Kuule ründajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Täna üritame siis sisse elada meie kodu, looduse, mõningate suleliste hingeellu ja muidu ellu ka. Jah, sellised suuremad linnad, kes elavad suisa meie õue pealt sageli tuvid, kajakad, Toomekule. Ei noh, see oli nüüd tuvi Gudrutamine, aga ta oli lindistatud Matsalus ja sellepärast oli siin päris tugev niisugune looduse, lindude koor ka taga ja üldse mitte automürinat ja ja tänavakära nagu linnainimesed on harjunud kodutuvi ja niisugune lind, et ta on tõesti just linnaõuede lind ja linnatänavate lind ja see ei ole mitte ainult niimoodi Tallinnas ja Tartus ja mujal Eestis, vaid see on tegelikult igal pool Euroopas niimoodi ja, ja ma isegi mõtlen kõige niisugused peale tükkivamad tuvid, kellega mina olen kokku puutunud, olidki hoopis Vatikanis Püha Peetruse väljakul, no need lendasid kohe silmapilkselt pähe ja kätele ja õlgadele. Et siin Tallinnas päris iga kell niimoodi ei tule. Tõesti, ja et mul on ka õnn olnud seal Vatikanis Püha Peetruse väljakul olema, mäletan tohutut hulka tuvisid, aga aga et nad pähe oleks lennanud, vot see meenud kuidagi. Ma võib-olla ja meil on mingid erisuhted Sist huvidega, rääkisite tuvide keelt kuidagiviisi võib-olla tõesti, et olid nende jaoks midagi nendes, kui lootsid süüa kuis moodi, aga, aga eks see on ikka see põhjus, miks kodutuvi siin linnas on, et et eks ta ole tulnud hea elu peale. Tema õige nimi on küll kodutuvi, aga see on tegelikult ühe tuviliigi alamliik. Ja see tuviliik ise on tegelikult kaljutuvi ja kaljutuvi elab siiamaani Vahemere maades kaljudel ja seal kalju orvades seda teps Nissidesse teeb oma pesad ja ta ei tule selle pealegi, et minna kuskile, linn. Aga seesama tema alamliik on siis niivõrd inimesega kohanenud ja siis koos inimesega hakanud nagu laienema igale poole keegi täpselt ei tea, millal ta nüüd Eestisse jõudis, aga eks ta nüüd selle suurte linna tekkimisega on Eestisse tulnud. Kombed on paljuski sarnased sellele looduses elavale kaljud huvile. No näiteks see, et aedati pesa siis niisugusse noh, tema jaoks on see linnamajade seinad nagu kaljuseinad ja siis karniisid, seal on tema jaoks nagu kaljukarniisid ja sinna ta oma pesa teeb. Ja seal ta oma poegi kasvatab. Ja inimeste suhtumine kodu tuvisse. On päris naljakas, et, et mõned nagu kirglikult ja ennastohverdavalt võtavad neid ja teised jälle kiruvad ja vannuvad, see on igapäevaelu tegelikkus ka Tallinnas ja mujal Eestis. Ja noh, ma ei teagi, kumb see siis valitsev suhtumine on, aga mõtlen, võtke vist kisub nagu sinnapoole, et ikka rohkem vaadatakse temale. No umbes niimoodi, et igavane, paks ja uimane ja ja et noh, et võrreldes võib-olla mõnede nihukeste vilgaste linnukestega, keda veel linnas on, peetakse tuvi natukene niisuguseks noh, liiga täis söönuks või kuidagi niisuguseks noh rohkem võib-olla niisugust. Ma ei tea, mitte sallimist. Võib-olla kokkuvõttes. Kas te ise suudaksite tuvi, kui te oleksite nüüd linnainimene? Ei mina seda kindlasti ei teeks ja sellepärast, et, et tähendab lihtne põhjus tasapisi hakkama. Ta saab ise hakkama. Siis on inimestel niisugune eksiarvamus esiteks, et ta ei saa või siis on pigem see, et neile meeldib hoolitsust üles, näidele, organisse. Et neile on hea tunne, kui keegi sust hoolib ja võib-olla on siis natukene hoolimatust