Tere, kuulajad ja tere, rändaja. Tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Meie rändjätkub ikka Namiibias, ei ole sealt kuidagimoodi raatsinud välja tulla ja Jäne, kui süveneme tänasesse teemasse. Konkreetselt peatuks korraks sellel Namiibia väidetaval tunnuslausel. Namiibia, see on Aafrika algaja telejaht, on aafrika. Ja samas ta on väga turvaline maa ja seal on hästi palju erinevaid Aafrika looduse külgi sellel samal maal. Ja ta on niivõrd Eestist erinev, samal ajal, et see on küll kindel, et iga eestlane, kes pole Aafrikas käinud, saab sealt väga eheda Aafrika elamuse. Selline kontsentreeritud aafrikalik Aafrika on se Namiibia ja, ja põhiline see, et on ikkagi turvaline maa. Aga nüüd siis taaskord kõrbesaladusi avastama ja täna siis uurime Namiibia kõrbe hiiglaslike liivaluiteid ja mõistagi ka seda elu, mis seal käib. Jah, need on need Sossus lei luited, mis on nii maailmakuulsad, et, et väga paljud inimesed, kes Namiibiasse tulevad, tulevad siia ainult nende pärast. No see oli nüüd siukene, energiline aafrika trummarit meister, trummarite mängija ja sellel lool on ka väga selge ja konkreetne Pealkiri in piisa, mis tähendab pidu. Nii jaa, Namiibias nagu kogu Aafrikas on need rahvakillud ikka ikka ääretult põnevad ja ja justkui me nüüd liikusime nendes osus levi hiigelluidete suunas läbinamiibi kõrbe, siis me ka võtsime endale järjekordselt peale tee äärest ühe ühe hääleta. Ja see oli tegelikult väga põnev kohtumine ja jutuajamine noormees, küllaltki noh, väärikalt riides, väga uued dressipüksid jalas ja see näitaja ja seal Aafrikas suur näitaja ja, ja muide, söödu ajal ta vahepeal võttis isegi taskutelefoni välja. Nii et see oli, seal pidi välja käima kõik, mis tal on ja, ja teistpidi sa ikkagi tead päris uhkusega, et tema kuulub sellesse rahvasse, keda nimetatakse vastarssitaks. Ja mis see tähendab, see on tegelikult jälle nende puuride keelest pärit ja see tähendab lihtviisiliselt segavereline. Ja tõesti, kui sa vaatad ta näkku, siis näojooned on täiesti euroopalik, aga näovärv on täiesti tume. Niisugune niisugune kummaline ja, ja selle rahva lugu ja kombed on, on väga omapärased nad sel ajal, kui juba puurida Ennast sisse seadsid seal Lõuna-Aafrikas, siis nad vajasid palju endal igasuguseid teenindajaid, ümmardajaid, sulaseid ja nendega nagu tekkiski niisugune järelpõlv, kes siis olid tõesti selles mõttes seganud verelised. Aga noh, Ameerikas nimetatakse neid mulatideks, eks ole, valgete mustade järeltulijaid aga, aga siin maanurgas aafrika nurgas nimetatakse näinud, pastersitakse seal sajandeid tagasi tekkinud juba niisugune kümned tuhanded Nendest inimestest koosnev inimrühm kes on ennast määratlenud küllaltki selgelt tegelikult. Et nad on elanud alati natuke paremini kui teised mustad inimesed ümberringi. Neil on oma niisugune kindel kristlik usk olnud, nii et nendel on niisugune noh kuidas öelda deviis ongi niimoodi, et truuduse nimel nagu nendeni, kelle põhitöö viis ja nende eneseteadvus on alati olnud väga kõrge. Ja kui me selle pastersiga rääkisime Noormees. Aga ausalt öeldes tuli sealt üsna palju nurinat. Tema jutust rääkis, et mina teenin vähe raha. 1500 dollarit eesti rahas 2000 krooni umbes natuke rohkem. Kuus meie Eestis oleks tõesti vähe, aga Namiibias on see tegelikult päris korralik raha. Ta ikkagi. Ma arvan, et kõik see raha kulub nüüd tema pere ja igasuguste asjade peale, tema tahaks hoopis minna ülikooli ja, aga vot seal on raha eest ülikool ja ei, ei saa ülikooli minna. Ja, ja siis me küsisime, et, et, et kuidas nüüd on, kas elu on