Looduse lemmikud. Tere loodusesõbrad. Ilmselt on ikka päris palju neid, kelle jaoks Lääne-Virumaa seostub eelkõige sealse ülimalt võluva rannikualaga. Altia vainupea, Käsmu ja paljud teised kivised lahesopid meenutavad igal suvel kohale tohutult huvilisi. Ainulaadse loodusega kalurikülad pole olnud mitte ainult matkajate ja suvitajate meelispaikadeks, vaid ka näiteks kirjanike kunstnike inspiratsiooniallikateks. Mõistagi tähendab Lääne-Virumaa üksnes vaid merevaateid, vaid ka maismaa ehedaid looduspärleid. Seda kõike hakkab nüüd tutvustama Uudo Timm ja meie läheme mõistagi tema jälgedes. Saatejuht on Andi Normet-Saarna. Aga mis on siis teie jaoks need esimesed märksõnad, mis selle kandiga seoses eelkõige meenuvad? Tere ja loomulikult Lääne-Virumaa ulatub välja kuni mereni ja, ja see Lahemaa idaosa on selgelt üks, üks täiesti märkimisväärne piirkond. Aga jälle, kui nüüd vaadata üldisemalt, siis esimene mõte, mis Lääne-Virumaaga mul tuleb, on see, et Lääne-Virumaa on ju meie üks vilja aitadest ehk siis valdavalt kultuurmaastik vähemalt oma keskosas. Ja siis loomulikult on see kõrgem koht, nimelt Pandivere kõrgustik. Ja punase Pandivere kõrgustik on selline väga tähtis piirkond üldse meie kogu Eesti jaoks. Juba eelmises saateski sai mainitud, et Pandivere kõrgustiku hakkavad pihta meie meie olulised jõed Järvamaa poole, siis jooksis sealt Pärnu jõgi, aga ja samamoodi hakkavad sealt pihta teised jõed. Nii et ta on oluline veelahkmeala ja seetõttu noh, ega muidu siis ka kaheksakümnendatel aastate lõpus fosforiidisõda käis ju tegelikult meie v säilitamise nimel. Et meie Eestimaast ei saaks kõrb. Sest kui, kui seal kaevandused oleks lahti läinud ja rikutud ära kõik need allikad ja jõealgused, siis ei oleks meil sugugi seda rikkust ka mujal Eestis, kuhu need jõed välja jõuavad. Nii et nii et minu jaoks Lääne-Virumaa esimene kuvand seostub just Pandivere kõrgustiku ka. Ja kui kõrgustik on, siis järelikult on seal ka kuskil kõrgemad tipud Pandivere kõrgemaks tipuks on siis Emumägi, mis siis ulatub 166 meetri kõrguseni ja noh, ja teised teised juba on, on natukene väiksemad kuplikesed, olgu nad siis Kellaveremägi seal 156-ga, Ebavere mägi 100 46 meetriga neeruti, mäed veel väiksemad, 125 kanti. Ja ega siis Rakvere linnas Rakvere vallimägi ka tema on täiesti üle 100 meetri mees. Nii et need kõrged tipud ja nende ümbrus, need on kindlasti märkimist väärivad kohad. Teine aspekt sellesama Pandi verega on see, et nüüd, kui me lähme maa sisse, jälle hakkame vaatama, mis seal maa sees on siis seal aluspõhja moodustab lubjakivi ja lubjakivi teatavasti ei ole mitte kogu aeg ühtlane. On seal pehmemaid ja tugevamaid osiseid ja plaate. Ja kui vesi seal toimetab, siis ta uuristab sinna sissekäike ja seda selliseid käike väike ja vee liikumist nüüd lubjakivi sees ja selle all nimetatakse Carstiks. Ehk siis Eesti kõige kõige suurem karstipiirkond on just seal Pandiveres. Ja, ja noh, sellega me saame ka seletuse sellele, et mikspärast Pandivere kõrgustik, mis on tegelikult päris suur 1000 300400 ruutkilomeetrit suur, seal peaaegu puuduvad alalised jõed ja ojad. Vesi lihtsalt läheb maa sisse ja neid kõrgustiku servaaladel hakkab välja tulema allikatena. Sellepärast on see see piirkond noh, ühelt poolt on hästi tundlik põllumaa on seal väga hea. Aga kui me paneme liiga palju