inimeste poolt sellele inimesele, võib-olla ta on vana, võib-olla ta on üksildane. Jah, et kui nüüd hakata meenutama, siis mulle tulevad ka. Pildid silma, teeteni, siukestest, vanematest, daamidest, kes seda üsnagi harrastavad teha kuskil pargipingil. Mul küüsis väiksed lapsed näiteks emaga koos tulevad. Ega selles midagi halba ka ei ole ja ma olen lihtsalt maamees, mina söödan neid metsalinde ja maal linde talvel igal juhul aga, aga linnas ja käib see niimoodi. Ja kummaline on, see kodutuju on nii kaugele tulnud vahemeremaadest, eks ole, siis siis tal muidugi on see ka huvitav, et näiteks tema pesitsemine on väga veider võrreldes nende lindudega, kes on siin väga kaua elanud. Ta võib pesitseda peaaegu et igal ajal aastast. Et nii kui vähegi sooja on, nii võinud tal juba olla pesas pojad ja pesamaterjal, millest ta pesa ehitab, võib-olla ka tohutu, et noh, niisugune mitmekesine ja täiesti sõltuv sellest, mida ta parajasti leiab, aga aga suhteliselt nagu lihtne, hästi. Ja kummaline on see, et see kodutuvi on mõnedes maades näiteks Šotimaal ja Fääri saartel on niimoodi teinud, et ta on läinud siis omakorda jälle nagu inimese juures tagasi loodusesse, kui ta on leidnud niisugusi, parajaid, niukesi, kaljuseinu ja sobivaid pesitsuspaiku. Et see on hoopis imelik. Igal juhul on kindel, et kui keegi eesti turist näeb kuskil Vahemere maades küladest ja linnadest eemal omale nii tuttavat linnatuvi siis on hoopiski kaljutuvi, sest nende välimus on äravahetamiseni sarnane tegelikult. Ja muidugi see on linnainimesele kõige tuttavam tuviliik. Aga meie looduses on tegelikult erinevaid tuviliike, tervelt viis ja kõige tavalisem metsatuvi on kaelustuvi, kuulame kõigepealt tema häält metsas. No kui alustada on natuke suurem, kui, kui see meie kodutuvi ja ära tunneb kergesti selle järgi, et tal on nagu siis kaelus, nagu nimigi ütleb, valge Salzin kukla peal õnnebki midgi vööd näha, et selle järgi saab teda tunda ja, ja teda peetakse nagu jahilinnuks. Väga tavaline lind tegelikult looduses. Aga see kuhugi veel ainust liik looduses elab, et on veel näiteks turteltuvi, see on niisugune hoopis habras, pisikene linnukene ja väga harva võib teda ka linnas näha, et võib-olla järsku hakkab temaga linnastuma kergelt. Ja siis on veel üks niisugune kaelus-turtel Ta huvi, temal on must kaelus kukla peal ja ja tema on jõudnud Eestisse alles suhteliselt hiljuti, nii et on, on õige haruldane, nii nagu ka turteltuvi tegelikult. Ja, ja siis on veel. Mis ta siis nüüd on juba viies liik kangiõõnetuvi, tema nagu nimi ütleb, siis elab puuõõnes ja laulab niukse madala häälega, niisugune nagu huikab natukene nihukese muikamise moodi hääl üsna tavaline loodusesse kostab hästi kaugel, kes oskab nagu vahet teha. Aga nojah, tega oma kuulsuse Poolast ja Touri loolise tähtsuse poolest nad muidugi kodutuvi vastu ei saa. Et see alailma on meil tuvi näiteks sümbolid, mida me kõik teame, noh näiteks rahutuvi, eks ole, valge rahutuvi, kellel on õlipuuoks nokas, see on kindlasti siis see kodutuvi ja ajutise kodutuvi tekkelugu on päris huvitav. Arvatavasti võib seda niimoodi seletada, et, et see kaljutuvi oli suhteliselt kergesti puuris peetav lind ja teda hakati lihtsalt lõbu pärast nagu algul puuris pidama. Siis avastati see, et teda võib kasutada kirjatuvi. Ja see oli nii