Maailma suurim saar teatavasti on Gröönimaa ja teatmeteosed ütlevad, et 85 protsenti sellest saarest on kaetud jääga. Saar, millele me vähe mõtleme, kus vähe eestlasi liigub. Aga et kolm Eestimaa meest on seal nüüd matkamas käinud seljakoti ja telgiga, siis järgnevas maailmapildi saates Me kuulemegi sellest reisist reisimuljeid. Gröönimaal käisid Enn Kaup, Mart Avas ja Ülo nurgas, aga Ülo nurgas käis juba iseseisvalt Gröönimaal viis aastat tagasi ja mälestuste ja muljete kuulamist Me alustamegi ülanurgesest, kes jagab oma muljeid siis sellest esimesest rist. Ma ennem tellisin sealt kohapealt täpse kaardi topograafilise kaardi, kus olid kõik samakõrgusjooned ja need magnet, kõrvalekaldejooned ja, ja kõik peal, aga selle kaardi järgima siis jah, üksinda käisin nädal aega ja ja just nimelt seda mütsi või serva äärt mööda. Aga see niisugune käimine on ikka üksi käimine peale sinu ei ole seal teisi inimesi kedagi. Ma nägin selle aja jooksul ühte gruppi, kes tuli helikopteriga Racheli liustiku otsa vaatama, neid neid mürisevad ja kolisevad, jäämägesid nadolid veerand tundi seal ja, ja siis lehvitasid, lendasid ära ja mina läksin siis edasi ja siis oli mul kolm päeva. Polaarrebaste lähimaks naabriks on rohkem, ei olnud. No need olid rikkad ja mugavad turistid, kes need võivad öelda, et nad on siis jääliustiku näinud, kompinud ja, ja, ja läksid linna tagasi. Kui on rahakott paks, siis saab seal väga kergesti nii liustiku äärde kui sinna liustiku peale ja, ja fjordide äärde ja igale poole, nii et küsimus on ainult selles rahakotis. Lisaksin juurde, et sinna saab matkata sellest kangeluschlaki lennujaamast näiteks hobustega on võimalik endale väiksed islandi hobused üüride hobuse turja sinna matkata. Niisugune asi on ka võimalik näiteks õhtul tagasi või siis minna ka mõne muu. Neljarattalise mootor džiibiga ja rüsa üksi hakkad oma reisi plaanitseme, mingi some marsruut on sul nagu tehtud, eks ole, kui täpne ta need on? No kolmekesi ann hoopis parem, ma ütleksin nii, et see aasta, mis me kolmekesi käisime, siis oli hoopis teine, oli tol ajal ja agana üksi minnes on ikka väike, noh, niisugune esmaavastaja tunne ka või sa teadet läheduses kedagi ei ole, sind keegi ei aita, kui näiteks jalaluu katki läheb? No muidugi sellised mõtted, et olid ja, ja siis küsiti pärast sõbrad-tuttavad, et noh, et kas ikka mobiiltelefon oli kaasas ja kõik nii sellest üksi matkamisest tahaks jälle natukene kuulda, kuni me jõuame selle põhimatkani, kuste kolmekesti, kõik olite seda nii, sihukest meeleolu on teil meeles, meeleolu teil domineeris sel ajal? Ei, kui nii hakata ja mõtlema, siis oli täiesti huvitav, sest esimene Asimus mulle meelde jäi, oli see, kui ma teisel päeval läksin üksinda sellest jõe äärest kõrvale kõrgema seljandiku peal hakkasin minema ja siis kolmene või nelja niisugune olid need raisakullid või, või kaarnad kotkad või ka mina ei ole linnuteadlane, aga nemad lendasid natuke aega most ette, fakrosid seal, siis vaatasid jälle, et kas ma liigun veel või liigu ja siis mul jäi niisugune mulje, kui ma olin seal esimesi põhjapõtra näinud, et nad pidanud, et mind üheks väga viletsaks väetüks põdravasikaks, kes vaevalt liigub ja järgmise poole tunni jooksul kokku kukub, aga üks nüüd on nad niimoodi mind jälitasid ja siis lõpetasid ära ja teine oli see, jah, kui ma seal nende polaarrebastega olin, siis imelik on rääkida seda, et hakkad üksinda rääkima, aga see võib olla, et on nende loodusrahvastele täiesti omane, et mina kuskil kolmandal päeval hakkasin selle rebase