Tere kuule teadele, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Täna saab siis meie huviorbiidis olema Madagaskari läänerannik. Jah, see imeline saar ja ja tema läänerannik Siin kõlas nüüd niisugune Madagaskari eriline pill, mille nimi on mar romaani ja seda marru mängitakse just Madagaskari läänerannikul ja Madagaskari läänerannik on väga metsavaene ja kuiv ja siin ei kasva iial bambust, aga tegelikult see Maravani jäljendab seda bambus Kannelt, mida kogu Madagaskaril mujal mängitakse, mida nimetatakse lihaks. Aga siin läänestad, tehakse lihtsalt puutükkidest, liimitakse kokku, samasugune toru pannakse talle väljapoole metallkeeled ja siis kahe käe sõrmedel seda mängitakse. Ja see tempo on muidugi täiesti kaelamurdev. Selle selle muusika tempo ja selle saatel tantsitakse ja. Kaela murdvalt kiiresti. Ja kindlasti meie jaoks täiesti liiga kiiresti. Täitsa selge ja seesama paik, kuhu me läksime nüüd Ast ehk pealinnast ja selle nimi on mul Rondava ja selleks tuli lennata tegelikult risti läbi Madagaskari praktiliselt otse lääne suunas. Ja tegelikult, kui vaadata Madagaskari kaarti, siis siis tuleb välja, et, et ega sinna muidu ei saagi kui lennates, sest Madagaskari keskosas praktiliselt teid ei ole. Ja selleks, et sinna kuidagi maad mööda minna, kulub palju palju päevi ja, ja väga viletsaid teid. Ja kui nii-öelda linnulennult oli see vahemaa kuskil 400 kilomeetrit, seegi pole ju vähe, kui mõelda. Ja, ja, ja nüüd, kui niimoodi linnupilguga sinna alla vaadata, siis tegelikult tuli väga selgelt välja see, miks madal karit nimetatakse Madagaskaril, Madagaskar tegelikult tähendab tõlkes punane maa. Ja nüüd sinna vaadates alla oli tõesti, see maa koosnes tõeliselt punast värvi küngastest. Seal vahel ei olnud ühtegi jõge mitte ühtegi teed, mitte ühtegi asulat, täiesti tühi kõnnumaa. Ja see on ju tekkinud tegelikult selle tõttu. Siin on inimene olnud osaline selles loos, et kunagi oli ka siin mingisugune hõre taimestik kasvamas, aga kui inimene siin natukene ringi tuustise natukene põletas ja siis siin see taimestik peaaegu hävis ja teistpidi on, see on juba keerulisem lugu, aga Madagaskari keskosa kliima sõltus nendest troopilistes vihmametsadest, kus kujunesid pilved seal idarannikul, kuid need on suuremalt jaolt maha raiutud ja selle tõttu pilvi ei tekkinud ja see maa muutub aina kuivemaks. Ja ma lihtsalt püüdsin sealt lennuki aknast sinna alla vaadates kujutleda, et kuidas oleks ikka otse minna läbi selle läänerannikule välja seal selleks selleks nädalate pikkune tohutult väsitav, tõeline ekspeditsioon, et, et keegi ei võta niisugust asja. See on, see on niivõrd niivõrd uskumatu, et seesama maa, kus elab 20 miljonit inimest, tegelikult on suurelt jaolt inimtühi. Ja selle võrra need siis rohkem seal, kus, kus vähegi elada saab. Ja kui me nüüd tulime, siis läänerannikule, no siis ma arvan, tava on noh, vist isegi linna nime all. Aga kui sa seal siis mahatulede ringi vaatad, siis ta sisuliselt üks niisugune suuremat sorti hästi tolmune küla lihtsalt. Aga kui sa lähed ookeani äärde, see on siis need India ookeani osa, Mosambiiki väin on seal mõnesaja kilomeetri taga lääne pool, on siis aafrika manner. Et ta on tõeline avaookean, mida sa näed, ele, sinised lained, väga kaunis ja liivarand. Noh, see on täiuslik, see on, vastab kõigile eurooplase puh, kuseranna kujutlustel unistustele helevalge liiv, helesinine meri ja täiesti ühegi pilve pojata taevas ja ainult et sellist randa läänerannikul sadade kilomeetrite pikkuselt. Ja muidugi, kes siin igapäevaselt elama peab, temale see nii väga paradiisi moodi ei tundugi, sest seda