Tere, kuulajad ja tere rändaja stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning Me jätkame oma raadioseiklust hunnitul maal, mis asub Atlandi ookeani kaldal kalaharja Namiibia kõrbe vahel. Ning võib-olla on kuulajate hulgas inimesi, kes meiega ehk alles täna liitusid, aga ma arvan, et samas ei teeks paha ka teistele üle korrata, et millise valemiga te kogu selle Namiibia rännu üles ehitasite ja miks ning kuhu seoses sellega me siis ka täna jõuame. Kindlasti oli see natukene selline seikluslik ja ekspeditsioonilaadne, et ma kahe täiskasvanud pojaga liikusin tuhandeid kilomeetreid ja, ja mõte on ikkagi selles, et saada kogu sellest kõvasti ekvaatori pool Aafrikas asuvast riigist ja maast. Niisugune mitmekülgne ettekujutus. Ja nüüd selle rännakuga, millest me täna räägime, tegelikult läbisime nagu pool põiki Namiibia põhjapiirilt kuni kuskile lõunapoolsesse osasse. Ja need paigad olid sellised, mis on ka väga iseloomulikud Namiibiale, nimelt mäed, kiltmaad, kanjonid, kuristikud ja muud mägised alad. Sarve hüüd ja vägev laul ja trumm on tegelikult venda, hõimu, muusikavendade elavad Namiibias natukene väljaspool, aga nad on samasugused pantu rahvad nagu näiteks Vambod või hereirod, kes elavad Namiibias. Nende muusikas on ka palju sarnast. Aga meie retk põiki läbi Namiibia mägiste alade. See oli noh, mõneti üsna üksluine, sest Namiibia on üldse maa, mis on kuiv ja palav ja tolmu ja päevade kaupa seda, seda tolmu kuumust ja kuivavad kurku. Noh, ega see mugav vist ei ole, aga see oli huvitav, sest et sellega jälle tekkis oma silma läbi kujutlus sellest, et nüüd see osa kogu Namiibias, mis ei ole juhtumisi sa vannid või kõrbed, need ongi niisugused mäed, aga nad ei ole kõrged, nad on madalad mäed, Namiibia kõrgeim tipp on, ütleme võrreldes muu maailmaga kuigi suhteliselt ikka tagasihoidlik, kaks ja pool kilomeetrit, noh, Eesti munamäega võrreldes on ta muidugi hiigelsuur, aga aga ikkagi, et need Namiibia mäed ei ole nüüd maailma vägevaimatega võrreldes väga suured. Aga nad on niisugused tõelised mägimaastikud. Ja üks asi, mida sa seal tihti näed pööraselt vägevad. Et sa näed hästi kaugele ja kõige tavalisem pilt ikkagi on silma ees, mul seal kuskilt wind hokist lõuna pool et on niisugused tohutud niuksed, künkad suhteliselt kõrged, aga ikkagi mitte päris kaljused, kaetud, väga hõredat puudega ja ühtegi inimasustust, ei ühtegi maja, ei ühtegi inimest, täielik inimtühjus. Tõeliselt kõnnumaad, selles mõttes nisukesi alasid on seal tohutult muidugi suuri loomi, keda seal kohata võib. Me kohtusime mõnikord näiteks anti laup erinevaid liike kuskil kaugel niimoodi liikumas üksikuid, aga, aga mitte mingisuguseid suuri loomakarju ja ütleme imetajatest, võib-olla kõige põnevam kohtumine oli niimoodi, et mina jäin sellest õnnest ilmaga. Poeg Kaarel, kõnnumaa ööbimisel otsustas enne päikesetõusu ronida kõige kõrgema kalju otsa ja enne kui päike tõuseb ja sinna ta läks istuma rahulikult. Ja kui esimesed päiksekiired niimoodi ilmusid, siis ilmus välja ka üks elukas ja see elukas temast võib-olla üks, 10 15 meetri kaugusel. Muidugi nagu Ta oli umbes niuke priske jänese või, või siis ütleme üle nuumatut, susliku suurune, niisugune ilma sabata siukene, imelik, näriline või justkui oleks näriline. Ja see jäi muidugi täiesti soolasambaks, kui ta jälle seda Kaarli kes oli, ole päikestusmas vaatama ja, ja see oli ka