Namiibias nagu paremaks läinud, kui Namiibia on iseseisvaks saanud, ta ütles, et täpselt vastupidi, elu kehvemaks läinud minu isal oli palju parem elu. Aga kui meenub, ütleme, selle rahva lugu ja tausta, eks ole, siis on täitsa loogiline, et ta niimoodi mõtles, sest nüüd ei ole neil enam seda priviligeeritud seisu mis neil oli siis, kui valged kolonistid valitsesid. Ja noh, nagu seda ei saanud talle isegi pahaks panna, aga see on Aafrikas tegelikult vaestes maades väga tüüpiline, et kui me ta siis selles asulas maha panime, kuhu ta minna tahtis, siis noh, see ei tulnud nagu jutukski ette. Tema nüüd meile midagi maksaks, me poleks tahtnudki hakata, ta küsis meie käest raha. Et ega seda ei saa pahaks panna, sest sest vaestel maadel see on, sa pead sellega harjuma, kui sa oled sellistes maades. Lihtsalt küsisin lihtsalt raha ja sest ta arvas, et sellesama nutulaulu peale, mis ta seal rääkis Ta tahab ülikooli minna ja nii edasi, et järsku valge inimene annab talle väga palju raha, sest kõik valged inimesed on ju pururikkad. Selge see. Aga meie nüüd liikusime seal Namiibia kõrbes ja ausalt öeldes need teed olid päris päris hullud ja teeviitasid ei ole. Ja niisugusel täiesti inimtühjal maastikul juhtuski see, et me lihtsalt eksisime ära. Me tahtsime jõuda selle kohani, kust algavad need hiigelsuured lutid, et selle kõige põhjapoolsem ots on kui seebijõe oru juures. Aga me ei leidnud oma ööbimispaika kuidagi üles. Selle nimi oli Humee pea ja see on ju, miks seal rahvuspark geot rahvuspargis? Korralik noh, looduses rändaja ei, ei ööbi seal, kus juhtub, see oli meil lubatud, et me läheme Homebja sinna me lähme, aga ma ei leidnud seda kohta üles. Siis suure ekslemise jõudsime isegi mingisuguses kõrbe uurimisjaamas on tegelikult väga kuulus kui seebikõrbe uurimisjaam ja sealt saime siis natuke juhatust ja jõudsime oma oma kämpi paika. No see oli üks väga pisikene täiesti sügavalt uinuv küla paari hütiga ja, aga seal oli Jõe orus muidugi polnud tilkagi vett, aga jõe oru kallastel oli päris ägedalt puid. Sest see on selge, et kui see jõgi ka enamust aastaste nähtavale ei ole, siis kuskil maha all ta voolab ikkagi ja annab puudele siis juurtele ikkagi niiskust ja sellepärast ta seal taimestik teistsugune sinna puude alla panime siis oma telgi üles ja nii kangesti oli tahtmine, noh, näha neid, need maailmakuulsaid luited, pidise algamise, luidete ala, see on tegelikult hiigelsuur ala, aga see oli tema põhjaserv, et sai ronitudel seal õhtul seda hästi järsku orgu mööda ülesorgu mööda tasandiku olla, see oli, võttis ikka tõsiselt ikka vanema mehe nägu hingeldama ja kole palav oli ka ja ja kui sinna üles sain, siis selle tohutu tasase hõreda rohuga tasandiku teises servas kaugel kaugel olid tõesti täiesti niuksed kummituslikud luite taga, aga ma jõudnud sinna välja sellepärast, et päike läks juba looja ja siis kiiresti tagasi ja järgmisel päeval jälle sõitsime edasi ja noh, siis me jõudsime minna sinna Sossus lei väravatesse. Aga no see on maailmakuulus paik ja seal on ikka asjad ka rangelt paika pandud. Nii et seal tuleb võtta kindlasti väljaspoole seda, seda Sossosley ala endale kämpis koht ja siis igal hommikul võid sa sinna minna. Alates päikesetõusust ja päikseloojangul pead sealt ära tulema ja iga kord uuesti lähed jälle, maksab nagu selle päeva maksu üsna priske raha seal ja, ja üldse noh, poode vähe ja ja kõik on suhteliselt kallis, aga, aga noh, me olime praegu nii-öelda väljaspool hooaega. Aga, aga ometi oli seal ka praegu ikka päris palju turiste. Nii et see on niisugune omamoodi. No