väetist siis kuhu see väetis jookseb? Eks ikka põhjavett, sealt ongi põhjus mikspärast on moodustatud selline suur Pandivere Adavere piirkonna veekaitseala ehk nõid siis nitraaditundlik ala praeguse juriidika järgi, see tähendab seda, et me ei tohi panna põllule liiga palju väetist. Sest muidu me rikume oma vee jälle ära, tuleb teha kompromisse, midagi pole teha, ei saa niimoodi, et ühe käega võtame, teise käega. Jätame loomulikult ei saa siis nii suurt saaki, natukene tuleb vähem maga leppida. Aga me ei ela ju metseerini ajastul, kus me ei oota armuande, võtame ainult kõike looduselt. Aeg-ajalt kahjuks selline mentaliteet meil ikka on juurdunud. Ja mille tulemusel me lõpuks võtame pinna iseendi jalge alt, eks ole, Luutselt. Looduse lemmikud. No millised on Lääne-Virumaa suuremad allikad? Neid suuremaid allikaid tuleb jälle ikka vaadata siis selle Pandivere kõrgustiku servaalalt ja ja kui me vaatame, kus on siis sellised allikad, mis veel annavad vett 100 liitrit ja, ja natukene peale sekundis välja noh siis kindlasti tulevad kohe meelde lavi allikad, mõõdriku allikad, vetiku allikad, jõepere, Imastu, Simuna allikad ja, ja noh, võib-olla neid on veelgi, nii et neid tegelikult on selle Pandivereservaalal üsna mitmeid ja väiksemaid allikaid neist ei tasu rääkida, neid on päris palju. Jällegi meenutades neid seda, et varemalt on neid allikaid olnud tunduvalt rohkem. Tegelikult meil head pilti hetkel allikatest ei olegi. Kui palju meil tegelikult neid on, aga, aga see vääriks täiesti sellist inventuuri selle juures ei ole sugugi, võib olla paha, kui kohalikud inimesed selles töös kaasa löövad, sest kaugelt tulnud inimene ei pruugi neid võsas või kuskil varjulises kohas olevaid allikaid sugugi üles leida. Ja praegune kaardistamise meetod, mida, no mida siis maa-amet toimetab, seal lähtutakse eelkõige ikkagi ülelennupilt juhtidest ja kui see Allikes seal vaikselt kuskil varjuliselt on, siis ega seda ikka hästi üles ei leia küll see on nagu nõela heinakuhjast otsimine. Siinjuures oleks kindlasti, ta on lausa lausa sellise suurema projekti mõõte, et ka siis riigi poolt või vabaühenduste ettevõtmisena mingi projekte algatada ja proovida meil need allikad üles tähendada uuest nagu paljudest. Teistes kohtades on mõistagi ka Lääne-Virumaal vägagi põnevad karstialad. Pandiverepiirkond ei saa kuidagi sealt ikka välja veel, aga, aga ta on niivõrd huvitav piirkond, et et kui me vaatame neid erinevaid karstinähtusi, olgu nad siis karsti, lohud, salajõed, sellised kurisuud, mis iganes nende karstivormide tihedus on, on jällegi, just eelkõige siis Pandivere endale küla juures Avis peal, savaldumas võhmetol. Need on hästi tihedad kohad ja, ja nende karstinähtuste juures on selline tavapärane lugu, et kevadet on karsti lohud vett täis. Kui me kevadel lähme sinna maastik olema, näiteks võimet tule võis avaldamas, näeme, et oi, see on suur järv. Lähme mõne kuu pärast sinna järve poole. Kadunud see ongi tüüpiline, et karstijärved valdavalt madalamad karstijärved ongi suvel kuivad ja, ja sealt hoopiski tehakse rahulikult heina näiteks nagu nõiduse väel. Nii et vot sellised huvitavad nähtused õnnest, karstinähtused ja neid, neid tasub minna vaatama, sest sest need ajutised karstijärved need on siis loomulikult jälle, kui neid kevad tuleb, tulevad ju rändlinnud veelinnud