Kaarlil, fotoaparaat tal oli ja ta sai pildil teha. Kõige vahvam oli see, et, et sellel elukal oli pidev naeratus näol, ta oli naeratava näoga. See on tegelikult üks väga kummaline loom, tema nimi on Tamaan ja Tamaanon maailmas loomariigis selle poolest väga kuulus, et ta ise on niisugune üsna väike jänesesuurune, aga tal on väga suur sugulane. Siis ta on elevandi sugulane. Kuidas see juhtus? See juhtus niimoodi kunagi väga ammu olid neil ikkagi ühised esivanemad miljoneid aastaid tagasi ja nad tõesti põlvnevad samadest esivanematest, aga üks rida arenes siis londilisteks ja teistest sõitsid niuksed Talmaanide moodi elukad ja mõned neist elavad ka Namiibias nendest liikidest ja Tallmaani, no ütleme, loomateadlased ütlevad, et kuidas siis tõestada, et Levandi sugule, et tal on varvaste ehite, kus on samasugune nagu elevandil. Ja peale selle on tema need lihtsalt öeldes kihvad meenutavad üsnagi elevandi võhkasid neid suuri elevandi kõveraid uhkasid ja, ja õieti võtmetsama tiivad ulatuvad til natukene nagu suust välja ja sellepärast ta ei saa kunagi olla naeratama, tahta niimoodi naeratama. Ise on ka tüdinud sellest pidevast naeratusest, aga pääsu pole ja ei no teistpidi tore ju, ärkaja naerata. Ja tegelikult tema elurütmid oli see väga tüüpiline, päike tõuseb, siis ta tuleb kohe välja, sest öösel ta poeb kuskile peitu, et seal on ööd on üsna jahedad, tegelikult aga nii kui päike tuleb, siis ta läheb päikse kätte ja hakkab oma päikesepatareisid laadima. Ta laeb ennast mitu tundi ja need on tema kõige mõnusamad ajad päeva jooksul siis paras olla. Pärast seda hakkab tal liiga palav, siis ta poeb kuskile mingisse kaljuprakku, kus päike peale ei paista ja pöörab oma Keppad poole, pöörab sellepärast ülespoole, et tema higinäärmed asuvad tema taldade all ja niimoodi ta seal siis higistab. Päike hakkab loojamine nagu nagu kuiv saun ja mingisugune mõnu on see kindlasti. Ja tema huvitav omadus on ka see, et tal ei ole mingisuguseid erilisi küüniseid, aga ta võimeline ronima, noh, peaaegu püstloodis kaljut pidi üles, needsamad tallad on niisukese pehme päkaga ja need toimivad nagu imi lapad nendega ta saab mitte ainult higistada ronida mööda kalju seina edukalt üles. Loodus on temal kallal vaeva näinud, lootus tema kallal vaeva näinud ja ta on, kui sa teda lähemalt nagu tead, siis ta on ikka ka eriskummaline selles issanda loomaaias, mis meil on olemas. Ja noh, ta on rohusööja, selles mõttes on ta ka oma suure sugulase noh väga sarnane loom sealt kaljude vahelt ta midagi leiab ja hakkama ta saab. Aga üldiselt muidugi nendel päris kaljustel aladel ikkagi on väga vähe elu. Aga siis nii, kui sa satud kusagile, kus on natukenegi vett või kus on jõgi voolanud kasvõi mõned nädalad aastast või kus on veel isegi allikaid, seal on, on tegelikult luts, läheb päris lopsakas kaks ja seal on ka suuri puid. Ja need liigid on meile muidugi väga-väga tundmatud ja nad ei ole lähedalt sugulased meie puuliikidega. Aga mõned nendest on, on väga põnevad ja kaks nendest on, on igatahes väärivad seda, et neid teada, kes kunagi Namiibiasse tahab minna, et need on ikka ikka päris tunnuspuud. Üks nendest kannab niisugust nime nagu Mopaane ja see Mopaane puu võib olla kehvas kohas, põõsakujuline, aga heas asukohas isegi 30 meetrit kõrge. Ja see, mille järgi teda on väga hõlbus ära tunda, on tema lehed. Tema lehed on väga imelikud, nad näevad välja täpselt