proua või kuidas teda nimetama, täitsa nagu omasugusega juba seal võimlema vastastikku, nii et mingisugused muutused võib-olla tõesti tekivad, kui oled seal juba nädal aega üksinda, siis rohkem aga rebased siis teiega rääkisid? No ma vähemalt sain aru, sest igal hommikul seal kusagil kolme-nelja ajal, kui mina veel teist külge pöörasin, siis rebaseema käis mul telgi ukse veesklähkemas ennem kui ta läks oma toidureisile seal, nii et ma ei tea, mida ta mulle ütles. Aga need pojad, kes olid sama suured kui, kui emarebane ise nemad siis kui oli ebaära, siis nad ei, ei näidanud oma ninaga välja. Nii et mingisugused korraldused oli neile antud ja seal on, eks seda ma kujutan ette kivi, kas seal on mingisugune kiviklibu ja kas siis mingid samblikud ja see maastik vist umbes niisugune on jah, need, mis on niuksed, nõlvapealset kohad, aga seal nende küngaste vahel on rabataolised soostunud järved sügava pika rohuga ehmatada neut erinevalt. Ikka on taimestiku ja võib öelda, et lausa metsad, Jon Guyalimal, mis see mets on põlvekõrgune? No niisugust metsa ka, aga metsaks loetakse ikka sealgi seda, mis on üle nelja meetri kõrge ja nii, et seda on ka olemas jõgede orgudes ja kui meie matkasime, siis siis ühes paigas mul on meeles, et Üloga koos me olime ja pugesime läbi ühest päris parajast tehnikust, mis oli kindlalt üle pea. Neljameetrist kindlasti ei olnud, no nii palju ei olnud kaks meetrit. Jäigana naljameetrised on seal lõunaosas, kus ka lambaid kasvatatakse, aga meie seeski olime mõnevõrra kaugemal põhjas ja. Mulle jäi siiski hästi meeldetehnikust, trügisime läbi, mul oli varvas ära võõrdunud ja õnnestus. Õnnestus varvas vastu puud veel valusamaks lüüa, kui ta oli ja need on siis ikkagi pajud. Pajuvõsa võib öelda nii ja kasvab seal kaskija ja pihlakaid, kasvab mägi pihlakad näiteks. Tal õnnestus kadakad lausa näha ühes kohas, aga see oli seal ja kelle ainus üks ja üks ja ainumas koht ja see tundus olema selline hästi varjatud paikese kadakapõõsas oli nii maadligi, et tundus, et tal seal ikka väga hea vist ei olnud, aga ta oli olemas. Kas teie seal seeni ka kohtasite see nüüd edela alla? Ja, ja ma pean tunnistama, et kui me esimene kord käisin üksinda seal, siis ma isegi tegin seentest mingisugust supi moodi asja, sellepärast et ma olin kuidagi ratsiooni valesti hinnanud, sest need pudruportsud olid kuidagi väga väikesed ja siis oli seentest mul täiesti toidulisana abi. Lihtsalt kõht oli tühi, kõht oli tühi. Kas seal on see suur rahvusvaheline lennujaam ja kui me nüüd räägime sellest teisest reisist see jääb rannikust mõnikümmend kilomeetrit eemale jah, nagu marozendlikkusite tee siis ranniku poole Gröönimaa lääneranniku pool oli niimoodi. Tegelikult kangerlossaaki lennuväli asub fjordi kaldal, aga see on, see on selline väga pikk fjord ja linnulennult ava meeni. Avaookeani tuleb sealt oma 180 kilomeetrit, mille me siis ka oma jalgadega läbi mõõtsime. Nojah, meie sihtpunkt oli rannikul sisemine juti, linn, kuhu pidime välja jõudma, et siis ühel teatud päeval teatud kellaajal laeva peal istuda, nii et meil oli see marsruut ka kindla ajaga vaja läbi teha. Mõne seljakotiga matkaja on Gröönimaal haruldane, tavaline nähtus. Kas teie nendega kohtusite mõnega? Võib öelda, et me kohtasime selle tee peal vist kolm inimest. Kolmega suhtlesime vahetult peale selle, mul õnnestus veel ühte inimest eemalt näha. Ja kui veel täpsemalt meenutada, siis ühes majas ühes hütis, kus me ööbisime, olime ennast õhtul mugavasti sisse seadnud siis hilja õhtul tulid veel kaks