maad ei saa harid sinise põldu pidada. Siin peab kuidagi teisiti ellu jääma. Ja siin me tegime, niisugused esimesed niuksed, retked tegime mangroovimetsades, mangroovimetsad on just niisugustel kaugetel randadel maailma troopilistel aladel ja nad on siis elavad sellest, et tõusude ajal soolane vesi ujuma tähendab selle metsa üle ja mõõna ajal on ta jälle kuival. Ja need mangroovitaimed ja loomad on kõik sellega harjunud, et aeg-ajalt nad uputatakse soolasesse vette ja siis jälle saavad kuival olla. Ja, ja seal on väga-väga kummalisi puid, mida mitte kusagil mujal ei kasva ja oli igavest vahva nende kohalike teejuhtide käest siis natukene ka midagi õppida. Et noh, see on selge, et, et kui inimesed on siin elanud siis nad on õppinud näiteks neid puid kasutama, seal oli näiteks kolm puuliiki, millest nad tegid siis neid paate, piroogi moodi nihukesi, ühe Bullotsikud. Ja siis oli üks niisugune puu, mille lehtede tõmmisest pidi saama ravimteed ja eriti hea igasuguste kõhuhaiguste puhul. Puu nimi jäi mul ainult sellepärast meelde, et tal oli, see kõlas õige naljakalt pupu, nimeli, ahvi asi. Ja, ja siis seal muidugi oli ka seda, kui mõõn tuli, siis, siis need mangroovi mudaväljad paljastasid ja seal oli see kihas elust. Ja ma sain põhjalikumalt kui iialgi varem näiteks jälgida seda kala, kelle nimi on mudahüpik noh, näeb välja nagu kala täiesti kala moodi on niisugune, võib olla poole kämblapikkune ja ainult et tema kuulub nende kalade hulka, kes võivad liiga kaua vees olles ära uppuda. Ja, ja nad peavadki saama Aegojalt kuival olla. Nende teine imepära omadus on see, et nad on võimelised ka kuival olles siis näiteks mööda puutüve üles ronime tõeline kala mõist ja nii et ta võib vaadata sulle ka ülevalt alla sealt puu otsast, kui sa seal all liigud. Ja kui ta seal muda peal liikus, ma vaatasin just, et, et kuidas see käib. Tal on niisugused rinnauimed ja nendega ta tõukab ennast niimoodi lahti ja hüppab nagu konn, nagu kirp käib niukse pikki hüppeid. Täiesti arusaamatu lugu, kala, isa, kala, ta ehitab niisuguse pisikese uru sinna muda sisse ja siis seal uru servastasis passib. Tema tegelikult muidugi loodab nüüd toitu leida, sest sel ajal lendab seal putukaid ja näita siis püüab. Aga kui oht tuleb, siis ta läheb sinna urgu peitu. Mingi universaalne elukas on küll, ometi peetakse teda kalaks. Jah. Ja ta on kala, aga see, miks ta suudab näiteks üldse nii kaua tundide kaupa kuival elada, tal on kala jaoks täiesti ennekuulmatu, võime hingata kuival, aga tal kopse ei ole, vaid ta hingab naha kaudu ja et tal on siin kõhu all nisugune iminapp ja sellega ta siis näiteks kinnitub näiteks puuoksal hästi kõvasti ja noh, see on, ütleme, kui ta nime kala tegelikult, aga ausalt öeldes olid üsna niuksed tegijad seal omavahel ja kuna neid oli palju ka, siis, siis nad seal karblasid seal ringi ja ja kui oli mõni niisugune mõnusam lamp, siis ma nägin, kuidas muda hüpikud omavahel hakkasid selle lombi pärast nagu tülitsema. Päris huvitav hüppasid niimoodi peadpidi kokku, püüdsid 11 hammustada. Niukene melu käis teised, kes muidugi seal ringi sebivad, keda on palju, on krabid. Krabi on ka ikka väga imelik, krabid on muidugi väga erineva suurusega ja, ja need kõige suuremad seal, keda näha oli, need olid ka ütleme, kahe peopesa suurused. Ja need, muide on ka suurepärane toit ja roogem, isegi pärast saime neid maitsta. No haruldane, haruldane hõrgutis. Aga kui nad seal ringi jooksevad, need erinevad liigid, siis nad on sellepärast naljakat krabi jookseb külg ees ja hirmsa kiirusega ja siis tal on need sõrad püsti, niimoodi võitlusvalmilt ja siis