nagu liblikatiivad. No nad on küll rohelist värvi või siis ka, kui panna kaks kämmalt niimoodi kõrvuti, siis see on ka tegelikult Mopaane puuleht üks väga imelikult suured, kaks ovaalsed Niukest hõlma. Ja veelgi imelikum, kui päike, päike paistab Mopaane puu peale, siis sinna varju ei tasu minna, sest ta paneb sind oma lehed kokku nagu liblikas, tiivad ja kõik see päike lähedaselt lehtedest mööda ja puu hoiab sellega vett, Guetta jaura lehtedest lets. Ja, ja ma pane puu on, on väga tähtis ka kohalikele inimestele, sest annab nõks tugevat väärispuitu. Aga ta on ka kummaline, näiteks selle pealt saadakse toitu, aga mitte ei sööda neid vilju. Ma pane, puuviljad on ka väga kummalised, aga ma pane puulehtedel elab üks liblika röövik, kes on umbes 30 sentimeetrit pikk ja seda peavad päris rahvat seal väga mõnusaks klõbuskiks. Seda siis ristitakse ja kuivatatakse ja see on niisugune noh, nagu peaaegu et delikatess nagu ei proovinud, mina ei juhtunud seda maitsvam, ma tean, et kusagil Namiibia turgudel võib seda tegelikult osta. Aga mina seda seda maitsma, aga ma nägin küll seda Mopaane puud ja see on üks tõesti võib-olla üks sümbol puu Namiibia jaoks ja teine on selle puu nimi on harunev, aaloe nimi ütleb kohe, et ta on siis selle aaloe sugulane, keda meil potis kasvatada näiteks. Aga see aaloe on siis teinekord oma 10 meetrit kõrge. Tal on hästi kummaliselt harunev tüvi, kus sa eemalt vaatad teda, ta näeb välja pigem nagu mingi kaktus kahjuks hästi selline, kuidas öelda, jässakas tüvi ja see haruneb ja siis tal tippudes on niisugused nagu lehtede kimbud niuksed, võimsad lehtede kimbud, sirutuvad igas suunas nagu mingit. Ma ei oska öelda, Juka puul on näiteks sellised või mida mina olen näinud, draakonipuu ühesõnaga, ta ei meenuta meie jaoks üldse mingit puud, vaid ta on pigem nagu nagu mingi meie jaoks nagu kaktuse moodi. Aga tegelikult ta ikkagi kuuludes nende aaloe hulka ja ta koor on väga imelik, see on niisugune, nagu oleks niisugune paber mähitud ümber tüve seal helehalli värvi ja, ja mõnikord nagu rebeneb, Lipendab seal tuule käes niukene. Eruneb jah, aruneb ja koorub ja siis sealt alt tulevad jälle uued kihid kasvama tasemele. Et väga dekoratiivne puu, kuidas seal kaljudel kuskil kasvab, ta muudab maastiku väga eksootiliseks kohe silmapilk. Alati kui on puid ja rohelust, siis on ka muidugi muud elu eriti linde ja need linde on ikka pööraselt, neid on sadu liike. Ja noh, sa kõige rohkem jääb sulle ikkagi meelde need, kellega sa väga otse kokku puutud ja väga otse puutud kokku nende lindudega. Nisukesi on seal olemas. Et kui sa laotad oma noh, lõunalaua niimoodi kuskile sinna kalju peale laiali ja hakkad siis termosest teed jooma ja ja midagi võileiba sööma, siis on nad platsis. Ja enamasti need on niisugused pisikesed. Kõige tüütumaid olid umbes niuksed varblasesuurused sinisena aga linnukesed ja julged siis jah ja lausa ütleme Varblase ülbusega, ma ütleksin, nemad nokkoli seal ka nagu varblase niisuke, hästi jäme, see ütleb seda, et ta peab olema lootuses seemnesööja lind. Aga sama edukalt võib ta siis näpata suhtsama nokaga mida iganes sealt laua pealt ja siis võidukalt minema lennata. Ja, ja selle linnuliiginimi on, on Ühiskangurlind ja. Ühiskangur, jah, see kõlab nagu mingi nõukaaegne vabrik. Ega ta ongi selles, et kui sa hapnikunimetus ja, ja tegelikult tema pesa, kui me esimest korda nägin, ühe ma ei