meest, aga et seal hütis oli teine tuba, nad nägid, et see meie suurem tuba oli hõivatud ja kobisid pikalt pikalt rääkimata teise tuppa magama ja hommikul täidad meistrina magama? Ei, need olid küll eurooplased, aga me kohtasime, ütleme poole matka veel kohtasime kahte inimest, kes ei olnud mitte eskimo, peab ütlema, Gröönlased ja Greenlased on tegelikult siis eskimod ja eurooplaste järeltulijad ja tegelikult nemad moodustavadki Gröönimaa elanik konnast põhimassi, et võiks siis öelda puhtad riskima nagu ei olegi enam eriti seal jah, neid eriti ei ole, öeldakse, et mõnisada elab ilmselt, et rohkem seal kirdeosas kirde ja loode, noh ja siis ka idaranniku arvates. No kuidas võtta, tähendab, kui need geneetiliselt võtta, siis jah, on tegu seal valdavalt segatud verega, need segaverelised inimesed, nende keel on ikkagi kuulub eskimo keelte hulka ja ka see kultuuripärand on sealtpoolt tulnud. Ja kui näkku vaadata, siis nad ikka ei näe enamasti sugugi eurooplaste moodi välja. Peske muideks ütleme meile see ei meeldi, nemad armastavad ikka, et need kutsutaks kreen lasteks. Veskimäe on tulnud Kanada poole pealt, sinna jääbki ju tegelikult Kanada. Ülihea ja. Ja eskimo vist tähendab lihasööjat. Jah, nad on tulnud seitsmele Kanada Arktika ja tegelikult Gröönimaa on nende poolt asustatud siis põhja poolt. Et nende liikumissuund on olnud põhjast lõunasse, samal ajal kui viikingid siin 1000 aastat tagasi nemad maabusid ju Nonii maa lõunatipus lõunarannikul ja nii et tegelikult nad leidsid eestris päris tühja maa ja alles siis kuskil paarsada aastat hiljem siis jõudis eski moode asustuslaine ka sinna nendele laiustele. Ja see oli andmete järgi see Erik Punane Islandilt, kes sinna jõudis aastal 981 või kaks. Mingi veretöö oli tal. Tore oli Island teinud mingisuguse töö ja siis ta kuulutati seal lindpriiks ja siis kolm aastat ta siis elas Gröönimaal, enne kui julges siis tagasi minna Islandile ja seal ta siis teatas ka, et ta on leidnud siis lääne pool on leidnud sellise ilusa rohelise maa, kuhu võiks siis ümber kolida ja. Eks tähendabki rohelist maadi. Kui nüüd elatusallikad on ainult hülgepüük, vaalapüük, lisan veel kalapüük ka, eks ole, ja siis on veel põhjapõdrad või ega rohkem vist ei ole. Põhjapõdrad on seal metsikud. Tõenäoliselt neid neid kodustatud ei ole. Ja tundub, et nad ei kasuta neid, jah, veoloomadena. Seal on ikka see koerarakend on põhiline liikumisvahend olnud läbi aegade. Esimene kord, 19. kui ma käisin, siis ma nägin palju põhjapõtru, sest tundub nii, et see loomad kesksuvel soojaga hoiduvad just selle jääliustiku lähedusse. Ja kui me läksime sinna mere äärde, siis nägime väga vähe või ei näinud üldsegi paari põtra, nägime, aga, aga seal selle jääliustiku ääres seal oli ikka päris massiliselt neid sajapealisi, karju, kas seal sõid, aga siis ma nägin ka mõningaid hunnikud nendest põdrasarvedest. Ilmselt olid need siis kohalikud kütid, kes olid neid kogunud sarvede pärast. Ma ei oska muud midagi öelda, nii et nad olid, olid hunnikusse pandud sinna, ma ei tea, kas siis hiljem ravimiseks või, või oli seal muud nii palju materjali. Neid kütitakse, aga ei kasvatata, ei kasvatata, ei muidugi kasvataja. Aga nüüd ikka see see, mis asi see toit saab ikka väga ühekülgne olla, kui on ainult kalahüljes ja maal. Nii ta on, aga, aga eskimod on sellega harjunud ja kui nad ikkagi söövad värsket liha, näiteks värsket kala sisetoit võib arvata, et on päris tervislik. Ma tean, et üks kuulus Kanada polaaruurija Stefan son tegi kortselise katseta kaks aastat