Kuule rändajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kui lumi maha sajab ja pakanegi oma nägu järjest jõulisemalt näitama hakkab, siis niisugused külmakartlikud haleda südamelised inimloomad lihtsalt ei suuda vaadata. Ta neid pisikesi linnukesi, kes seda kõike trotsima peavad, aga trotsitud nad saavad ja ilmselt seda tänu neile samadele hale südamest. Linnuarmastajatele, kes lisaks kaastundele ka tegutsema hakkavad ja linnukesi toita üritavad. Ja eks see kodused talvised linnud meil õue peal et tulevad sellepärast meile siia anname, aga teisest küljest ka ikka sellepärast, et me tahame lihtsalt näha elurikkust nende maja ümber ja tänutäheks selle eest, et me süüa jagame, näeme me palju põnevaid linde. No kui sellist häält nagu kosta on siin vahel juba jaanuarikuu teisest poolest alates, kui on niisugune päikseline ja soojem ilm, siis minu kehast käib küll niisugune nagu elektrilöök läbi. Et see paneb ikka vere kiiremini käima. See on rasvatihase hääl. Aga see on märguanne sellest, et talv ei jää igavesti kestma. Nii et kevad ei ole kaugel enam Jah, tegelikult ta võib-olla veel väga kaugel, aga tihane kuidagi aimab seda, et ükskord tuleb see kevad niikuinii ja see ongi just huvitav, et väljas ojad olla, suured hanged, aga natukene soojem päike ja see paneb rasvatihase vere vemmeldama. Ja isalind hakkab tegema niisugust laulu, mis tähendab õieti seda, et see on minu pesakoht siia maakond pesa tegema ja siia tuleb minu pere ja kõik muu. Kuigi tegelikult on lindude kõige karmimad ajad tihti alles ees, sest see lumi võib kesta veel jaanuar, veebruar, märts ja enamikule lindudel on just talvel, ongi kõige raskem aeg. Aga ikkagi see hääl, ta annab nagu mingisuguse valguse tunneli lõpus, ütleme niimoodi, kevadel võib olla kaugel, aga ta on ikka kuskil õhus olemas just ja, ja et see lind seda tajub, see, see on niisugune huvitav. Ja, ja sa tunned, et tegelikult tema kaudu sa tajud seda ise kuidagi hästi hästi tundeliselt ja no üldse on niimoodi lindudel õuetuleku põhjus on see, et neile on seal midagi toitu pandud ja sellega, Me aitame linde muidugi talve üle elada, näiteks. Soomes on rasvatihaseid suhteliselt rohkem kui Eestis ja põhjus väga lihtne, talvel toidetakse neid hoolikamalt kui Eestis. Aga noh, kui me niimoodi linde toidame, siis sellel vastutasuks me saame siis nagu selle, et me näeme selles küllalt eluvaeses südatalves õige palju põnevaid linde ja sellest võib saada täiesti niisugune kirglik harrastus nende lindude vaatlemisest ja nende Gide määramisest ja ja selgitame, sest, et kas ma seda liiki olen veel näinud ei ole ja umbes nende teemade ümber me siin hakkame kõnelema. Minu enda maakodus, kus, kus ma praegu elan, on maja ümber päris mitu linnumaja ja väga vahva on siis erinevatest akendest niimoodi vaadata. Ta siis ma kujutlen, et kodu ongi nagu suur varitsus, õnn, kus saab siis vaadata eri suundadesse Erihma kartesse, millised linnud täna liiguvad, kes nad on? Mida nad teevad. Ja näiteks eile ma vaatasin, just oli, olid rasvatihased ja rohevindid olid need põhilised, keda nüüd just oli näha. Ja õietise, lindude näljaaja märk on minu jaoks olnud, et kui talve algul õieti veel sügisel ühel päeval sa kuuled, kuidas linnukesed ründavad su maja sõna otseses