ammu kui ei olnud meil mitte mingisuguseid postironge, rääkimata elektronpostist ja, ja see oli ka ainus võimalus väga kiiresti saata sõnumeid kusagile kaugele ja see on igavest põnev tegelikult, et kuidas siis ühte lindu saab niimoodi tegelikult toda ja treenida ja põhimõte on väga lihtne tundub, igal juhul müstiline. Jah, tähendab see põhimõte on arusaadav, et kirjatuvide kasutamine käis niimoodi, et need võeti siis sealt kohast, kus nad olid üles kasvatatud, kaasa puuris niipalju kui siis kirju oli pärast ballanis saata ja, ja siis lasti neid selle sõnumiga niimoodi lendu sealt kohast, kus siis oli vaja mingit sõnumit saata. Aga noh, müstiline on ju see, kuidas ta õigesse kohta jõusoluutselt just ja kuidas siis, no see on tänapäevani mõistatus. Alles hiljaaegu oli teada ajakirjas New Scientist jälle üks arutlus selle kohta pikk arutlus aga umbes mingi selline põhjendus, tundub väga usutav, et lindudel on, eks ole, oma kompass oma magnetkompass tähendab, mitte silmade järgi ja mitte nagu mälu järgi vaid toeta, sisemuses on, on mingisugune niisugune kuidagi nende maakera mingisugust gravitatsioonijõudude põhjal toimiv selline noh, kuidas öelda taju, mille järgi ta siis suudab ükskõik mis kohast ikkagi lennata täpselt koju tagasi. Aga ega seda lõplikku seletust sellele seal ei ole. Ja praegusel ajal on see kirjatuvide kasutamine tegelikult muutunud niukseks omamoodi niukseks peeneks klubi harrastaseks. Seda tehakse siiamaani tegelikult ja neid kasvatatakse ja ja mõnikord siis saadetakse kirju, igavest. Vahva oleks mõelda. Elektronposti asemel ööl päeval maandub sinu aknale tuvikirjaga koputab nõudlikult ja ja võib-olla oligi siis nii, et need kirjatuvid ja puurid huvid siis pääsesid nagu lahti ja siis hakkasid iseseisvalt linnas elama ja, ja niimoodi nad Nad linnades nagu saidki alguse ja see, see kuulus rahutuvi tiiv, eks ole, see on ju nii tuntud meil palju seda sümboolikast tänapäevani kasutatakse, see on ka ikkagi seesama kodutuvi noh, tema siis valge variant ja kas või praegu mõelda sellest sümboolikast, mida võib-olla vähem teatakse näiteks kriinbys kõvakäeline organisatsioon, keskkonnaorganisatsioon, eks ole, nendelgi on täpselt seesama tuvi ikka selle õlipuuoksaga tegelikult selle algne lugu oli see, et no see oli juba antiikmaades, oli, oli tuvi nagu niisugune rahutooja, lepituse looja ja armastuse tooja. Aga seal judaismis ja kristluses oli siis see lugu, et kui tuli suur veeuputus, eks ole, noa sõitis oma laevaga ja kusagil ei paistnud ühtegi pisikest maal jupigi ja siis ta lasi oma laeva pealt siis tuvi lendu ja tuvi tuli siis õlipuuoksaga. See oli nagu jumalalepp pimine inimesega, ehk jumal andis märku, et ma olen teie karistamise lõpetanud ja me oleme teinud rahu omavahel. Et sealt sai see see rahutuvisugune algne lugu nagu nagu alguses jah, et kodutuvi on, on meil niisugune lind, kes on ikka ikka vist sõltumatutest aedadest siiski linnas olnud, aga teine linnalind, kes vahel temast isegi suurem on, see on küll tulnud lausa ütleme minu põlvkonna eluajal linna elama. Ja kuulame natuke, tähendab. Pole kahtlust, eks oli, naerukajakate räuskamise missid, kostis. Linnud, kes tekitavad inimestes vist kahetise emotsioone, ühest küljest on see mingi selline romantikasegune tundmuste virvarr. Kui sa kuuled kajaka häält, eks