mina nimetan neid oma meeles niuksed turistilõksudega, kus on noh, tõesti on, mida vaadata, aga, aga seda ka teatakse väga hästi, et on, mida vaadata, selle eest võetakse siis ikka korralikult. On sul rahakoti kallal, käiakse ka. Ja seal Suschwei juures oli kohe üks niisugune kanjon, mida me saime vaadates oli nagu napilt selle värava piiridest teisel pool. Vähemalt ei pidanud selle eest raha maksma ja sellest tasub rääkida. See oli sesseyeemi kanjon ja kanjon on ju selline hästi sügav, järskude nõlvadega arg jah, niisugune nagu mille vesi on uuristanud hästi kitsas. Ja tema nimi on, tegelikult tuleb sess Riemms, mis tähendas vist aafrikaani keeles seitse köit ja see oli siis nii, et kasukad panid seitse köit üksteise otsa sõlme sinna otsa, panid ämbri ja siis lasid sealt kanjoni servast alla, said sealt põhjast vett, et selle järgi tuli. Ja kui me sinna kõndisime, siis oli see niisugune tavaline seis, ehk siis, et vett ei ole. Ja kanjon oli jumala kuiv. Ja selle on siis miljonite aastate jooksul uuristanud Chandschabi jõgi. Ja see kanjon oli alguses ta oli umbes 100 meetri laiune, siis oli võib-olla üks 10 meetri laiune ja samas 30 meetri sügavune, nii et sa vaatad, seal üleval on ainult üks riba taevast ja siis ta läks aina kitsamaks ja kitsamaks ja, ja kaljusamaksja kaljusamaks. Nii et natukene niukene, päris ahistust tunne tuli peale ja aga ta oli väga mõjuv, sellepärast et, et noh, need õhtuse päikesekiirte murdumine tekitas seal erilisi valgusemänge ja siin pildistada oli väga põnev, meenusid need teised kanjonit, kusagil näiteks Arizona anti lobikandja on, kahjuks on väga-väga imelised värvid just selle valguse murdumise tõttu. Ja siin siis vett ei olnud, aga mõnikord ka igal aastal seal natukene on vett, aga mõnel aastal voolab seal meeletu kiirusega niukene kohutav vetemass. Ja tegelikult seesama tšanssaabi jõgi. Kui ta nüüd läheb sealt kanjonist läbi, siis ta valgubki sellele kus on see Sossus, lei, düünide ala ja tegelikult noh, kui püüda nüüd nagu kuulajale silmadeta, et luua seda, millest üldse Sossus leian, tekkinud see laamade keeles tähendab seda, et org, kus veed kohtuvad, et selle on siis tekitanud veed väga pikkade aegade jooksul, aga viimaste aastatuhandete jooksul see Chandschabi jõgi. Ja nüüd ta ürgorg ja kui, kui tähendab pikkusega kümneid kilomeetreid ja kui sa seal siis liigud, siis mõlemal pool, sa näed seal eriti lõpuosas siis niukseid, sadade meetrite kõrgusi liiva noh, kuidas öelda. Kukleid, no umbes nagu ütleda, meie ütleme Haanjat, eks ole. Aga, aga need on liivast. See on hiigelsuured Jaagiline vaatepilt ja täiesti liiga suured, et olla tõsi, nad liivaluited küll, aga kuidas nad nii suured saavad olla. Ja aga nende efekt just selles seisabki, et sa liigud mööda seda orgu ja need ja need luited kerkivad nagu oru nõlvadele, et selles mõttes noh, nii-öelda pinnas toetab seda efekti veel palju rohkem. Ja ausalt öeldes siin tuli nagu see välja, mida ma olen maailmas väga palju kogenud, et et köik brošüürid teatavad pidulikult Sossuss levi luited on maailma kõige suuremad liivaluited. Ja tegelikult see ei ole tõsi. Et see on väga tihti, kui sa maailma selle natuke rohkem ringi vaatad, siis avastad, et ühes teises paigas räägitakse ka, et meil on maailma kõige suurem No see on vist nii tavaline, igal pool räägitakse ja seistakse oma just rikkuste eest ja need on kõige kõiged. Patriotismi väljendus aga aga noh, kui olla loodusteaduslikult täpne, siis on müstika, et kogu selle maamuna peal kuuluvad nad kolme kõige kõrgemate luidetealade hulka