uskunud, et, et see võib olla linnupesa, see oli nagu oleks õlekuhi pandud puuokstele hiigelsuur kuhi, mis oli täis sadu pisikesi auke. Ja needsamad Ühiskangurlinnud sellest ongi oma nime saanud, elavad siis Hušovkades, aga niukses hiidmajades, kus on ühes majas on koos siis sadu linde, kortermaja kortermaja väga-väga suur, ilmselt olekonoomne. Et noh, igaüks ei pea palju pingutama, aga seltsis on ju nagu kindlam näiteks vaenlased tulevad ja midagi ikka hoiatajaid alati leidub ja saab üksteise eest väljas olla seal. Et, et, et see on väga eriskummaline pesa. Kui sa iganes näed kuskil niisugust õlekuhja puu otsas, siis sa pead teadma, et see on Ühiskangurlind ja teised samasugused varblasesuurused näppajad olid märksa värvilisemad, nendel oli üleni kollane keha, mustad tiivad ja must näomask ja tema nimi ongi mask kangurlind ja kui nimi ütleb, et kangurlind, siis ka koob ilmselt eriti osavalt oma pesa. Aga mass, kangur, linnupesa on võib-olla need, kes on Aafrika huvilised või Aafrikas käinud kusagil need kujutavad ette, see on siis puuoksalt ripub nagu köie otsas niisugune ümmargune kera ja selle kera alumises osas on siis linnupesa avaldus, kus ta siis sisse-välja käib. Et see oli ka üks selline tüüp, kes üsna ülbelt seal meie laua peal nagu võrdväärsena, nagu oma osa nõudis. Aga muidugi suuremad linnud nii ülbed, ei, ei ole ettevaatlikumad ja nad on ettevaatlikumad neljandris OECD ilmselt inimese suhtes. No võib-olla jah, lihtsalt on natukene järele mõtlikumad. Nad ei pääse nii kergesti vist ju minema ka, kui. Ohtlik olukord just nimelt tekitabki respekti ja endiselt ja ja teine põhjus võib muidugi ka see olla, et nad leiavad ka looduses endale piisavalt, alati toitunud ei jäta. Aga üks nendest, noh, see oli, võib-olla võiks öelda niukse, suure kajakasuurune oli niukene pruunil värvi, eksite valgete laikudega kehal siis noka ümber oli punane niuke ring ja, ja nokk oli tal täpselt selline, et kui kellelegi panna nokkaks üks korralik Costa Rica banaan siis selline nokk, niisugune kollane, suur ja kõver, ütleme. Ja selle nimi on, on sarvik. Kummalise noka pärast, õigemini arv on ok, see täpne liiginimi on veel lõunasarvnokk. Kohalikud nimetasid teda küll banaanilinnuks mitte mõistvalt, selgelt, kohe väga piltlikult kujundlikult. Ja noh, kõige suuremad linnad ja uhkemad linnud on muidugi kotkad ja nende hulgas võib olla noh, eriti mõjuv on, on see kaeluskotkas kaeluskotkas? Väga suur, võimas pruun lind. Tal on ohutult Niuke, suur jäme, pikk nokk kollakaspruuni värvi ja, ja tema pea on punast värvi ja tema kaelal puuduvad suled. Ja, ja see on nüüd see tegelane, kes siis elatub, eks ole, loomade korjuste ja sellepärast tal peabki kaela pealt siis nagu puuduma need suledeta, siis sa saab seal selle korjuse sees niimoodi opereerida niimoodi osavalt. Ja loodus on selle noh, niimoodi korraldanud ja ta tegelikult seal kogu sealses elukoosluses aga tähtsas rollis. Aga noh, ütleme, kui nüüd mõelda ja veel suuremate lindude peale, siis muidugi kõige suuremad on jaanalinnud, nemad ei oska lennata, aga tegelikult neid võib näha igal pool, mitte ainult rahvusparkides. Vahel ta lippab sulle autoga võidutee ääres. Teine jälle ei tee sust üldse välja. Aga sai ka katsetatud seda, et, et kui lähedale ta kõndivate inimest laseb ja siis minu kogemus oli, et no umbes 20 meetrit oli see maa noh, selle pealt sa saad korraliku