ole, eriti suvega ta seostub köike ja teine on see, kui sa kohtud temaga näiteks prügikoti välja. Viies. Jah, neid kajakaliike on, on hästi palju ja, ja mitmed nendest on jäänud ka merele truuks. Siiamaani nad ei olegi linna tükkinud. Aga naerukajakas on, aga naerukajakas on tulnud niimoodi, et ta nüüd te ei ole saanud päris linnalinnuks, aga ta on saanud prügimägedelinnuks ja naerukajakakommete muutma kohtumise lugu. Ma mäletan täiesti oma eluajast, see oli, kui ma olin pisike poisike maal vanaema juures ja siis tulid kajakate parved. Me elasime kuskil paarkümmend kilomeetrit merest eemal, siis vanaemad nüüd teeb tormi, et kui kajakad tulevad mere ära, tulevad tormi eest peitu seal niuke kindel veendumus, sest muidu kajab eriti näha ei olnud. Ja siis no kuskil kuuekümnendatel aastatel oli see, et, et järsku olid kõik põllud kajakaid täis nagu traktor annab, nii on kajakad põllul. Enne kajakate seda kommet nii massiliselt ei olnud, see oli näha samm-sammult, nagu nagu muutsid oma oma kombeid ja vaat siis kuskil seitsmekümnendatel aastatel, siis said neist prügimägede linnud. No naerukajakas ta nimi tuleb sellest, et, et Naatse käratsemine on nagu, nagu naer umbes ja teda on suhteliselt kerge, tahad tunda paljude kajakaliikide seas, sest tal on nihuke pruunikas pea suhteliselt väike lind ja tegelikult kõige tavalisem kajakaliik Eestis. Ja ta pesitseb kolooniate vahel, need kolooniad võivad olla hirmsuured, et siin ütleme kuskil. Kas paarkümmend aastat tagasi vist oli see, kui siin näiteks Tallinna lennujaama juures Ülemiste järve lähedal oli üks hiigelsuur naerukajakas Ta koloonia? See oli päris tõsine teema, sest nad nagu ohustasid lennuliiklust seal natukene. Aga üldiselt need naerukajakakolooniad võivad ka tänapäeval olla jõe ääres, nii nagu ta nad varemgi olnud, aga nad võivad olla ka näiteks kusagil täiesti sisemaal mõnikord võib-olla järvede ääres, aga väga sageli näiteks linnade lähedal, kus on niisugune natukene noh, nii-öelda rammus veekogu, mis on inimene, on teda tugevalt niimoodi seal reostunud või, või on siis tõesti mingi prügimägi või jäätmed ja eriti kevadeti on siis naerukajakad prügimägedel massiliselt, sest lihtsalt toit põhjus on väga lihtne, nad on muutnud oma kombeid ja hakanud sööma midagi, mida nad enne ei söönud. Ja selles mõttes noh, teda võib nagu prügimäel kajakaks nimetada. Aga see, kes nüüd meil siin linnades pesitseb aina laiemalt, see on hõbekajakas, no see on ikka päris suur lind. Ja kui sa näed teda looduses niimoodi mere ääres, sest ta tundub tohutult ilus, stangi, hõbedane, hõbeda ja valge, värviline, uhke lind, võimsa nokaga. Aga kui sa teda linnas näed, siis tuleb tõesti, et et kui ta on seal ikka kuskil prügikasti kallal või, või pesitseb sul võib olla otse akna all, näiteks. See oli hästi naljakas. Minu töökoht siin linnas, loodusajakirjad otse meie loodusajakirjade kontori aknast oli näha ühel suvel koguse pesitsemine lameda plekkkatuse peal, see suur võimas kalkunisuurune lind, eks ole, tegi omale mõnusasti pesa, sinna haudus pojad välja, need pojad, need on ju väga veidrat, nad ukerdavad seal, nad ei oska algul hinnata, sest hallikirjud alli kirjutanud pole üldse oma vanemate nägu, täitsa nagu mingi teine linnuliik ja, ja nad on kohmakad ja soluutselt kakerdavad ringi, kakerdavad