ka. Ja maailma kõige kõrgemad luited on tegelikult Põhja-Hiinas. Seal on, kobi kõrbes nimetatud Sise-Mongoolias, seal on pardain ja raani luide, mis on 500 meetrit kõrge ja, ja siis teisel kohal on Alžeerias on liivaluited, sealse haaras on 465 meetrit kõrged ja nüüd siinsed on kõrgusega kuskil kuni 340 meetrit. Noh, ja siis muidugi, võib-olla, kui kellelgi tekib tunne, et oh, kõigest 340 meetrit, siis see on umbes niimoodi, et, et kui paneks meie suure munamäe mere äärde ehk siis suure munamäe absoluutne kõrgus on 318 meetrit, eks ole. Aga sellel nendel luidete kõrgus on 340 meetrit, nad ühesõnaga ulatuvad matma meie suuram suure munamäe ära. Või siis Eesti kõige kõrgem ehitis, teletorn on 314 meetrit kõrge see upuks kah sinna luite sisse ära tippotsa ka ei paistaks välja. Et tegelikult see on ikka ikka midagi röögatut. Ja nüüd sinna siis minnakse hommikul niimoodi. Väravad avatakse natukene enne päikesetõusu ja siis tuleb niisugune turistide võidukihutamine, et kõik läbivad mitukümmend kilomeetrit, enne kui sa jõuad sellele kõige vägevamale alale. Ja siis tavaliselt tuleb seal düüni juures niisugustele rühma turistidele alati päiksetõusu vaatamise peatus. Et kõige esimene hiigelluide on, on seal poole tee peal vasakut kätt ja tavaliselt need suured turistide rühmad siis nädalat D peatuvad selle oma bussiga, lähevad päiksetõusu vaatama meie siis omaaegse seltskonnaga liikusime sealt kiiresti nende kõige uhkemate luidete poole ja, ja sealt kõndisime veel läbi liiva kuskil viis kilomeetrit. Ja kõike seda tuli teha ikkagi võimalikult kähku, sellepärast et et päikesetõus ja päikeseloojang on, on need pööraste, värvide ja elu tipphetked seal, et keskpäeval ei ole seal mitte midagi teha, aga tuli kinni püüda ja, ja siis nüüd seal selles kohas, kus need vägevad asjad algasid, siis me jälle oma poegadega leidsime, et nemad olid huvitatud luidete otsa ronimisest ja nihukesest liikumisest. Minul jälle vägev kaamera ja varustus, tahaks kangesti süveneda pisidetailidesse ja siis mina jäingi siis sinna ukerdama ja neid neid vaateid ja elu otsima. Ja, ja siis Kaarel ja Pärtel siis läksid selle suuna peale, mida nimetatakse surnutoruks, ehk seal on siis niisugune täiesti tasane maa, kus on üksikud puuske, letid, tumedat värvi ja nende puuski lett, tide vanus on ligi 1000 taastat, sest nad ei saa seal mädaneda, sest mädandavad organismid ei saa sellises kujus areneda ja puud lihtsalt seisavad sisuliselt igavikulised seal ühesugustena. Ja, ja sealt nad läksid siis läbi ja siis tõusid nendele mitmesaja meetritele luidete. Ja mina siis jäi niimoodi vaiksemalt siis sinna liikuma ja, ja mina tegelikult püüdsin teha neid uhkeid pilte nendest nendest pööraselt suurtest luidetest ja ja, ja siis ma tihti vaatasin just, et, et kui mõni inimene oli seal kuskil luitenõlva peal, et, et saaks selle pisikese sipelga ka sinna peale, et muidu sa ei saa aru lihtsalt, et kui pööraselt kõrged nad on tegelikult. Ma olen kuulnud, et turistidele korraldatakse või vähemalt on korraldatud nagu õhupallilende ka ülenamiibi kõrbe, just et on, et teie millegi taolisega Kokku ei puutunud siis ja meie rahakott ei olnud välja pööraselt kallis, saan ka eriti jõukate turistide lõbu, aga küll, aga Kaarel Pärtel olid proovinud ühe varasema luite peal ka ühte lõbu ja see on nimelt siis luitelt laskumine, see on siis nagu sisuliselt nagu lumelauaga, aga tegelikult siis võib öelda liivalauaga laskumine. Mis on spetsiaalne muidugi, nad ei kasutanud olemasolevaid käepäraseid vahendeid. Ei ole jah, aga noh, see oli, nägi välja