hanede partide näol. Luiged vaatavad, oi ilus järv, loomulikult puhkepeatuspaigana on need väga head kohad ja suveks tegelikult ei ole seal mitte mingit vett. Vahelduseks võiks rääkida järvest, mis ära ei kao ja see on Porkuni järv. Sealmail. Porkuni järve on tõesti sealsamas karstipiirkonnas ja, ja ta on Carstist tugevalt mõjutatud, aga tema sügavus on lihtsalt nii-nii suured. Ta päris tühjaks ikkagi ei jääjärvel, on ju suurust ka päris parasjagu, nii et üle noh, seal kuskil 40 hektariga. Aga huvitavaks teeb selle Porkuni järve Eesti ulatuses vähemalt see, et tema saared ujuvad ringi, liiguvad seal järve peal vastavalt tuule suuna ja ja tugevusele vaikselt triivivad ühest kohast teise. Nii et jälle üks salapärane Koht lähete pildistama, ühe koha pealt oli saarde järsku, mõni aasta hiljem selle kohapeal saab, ei ole, saar on läinud kuskile teise kohta, lihtsalt see on ujuv saar, ta ei ole jalgupidi selle järve põhjas kinni. Nii et noh, seal on siis puujuurte vahel hoiab seda materjali mulda, aga tegelikult tegelikult päris põhjaga ühenduses ei ole. Aga selle Porkuni järve kraan tegelikult seotud jälle nende samadega arstikäikude kaudu. Seal lähemal olevad järved mesis on juba varem räägitud sellise iseloomuga järved, et vahest on ja siis jälle kaovad ära. Nii et teised suuremad järved, mis siis Porkuni maastikukaitsealale jäävad, on siis näiteks piisuppi järv ja pehmetu ja lemm, külajärv, karstijärved need on sellised, mis vahepeal võivad jääda ka suveks, kui on väga vihmased suved. Aga kui on kuivem suvi, siis, On kui ma Aga Lääne-Virumaal muidugi teisi järvi ka ja, ja päris tähelepanuväärselt järvi. Üks selline väikeste järvede kogumik on siis Äntu piirkonnas ja sealt kõige kuulsam vastu on siis Äntu Sinijärv mis on hästi sopilise rannajoonega. Ja tema pindala ei ole küll teab mis suur, ainult kaks kuni kaks pool hektarit. Aga eriliseks teeb tema see, et, et seda peetakse meil kõige selgema veega järveks üldse Eestis. Ja sügavus on kell kuus kuni kaheksa meetrit, aga tema sinine värvus tuleneb jälle sellest, et tema põhisiis kumab läbi vee ja see on siis lubjapõhjaga, lubjasetted on seal ja kuna seal allikat ka siis, siis köik liigutab kogu aeg ja hoiab seda Sinavat värvust, siis teine kordan seda, seda järvega põhjatuks järveks nimetatud, aga seal võibki olla põhjus see et kui nad seal all ikka kõik see asi veel kiib kuidagi et jumal teab, kui sügavalt keemine toimub aga tavapäraste järve sügavuse mõõtmise vahenditega, ehk siis saadakse tema sügavuseks tegelikult kuus kuni kaheksa meetrit, oleneb tõsi, häbe osast. Äntu järve kõrval on selline legendaarne mägi, mis kannab nime Ebavere. Demagagi on üks legend seotud. Ebaveremäega on tõesti legend seotud nimelt legendi järgi tõusis sealt lenda siis Tarapitaja ja lendas Saaremaale ja sai saarlaste jumalaks. Aga iseenesest muidugi see mägi, noh sellega selle mäega on palju legende seal seal räägitaksegi, et seal on tegelikult üks loss mäe sees ja ja, ja kuidas selle Loissini jõuda ja kuidas uuesti välja saadad, seda peab folkloristide käest küsima, et mis nipp Ta peab kasutama, et sinna saada. Aga mina vaatan seda natukene siis siis maisema poole pealt ja, ja tegemist on siis voosi kõrge tipuga jälle ja tema kõrgusele Ebavere mäe kõrgus on siis 146 meetrit ja või teda neid vaadelda tulles näiteks