ma mõtlesin, et noh, et kui sa võidelda tahad. Peame ühe duelli maha ja, ja siis proovisin, mis juhtub, et otsin puulehe ja panin talle sinna silmade kohale, siis ta võttis kahelt poolt need sõrgadega klopsti niimoodi sellest lehest kinni. Hästi kõvasti ja ma mõtlesin, et no kus nüüd sõrm oleks sel tasemel pole mingit nalja selleks, pisar silmas ja ei ole üldse lõbusena. Ja niimoodi nad seal tegutsevad. Ja nende jaoks on ka ikka saagi jahtimise aeg just see, kui nad kuival on. Aga siin me tegelikult sõitsime paatidega selles suures mangroovilabürindis välja nagu, nagu ookeani äärde ja seal oli niisugune kaluriküla. Ja no see oli nüüd jälle küla nimega all, aga seal külas elas 1300 inimest, et see oli pööraselt suur küla, noh, väga lihtsad onnid. Aga see elu seda jälgida, seda oli hästi huvitav, see tuli just õhtune aeg ja mehed tulid merelt ja nendel on niisugused niukesed ühe puu lootsikud, millel kahel pool on nagu tasakaalustamiseks niuksed piki puud parrast ääres, et suurte lainetega ümber ei läheks ja need mehed tulid kalasaagiga ja siis naised olid neile vastanud, tulid poolest kehast vette ja hakkasid aitama siis ja lapsed ja kõik, ühesõnaga kõik pered olid meestel vastas seda saaki vastu võtmas. Ja saaki oli päris palju, kala oli ja, ja kõige uhkemad olid, olid ikka niisugused meetrised purakat, ma arvan, osa nendest olid tuunikalad näiteks ja see pilt ei lähe iialgi meelest sööbis lihtsalt mällu, kuidas, kuidas päike oli just loojunud seal siis selle punase päikese taustal. Et Malagast naised panevad omale selle kala niimoodi risti niimoodi pähe ja kannavad seda peas ilma käte abita ja see on nagu mingisugune fantastiline müts niimoodi päikese taustal loojuva punase päikese taustal on tõesti tõesti fantastiline pilt. Et see on siis mingi segu nagu rituaalist ja täiesti tavapärasest käitumisest või kuidas seda nimetada? Pärist tavaline kandmisviis ei ole rituaal, nad kannavad kõike pea peal, nad on, see on jälle asi, mida meie nagu võib-olla meile tundub kuidagi arusaamatu, kui käed on vabad. Aga, aga kalu oli ju rohkem kui üks ka iga pere peal ära selles mõttes ka, et siis käed olid vabad, kätte, midagi muud võtta, aga üldiselt nad võtavad omale pea peale mitmekümnekilose banaanikobara või, või näiteks hiigelsuure veeämbri või mida iganes ja, ja nad kannavad pealael tohutult palju erinevaid asju. Kandmisviis on harjumus sadu aastaid ja teistpidi annab see muidugi neile väga kauni rühi. Kui mitte muidu, siis piltide pealt ka päris palju nähtud just. Ja, ja tegelikult no see rahvas, need, kes seal elas see on lääneranniku kõige võimsam hõim. Nende nimed on Sakalavad ja rahvas on, on olnud kunagi nii, et neil on olnud oma kuningriigid seal läänerannikul ja tohutu võimsad niisugustelt suurtest paatidest koosnevad armaadad ja kunagi ajaloo jooksul, kui neil olid oma kuningad ja kuningriigid, siis nad olid ka päris sõjakad, nii et nad käisid isegi Aafrika mandril näiteks endale kurje hankimas ja tõid need siis külasse ja need orjad, sest nagu töötasid nende jaoks ja neid sai palju. Ja lõpuks, kui orjapidamine lõppes, siis tegelikult seal läänerannikul elab veel omaette rahvas nimetatakse kohadeks ja need on tegelikult nende nende Mandri-Aafrika orjade järeltulijad, aga nüüd elavad nad täpselt samamoodi nagu nagu Sakalavad. Kuna nad ei saa põldu eriti pidada siis nad põhiliselt ikkagi elavalt mereandidest ja, ja loomapidamisest. Nii et me käisime ka ühel Sakala avaturul, kus oli parajasti jällegi reedene päev ja, ja seal oli seebuturg. Siis silmapiirini välja, on see pud, noh, need on need küüruga lehmad koos oma