üsna niux lumelaua moodi asjandus ja, ja mõned niuksed laiemalt ka, et nagu noh, ütleme Salvo kelgu moodi või midagi taolist ja nende kogemus oli see, et, et loomulikult kui sa püüad laskuda sellisest nõlvast, kus Eestis saaks lumega juba igavest vägeva hoo, siis sa ei liigu sentimeetritki. Aga noh, kui see nõlv on hästi järsk, noh, peaaegu et püstloodis, siis hakkab liikuma ja võtab hoogu ja läheb ja ta kuskil 70 kilomeetrit tunnis võid kihutada mööda seda luidete alla ja see luida sadade meetrite pikkune päris adrenaliinielamus tegelikult tõesti nemad olid väga rahul sellega. Aga nüüd oli siis niimoodi, et mina siis otsisin ka seda talle nende turistide sealt mingit Niukest, et noh, elu siis, mis, mis seal kohapeal on olnud põliselt ja ega seda kerge leida ei olnud, et esimese pilguga suuri loomi ei ole lootustki näha. Aga siis ütleme, väiksemaid loomi siiski oli ja neid oli põnev uurida lihtsalt. Noh, näiteks vaatasin, et seal oli üks niisugune mardikas niisugune poole pöidlapikkune kastanpruuni tagakehaga ja, ja tumeda esiosaga ja tema noh, tõsine päevad, töö seisnes selles, et et ta veeretas ühte, ühte anti, loobib pabulad niimoodi just et nagu tiritammeasendist tagajalad püsti ühe niisuguse augu suunas, mille ta liiva sisse oli kaevanud ja noh, see oli kindel, et see oli tema jaoks noh, kulla hinnaga leid anti, loobib pabul seal kõrbes, annab neid leida. Ja mis omakorda jälle tõendas seda, et anti, loob seal on liikunud kunagi. Aga täna ma vaatasin ka, kuidas ta selle siis sinna koopasse veeretas sinna liiva ümbergifelse, ühesõnaga sellest sai tema laste toidulaud, kes üles kasvavad sellesama pabula peal. Ja noh, näinud, kus karabeusid niimoodi teevad ja see oli päris õpetlik siis tõdeda, et et niukesi putukaliik on ilmselt päris palju. Samamoodi toimivad sellises paigas ja siis olid seal sebimas väga kuulsad mardikad. No need on välimuselt võrdlemisi mittemidagiütlevad niuksed, tumedad meie jooksikud, näod umbes samasugused, veel niuksed, peaaegu musta värvi, paari sentimeetri pikkused ja nad tormasid hirmsa kiirusega seal liiva peal edasi-tagasi. Ja et noh, ma olendist lugenud ja teadsin, et see on naljakas, et selle tohutu tormamisega ta saavutab selle, et tema kehatemperatuur natukene langeb, ta saab oma kehatemperatuuri 10 kraadi alla viia sellega, et on nii kiiresti kihutab seal noh, teeb endale tuult või, või niimoodi. Ja teistpidi on ka see, et, et see liiv on, on nii, tuli q. Et ta peab ka selle pärast lihtsalt liikuma kogu aeg. Et teistel on teised trikid, et mõned putukad seal näiteks sirutavad oma jalad nagu niuksed, kargud nagu sirgelt üles. Et keha oleks võimalikult kaugel sellest kuumast liivast. Aga sellel Namiibia kõrbe erilisel Mardikal on veel üks kummaline viis endale just et hankida seda me oleme näinud mõnikord televiisoris mõnedes filmides räägitakse Namiibia kõrbes nimelt varahommikul. Kui see udu Oceani pealt tulema, siis sätivad nad kõik ennast sinna luta harja peale ritta taguosad ülespoole. Ja see, see on niimoodi väga pika aja jooksul välja kujunenud kohastumine. Tegelikult selle keha tagumise osa peale hakkab, kondenseerub udu, see muutub veetilkade, eks ka tema tagumiste jalgade küljes ja siis vesi hakkab valguma niimoodi üle tema keha suu suunas. Ja niimoodi ta joob hommikuti vett ja see on tema ainus vesi teinekord jälle aastate jooksul, aga seda tuleb õige tihti selle udu udu kaudu ja niimoodi jääb ta lihtsalt ellu. Ja siis sisalikud on seal ka hästi kummalised. Tegelikult sisalikke on, on seal luidetel päris palju, kui sa neid