mõttes, nad koputavad seina peale ja ma algul ei saanudki aru, kui ma esimestel aastatel sealmaal olid need, mis asja nad seal koputavad, nad toksivad mida nad tahavad, mis märguanne, see on tegelikult pikapeale ma olen nagu välja mõelnud maja seina väikestes ütleme, voodrilaudade pragudes on putukaid ja siis nad võtavad neid sealt esimese söögi pärast seda, kui looduses enam midagi ei ole, saavad nad sealt kätte. Aga siis tuleb see õige karm aeg, see päris talv. Ja siis on see toitmine neile nagu tõesti elu ja surma küsimus. Ja meie kodu ümber, ma arvan, noh, oma pool tosinat liiki on igal talvel küll näha erinevat, et neid väikeseid ja noh, siis vahel tulevad suured ka kõik rähn ikka sinna linnumajakesse saabub siis linnumajake vajub ohtlikult kaldu. Ja kõik linnud pagevad kabuhirmus. Ja mõnikord tuleb ka isegi orav sinna. Aga põhiliselt on ikkagi need pisikesed igasugused linnukesed ja ja noh, nendest pisikestest ütleme maakodu ümber hakkab muidugi igaühele kõige selgemini silma see, see punane pall, see, see punase rinnaesise ka niisugune ümarlinnukene ehk siis leevikene ja leevikesed on tohutult ilusad. Ja noh, tegelikult see ilus punane värv on ikkagi ainult isal, ema on niisugune Ruske. Leevikesed ju väga palju pannakse jõulukaartidele ja minu meelest üks kõige rohkem ära kasutatud linnupojuke selles mõttes, et küll teda armastatakse ja Johanna. Ja, ja ma arvan, et see on just see põhjus, et, et sellel valgel lume taustal ta mõjub ikka väga kaunilt ja mõjuvalt lihtsalt, et, et see on Niilusse valge-punase kombinatsioon. Värvide mäng, aga tegelikult päriselt leevikesed, sa näed kõige sagedamini siis vähemalt meie kodu ümber, on ta siis veel, kui lund ei olegi, jaan, on sügis, siis nad millegipärast on neid rohkem ja siis, kui tuleb see päris lumine talv, siis on neid vähem ja sellena tegelikult kreaalne. Niisugune tagamaa on vist see, et leevikesed rändavad külmaga küllalt palju ka veel lõuna poole, nad ei lähe kuigi kaugele, aga ikkagi Eestist nagu veidikene lõuna poole, kus on veidikene mahedam ja südatalvel nagu leevikesed näha eriti ei olegi. Aga tegelikult on ka kummaline, et seesama lind, kes hakkab nii selgesti silma seal kusagil lume taustal, Punavad pihlakobarad juures on veel ka suvel olemas. Aga suvel teda vaevalt keegi märkab. Ta pesi suvel on niigi värviline just ja mets on lehtes, ei näe kaugele ja vaiksed, tagasihoidlikud leevikesed suvel nad teevad pesa kuskile kuuseokste vahele, niukse lahtise pesa. Ja see isalinnulaul on ka niisugune niukene vaikne flöödiviis hästi tagasihoidlik, hästi diskreetne ja kui sa oskad seda kuulates, kuuled seda, et tõesti laulab seal kevadel, aga teiste lindude koori hulgas jäta õide tahaplaanile. Et tegelikult on ta meil terve aasta ringi olemas ja suvel võib teda metsas ka sama hästi näha. Kui nüüd leevike suvisel ajal oma pesa teeb, ta punub seda kõrtest siis enne seda on üks huvitav pulmarit rituaal. Lindudel on enamasti niimoodi mujalgi loomariigis, et pulmarituaali käigus ikka isa on nagu see aktiivne pool ja püüab näidata igasuguseid trikke. Kuulge aga levik selle vastupidi, et emalind annab oma välja valitule noka vahel kõrte kimbu, siis sirutab ennast niimoodi hästi pikalt niimoodi kaela, pikaks ja syster niukseid