem on siis selline jämedakoeline riie, aga see peab olema suhteliselt selline tugev, et ta kohe esimeste väikeste vihmadega ära ei rebeneks, aga selline määre aitab väga väga Kaasa puudude paranemisele või siis lihtsalt tema tervisele ja pikendab tunduvalt viljapuude eluiga ja järelikult ka nende elujõudu ja viljakanne. Väino Eskla aiasaade on saanud ühe kirja selle kohta, et pirn Pepi on kasvanud väga kiiresti ja nüüd küsib kuulajaid, kas ladva võiks maha lõigata. Kas isegi ka seda peaharu võiks lõigata. Kui puu on kasvanud, juba suureks juhtuks, suundub lausa taevasse, siis tuleks ta kindlasti lõigata tagasi. Seda lõikamist tuleks alustada juba noorest istikust. Jah, ja kujundada selline võnklev latv välja tagasilõikamine soodustab külgokste teket, seda tuleks alustada noorest peale. Samamoodi võib toimida ka ploomipuude puhul. Olen näinud müügikohtades palju selliseid istikuid, mis on kasvanud valesti. Alguses on mõned põhijooksjad tekkinud, siis on tükk maad tühja vahet ja siis on ladvas jällegi mõned põhioksad. Juhtuks vot sellisel juhul tuleks lõigata see lats täiesti mahajuhte oks jätta natuke kõrgemaks, kui on alumised külgoksad ja vot siis saab sellest puust alles asja muidu vastasel juhul tekibki suurest puust peale, nii et alguses on suured jämedad oksad, siis on üks pikk, et ei juhtuks ja siis tuleb jälle uuesti osa jämedaid oksi. Tulles tagasi selle Pepi juurde, mis on väga armastatud viljapuuaedades ja inimesed teavad tema häid omadusi, et ta hakkab vara vilja kandma, et tal on suhteliselt maitsvad pirnid ja ta on ise olmleja, siis ikkagi seal trepil on tõsine puudus. Ta ei taha mitte kuidagi korraliku võra ise moodustada. Oksad on sellised, tahavad väga pikaks kasvada ja siis nad kergesti murduvad. Ja üldse kuidagi kasvab niimoodi igas suunas ka sissepoole, kergesti võra kujundamisele tuleb tõesti väga tähelepanu pöörata vanast peast alates, nagu Väino ütles. Ja siis veel üks tähelepanek. Osa puid on püstise võraga, osan laiuva võraga. Kui on nüüd algusest peale näha, et puu on väga püstine, nii nagu Pepigi siin ja oksad kipuvad püstjoones kasvama, siis tuleks tagasi lõikamisel arvestada kindlasti seda, et hargnemiskohad tekiks kaugemale või suundub oksele Läks kaugemale sellest võra keskpaigast ja vastupidi, kui on jälle väga laiuva võraga näha, siis tuleks tagasi lõigata pigem sissepoole minevale pungale, et sundida seda puud natukene koomale tõmbama. Nõu andsid Aia targad, Jüri Annist ja Väino Eskla.