märgata oskad. Ja mina lootsin leida seda eriti kuulsat sisaliku luitesisalik on ta nimi eesti keeles ja see on selline tegelane, kelle ka sarnased on ka mõned teised sisalikud, keda võib-olla jälle oleme filmis näinud, et et kui ta kõrbeliiva peal seisab, siis ta tõstab kordama parema esimese jala ja vasaku tagumise jala ja seisab niimoodi kaks jalga püsti ja siis jälle vahetantsija ja siis vahetab jälle vasak, esimene jalg ja parem tagumine jälle hoiab neid üleval. Ja tegelikult ta muidugi jahutab oma oma jalgu niimoodi, sest ta ei suuda lihtsalt selle pliiditaolise kuumusega liiva peal lihtsalt seista. Aga ta on ka võimeline. Noh, see on ka selge, et teda eriti ei näe. Sest kui ta näiteks näeb kedagi mingit ohtu, siis ta on võimeline säästma 20 meetrit nagu välk teise kohta hirmsa kiirusega. Ja siis, kui ta saab aru, et ta on ohus, siis ta laseb ennast maapinna ligidale nende hästi kössi ja ta on hästi liiva värvi. Nii et, et ei eristu nagu sellest. Aga kui ta saab aru, et teda on ikka veel silmas peetakse, siis ta läheb liiva alla ja liigub liiva all päris kiiresti edasi. Seda ei ole näha, siis seda ei ole kuidagi võimalik näha. See on lihtsalt peab ikka piisavalt sügaval olema. Ja ta liigub niisuguses sügavuses, et parajasti liiva peale vaadates sa ei näe, et seal üldse keegi liigub. Aga mõni kavalam kütt, kaine loodusuurijad on oma pika ja niux päise passimisega muidugi selle saladuse välja selgitanud ja seal on veel üks erakordselt põnev elukas, keda ma malts ei lootnudki näha, aga aga tegelikult tema taktika on umbes samasugune. See on kõrbekuld, et on ta nimi, tantsis imetajamutt, aga ta on niisugune pisikene, väiksem kui meie mutt ja tõesti niukse noh, sametise nihukese, särava, sihukese kuldse tooniga kasukaga ja vot see tegelane elabki kogu aeg seal liiva all ja liigub väga kiiresti seal liival edasi. Ja peabki kiiresti liikuma, sest seal leiab ju väga vähe toitu. Noh, võrreldes meie rammusa mullaga, kus meie mutt vihmauss otsib, eks ole, aga peab seda leidmata, peab ellu jääma ja sellepärast ta kondab seal liiva all, aga ka mitte kogu aeg päevast, sest vahepeal läheb tal ikka nii palavaks, et siis ta poeb lihtsalt hästi sügavale ja, ja uinub seal aga jahedamatel tundidel, siis peate seal liival oma jahti kogu aeg. Ja vot sellist elu, mida sa esimese pilguga üldse ei näe, seda on seal tegelikult päris palju. Nii et ma ikkagi olin rahul ka oma väikese sisaliku ja putukate leidudega ja ja nende maastikupiltidega ja päevaks, kui läks, koleb põrgupalavaks. Me läksime, kämpia, telk oli suure puu all ja seal natukene põõnesime, ootasime õhtu jahedust ja sel ajal käis ka meie ümber päris vägev elu, nii et, et seal puu otsas sebisid edasi-tagasi sisalikud ja meie telgi ümber askeldas. Eks tõelise peremehena üks kohalik hiir. Ta oli niivõrd kindel, et, et see kõik kuulub talle. Aga ta oli üsna meie hiire moodi natuke lühema sabaga sisse ei trüginud, Kassai trüginud, aga ta käis ümber telki, puges telgi alla. Ühesõnaga et ikka, eks ta oli ka muidugi kogemustega teadlased, kämp on niisugune koht, kus saab. Ja siis, kui tuli õhtupoolik, siis me läksime juba sellisele retkele, et, et see oligi ainult nagu eesmärgiks selle värvide ja vormide nautimine, mis selles paigas eriline on ja läksime lihtsalt niukse kilomeetrite pikkusele luidete retkele jalgsi, jalgsi, joogi ja, ja see oli juba piisavalt kogemust, me teadsime, kuidas luudetel liikuda, ots on seal kui ütleme niimoodi, et meil tuleb ronida viilkatusel sellise järskusega viilkatusel. Aga see viilkatus on tegelikult