pöörlevad, liigub tõsi ja sellega ta siis osutab, et teil on see au. Et see on väga omapärane, kas isalind oskab seda vääriliselt hinnata? No kui ta seda kohe väga vääriliselt ei hinda, siis jääb ta selleks suveks pika ninaga poissmeheks. Aga või noh, tegelikult meie kodutoidumaja juures on, on lind, kes minul on ikka suur lemmik õige, tagasihoidliku välimusega, niisugune umbes niisugune varblase suurune pealt hallik, kas kõhu alt valkjas tema nimi on puukoristaja ja ta on tohutult vilgas linnukene ja kui sa ei ole asjatundja, siis, siis näiteks on väga vähe linde kes niimoodi teevad, et sa tunned selle järgi ära, et ta võib liikuda puutüvel ka pea alaspidi niimoodi. Ja ta on palju kiirem, kuigi tihane on ka kiire lind, aga ta on tihasestel palju kiirem ja küllaltki niisugune ka julge, nii et ta peletab näiteks tehase kohe minema, kui ta tuleb. Ja temagi võib laulda südatalvel üsna tugeva häälega. Ma mäletan, just paar nädalat tagasi oli nisugune ele ühtlane vile, noh, umbes niimoodi. Kõlas hästi kaugele ja siis ma hulk aega mõtlesin, enne, kui taipasin, et loomulikult on see puukoristaja puukoristaja. Kui ta nüüd selle talve üle elab, siis suveldada kodu lähedal ei näe, ta pesitseb metsas puuõõnsustes. Aga nendest talvistest toidulaualindudest, kes linnainimesele ette satuvad onnist kõige tavalisem see lind, kelle häält me kohe kuuleme. Ma ise mäletan seda varblaseelamust ühest halvast korrast, kui ma, kui ma linnas käin, vahel oli niuke hirmus karm ilm, midagi nihukest, rahe ja lörtsi taolist peksis tohutu tuulega linnas ja see oli päris jube. Ja siiski see lõppes ära ja järsku tuli päike välja ja silmapilkselt hakkasid ümberringi nagu põõsad säutsu ümberringi varblast rõõmus sädin, me oleme elus, kõik on hästi, hakkas igalt poolt kostma õnnest pöörased, jah, jäime ellu. Ja see on ikka üks linnalindude kõige tavalisemaid hääli ja varblane on, on küll selline tüüp, et et tema tõesti jääb igal poolel ja et rahvas on teda nimetanud isegi uulitsapoisiks või. Huvitav on mõelda, et näiteks Prantsusmaal Pariisis on ta täpselt samasugune tavaline lind nagu Tallinnas ja ja ühes prantsuse kuulus laulja Edit peaff. Tema perekonnanimi tähendab tegelikult varblast. Et, et see on just seesama pisikene vilgas ja väga elujõuline ja isa tyyp. Ja mingite rehkenduste järgi on näiteks nii, et Tallinnas võib-olla elab varblasi umbes sama palju kui inimesi. Aga igal juhul on varblased niisugused tegelased, kes on kunagi tuhandeid-tuhandeid aastaid tagasi enne inimest elanud Aafrikas ja see on tema algne kodu ja koos inimesega on ta levinud igale poole maailma. Nii et ta on see inimkaaslejad, tüüpiline inimkaasleja liik ja just selline tegelane, kes ei küsigi inimese käest midagi, vaid võtab ise. Kini õlled näiteks Tallinnas on siis varblasi sama palju kui inimesi või. No neid pole tegelikult keegi kokku lugenud, muudlen varblasi, aga mingi suurusjärk on sama. Enamvähem jah, suurusjärk on seal, loodetavasti tekita kelleski mingeid kõheduse judinaid või näiteks ma ei tea assotsiatsioone kuulsa Hitchcocki lindudega või kaugel sellest, meie varblased on sellisel juhul rahuarmastavad inimeste suhtes. Ja on, ütleme, it's kukilikud on võib-olla hakid või äärmisel juhul tuvid, aga see varblane, ta