ringi, aga kuna nad on nii suured, siis nad ikkagi tekitavad naha umbes niukse tunde, et mine tea, et ja siis veel natuke lehvitab tiibu ka paar meetrit lendab, et ei tea, kuhu ta lendab, äkki tuleb mulle kallale, eks ole. Kui inimesed ei tea, siis, siis ta tekitab ikkagi teatud niisugust. Ma ei oska öelda, ühesõnaga, ta pole just. Kohapeal oli, minul on üldse tunne, äsja oli juttu hõbekajakas kõik teised kajakad sinna jutti otsa, mul on tunne, et nad iga aastaga muutuvad suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Ja see, kui te võrdlesite peaaegu kalkuniga, vot see, nagu tekitas minus niisuguse pildirea praegu. Nojah, tegelikult on ikkagi, ütleme niimoodi, et, et, et need on ainult üksikud kajakaliigid, kes linn on tulnud ja esinejad kosuvad, nad kosuvad ja, ja mis on selle noh, niisugune loodusteaduslik tagapõhi on tegelikult noh, näiteks hõbekajaka puhul lihtsalt see, et enamik hõbekajakad elavad ikka praegu mere ääres ja nad ei kavatsegi üldse linna tulla. Aga mingi osa nendest on nendel käinud mingi krõks kusagil ja kombed on muutunud ja järsku on nad hakanud sööma teistsugust toitu, natukene teistsugust toitu, aga ikkagi mida saab siis siit jäätmekonteineritest ja teine asi, nad on hakanud pesitsema natukene teistsuguse koha peal nad ju looduses pesitsevad kuskil niidu peal. Aga siin nad järsku lähevad katusele lamedale katusele, küll, aga ikkagi katusele. Pesitsemine ja söömine, väikene kerge muutus ja osa hõbekajakate, sest need on kindlasti ainult osa. Mitte see ei ole niimoodi, et nad kõik siia trügivad, on, on sellega kohanenud, aga kui nentnad nüüd juba kohanenud on ja neil järglased siin üles kasvavad, siis hakkabki see laienemine pihta. Ja et selles mõttes noh, tegelikult see on tõsi, et nende hulka on kasvanud ja need tuleb see küsimus, et mida siis teha? Esimene reaktsioon on umbes niimoodi, et mis seal on siis pesad puruks ja linnud surnuks, eks ole, ja siis nad enam ei tule. Ei ole niimoodi, sest siis tulevad lihtsalt järgmised. Ja tegelikult on hoopis tähtsam. Trikk on see, et teeme linna puhtamaks. See on see, et meil on liiga palju lahtisi jäätmepaiku, selles on asi, see toit määrab kõik. No näiteks Soomes on see kogemus, nad on saanud oma konteinerit nii kindlaks, et sinna lind ligi ei pääse, üksi lahtisi jäätmeid üldse kusagil ei ole. Hõbekajakas vaata võtnamist, liha süüa pole. Ja ta ei tule enam linna, ta ei hakkagi siin pesitsema, üldse, pole vaja teda tappa ega pesi hävitada. Ta leiab oma algse kodu üles. Ja, ja siis on ta jälle õige koha peale ja siia lõppu kuulamegi selle kajakateema juurde just seda hõbekajaka häält, kes on noh, nii-öelda oma algse kodu üles läinud, mulle meeldib selles helipildis see, et kui võimas on see see rannikulindudega koor, mis sealt kostab, kui palju seal on elu, erinevaid linde. Ja sinna hulka kostab Niukest niukesi soliidsed madalaid Kaagatusi sellelt hõbe kajakalt, kes seal siis tegelikult ka pesi. Peaks muidugi tingimata kõnelema sellest Eesti looduse kõige suuremast linnuliigist, kes kah elab inimese juures ja vaat et kõige dekoratiivsemast ja ta on ilus lind. Valge mustade tiivaotstega suur punanokk, suured punased jalad, tiibade siruulatus kuni kaks meetrit. Kui püsti seisab, siis on kuni meetri kõrgune kõige suurem lind kogu meie linnustikus ja ta on