teleobjektiiviga pilti teha ja polegi nagu vaja lähemale minna. Siis saab kui lähemale minna, siis ta astub täpselt sama tempoga eemale nagu sina tema järel astud. Kui sa hakkad kiiremini käimist, ta käib kiiremini, kui sa hakkad jooksma, siis ta jookseb sust kolm korda kiiremini ja kaob sinna kaugustesse väga kiiresti, aga kannapööret ei tee ja vastu ei hakka tulema. Ei, tal ei ole põhjust, ta leiab, et nii on nagu kindlam ja rahulikum. Ja tegelikult jaanalinnu kohta võib küll seda tunnistama, et ta mõjub võrdlemisi niisuguse nürimeelse on ausalt öeldes, et noh, ka loomauurijad on lihtsalt seda meelt, et jaanalind on, kuulub nende hulka, kelle pea eriti ei jaga, aga sellest jagavad jalad. Et ta vahel võib ikka näiteks tee peale tulla, sulle täitsa lihtsalt seisab tee peal ja sina muidugi näiteks, kui sa autoga sõidad seisma. Midagi pole teha, aga jala kõndivat inimestelt, seda ta pelgab. Aga siis, kui ta jookseb, see on võrratu vaatepilt, nagu vaevalt ta varbad puudutavad, maata peaaegu nagu tantsib või hiljub nagu mingi baleriin, läheb seda laut tasast maad tohutu kiirusega edasi. Et see on ilus vaatepilt. Aga noh, kui mõelda nüüd nende mägede peale või mägiste alade peale, kus me siis nagu põhjalikumaid retki tegime, sest neid oli nagu kaks ja nendest tahakski nagu mingit pilti, tee kuulaja silma ette luua. Üks nendest oli Vootebergi platool keset Namiibia, et sinna me läksime üle väga tasase ja, ja inimtühja savanni, aga eemalt hakkas paistma nagu tõeline hiidkindlus. Mitmesaja meetri kõrgused punased müürid niimoodi ees terendamas. Ja mingis mõttes ta ongi looduslik kindlus, nagu platood ikka, platood tekivad selle tõttu, et vesi aastatuhandete ja miljonite jooksul uhub ära pinnast, aga seal, kus pinnas on mingil põhjusel kõvem, seal see jääb alles ja niimoodi tekib nagu selline üks kõrge osa, mis on pealt täiesti tasane, mille servad on peaaegu püstloodis püstised, et see selline looduslik kindlus ongi see vaate Bergi platool. Ta on ühtpidi läbimõõdus 25 kilomeetrit, teistpidi 10 kilomeetrit, ta on pealt suhteliselt tasane, seal on palju, platool on palju allikaid, seal on palju rohelust ja selle tõttu on seal palju elu. Ja siin on dinosaurused oma jäljed. Nad ja sinna on jätnud dinosaurused oma jäljed, sest nad on, nad on niivõrd vanad. Aga nad on omamoodi kindluseks olnud ka kohalikule rahvale ja see lugu, kuidas nad olid tõeliseks looduslikuks kantsiks. Oli aastal 1904, sealkandis on alati elanud hereerod ja nüüd saksa kolonistid ostsid tasapisi Heleyrodelt nagu maad andsid meile vastu, noh, klaashelmeid, tühiseid, hilpe ja nii-öelda võileivahinna eest ostsin nende Maatkok, nad jäid ilma maata, neil polnud oma loomi kuskil kasvatada ja nad said aru, et niimoodi nad ei pea vastu lihtsutanud, hakkasid mässama. Ja muidugi saaks, saatsid saksa kolonistid sinna siis nagu vastu regulaararmee. Ja siis Herrera rahvas, kes seal ümberringi elas. Vaata siis ta läks sinna votebergi platoole nagu loodusesse, loodusliku kindlusesse. Ja seal nad pidasid vastu kuude kaupa, nad olid siis mitte ainult sõjamehed, vaid ka siis naised-lapsed, pered kõige oma maise varaga, loomad, kariloomad, tohutud karjad. Need kõik olid seal üleval ja need saksa armees piiras neid hulk aega. No muidugi, nii-öelda inimeste hulga poolest oli, oli vahekord pöörane, et need regulaararmeed oli 1500 saksa sõdurit, nad olid välja õpetatud hambuni