on, ta on nii pisikene, et selles mõttes ta on ikka rohkem niisugune näha, niisugune lihtsalt üks pisikene sulekera ja varblane saab tõesti igat moodi hakkama, ta näiteks pesa võib teha kõik võimaliku, kus kohtadesse ja näiteks võib ta täitsa selle kokku kanda selle pesamaterjalina, millest iganes, et niisugust rohkem erinevatest materjalidest tehtud pesa kui Varblasel. Ma lihtsalt ei teagi, ta kasutab kõiki ära, mida ta ümbertringi leiab, ja toiduga sama moodi, et ega ta jää hätta. Sellepärast teda linnas nii palju ongi, et ta ei ootagi toidu lahutada, vaatab igalt poolt, kust aga leiab ja ja tegelikult varblasenokk on huvitav. Puukoristaja nukk on hästi peenikene ja terav seal nagu putukate otsimisest kuskilt pragudest siis Varblasel anda kõik need temp ja paks ja see on tüüpiline niuke purustav Noketab, saab seemneid kätte ja niisugusi. Kõvemaid asju suudab nagu purustada. Nii et, et tõesti tema hätta ei jää. Aga ma mäletan ka seda, et kuna viimane tee seda varblaseparve siin linna hekis seirasin, siis kohevad tahtsin, et kas tal on põse peal must laik või ei ole. Meil on kaks liiki varblasi Eestis, kui sa oled ühesõnaga huviline, siis sa kohe vaatad selle ära. Ühel on põse peal must laik valge põse peal. Selle nimi on põldvarblane, teisel ei ole, see on koduvarblane. Ja siin, nagu arvata võiski, kõik olid koduvarblased teks minu maakodu ümber on kõik põldvarblased. Põldvarblast on Eestis umbes kaks korda vähem kui koduvarblast. Natuke kipub nii olema, et, et maal on nagu seda põldvarblast natuke rohkem. Ja linnas kodu varblast. See on niisugune lihtsalt niisugune linnuhuvilise rõõm, et, et määrad siis kumba liikide on. Aga ükskord küsis üks linnusõber hiljaaegu minu käest, et ta elab linnas ja tal on õue peal ka linnumaja ja ta küsis, et mis lind see on, et, et nagu tihane, aga sinist värvi. Ja tõesti on selline. Loomulikult on ta nimi, sinitihane, ongi niuke, nii lihtne see ongi ja ja ta on tohutult ilus. Kõhualune on nagu rasva tihaselgi kollane aga siis pea ja seljapool on, on täitsa sinised. Ja tema pesitseb suvel kas parkides, lehtmetsades ja temal on nüüd siis näiteks erinevalt leviks, sest nii, et ikka pulmatantsu esitab isa. Ja see pulmatantsunimedeta hüpleb kaunilt ühelt oksalt teisele ja võlub täielikult siis ema sinitihase südame. Aga kuulame ka selle sinitihase lauluhäält kuskil kevade poole saab seda kuulda. Nii noh, see oli selline tore, üsna reibas hääl. Ja kui nüüd ema ja isa sinitihane paari heidavad, siis erinevalt paljudest teistest linnuliikidest nad on sellised, et nad hoiavad Cisco et, et on üks kindel paar ja seal on huvitav, et pesa ehitada, teab ema ja haub ka emalind, et isa ainult laseb ilusat laulu kuulda. Tore elu. Rasvatihasel on näiteks niimoodi ka, et, et nad kabadustava kevadeks kindla paari, aga pesa tavad rasvatihasel ema ja isa koos. Ja rasvatihase pesa võib küll olla vägagi inimmajade lähedal ja päris uskumatut kohtades näiteks mõnikord aiapostis, mille sees on õõnsus või või kasvõi postkastis näiteks. Et ta ei karda inimest. Tihane on niisugune inimlähedane linnukene ja tegelikult on neid tihaseliike veel veel päris mitu tükki peale selle sinirasvatihased, et võib-olla püüame vähemalt neist lihastest liikides natukene selgust