liivast ja sul tuleb ronida tundide kaupa, et noh, et loomulikult on see väga kurnav, aga ühe asja sa õpid väga kiiresti selgeks, et on nõlvasid, kus on kõva liiv ja luitenõlvasid, kus on pehme liiv ja see vahe on pöörane. Võib-olla saab võrreldav lumehangedega, et võid Kaju olla kusagil lume angel, mis ei vaju läbi, aga teise poole peal vajud. Ja loomulikult see pehmem pool on, on see nii-öelda tuulealune pool kuhu siis tuul nagu viib uut liiva juurde. Aga see kõva pool on siis see, kust koguaegset tuul nagu üle käib ja nagu kõvendab seda seda liiva pinnast ja ja me olime selle küll selgeks saanud, et me olime juba väga osavad just sõda Kõva poolt luitest alati otsima seda mööda liikuma. Ja noh, need värvid seal õhtu tulles algab ikka meeletu värvipidu asi selles, et need luited on algusest peale üsnagi värvilised, nad on võrreldes ütleme meie tavalise rannaliivaga on seal seda punast tooni palju rohkem. Ja selle põhjenduseks on loodusteadlased öelnud, et see on just punane ooker, mis on selle liiva sees ja see annab talle niukse erilise tooni. Praeguse päike laskuv päike läheb ka punakaks, siis ta muidugi hakkab tugevalt võimendama seda punast tooni ja niimoodi tekivad siis sellised värvide üleminekud alates ütleme helekollasest pruunist oranži ja punaseni välja. Ja nad kõik ühesõnaga mängivad seal omavahel need värvid. Ja siis, kui juba see õhtu veelgi süveneb, siis tekivad veel niisugused sina katoonid, see on täiesti uskumatu, mingisugune mingisugune, see on tegelikult meil näiteks talvemaastikel, kes on viitsinud jälgida ka, kui päike hakkab loojuma, siis tekivad niisugused kummalised sinised toonid tegelikult ja seal kõrbes samamoodi ja, ja see värvide gamma ta on niivõrd ebamaine, et sa lihtsalt arvad, et sa kujutad seda ette, et noh, et see võib päriselt olla siis teda ka hoolega valitud pilte ja oled väga rahul, et noh, et ma saan teistele siis näidata pildi peal, et see on niimoodi ja samas taipad, et nad ju ei usu seda, kui nad neid pilt vaatad. Sest see ei ole võimalik eriti meie digiajastul, kus sa saad kõike, veel kruttida neid värve, eks ole. Aga, aga see on tõesti täiesti niisugused unenäolised värvid tekivad seal seal väga lummav ja see on tõesti selline elamus, mis ei unune küll mitte kunagi. Ja igal juhul siit me lahkusime. Ja tegelikult see oligi üks viimaseid päevi kogu meie pikal Namiibia käigul. Ja noh, sealt lahkudes oli kahjust tegelikult see mõte otseta. Namiibi kõrb on ju see, mis on palju, palju vanem kui Namiibia riik ja et tegelikult ongi nii. Namiibia riik on võtnud oma nime selle Namiibia kõrbe järgi, mis on tegelikult ainult üks kitsas riba ookeani ääres vaevalt 100 kilomeetri laiune. Aga ometi seesama kõrb ja need Sossus lei hiigelsuured düünid, need on need, mis on nagu omamoodi nimekaardil, eks kogunamiibiale. Ja pole siis ime, kui seal kõige esimeses saates ka ise ütlesin, et ma ei olnud midagi Namiibias kuulnud ega näinud oma meelest, aga kohe kerkisid silma, et mingisugused hiigelsuured liivaluited. Et selles mõttes ongi Namiibia kõrb omal luidetega. Namiibia, siit kaart, aga selle taga on palju mitmesuguseid erinevaid maastikke ja paiku ja loodust. Ja selles mõttes on Namiibia tõesti vägagi tänuväärne paik, et sinna minna ja kuulame siis siia lõppu veel siis seda. Aafrika meister trummarite illuks. Senini oli siis tänane saade Namiibia kõrbe hiiglaslikest liival, uidetest seal käivast elust, aga millest tuleb juttu järgmises saates rändame hoopis teise Aafrika riiki. Madagaskaril. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