relvastatud kahurid, aga ega teised olid siis neid oli kuskil seal 25 kuni 80000, keegi ei teagi, kui palju neid seal täpselt oli, aga nendel olid ainult mingid viletsad püssi loksud ja vibud odad. Ja aga siis nad panid seal, et vastu. Aga noh, oli selge, et, et nad ei saa lõputult seal vastu panna ja ühel hommikul siis saksa armee vaatas, kus eemal kaugel, kaugel savanni, seal tohutu tolmupilv üleval. Kõik see rahvas oli läinud liikuma ööpimeduse varjus põgenes sealt sära. Ja muidugi see põgenemine oli, oli kohutav, sest nad läksid Botswanasse. Et noh, et seal neid ei jälita enam see oli sadade kilomeetrite pikkune tee. Süüa ei ole, juua ei ole ühesõnaga paljud paljud inimesed, suriteelerit, lapsed ja naised ja see oli tõeline katastroof, aga ikkagi tuhanded pääsesid ja jäid vabadena elama siis juba Botswana poolel. Ja see asi oli meil meeles kõlvkonna, siis asusime ise seda kindlust nüüd ründama. Sest selle loodusliku kindluse ründamise põhjus praegusel ajal on hoopiski see, et seal üleval on siis väga huvitav tavaid loomi, nende hulgas on päris suur ja ohtlikke loomi, isegi seal on leopardi, seal on kaelkirjak, kuid seal on, on ninasarvik, kuid ja sinna isegi toodud juurde mõningaid haruldasi loomaliike sama arvestusega, et praegusel ajal see on nagu looduslik kindlus, kus loomadel on nagu kaitstud olek. Ta on tehtud nagu rahvuspargid. Ja seal tulebki ainult liikuda jala, sest et seal ei ole mingisuguseid sõiduteid. Aga selle võrra on siis ka noh, natukene riskantne muidugi, et kui sa nüüd juhtudki järsku kellegagi kokku Leopardiga nentinud näiteks, või tuleb ninasarvik sulle tere ütlema, et mida siis teha, seal olid siis väga selged õpetused, et mida siis teha, et kui lähedal on puu, siis kohe roni puu otsa. Aga siis oli ka, et kui puud ei ole siis teha seal õpetas selleni, et et seisa rahulikult ja vaata, mida ta teeb. Ja kui ära ei lähe ja tuleb tõesti sulle peal, siis seisa nii kaua, kui sa veel julged. Ja siis hüppa kähku kõrvale. Ja siis viimane õpetuslause oli ja pärast seda vahetama püksid. Aga see on siis kindel, et see loom võib tulla kui lähedale tahes, aga oma lõugu ta java või. Ei, no seda ei tea, aga, aga üldiselt looduses on see igal pool Eestis, et see on midagi täiesti ebanormaalset, kui üks loom sind ründab, kui sina ei põhjusta seda ise. Ta võib teha seda ehmatusest laste kaitseks või see on seal tohutu väike tõenäosus, palju tõenäolisem on, et Saina ühtegi looma. Sest nad tunnevad sind palju kaugemalt kui sina neid. Ja täpselt nii läks ka meil seal 10 olime tohutu higi ja vaevaga sinna üles turninud ja oma jalad marraskil vedanud mingist ogaliste põõsaste vahel turnides seal seal üleval. Me nägime hunnitu maastikke, aga mitte ühtegi loom nad kuskil seal on, selleks peab liikuma ilmselt päevade kaupa ja olema väga osav, et üldse näha kas või ühte ninasarviku kõrva. Et see ei ole nii lihtne. Ma saan kõigest aru, ma sain aru, et loom ilmaasjata ei ründa ja et ta pigem hoidub kõrvale ja peidab ennast ära, kui inimene käib, aga ikkagi, et kas peale nende humoorikat nõuannete selgelt humoorikat nagu niisugust muud turvanõuded puudusid, et kui tõesti juhtub mingisugune ootamatu kohtumine neljajalgse kah. Selline paik jah, et seal oli sa ühesõnaga sul oli võimalik, Ta kohalik teejuht, kes oli relvastada, võtad aga mingilt väiksematel radadel lühematel radadel, kui sa ei läinud Võtiks