saada, on üks liik, tema on niisugune, et ta on üsna rasvatihase moodi aga tema pea kuklapoolel on suur valge laik, muidu must peaga valge laik kuklal ja tema nimi on musttihane. Siis on veel kaks liik, ehkki need on sooja põhjatihane ja nad on nii sarnased, nad on niuksed, pruunikad, linnud, pruunikashalli keha ja musta peaga. Et ausalt öeldes nad käivad mõlemad meel seal toidumaja juures, aga iga kord on, on kõvasti tegemist, et neil kahel vahet teha. Nad on sihukesed tagasihoidliku välimusega aga laul on väga ilus, kuulame põhjatihase laulu. Eks ole natukene nagu rasvatihase moodi, aga aga ikkagi teistmoodi viis kui rasvatihasel tal on omale üürika, tal on oma lüürika ja noh, tegelikult on ju rasva tihaselgi niimoodi, et nii nagu kõikidel lindudel õieti, et nad võivad mitut moodi laulda ja võib-olla näiteks rasvatihase laulus see, mida me nüüd siin päris alguses kuulsime. See laul on üks variant, aga väga tüüpiline, võib-olla rasvatihase laulul ka nisugune. Viis, mida ma nüüd siin küll väga Amatöörlikult ja, ja natukene madalamas registris püüan järgi vilistada. No te olete väga enesekriitiline ka, eks. Ei, see ei peta vistika, ema rasvatihased mitte kuidagi ära see laul, aga inimest küll inimest võib-olla vähemalt ma arvan võib-olla seda, et need, kes niikuinii rasvatihase laulu teavad, tunnevad, et ahah, ta püüdis seda järgi teha. Mis siis sellest minu meelest päris osavalt järgi tehtud. No sedasorti laulujuppi, seda tõlgendatakse nagu, nagu eesti keelde umbes niimoodi, et ta ikka bet sitsikleit sitsikleit. Ja siis ma mäletan vene ajal oli niimoodi, et, et mõned, kes eriti pahased olid selle selle võimu peale, need arvasid talaulatega dissident, dissident. Nii et igaüks kuulab seda, mida ta kuuleb ja üldse igal ajal omad lauludel ja just vastavalt poliitilisele olukorrale. Aga peale nende tihaseliikide on üks selline tihane, kelle küll väga hästi ära tunned, kui sa teda näed. Tal on nimelt saba sama pikk kui keha. Ja loomulikult on temani sabatihane. See on hästi ilus ja põnev lind ja, ja meie toidumaja juures näeb teda küll haruharva ka siis, kui jälle näed, et siis, siis on jälle ikka hästi hea meel. Et niisugune lind ja haruldus on, on sattunud siia. Ja siis on veel üks nisugune tihaseliik, kelle nimi on tihane. Tema läheb natukene kelmikas välja. Loomulikult on tal siis pealae peal niukene uhkelt uuritav tutt ja selle järgi tunnetada hästi, kergesti alati ära. Ja tema häälitsust saame ka praegu kuulata. Noh, niisugune tore drillerdus tegelikult mis lõbus sell, jah, ja jällegi on see loomulikult jälle kevadine hääl ja ja tekitab elevust nii linnus kui ka meis. Aga no tegelikult selleks, et need linnud ikkagi siis üldse kevadet näeksid, peame me neile hoolikalt toitu pakkuma ja, ja peab teadma ka, et millist toitu sa neile pakud. Ja natukene käik siis selle teemaga ei lähe, mida pakkuda on. Rasvatihase nimigi juba ütleb, et armastab rasva ja noh, see on vist see kõige vanem ja klassikalisem linnutoit talvel, et paned siis pekitüki välja. Aga minu kogemus on küll see, et, et kui sa oled selle natukene liiga madalale pannud siis on ta tunni aja pärast kadunud. Mõni küla koer tuleb ja ja napsab selle hüppega ära. Kui sa panetajal liiga lühikese nööri otsa sinna oksa peale, siis