tulnud usaldavalt inimese juurde elama. Valge toonekurg. Ja huvitav on see, et, et see toonekure nime ise ei, ei olegi pärit nagu valgelt toone kuralt, vaid see on pärit palju vähem tuntud liigilt. Must toonekurg, must toonekurg on meie looduses elanud kogu aeg, aga teda on jäänud nii tohutult väheks, et paljud inimesed pole teda elu sees näinud, on siis üleni must. Praegu ta on meil looduskaitse all, kus ta pesitseb seal tema pesa ümber on suured kaitsetsoonid lausa ja tema järgi on tegelikult see põline toonekurenimi, see on siis toonekurg toonela lind. Et ta on siis nagu, nagu sealt surmariigist pärit ja noh, tõesti musta värvi, et sellest on see tulnud see nimi, aga kuna see valge toonekurg noh, bioloogiliselt siis kuulub samasse perekonda teine liik ja siis on pannud talle lihtsalt teaduslikult niisugune nimi, ta on valge toonekurg. Ja on üllatav see, et see valge toonekurg on meile tulnud ajalooliselt väga hiljuti. Ja selles mõttes noh. Mulle hirmsasti meeldib üks lugu, tahaksin seda rääkida, see oli mees Võrumaalt, Julius Ungru oli ta nimi ja tema rääkis niisuguse valge toonekureelamuse oma väga varasest lapsepõlvest, et ta läks ükskord sügishommikul välja ja oli hästi udune ilm. Järsku seisis tema ees niisugune täiesti niisugune muinasjutuline olend üleni valge, punase nokaga ja punased jalad ja poisile tundus, et, et noh, et sa saad seal need tulnud kusagilt teisest maailmast. Pange jah, ja ta jooksis ema juurde ja hõikas, et ema, et meil on õues. Halleluuja. Ta ise seletas väga naljakalt seda halleluuja, nimed, et kui nad olid kirikus käinud, siis siis seal kogu aeg hõigati. Halleluuja, tema oma poisikesepeas mõtles niimoodi. Jumalal on koduloomad ja kodulinnud ja need peavad olema muidugi palju suuremad kui inimesel ja et kodukana peaks olema noh, niisugune meetrine, vähemalt lehmasuurune. Ja nüüd ta nägi päriselt seda jumala kanaõued. Niikaua teda hõigati, et lõpuks tuli kohale, sest et see oli tõesti ebamaine olend ja, ja see oli tõesti kuskil üks, üks sadakond aastat tagasi, kui teda kohutavalt vähe hästi seal oli. Ja praegu loetakse, et meil on üle 4000 valge toonekure Eestis ja et ta on ikka tõesti üpriski tavaline. Ja praegu muidugi ma näen sedasama imestust, näiteks kui ma käin siin ringi Soome loodusesõprade või Rootsi loodusesõpradega, nagu me näeme tee ääres toonekure pesa. Mitte mingit kahtlust ei ole, tuleb peatada ja kõik lähevad ühekaupa pildistama, seda toonekure pesa. Hea, kui seal lind ka peal on, aga kui pole lindu, ikka pesa ja siis me sõidame võib-olla 10 kilomeetrit. Asjal on järgmine jälle peatus, jälle pildistatakse, et see niuke lõputu imetluse allikas ja toonekurge see ei häiri? Ei, ta on ju inimesega harjunud, ta on harjunud inimese juures olema, nii et noh, muidugi teatava respektiga, aga igal juhul vaid paarikümne meetri kauguselt teda rahulikult pildistada. Ja tegelikult soomlastel ja rootslastel toonekurgede ka omad arved klaarida. Et rootslastel oli valge toonekurg varem tavalisem kui praegu. Ja nüüd on teda ei olnud kogu aeg vähemaks, Eestis on tulnud juurde kogu aeg. Ja Soomes on jälle nii, et Soome on ta sattunud nii-öelda külalisena, aga siiamaani ühtegi kindlat pesitsusjuhte mitte ei ole veel teada, nii et ta on ikka nagu täitsa võõrama lind. Ja kogu Lääne-Euroopas on selline seis, et