nädalaks, siis siis võis ka oma pead seal liikuda. Ja siis oli sinu oma riski peal. Ja, ja päris selge on see, et, et jala kõndides on tulemus 90 protsenti, see, mis meie puhul oli, et sa ei näe üldse kedagi, et, et see on väga-väga tüüpiline tegelikkuses ja see on sama nagu meil Eestis siin lähed metsa. Noh, hunti olete hunti metsas näinud, nii, mina ei ole, aga mõned on. Ja noh, see on, see on niivõrd haruldane juhtum, et et noh, tõenäosus on pööraselt väike. Aga muidugi inimese hirm looduse ja metsa ees on olemas ja eks ta siis natukene võib-olla võimendab seda riski. Aga minu jaoks oleks see suur õnn olnud, aga ei näinud. Ja sealt nüüd edasi, kui me juba teises paigas tegime sihukesi põhjalikke käiku, ta oli noh, klahvi rahvuspark, see on kuskil juba lõunapoolses osas Namiibias ja, ja seal on tõelised kaljud, seal on kaljumaastik ja ka uhke kaljumaastik. Ja ja seal põhimõtteliselt pidi ka olema suurematest loomadest Leop pardi, aga teisi suuri loomisele ei ole, seal on haruldasi linnuliike ja siis on niisugusi pisikesi ööloomi, kes on noh, nii-öelda loodusesõbrale noh, nagu tõeline šokolaadikompvek. Aga keda noh näha on, on väga, väga raske. Ja seal me uitasime ka ringi ja noh, need olid need, et kaljudesse rändamise rõõmud, mida on ju mujalgi maailma kogetud, aga, aga siia juurde käis muidugi see, see tohutu kuumusmeeleta, meeletu palavus, see käib kogu aeg sinna asja juurde. Peamine elukas, keda ma seal pikemalt sain jälgida, oli eksahviliik. Ja tema nimi on karu paavian. Ja ta näeb umbes selline välja nagu noh, spanneli koer. Eriti tema kool, täpselt nagu koeral ja suuruselt ka sihukene, aga siis ta muidugi tegutseb nagu ahv ja nad alati on karjades nagu ahvid ikka. Ja kõigepealt ma tajusin, et kusagil siin peab olema ahvikari ninaga. Ahvilõhn on tegelikult väga tugev, tunned selle lihtsalt, tuulehoog toob sulle ninast, seal peab midagi olema, lähed lähemale, siis kostab vaikset krõbinat. Ja kui sa oskad väga ettevaatlikud liikudes, saad tundide kaupa jälgida seda ahvikarjaelu. No see on selles mõttes huvitav, et nad on kõik tegijad nad kogu aeg teevad midagi, osa kõnnivad mööda maad, keeravad kive ja puukoort teistpidi, otsivad sealt igasuguseid söödavaid hamba alla, teised on puu otsas krõbistanud, mingeid vilju seal. Aga siis on mingisugused lapsukesed, tited, kes on emmede kukil seal ja nõuavad oma osa ja ja siis on mingisugused niukesed, noh, mürsk katkes alati karjast eemale, lähevad, satuvad nagu valesse kohta ja ja omavahel seal müravad maadlevad ja seda on põnev jälgida. Unustad täielikult aja ja see on seesama lugu tegelikult miks ahve on ka jube vahvaid ka loomaaias vaadata? Noh, inimene tuleb meelde, nad on inimlikud. Aga inimese ligi nad niimoodi tiku nagu näiteks noh, ma kujutan ette, neil päris mitmed turistid on Gibraltaril käinud ja seal peab olema on äärmiselt tähelepanelik ta näiteks mobiiltelefoni söödava kraami pähe taskust välja jõngiks. Ma olen, olen keemias kogenud selliseid kes tulevad isegi safari autosse näpaatselt näiteks fotoaparaadi ära ja lähevad sellega puu otsa. Ja eriti kämpingutes maailma kämpingutes, Aasias ja Aafrikas on tõesti, meil on tekkinud siis nii-öelda Pavlovi refleksid, eks ole selle kämpingu kajastada tõesti ülbed ja tüütud elukad. Aga seal need ei, nad ei ole iniminimeste nii palju näinud, et nad iialgi ei ei isiku ligi, pigem on see, et, et saada korraliku