peremeestega. Ja inimesed on suurtes niisugustes seltsides ringides koos ajavad seal juttu kõigil on palju aega, ega eriti polnud märgata, et mingit erilist kaupa oleks tehtud. Aga seal selle päeva veetsid ja ja ühe seebu hind, selle, ma uurisin ka välja, see oli eesti rahas umbes 3000 krooni mis on nende vääringus meeletu, meeletu raha, ütleme meie palgaga võrreldes on see umbes noh, autoga võrreldav. Ja tegelikult need Tseebud olid siis niinimetatud india Seebut, seal on niimoodi, et on aafrika Seebud need on niisugused, kellega põhiliselt veetakse, kes on nagu veoloomad ja india, see pud on siis nagu lihaloomad. Ja kauplemise kombestik pidi olema siis niimoodi, et et kui sa isegi leiad endale sobiva see puu ja, ja tema peremehega juttu teed, siis mitte iialgi koha peal ei hakka keegi nagu käsile ma ega, ega raha pakkuma, vaid vahetatakse viisakalt, aadresse oodatakse järgmiselt päeva. Siis läheb see, kes tahab osta selle seebu omanikule koju ja siis alles algab see kauplemine pihta. Nii et see on pikk mitmepäevane pidulik toiming selle kohta äkki ettevaatlikult kasutada sõna rituaal või? Jah, selles mõttes küll, et see kuulub nagu elu tähtsamate sündmuste hulka ja ja sellega sisustatakse enda enda elu ikka ikka ikka vägagi tõsiselt kärsitu tuks seda rahvast just nimetada ei saa, ei, elurütm on teine ja, ja, ja seda ei, ei tundi ja kella ei vaadata. See on selles mõttes teistmoodi elu küll. Ja noh, näiteks needsamad Sakala avalapsed, noh see tundub ju eksootiline, aga lapsed, kes nüüd koolis käisid, need näiteks läksid ikkagi sealt oma oma poolsaare pealt sealt külast ka ikkagi paadiga igal hommikul kooli. Ja no üldiselt Sakalauade kombed on nagu mala kassidel ka ühised üldiselt ja nagu nende kogu nende kõige tõsisemad rituaalid on seotud ikkagi esivanematega. See on kogu Madagaskari ametlik usund, on katoliiklus, aga nagu seal natuke seal ringi vaatad ja asja uurida, siis tuleb välja, et katoliiklus on õhuke-õhuke kiht kõige selle peal. Pühapäeval käiakse kirikus, eks ole, küll. Aga, aga üldiselt selle alla ikka säilinud see põlisusund ja see on ikkagi see sügav veendumus, et et esivanemad, jõud aitab meil elada. See ilus ütlus, et Malagast ei sure kunagi tähendab seda, et, et kõikides peredes mäletatakse vanaema, vanaisa, vanavanaema vanavanaisa vähemalt neli põlve surnud inimesi ja, ja neid nende ja auks korraldatakse igasugu rituaale. Ja Madagaskari nisugune kuulus rituaal on muidugi see see põrmu ümbermatmine, mida tehakse just seal Merina rahva juures, seal, seal keskmaal ja ja idaosas, et siis neid esivanemaid ei vaatagi maha, vaid need tuuakse teatud aastate pärast jälle hauakambrist välja, tehakse neli-viis päeva pidustusi ja ja ma takse, nad uutes suri linades jällegi sinna hauakambrisse tagasi. See hauakamber on nagu väikene tuba. Samamoodi austavad neid esivanemaid Te hingiga ka Sakalava taga, nende erinevus on selles, et, et nemad oma esivanemate surnukehi lausa välja ei too. Aga hauakambrid on olemas ja need olid nagu näha. Need olid niisugused neljakandilised, see oli kivist müür oli ümber ja seal keskel oli näha palju kive nende kivide all olid siis need need kuulnud. Aga neid käiakse seal Toomas ja neile käiakse ohverdamas. Ja see veendumus, et, et esivanemad annavad tähtsatel hetkedel inimestele nõu, kui on vaja teha niukesi saatusliku otsuseid siis näiteks unede kaudu või, või prouasid kõige vanema pereliikme unes nähtud vihje kaudu langetatakse see otsus, et kas ma lähen sellele mehele mehele, kas ma lähen, kolin teise kohta elama ja muud niisugused otsused. Huvitav, ma praegu mõtlen siin, et kas need