toidu ainult värskest lihast hülge ja vaalalihast ja kaladest ja tuli suurepäraselt toime sellega. Värskes lihas on olemas kõik vajalikud toitained kasvavate vitamiin särske tähendab toorest. Eks ta vist üldjuhul peakski tähendama, aga aga kui sa saad värsket liha keeta või praadida, siis on see ka midagi muud, kui, kui külmutatud liha tarvitada. Selleks. Seal olevat eriline lugupidamisavaldus, kui sa sööd nende lemmiktoitu, see on siis hülgemaksa, siis sa saad nagu inimesele kohe lähemale, sinna võetakse rohkem omaks, seal olevat nende rahvustoit, aga ma kujutan ette, meie inimesele vist natukene raske alguses taluda teie hülgemaksa ei proovinud. Meil oli üldse raskusi selle hülgeliha leidmisega, me küll nii vähe, kui me seal asulates liikusime, siis oli ikka kogu aeg selline soov, et tahaks kangesti seda kohalikku kööki ära proovida. Turul nägime toorest liha müügil küll sisi nuttis, aga siis ta oli tooresime. Ostsin vist tookord kuivatatud kala ja tundsime sellest rõõmu ja Ühes teises ahi oli siis ilu lihtsalt diskus. Me mõtlesime tõesti nõuks ja läksime restoran nimega Hongkong. Tellisime endale seal mehised, portsud vaalaliha koos riisiga. Hästi vaalaliha liivale saime aga hülgeliha ei tookord isegi proovimata. Nagu ma aru sain, talendika teistest inimestest ikka täiesti eemalt, seal ilmselt eesmärk. Eks ta oli jah, mõeldud niiviisi, et inimtühjas paigas matkata aga tõtt-öelda, kui need teise väheseid kohtasime, siis tundsime ka päris suurt rõõmu. Inimlike vajab teisi inimesi, aga kui sa üksi oled, siis seda elamist. Jah, täitsa meeldiv oli pärast inimeste sekka tulla ja ma ütlesin juba, et kolmekesi on hoopis midagi muud kui üksinda käia. Aga inimestega me saime päris palju kokkusest, sealt sisi mõtist edasi olime ju ikka suure laeva peal suhteliselt. Ja see oli säraja laev, mis liigub mööda rannikut lõunast nukist üles, põrnavaid Ugenovice, jah, ja ta teeb selle reisi ära nädalaga, peatades siis sadamates osa inimesi läheb maha, uued tulevad peale ja väga palju neid on siis kohalike Greenlasi käest niiviisi reisivad ka, oli külm, mitmed sakslastest matkajad seal vaevalt kreeklased jäid mulle sellega meelde, et neid hästi rõõmus ja lõbus rahvas vahetpidamata nagu naersid, seal viskasid nalja ja naised olid seal laeva kajutis mängisid kaarte meie mõistes nagu Turakati olid väga õnnelikult sealjuures ja lastega tegid nalja, lapsi oli palju seal kaasas ja teki peale mitu lapsevankrit pargitud ja lapsed olid ka hästi rõõmsad ja, ja ei ole neid vaadata. Peale vaadates, nagu nad jah, ei meenutanud enam üldse mingisugust loodusrahvast väliskiht oli kaunis tsiviliseeritud. Eks nad ikka sisemuses kindlasti on sellest endisest elust suur osa veel tallel. Nii et rahvariideid ainult ikka jakid ja pikad püksid ja. Jah ei, tavaline euroopalik riietus. Osa neid liustik on väga kuulsad, nad on fantastilise välimusega, aga niuksed, Noshopilised rist ja, ja, ja väga nihukeste tornidega või kuidas peaks kirjeldama, et kuulsamad eksootilisemad liustikud Üks tuntumaid, mida meil ka õnnestus näha, oli see liustik ilulissatis Sis ilulissati jääfordi liustik ja see on selline tõesti väga kiiresti liikuv liustik, mis liigub paar meetrit päevas ja toimetab iga päev fjordi 20 miljonit kuupmeetrit jääd, siis on ka päris suur kogus, mis on põhjus, miks ta kiiresti liigub, eks, eks see põhjus on ikka see, et see Gröönimaa on ju peamiselt jääst koosnev ja üleval kupli peal on see jää olla kõrgem kohal rannikule ja lihtsalt raskuse mõjul voolab ja on plastiline keha nagu