Väike-Maarja poolt siis lageda maa peal, järsku tõuseb üles üks selline tõesti. Ja noh, miks mitte ei, võiks seal all siis loss olla peidetud. Nüüd Ebavere mägi, loomulikult, kuna seal Tarapita juba tegutses, siis on see üks pühapaikadest esivanemate pühapaikadest, mis seal praegu toimub, praegu toimub seal nii ühte kui teist. Ühelt poolt on taarausulised, seal käivad ja püüavad hoida seda nii nagu pühapaika peab hoidma. Et mitte puutuda, mitte teha liigseid tegevusi. Teiselt poolt on sinna rajatud suusakeskus suusarajad, mille käigus on võetud trass laiemaks, on pandud valgustust. Kas need kokku lähevad pühapaikade kasutamise reeglitega, see on juba igaühe sisetunde küsimus. Mis teie sisetunne ütleb, mina liigun veelgi kaugemale noh, olles töötanud töötades praegugi teatud mõttes bürokraatlikus süsteemis ja vaadates, et see ala on looduskaitse all. Ja ta on ka Üleeuroopalises Natura võrgustikus kus Eesti riik on võtnud kohustuse kaitsta seal kasvavaid metsakooslusi ja metsakooslused peaks arenema nii, nagu jumal juhatab ehk siis omasoodu, siis need suusarajad ja sellega kaasnev mõjutus päris hästi kokku ei käi. Ja noh, mul on mõningas mõttes ikkagi looduse ees aukartus, nii et olen antud juhul pigem maausuliste poole peal, kuigi ma ise otseselt maausuline ei ole. Aga metsa poole lihtsalt oled. Looduse lemmikud. Kes Lääne-Virumaale satuvad, hakkavad ühel hetkel, kui nad ka on metsas või kuskil mujal hakkavad ühel hetkel mere äärde kippuma ja seda teeme nüüd meiegi. Ehk siis matkame Lahemaa idaossa sinna, kus on Altia, Jaaguse on Käsmu ja kus on vainupeal? No mere äärde, neid kisub kindlasti ja noh, tuleb meenutada natukene aega tagasi, siis kui meil oli nõukogude aeg, siis tegelikult oli mererannik ju valdavalt kinni, piiritsioon, piirid Sonda jah, oli ja noh, seal oli ikka üsna kurbasid lugusid, olen kuulnud, kas lapsed kasvasid nii, et aknast meri paistis, aga vahepeal oli siis rehitsetud liivariba, millest üle minna ei tohtinud ja ujuma ei saanud minna näiteks eru laht ja näiteks õlu lahti ja seda oli palju pikemalt, nii et nii et olid ju ainult loetud kohad väiksed kuskohast mere äärde või siis pääseda ja muidugi ehk siis kui kaugemale vaadata, siis olid sellised vaatlustornid kössis valvsad silmad vaatasid, et ega juhuslikult keegi üle ei hakka ujuma. Nii et selle tagajärjel on siis muidugi meie, Lahemaa või põhjarannikualad ka ehitistest suhteliselt tühjana seisnud ja me näeme seal seda tegelikku rannikut, et mis siis sobib hästi puhkamiseks ja looduse nautimiseks, sest kui inimene tihedalt ei toimeta seal või veel hullem oma aedadega, nagu praegu tavaks on saanud tõkestada, et see on minu maa ja siin enam edasiliikumist ei ole siis antud piirkonnas seal saab ikka mööda randa liikuda, iga inimene. Seda aga Käsmus, kus tegelikult see mereäär on ikka üsna täis ehitatud, aga noh, see on tegemist ka 500 aastase kalurikülaga või vanemaga veel. Ja Käsmu küla puhul on tõesti selline natukene erilaadne, sest see on tihe küla ja tihe asum seal. Aga noh, kui Käsmu külas köhamajade vahelt pääseme läbi ja lähme siis edasi kuradi saare poole noh siis seal varem käia üldse ei tohtinud, nii et see koht on täiesti praegu vaatamiseks ja, ja miks mitte ka, kui on soe ilm ja soe vesi, siis saab seal ka ujumas käia. Salaja on kuradisaarel muidugi läbi aegade