alget toonekurge on jäänud pidevalt vähemaks ja meil ja näiteks Lätis, Leedus, ütleme üldse idapoolses, Euroopas on valge-toonekurge kogu aeg juurde tekkinud. Ja põhjus on lihtne, et valgel toone korral peab olema mõnus ümbrus ja see Lääne-Euroopas on juba liiga viksitud, liiga korralik. Tal ei ole seal hea olla, aga siin Ida-Euroopa poolel endal hea olla ja ja siin käiakse teda siis imetlemas, et nii, et me võime ise ka selle üle uhked olla. Ja ütleme, maailma ulatuses on niimoodi, et et valge toonekure pesitsemisalad on üsna laiad. Peale Euroopa pesitseb teda näiteks Lähis-Idas ja koguni Kaug-Idas. Jaapanis on seesama valge toonekurg pesitsemas ja üldiselt on alati valgesse toonekurge suhtutud hästi. See on kõikide rahvaste juures niimoodi, ta on nagu mingil kombel olnud õnnetooja lind. Millist õnne ta toob? See on iseasi, aga õnne ta toob ja, ja on hea, kui sul on toonekure pesa õue peal, nii et teda antakse ja, ja meelitatakse, tehakse talle pesaalus lausa, eks ole. Ja mis saab siis sellelt, kuna korral selle vastu olla, kui kui talle tehakse pesaalus valmis, teda ei kiusata taga kiskjat, teda ei ründa, siis ta tulebki inimese juurde, inimese juures on ta olnud ikka väga kaua aega laiemas mõttes. Aga Eestisse on ta siis ütleme, tavaliseks saanud siin ütleme, viimase sajandiga. Ja meil toonekure kombets on üks on ju see, mis me teame, no mul tuleb, kui silma ette kuskil Haapsalu tee ääres on see posttelefonipost, mille otsas on siis toonekure pesa ja seal all on tohutult värvilisi linte, eks ole, pruutpaarid, kes mööda sõidavad, panevad sinna lindi. Teadagi, mis suurt õnne see siis toob. Ja on mingi üsna kindel kujutlus, et no see sümbol on see, et noh, et siis toone korral on siis niisugune väikene hälzin nokas niimoodi nööriga ja lendab tahab kevadel tita, aga aga et umbes sama kujutasid ette vaid ka tuua nokas näiteks konna väga sageli kujutataksegi lasteraamatutes näiteks pilt, et, et noh, kas on tal konn või teinekord ka mõni Maduneid näiteks ja sealt tuleb jälle omakorda see kujutised, et toonekurg ei olegi nii hea kodu juures, et toob näiteks lapsele oma pojale rästiku, aga pillab nokast maha ja vaat kui jube siis on meil kodu juures rästik. Tegelikult ei kanna toonekurg nokas oma toitu mitte kunagi. See käib tal teistmoodi, kui ta poegadele midagi toob, siis ta neelab selle oma söögitorus. Ja, ja niimoodi ta toob selle kohale, nii et sellist mingit ohtu nagu temast nagu inimese õue peal ei ole, et ta nagu madusid tooks ja, ja vist on üsna sage kujutlus ka näiteks üldse jah, et toone Kurkset palju konna konn ei ole kuigi tähtis tema toidumenüüs ja mis siis on, võta see noh, praktiliselt kõik enamasti isegi ikka mingisuguseid putukaid ja isegi vihmausse. Aga kui ta saab, siis ta muidugi võtab ka näiteks mõne hiire või või, või muti või või võib ka võtta konna või, või mao, aga lihtsalt neid on tal nagu vähem kogu sellest toidu ratsioonis. Ja lihatoiduline ta ju on ja ja näiteks mul seal kuskil ülejärgmises külas minu kodu juures ma eelmisel suvel käisin seal ja seal oli neil õue peal toonekure pesa ja neil oli juhtunud niisugune jama. Et üks poeg oli välja kukkunud pesust ja ta on ikka nii suur lind, eks ole, ja see pesa nii kõrgel puu otsas, et ega sa seda poeg sinna tagasi ise ei vii, et noh, et mida teha üldse