pigi. Mõni teinegi, siis ta riistjalt raskusjõunool voolab ja ülevalt jäämassid tõukavad tagant ja liustik on selline ala, kus on olemas niisugune voolusäng, kaldad ja seal keskel siis ka suur jäämass liigub, sest et sageli on see ja alune pind nagu sula. Sulavesi on nagu määrdaks seal all ja Kalju vahel ja siis kiirused sageli jah, saavad üsna suureks ja nii sa jääd siis hulgaliselt jäämägede kujul sinna ookeani tõugatakse vahet, seal on veel kitsasfjord, mille suu on valamu. Kui sordi algus siis jäävad osa jäämägesid, jäävad sinna kinni ja tekitavad sellise tropi. Siis on terve fjord jäämägedega kaetud. Sellest liustik, kust on siis pärit see kurikuulus jäämägi, mis ligi sajand tagasi Titanicu uputas? Kas see liustik tekitab ka mürinat kolinat, kas see liustik, mis, mis kõneleb ja häälitseb? Tere, mürin ja kolin jääb natuke kaugemale, sest seal selle fjordi suudmes on juba enam vaiksemaks jäänud, üksikud mürinat on kuulda siis, kui mõni jäämegi, keerab teist küll kõige selle pärast, et noh, seal ju ka altpoolt sulab ja siis vajub, keerab nagu ringi, nagu nad ütlevad, aga need kolisevad liustikud on need, mis on juba selle jäämütsi ääres, sest see Konkreetne AIDS, fjord, see on nagu puhvriks seal vahel, nii et ma usun, et see õige kolin on jah, seal näiteks rasseli liustik, mis seal kangerlusaki lähedal oli, see oli üks turistide vaatamise objekt, ta liikus umbes sama kiirusega seal mingi paar kantmeetrit päevas ja ja seal oli küll seda kolinat siis kogu aeg kuulda, nii et sellepärast mõtlen, et on võib-olla meetrid päevasse tähendab meeter tonnis laias laastus. Kui sul on kannatust, istud maha tunni aja jooksul, sa ikka näed, et see jää on tõesti rikkunud. Ei, sa näed pidevalt, pideva pidevalt kukub, kukub kukub, ega see ei ole niimoodi, et ta niimoodi ühtlaselt nagu vorst liigub, vähemalt rasseli liustik oli niimoodi, et et noh, see frondi kõrgus oli seal kuskil 100 meetrit, nisukene, sakiline ja krobeline sõbrant ja sealses kogu aeg olid niuksed jäävaringud ja alt sulas jälle. Ma käisin ka seal mütsi või, või, või selle mandrijää peal. Kui ma esimene kord seal olin, seal on sama rahulik nagu ükskõik millise liustiku peal, sellepärast et ega päris otsa peale ei saagi minna, see nii ohtlik, sa hoiad ikka niisugusesse kohta, kus ei ole see liikumine kas märgatav või on ta siis niivõrd aeglane. Mina käisin ka ikkagi seal rahulikuma koha peal ja seal ta oli niisugune künklik ja pragudega ja aga niisugust otsest ohtu Ta ei olnud, et vot nüüd kukub mul jalge alt ära seal seda sellist ohtu Helivus pragunema seal praktiliselt ei olegi vist eriti. Ma ütlen, et pragude kohta mina ei läinud, sest sinna võib enesetapjalik minna, kes sinna pragude vahel läheb, sest seal on nii Eriti veel üksinda, eriti üksinda. Aga nüüd päris midagi tõsist ei tekkinud. No minu arust täitsa tõsine koht, oli see lõhejõgi või kui ta läks seal või mis ta nimi oli, kus meil oli ikka selline oht, et me olime kolm päeva tulnud ja kolm päeva oli aega veel sinna laeva peale minna. Ja kui me nägime, et see jõgi oli seal ikkagi poolteist meetrit küll sügav Ja vooluga, pealegi ja mul on tunne, et Taali nuhat või lausa üle pea just sellest Oh, mis oli kaardi järgi soovitatud, minge sealt üle. Aga lõpuks oli ikka nii, et Mart oli kõige pikem ja kõige noorem ja siis teda saatsime nii kaua luurele, kui ta lõpuks saigi ühes laiemast kohast läbi. Just tulebki otsida kõige laiem koht, sest seal on pool kõige väiksem ja nii, et kuskil rinnust saadik vees õnnestus sealt läbi minna ja