on ta jälle kahe tunni pärast kadunud, siis läheb kass puu otsa krabinal oksa peale ja vinnab selle endale suhu, selle pekitüki. Ja, ja mõnikord muidugi tulevad seda pekki Erki Nool ja üldse mitte rasvatihased, vaid mis rähnide rähk teeb ka väga kiiresti üks null ära sellele tekitükile. Nii et ega see pekitükk kaua ei püsi seal väljas ja loomulikult nagu peki niga muu puhul iial ei tohi olla seal soolasele toiduses seal lindudele täiesti tappev sest see tekitab neis janu. Aga janu kustutada pole talvel üldse kerge nuputaks. Kõige klassikalisem toit on muidugi veel nisugune, kaerahelbed segatud sularasvaga teed niisuguse niisuguse toidu käkroneile sinna kokku ja ja selle võid ise teha, aga meil on ka poes müüja lausa neid toidupalle. Praegusel ajal on vahva vaadata, kuidas linnud nende kallal siis maiustavad. Ja klassikaline toit on muidugi juba ma tea. Tihane ja varblane aida ukse taga, selles lauluski tuleb välja, et seal, kus on viljateri, eks ole, sinna nad tulevad ja kui neile viljateri pakkuda, siis nad loomulikult ka hea meelega söövad neid. Aga vist kõige parem toit, mida meie kõige rohkem ka anname, on päevalilleseemned lihtsalt ristimata, tavalised päevalilleseemned. Neid müüakse poes ka kotikestena ja seal on kohe peale kirjutatud, et linnutoit ja see on tõesti kindel ja hea toit. See on seesugune linnutoit, mida inimene armastab. Jah, ja inimene võib ka sedasi, ainult et inimene sageli noh, päevalilleseemneid näiteks Rostib. Aga nüüd linnule mitte mingil juhul ei tohi risti. Sest kui ma mõtlen neid, mis need nüüd olidki rasva ja kaerahelbepallid, siis need eriti isuäratavalt ei kõlaga. Ja päevalilleseemnetel ja rasva pallidel on muide üks ühine omadus. Nad mõlemad on tegelikult hästi kaloririkkad. Kuna need päevalilleseemned on nii pisikesed, siis inimene noh, lihtsalt ajaviiteks krõbinana lõbustab ennast nendega. Aga linnule on see just tähtis, et on energiapomm ja päevalilleseemne sees on, on seda, seda rasva päris kõvasti tegelikult. Ja ikka praegu, kui on ikka tõsine, külm väljas, siis see on ikka uskumatu, millises koguses nahka pistavad. Iga päev me viime ikka ikka kohe hoolega ja, ja igal hommikul on tühi, kui see kõige karmim aeg talvest on parajasti käes ja nendest poe pisikestes kotikestesse piisav vahemik Te kuidagi. Nii et, et me, noh, mul naabrimees Peep Veedla on, on ikka veel tõsine linnuinimene ja ja nii minul kui temal on neid linnumaju päris palju ümber maja, temal ka oma kümmekond. Ja meil mõlemal vahel naerame, et, et me oleme miljonärid. Et meil on mõlemal suured kartulikotid, sihvkasid esikus ja kindlasti on seal vähemalt miljon siis kat. Nii et me oleme sihvka miljonärid igal juhul. Ja, ja on ikka tõesti rikas tunne, kui sa näed, et, et ka sellel talvisel ajal su maja ümber keeb ja kihab värviline ja, ja mitmekesine elu säutsuda elu- ja säutsu ka veel peale selleni, et kuulame siia lõppu veel kord seda tutt-tihase reibast häält. Seesugune oli siis tänane saade meie talvistest õue lindudest, kellest tuleb juttu järgmises saates. Vaatame suviseid uue lind. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat viis. Kuus CD Madagaskari Austraalia kummalisest loodusest. Saadaval paremates plaadipoodides ja Jazzkaare kassas. Gonsiori 21.