käidud. Seda ikka jah, noh, keelatud vili on magus ja nii mõnedki on saanud pärast sadist käiku kordonis istuda ja kartuleid koorida ja nii et ka sellised sellised meenutused on kindlasti nii mõnelgi kuulajal olemas. Aga kui me nüüd vaatame seda, tead veel, noh, Altia on siis vana kaluriküla, mis ei ole nii tihe kui Käsmu ja seal ühe neeme peal on selline väga huvitav. Kivide välimuuseum nimelt rändkivid nii nagu nad jääga tulid, on ju pärit erinevatest kohtadest ja seal alti all on siis selline väike ala, kus on erinevad graniidi ja muud rändkivid siis ära nummerdatud. Ja stendi pealt saab siis vaadata, et missugune kivimi tüüp see on ja ka, kust ta pärit on, sest noh, osa on pärit Lõuna-Soomest, osa on Põhja-Soomest, osa isegi Rootsist. Nii et selle järgi nende kivide järgi on võimalik siis meil rekonstrueerida, et kust Ki rändeid nad on siis teinud, et meile sinna kohale tulla. Nii et seene vahva välikivimuuseum või väljapanek või, või mis igatahes kuidas nad nimetame, igatahes kivihuvilistele väärt koht. Olenevalt ilmast muidugi, aga sageli võib põhjarannikul mere äärde pikalt pidama jäädes külma hakata, nii et liigume meiegi siis sisemaale lähemale. Kui me nüüd näiteks sealt samast alti alt natukene metsa varju lähme, siis seal üsna pea maapind tõuseb, seal on selline liivane maa ja see, see tõus on tegelikult siis Antslas järve on siis Läänemere ühestaadiumi kallas ja see on siis märgata tegelikult täiesti metsa sees, aga, aga maapind järsku tõuseb ja muidugi kui liigume seal metsade vahel, siis lahemaal ja muidugi ka ida pool, mitmed jõed suunavad oma vett mere poole ja, ja need väiksed metsaojad on väga ilusad, nad on uuristanud sageli sügavaid orge nii liiva kui ka ida pool, siis paekividesse, nii et need jõgede ääred, need on omaette vaatamisväärsus. Võime Altial satume seal metsa all, sõnajalametsa lausa rinnuni on kasvavad laane ja laiuvad sõnajalad. Seal Altja oja ääres siis ida poole minnes, kui me selja jõe äärde jõuame, selja jõeorg on juba päris sügav, ta on 10 kuni 30 meetrit, sügavamale, olenevalt jälle, kust me parasjagu temale läheneme ja oru laius ulatub ka 50 kuni 300 meetrini. Nii et selline vahva maastikuelement. No see tasub kindlasti vaatama minna või siis Lääne-Virumaale, jääb ju veel ka padaorg siin. Nii mõnedki teavad teda kui hädaorgu ja kui suur ta lumetormi kinni jäädi, aga padaoru juures on ka väga ilus org, noh, paarisaja meetri laiune kuni 20 meetrit, peaaegu sügavust ja sealsamas sabaorus ühineb siis vada jõega veel paar väiksemat oja ja noh, üks selline väike oja on Paluoja, millel on lausa kolme meetri kõrgune juga, mida tavaliselt inimesed ei teagi. Taan seal hor varjus või oru sees. Palju siis neid ikka on, kes autoga mööda maanteed kihutades sinna kõrvalepõike paga aga tasub täitsa põigata, nii et. Huvitavaid kohti. Rändrahnud suuremad-väiksemad aga igal juhul muljetavaldavad, need on need, mis on põhjarannikukindlad. Märksõnad Lahemaa rahvuspargis. Rändrahnud suured rändrahnud on tõesti põhjaeestiomane ja põhjarannikul on seetõttu neid kõige tihedamalt. Lääne-Viru piiresse jääb ka kõige suurem Vändra meil, mis meil on hästi vaadeldav siis Ehal kivi paikneb siis letti ja ja, ja mõõtmeteks on siis saadud 16 ja pool meetrit korda 14 meetrit korda seitse ja pool meetrit ja siis ka ümbermõõduks peaaegu 50 