seljakotid, et kordamööda vis Mart üle ja meie siis tagantjärgi riburada järgi. Vesi ei olnud ka teab mis külmmehe pärast mõõtsime, et oli, oli 13 ja pool kraadi selles jões, niiet paras karastus päevas. Oh, ja õhk oli õnneks veel päris mitu head pügalat soojemgi, väike, paistes ja üleüldse see kant on selles mõttes hea matkata, et seal on suvisel ajal väga vähe sademeid ja enamasti paistab päike, kuigi tundus, et nad kaks ainsamat sajust päeva. Me me siiski ka ära näha, mis neil selleks suveks nagu varutud oli. Õhk olevat kuiv, aga miks see on siis sel juhul nii vähe, käiakse niisugusel sportlikult? Lihtsalt ei ole veel nii kaugele arenenud, sellepärast et seal oli näha, et neid turistionne toodi helikopteriga juurde. Nii et meil õnnestus seal paarisonnis olla, aga vähemalt üks või kaks olid niuksed, mis olid juba kohale toodud, aga ei olnud veel ülesse sätitud. Teine asi on ka see, et võib-olla et isegi talvel on seal rohkem turiste, sellepärast et seal nende koera rakenditega sõidud on täitsa populaarsed. Suusasõidud kaaslast täiesti tuntud on see polaarpikamaa maratonide sariaktiks reis, kuhu oli möödunud aasta kutsutud Raul Olle kui Vasaloppeti võitja ja nii et meie sisuliselt käisime seda trassi, seda, mis on siis 180 kilomeetrit pike, mida sõidetakse kolme päevaga läbi. Talvel. Kusagil siis ööbitakse nendes majades või, või siis telkides ja sõidetakse Lätis võib-olla edasi. Kas see on aja peale võistlus, et ta ikkagi on aja peale? Jah, mõõdetakse vist aega küll, jah, mida need kujutavad edasist puust mingi sünteetika või nad on ikkagi puust ehitatud, seal on kasutatud paksuvineerija parajalt tehtud, seal on väikene kööginurgake harilikult ja sanan lavatasid, kus saab magada. Kõvad küll, nii et teinekord tahaks, tahaks külje alla mõelda, midagi pehmemat, aga samas, kui sa oled katuse all öösel, siis on ka hea. Kui me hakkasime jõudma seesama sele jalgsimatkast sihtpunkti, siis viimase öö veetsime kohas, kuhu kaardi järgi oli märgitud suusakeskus ja oligi oli ja tõepoolest ta oli suusalift ja kohvikuhoone, veel mõned väiksemad raadiojaam, väiksemad hooned ja seal ei olnud siis ühtegi inimest, aga seal ei olnud ka ühtegi lukustatud ust peale siis selle raadioruumi ukse. Aga tegelikult nii palju, kui mina aru sain, seal ei tohigi uksi lukku panna, see on ohutusnõuetele vastuolus, et kõik need onnid peavad olema lahti ja ka see on. Tagasi mõeldav oleks võinud ka matkata, oleks teadnud kõikide onnide asukohti, oleks võinud ka ilma tellimata matkata. Teine asi, mis seal oli, huvitav oli see, et tonnide uksed olid kahest osad keskelt pooleks saetud, see tähendab seda talvel, ilmselt on see lumi seal siis nii kõrget alumist poolt ei saa lahti teha, siis tehakse ainult ülemine pool lahti, ronid sealt sisse ja välja nagu august, muidu jääbki niimoodi, et see ei tule, ei tule lahti, jah, võib kollet tuiskab sulle ange ukse taha ja ei saagi muidu välja, kui sealt ülemist. Jah, minul on varasemast elust kogemust Teravmägedest, seal oli Nõukogude Liidu kaevandusasulad on täna päevalgi veel ja ka seal oli ehitatud siis neid onne matkajate jaoks, aga need onnid, mis oli siis ehitatud ehitatud kohalike võimude poolt ja mis paiknesid nagu nende kaevanduse asulates lihtsalt läheduses, need olid kõik lukus ja siis, kui me nüüd Gröönimaale läksime ja alustasime jalgsimatka, siis alguses Me käisime kohalikust turismibüroost, siis nagu hea toon nõudis ennast möllimased. Mõtlesime, et asume sellele sellele retkele ja lihtsalt, et noh, et, et oleks teada, et inimesed