see põhjus, miks see juhtus, aga sageli ongi niimoodi, et toonekured on seal kaks kuni kuus oma pesas ja nendest ütleme saab seal kaks kuni kolm poega mõnikord ka neli. Ja nüüd vahel see kõige häbarikum isegi nagu, nagu tõugatakse sealt, mis poolkogemata või poolmeelega niimoodi alla lihtsalt, et kõigile ei jätku toitu või midagi taolist. Vald täitsa pere ise teeb seda. Aga igal juhul, kui ta nüüd alla tõugatud sealt, et siis tegelikult noh, see pere tegi siis niimoodi, kes seda toonekurepoega seisis väga tublisti kogu selle ajaga teen ikka ühe jala peal, seal kusagil lauavirna otsas ei läinud kuskile inimest ei kartnud ja veel, kui süüa antakse, süüa antakse ja ilmselt see poja nisugune vanemate suhet tekkis tal nende inimestega hoopiski. Ja et ma küsisin, mida te annate talleliha, loomulikult liha, sööb liha ja kasvab suureks. Võtab tuule tiibadesse ja, ja läinud ta ongi läinud, ongi nii et, et eks ta ikka Aga saab ta siis hakkama edaspidises elus, kui talle siia see toit nii kergesti kätte tuli. No seda muidugi ei tea, aga loota Ta võib, aga üks asi on küll kindel, et, et, et see toonekurgede rändkäib ju hirmus kaugele Lõuna-Aafrikasse tagasi. Aga nad on tohutult pesatruud. Väga tüüpiline on, et täpselt sama ema isa huvitav on just see, et nad veel. Mul lähevad laiali omavahel see paar ema ja isa. Kui nad jõuavad tagasi, siis nad tulevad samasse kohta saavad siinsamas Eesti õue peal jälle kokku vana abielupaar ja pesitsevad samas kohas samad kured palju aastaid. Aga kui näiteks need pojad tulevad enne kui vanemad, siis võib juhtuda, et pojad hõivavad selle pesapaiga enne. Ja siis hakkavad nemad seal pesitsema ja siis peavad vanakesed uue otsima uue koha. Aga vahel on küsitud, et huvitav, et, et kas meil juba liiga palju neid toonekurgesid ei ole, siis võib näiteks tuua naabrid ehk lätlased. Ja lätlastel on toonekurgi pesitsevaid toonekurgi vähemalt kaks korda rohkem kui Eestis. Nii et tegelikult me neid mahub siia meie õue peale ka ära kell. Ja eks ta läks lind ja see on ka vahva, et näiteks need Eesti energia natukene hakanud selle eest hoolitsema, et linnud ei ohustakse elektriliine ja, ja iseennast, et nad, kui ta teeb otse sinna elektriliini posti peale pesa pesa kaalub teinekord sadu kilosid siis ta võib tekitada seal lühised, eks ole, sadu kilosid kaalub jaa, jaa. Suur pesa võib olla pool tonni raske ja siis tehakse kohe kunstlikke pesaaluseid sinna vana pesa lähistele. Et ta siis võtaks selle koliksime ümber, mis on ohutum nii temale kui Eesti Energial. Ja nii kummaline on selle linnu juures veel see, et Eesti kõige suurem lind on tummpojad, teevad häält, aga kui täiskasvanuks saavad seal avatumaks ja nende ainuseal on see Moosese noka nokaklõbin. Nii et selle klõbin, aga nad annavad väga palju märguandeid, aga, aga kuulame siia lõpuste toonekurepaari, kes on siis õnnelikult aafrit reisilt tagasi jõudnud ja 11 leidnud oma vanas pesapaigas ja ja siis vastastikku kevadel tervitavad 11. Seesugune oli siis tänane saade, kus tegelasteks tuvi, kajakas ja toonekurg ja millest räägime järgmises saates räägime siis juba meie päris kodulindudest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat viis. Kuus CD Madagaskari Austraalia kummalisest loodusest. Saadaval paremates plaadi poodides ja jazzkaare kassas Gonsiori 21.