meetrit. Nii et tõeline müra, kes ja mis tema eriti võluvaks teeb, on see, et ta on täies hiilguses vaadeldav, sest ta istub nagu taldriku peal. Kui mereveeseis on madal, siis saab tema juurde rahulikult käia, tema ümber käia. Aga ta on tõesti täies hiilguses veepiiril nähtav. Tavaliselt meil on nii, et pool kivi on kuskil maa sees ja tuleb, vaata kui suur ta veel seal on või siis viis, aga Ehal kivi on nagu prillikivi pandud kandiku peal. Nii et see on koht jälle, mida võiks vaatama minna. Ja eriti ilus on siis, kui päike hakkab loojuma. Ja selline ilus merevaade loojuva päikese taustal suur kivi. Siinkohal meenuvad no näiteks Siimaskopi või ka Aleksander bilari akvarellid nendest õluvatest rändrahnude, sest selline oli siis tänane saade Lääne-Virumaast. Nüüd heidame jälle pilgu kuulajatelt saabunud materjalidele. Ja väga palju põnevaid pilte on meile saadetud Järvamaast siinkohal suur tänu Tiiu Saaristile, Toomas Jüriaadole, Koidula Soele. Ent ka meie võib öelda juba väga staažikale kaasa lööjale Jüri Varikule kelle kaunite fotode hulgas näeb ka teisi Eestimaa paiku. Eraldi peatume siinkohal, nagu ka kirja teel lubatud sai kuulaja kadi huvitaval fotol. Gadja vastas Pärnumaalt Vändra lähistelt metsast puu seest ühed huvitavad augud, mis on aukartust äratavalt suured ning teda huvitas, kelle tehtud need võiksid olla. No Uudo Timm, te vaatasite ka neid pilte ja vastus on teil olemas. Jah, ma juba esmapilgul kohe on selge, et tegemist on siis meie kõige suurema rähni liigi must rähniga ehk nägigi ikkagi kes is kevadisel ajal sellist tööd üsna sageli teeb ja, ja põhjus on ka hästi proosaline nimelt Nendes puudes, millele hakatakse selliseid sügavaid auke sisse taguma, seda ei tehta mitte nii-öelda niisama, vaid seal sees elavad reeglina sipelgad, kes siis ilmselt kevadel vaikselt liigutama hakkavad ja, ja selle krõbina peale siis siis Mostrahnid sellised augud sisse toksivad ja kui, kui ta edaspidi lähete ja vaatate seal augu juures, siis, siis ilmselt te näete seal mõningaid sipelgaid ringi liikumas ja, ja need sipelgad on siis rähnile söögiks. Nii et hästi lihtne põhjendus. Ja kadi pildid on loomulikult samuti looduse lemmikute kodulehel üleval, nii et saate kõik vaadata, kui jõuline tegelane on üks musträhn. Need, aga peatume mõnel teie saadetud lool ja Tiiu Saariste lisaks kaunitele fotodele ka paar vahvat väikest lugu Järvamaast teele saatnud. Vennad siinkohal ette, kuidas sündis Järvamaa üks kaasajal kirja pandud legend kõlab nõnda. Kunagi laiunud Järvamaa aladel Suurjärv, kus ühtegi taimelible ei kasvanud ega looma elanud. Käinud siis Paide Paavo ja kareda Kaarel ja Alem poisil aru ümber järve ja mõelnud seda lõunanaabritele maha müüa sest mulkidel vaid väike Viljandi järve. Siiski tuldud parema mõtte peale täidame järve ja nõnda saame põllumaad juurde. Ka naabrid tulid appi, saarlased tõid valged kivi, mulgid noppinud mulda nõnda hoolega, et omale Võrtsjärve tekitanud Virumaa suurte kivide pealt toodud samblast Saimed. Sellesse kohta aga kus kõige enam valget paekivi sattunud, rajanud Paide Paavo linna kus vesi kivide vahele jäi ehk toodut korralikult kinni trambitud. Seal immitseb vett tänaseni. Maa peale tekkisid allikad ja rabalaukad. Ja teine lugu, Tiiu Saaristilt on, on sellest, kuidas ta käis Norra mõisas. Vist oli aasta 1969, tegin oma