teleobjektiiviga temast pilti tema loomulikus keskkonnas, see on päris suur saavutus, tegelikult ta pigem poeb peitu kohe poed peitu, nii kutsad ühegi liigse oksa praksatuse, siis on kohe moodustatakse see niuke liikuvrühm, kus ees on paar tugevamat looma ja taga on paar tugevamat looma ja nad lähevad liikuma ja nende enne ei peatu, kui on täiesti veendunud, et õhk on puhas. Et selles mõttes sa ei saa neile üldse ligi, see on looduslik populatsioon täiesti loomulikud, refleksid tegelikult. Aga need, kes on ülbeks läinud, need on ikkagi kuidagi selle inimese ka suheldes ta nende suhted sassi läinud, tegelikult. Aga see seal mägedes oli muidugi üks väga suur elamus oli hoopiski see, et selles paigas leidus jõgesid, ojasid pisikesi jõgesid või suuri ojasid mis olid kristallselge veega ja justkui sinna kõrgemale mägedesse tõusta. See on võrratu elamus, seda saab kirjeldada ainult sellele, kes on olnud selles põrgukuumuses nädalate kaupa Bach ja järsku voolab kristallselge vesi, ta moodustab kuskile kaljuprakku niisuguse mitme meetri sügavuse basseini ja see on läbipaistev. Ja kui sa ennast sinna siis jahutama asud, siis on taga veel jahe, sest ta tuleb ülevalt kõrgemalt ja seal niimoodi olla. Noh, see on tõeline õndsus ja sealt mägedes tegelikult jäigi mulle meelde see, et kõige meeldivam veeelamus nendest looduslik basseinides seal lihtsalt natukene vedeleda. Aga Noklofi mäed on tegelikult olnud samamoodi nagu Otepää platoo kunagi ajalooliste sündmuste tunnistajaks. Ja siinkandis käisid verised sündmused kohaliku hõimuga, need olid Noomad ja loomad, elasid siin ümbruskonnas ja siis muidugi saksa kolonistid otsustasid, et et see maa peab kuuluma meile ja hakkasid neid oma põlispaikadest välja ajama. Ja siis need, kes siis ei tahtnud alla anda, et tulid siia mägedesse, sest see oli nende jaoks jällegi kindlus. Ja neil oli huvitaval kombel juhik üks minu nimekaim Hendrik uit vōi ja aastal 1893 siis selles kindluses nad siis ütlesid nende saksa regulaararmeega ja võitlesid nii vapralt, et sõnaga saksa pärast armeejuhid tunnistasid, et, et meil oli parem relvastus ja distsipliin. Aga nemad jällegi olid meist visamad, vastupidavamad nendes kehvades oludes, mis seal olid ja nad tundsid loodust palju paremini, oskasid peita minna ja oskasid õige koha pealt rünnata. Et see võitlus lõppes niimoodi, et, et tegelikult lõppes viigiga ja lepiti kokku, kui ettevõtja mägedest alla tulla. Te peate ainult ütlema, et te olete nõus, et saksa koloonia on siin olemas, suusõnalised tunnistada, seda teemaad jäävad alles. Teie relvad jäävad alles, te peate lihtsalt seda tunnistama ja siis nad leidsid, et noh, parem siis elada edasi, nii nagu oli, aga tunnistada seda. Ja nad jäidki oma põlisaladele edasi elama. Mäed mõneti on siis Namiibia rahvaste jaoks olnud nii nagu Eesti rahva jaoks on olnud mets. Et metsa Namiibias praktiliselt ei ole. Aga mäed on andnud nende pelgupaik, nende kindlus vaenlaste vastu, kes tulevad väljastpoolt. Ja mis siis muud, kui kuulame siia lõppu veel venda, hõimu, uhket sarve, muusikat, vägevat laulu ja tugevat trummipõrinat, mis meenutab, et seegi rahvas on tänaseni jäänud tegelikult sõltumatuks nagu Naamatki. Selline oli siis tänane saade, kus me liikusime ringi Namiibia mägedes millest tuleb juttu. Järgmises saates jõuame ookeani äärde Namiibia kõrbesse. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