on väljas ja pärast siis jälle helistasime oma sihtpunktist tagasi, et me oleme need kohal, kõik on korras ja siis natukene, saime infot ja küsisime ühte teist ja siis tuli ka onnidest. Mina esitasin siis sellise küsimuse, et kas need on, need on ka kõik lukust lahti, mispeale segu näitsik, kes meil seda infot jagas, hakkas mind väga pika pilguga käega ja ütles lõpuks, et on, need ei ole kunagi lukustatud. Kui rääkida loomastikust patradest, jutu põhja, patradest, muskusveiseid, nägite? Need olevat selle kandja tüüpilised loomad. Tuleb tunnistada, et selle reisi kaks viimast päeva Me põhiliselt kulutasime nende otsimisele, aga vist otsisime natuke valest kohast. Aga siiski viimasel päeval lõpuks kroonis meie pingutusi edu, me tõesti nägime neid aga ainult niimoodi, et läbi läbi fotoaparaadi objektiivi sai aru, et seal on mingisugused mustad liikuvad kogud, kellel on neli jalga all. Need on ühed neist loomadest, kellele väga juurde minna ei tohi. Ta võib rünnata sind ootamatult. Nii öeldakse jah, et ei maksa minna, võib-olla ligemale 50 meetrit ja THD öeldakse veel seda, et parem on hoida temast allapoole, nõlvaetaan kohmakas, mäest alla liikumisel, küll aga läheb hirmsas kiirusega nagu rakett ülesanne, nii et kasulik on hoida allapoole nõlva, jääkarusid Diego. Ta laiendab jääkarudega, on niisugune asi, et nad just sellel Läänerannikul need ei ole, sellepärast et seal meri ei jäätu. Nathan ilmselt põhja pool, sellepärast põhja ja idarannik. Meil ei esitatud küll mingisugust nõuded, et peaks olema Biš kaasas või, või mingit ohtu jääkarude näol ei olnud. Ja see on suureks kergenduseks võrreldes Teravmägede peaks olema seal tepisher. Seal ei lubata mõõduasulast väljuda, kui sul püssi kaasas ei ole. Kas teravmäed on praegu ka matka ja turismiobjekt nüüd muutunud oludes? Jah, ma tean, et vähemalt üks Eesti matkagrupp on seal käinud viimastel aastatel ja nende matkast võib internetis lugeda päris asjalikku aruannet. Mis on põhiline erinevus Teravmägede ja Gröönimaa vahel? Teravmäed on ikka palju karmim kant, erinevalt Gröönimaast sajab seal väga palju ja ka maastik on raskemini läbitav. Ta on kuidagi vesisem, vesisem püdelam, aga see-eest ei ole seal jälle üldse sääski. Turism on seal täiesti olemas. Aga söekaevandamine ikka jätkub ja tänapäeval ka. Jätkub, aga tulevik on tume, nagu ma hiljuti kuulsin seal, nii norralased kui venelased kaevandavad ja norra lastel on suured vaidlused praegusele dotatsioonide üle, sellepärast et loomulikult see kaevandamine ja seal ei saa ennast ära tasuda, ikka tuleb peale maksta. Ja rohelised vest on väga vastu, et valitsus seda doteeriks. Aga nüüd, kui Gröönimaa juurde tagasi tulla turismi- ja matkaobjekt Eestis suhteliselt veel vähetuntud, kas peab olema kogenud matkajad sinna nüüd telgi ja seljakotiga minna või mitte väga tegelikult ei pea. Kas saanud julgustust teistele? No midagi peaks ikka teadma, et ei unustaks elementaarseid asju ära jama. Kuigi Gröönimaa idarannikul on ka lausa 4000 meetri kõrguseid mägesid ja saab täiesti alpinismi harrastada, aga. Aga võib-olla meil läks liiga hästi, sest ma lugesin pärast kuskilt, et ka suvel võivad tulla päris ootamatult rängad tormid või siis võivad su telgi isegi ribadeks tõmmata, need fännid, fööni tuuled ja need peab valmis olema ikka päris kuiv, soe tuul, kui tuul, mis tuleb jah, mägedelt alla. Millele ükski tõlk ei pidanud vastu pidama? Aitäh stuudio külalistele oma reisimuljeid Greenimat jagasid Enn kaupla nurgas ja Mart varvas kuulajalis Re, Martin veerand.