diplomitöö jaoks pargis uurimisi. Äkitselt ikka on, et seni rahulikult jalutanud valge toonekurg on minu suunas kaela õieli ajanud ja jälgib mind. Natuke kõhe tunne oli. Olin hommikul pargi serva maha puistatud ja õhtul lubati tagasi linna tuua. Juba käis peast läbi igasuguseid enesekaitse võtteid. Ja siis ta ründas, tardusin paigale. Tema haaras aga just selle koha peal, kuhu mu jalake oleks maandunud, priske rästikumeetri kauguselt nägin kogu toimingut. Võib vaid korra arvata, minu tööpäev oli selleks korraks lõpetatud ja paar tunnikest veetsin maantee ääres kivil istudes ja hoolikalt ümbrust uurides. Kui nüüdki Norra pargis käin, tuleb see koht ja hetk meelde. Kahjuks tookord fotokat kaasas polnud, sest muudki kraami oli piisavalt. Vot sellised lood siis Tiiu Saaristilt. Aga ka Tiiu Beliimova on saatnud meile väikese loo Järvamaa looduse Villergaarist, mille siinkohal samuti ette loen. Sõitsin jalgrattaga Nissist näo põllumajandusühistusse töövestlusele. Läksin üle Rapla, tagasi tulin teist kaudu keerasin Väätsa ja Kuimetsa peale. Esimesed kolm kilomeetrit kruusateed olid vasakul pool kuidagi sõidetavad aga siis tuli teehöövel vastu ja edasiminek osutus lausa kannatuse prooviks. Oma 10 kilomeetrit võisin ratast käekõrval lükata Ta läbi lahtise kruusa ja pori ning väiksemagi tõusu võtmiseks nappis minul kui väikesel vähe treenitud naisel jõudu. Ega tasasel teel või langusega lõigul ka parem polnud pehmes poris sõita. Vaadet ei mingisugust, kas vasakul mets või paremal soo, kus segamets, kus kuuske rohkem, kus vaevakaske igav. D ja varjatud väli aeglasele liikujale. Nügi aga ratast edasi. Kui siis lõpuks avanes esimene põld, nägin esimesi talumaju orgudes või mäeküljel siis oli, mida vaadata, oras siin künd, seal kõrrepõld või kulu kuskil eemal karjamaa lautade lähedal, heinamaa, kraavide vahel. Hing lausa hõiskas, vaatamata sellele, et ratast või siin edasi vaid käekõrval lükata. Iga mäenukid, aga uus vaade, uued hooned lähemal või kaugemal vasemal või paremal uued aiad, metsatukad, kraavid, võsaga või võsata. Hiljem lugesin kuskilt, need olid Fret Jüssi lemmikmetsamassiivid, mida tema poisipõlvest saadik oli imetlenud ja kuhu hing kutsub tagasi. Nüüdki olin endas pettunud, et ei osanud seda metsast Sostee lõhku Fredi silmadega vaadata. Et olin tüdinud ja tülpinud, seal liikudes olen ju mitmes kohas metsa ääres elanud, järelikult olen alati näoga põldude poole seisnud, lagedat metsast roht Keane imetlenud. Suur tänu veel kord kõigile, kes te kirjutasite, pilte saatsite ning arvan, et kokkuvõtteks sobib siia tilluke katkend meie saates osaleva Koidula soe luuletusest on metsade põues Me põline kodu, kus toad aga õues kohas laas, laius lodu. Looduse lemmikud. Ja nüüd siis panna ülesanne seekord kirjutada ja saata pilte Lääne-Virumaast, olgu siis sisemaa tähelepanu väärsetest kohtadest, rannikualast, suurtest kividest, ilusatest lahesoppidest ja nagu ikka lugusid ootame maksimaalselt poole lehekülje pikkustena ja fotosid nii palju kui kulub ja meieni Adrisson lemmikud äkkERKE või postiaadress. Kreutzwaldi 14 10 124, Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Kuhu läheme järgmises saates. Järgmises saates võiksime mööda rannikut liikuda siis lääne poole, ehk siis Harjumaale. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Looduse lemmikud.