uned siis tulevad niimoodi tellimise peale või? Nad tule, et kui on midagi niisugust tähtsat või pöördelised sinu elus ees. Et kas sa siis enne seda kohe tingimata näed sellise une, kus esivanem annab nõu? See on, see on väga keeruline valdkond, ma arvan, me jõuame kuskile psühholoogiasse seal asjas välja, aga, aga alateadvuse maile. Minu isiklik arusaam on umbes niimoodi, et see on ikkagi, me kõik näeme, unesid ja küsimus on selles, et millises võtmes neid unesid, tõlgendame. Mina olen oma vanaisa küll täiesti suvalistel hetkedel kahjuks mitte siis, kui on vaja otsust langetada. Ja see on väga pikk ja keeruline asi, aga aga ma arvan, et see on ikkagi niimoodi, et et kui meie noh, siinses skulptuuris on mingi unede tõlgendamiseks mingid omad, niisugused sihvrid ja võtmed siis, siis seal tõlgendatakse neid lihtsalt teiste muugitakse lahti teistsuguste võtmetega. Aga see on ju ka paljus see nagu usus ikka, kui usud, siis on. Ja igal juhul nemad on, on sügavalt veendunud, et see rasana ehk siis esivanemate hinged annavadki neile suurt jõudu ja vot see on tegelikult nüüd üks suur vahe, kui mõelda, kuidas meie siin euroop. Ta kultuuris suhtume surnutesse meelset kardame surnud tegelikult ja ka meie eesti pärimuses on palju sellist noh, et kuidas vältida, et kodukäijad tulevad ja hällueeni tööd ja mis nad kõik on, see on pärit Iirimaalt tegelikult Euroopast ja koos iirlastega läinud Ameerikasse. Aga, aga ühesõnaga lühidalt see on üsna üle maailma, et surnus on midagi ohtlikku. Vot mala kassidel seda veendumust ei ole. Kui see on tema surnud esivanem siis tegelikult need pidustused, mis tema auks tehakse, need on rõõmupeod ja see, kus sa surnud vanaisa unes näed, siis sa oled hommikul õnnelik, et ühesõnaga, see on täpselt vastupidine suhtumine. Ja, ja sealt tulenebki see veendumus, et kui mul on hästi palju eel käid vaid põlvkondi meeles ja ma ei ole neid unustanud, siis ma tean, täpsemini, kes olen mina ise. Selge, seal on ka teistsugune suhtumine elu ja surmaküsimustesse, meil on surm iseenesest juba midagi väga hirmutavat ja õõvastavat, eks ole, sellest kase surnute kartmine. Ja, ja see ikka see, et, et malakas ei sure kunagi, see võtab väga ilusti kokku selle suhtumise. Aga need Sakalavade hauapaigad olid siis niisugused, et, et nende kivimüüride peale, mis seal ümber olid, seal olid maalitud niuksed, päris võimsad ja värvilised pildid. No näiteks mul on silmas üks, kus oli ühe külje peale oli joonistatud maalitud punasega üks krokodill, üks hiigelsuur madu, teise külje peal oli üks naine, kes seal kükitas ja keetis, vajas mingit toitu ja tema kõrval seisis üks mees. Ühesõnaga seal kujutatakse nende lahkunute elu kõige tähtsamaid hetki nagu pildiliselt, et veelgi paremini järeltulevad põlved mäletaksid, et mis nad tegid, kes nad niisugused olid. Ja väga tihti on nende hauakambrite nurkades skulptuurid ja need kujutavad vahel loomi, vahel vahel inimesi, nad on väga fantastilised, väga filigraanselt tehtud. Aga väga tihti tänapäeval võib kanda, et ühtegi skulptuure ei ole. Ja, ja siin on jällegi põhjuseks seesama turist. Sest Sakala avadel oli väga tihti kombeks sinna kujutades kultuurselt mehi ja naisi. Noh, see oli nagu selline tasakaalu ja harmoonia ideed, et mees ja naine kõrvuti ja loomulikult olid nad täiesti paljad. Ja see tekitas siis eurooplasest teatud niukesi seoseid, nendest sai kaup ja kui jällegi leidus koha peal mingeid nii-öelda ärimehi, kes taipasid, need hakkasid need lihtsalt maha saagima ja turistidele maha müüma. Nii et, et neid väga võimsalt mõjuvaid, ürgset skulptuure võib tänapäeval näha Madagaskari ja kogu maailma muuseumides ja, ja võib-olla ka väga salastatud Sakala avade hauakohtades, kuhu valget inimest iialgi. Siin Madagaskari läänerannikul me kohtasime ka kõige imelisem maid ahvileivapuude ehk Paapide salusid. Ja see ta papp on väga veider puu ja kogu maailmas on neid üldse kaheksa liiki üksli ka Aafrika mandril, üks liik on Austraalia mandril ja kõik ülejäänud kuus on koos sellel Madagaskari saarel. Ja ahvileivapuu ma tea, kas teil on mingi ettekujutus, milline ta välja näeb? Ahvileivapuukuju poolest. Senine jässakas tüvi. Ja me ja on õige ja kõrge, suhteliselt kõrge. Jah, no mis ettekujutus, ma olen teda pildi peal näinud, aga nii äkilise küsimuse peale kõrge jah, ja, ja need isegi need viljad tulevad kuidagimoodi silmadeta. Abdoldi poed, niuksed nagu leivapätside moodi, olivad vahel ümmargused, vahel leivapätsi, mootri pood nagu tõelise maitse leivapätsi moodi. Ei maitse ei ole leivapätsid, momendi ma sain maitsta seal küll ühte, mis oli söödav mõnedel liikidel, nad on söödavad, need, mida me maitsesime, need olid üsna niuksed, hapukasmagusad need vilja sisemused, umbes nagu lutsukommid. Aga mõned nendest Te ei ole söödavad. Aga tal on just see, et, et tal ei ole peaaegu üldse oksi tüve küljes ja kõik see okste pundar on tal seal ladvas umbes nii, nagu oleks puu pandud latvapidi maasse. Juured oleks ülespidi niisugune välja. Või noh, ütleme siis niisugune imelik jämevaas, mille sisse on torgatud oksad, noh ta on väga hoolimatu liigutusega, jah, täiesti mitte. Main kuju on sellel puul ja ta ei ole üldse sarnanenud ühelegi maailma puuliigil. Aga need siin on need Pavope siis nii palju liike. Üks see, miks ta nii jäme on, on see, et ta kasvab alati paikades, kus on veepuudus ja siis kui vihmaaeg, siis ta tõmbab nii-öelda selle oma pudeli või selle tüve vett täis. Ja, ja ma sain tegelikult vaadata ka selle tüvepuit, oh, no see on niukene pehme, ta on palju pehmem kui meie tüvede puit ja see siis tegelikult imeb ennast täis nagu käst. Ja niimoodi nad siis elavad selle kuiva aja üle. Ja nüüd siin on üks niisugune Madagaskari kõige enam pildistatud paik just siinsamas, ma arvan, tava juures ja see on looduslik. Paopappide alleel on siis niisugune tüüpiline punasest pinnasest koosnev tee kulgeb sirgelt ja mõlemal pool on on siid, suured, hirmus jämeda tüvega ja kummaliste stega paavapid niimoodi rivis. Ja see on täiesti mitteusutav, et niimoodi saab olla, aga nii nad seal on ja seal ma küsisin, et kas need on istutatud, need ahvileivapuud nendest ei ole, et seal need on looduslikud kasvanud, aga inimesed ei ole neid lihtsalt maha võtnud, kui nad juba vaatasid, et nad nii nii vahvalt saavad. Ja, ja see on, see on muidugi niisugune pilt, et kui sa seda korra näed siis sa enam seda elu lõpuni nagu unustada ei saa. Ja siin kasvavad näiteks ma mõõtsin niisugusi üksikpuid ühe kõige jämedama ühetüvelisi puu ümbermõõt oli 16 meetrit, see mida see ütleb Eesti kõige jämedam puu, Tamme-Lauri tamme, kaheksa meetrit, siis kaks korda suurem täpselt ümbermõõdule, kui, kui meie kõige jämedam puu. Lihtsalt see on midagi niisugust nagu, nagu üleloomulik, ausalt öeldes tundub ja, ja see on, see liik on grandieeribavopia ja sellest just koosnebki see alleel ja siis me käisime tegelikult ka veel Paabati metsas, ots on jälle niisugune asi, et nii palju kui Aafrikas ja Austraalias Paavope näinud olen ja pilte näinud ja lugenud, tabab, kasvab tüüpilised niukse uhke üksiklasena. Ja nüüd ma ei uskunud oma silmi, kui, kui minu ees oli noh, täiesti niisugune. Mets, ja need kõik on, noh, nägid välja umbes noh, nagu ütleme 15 meetri kõrgused. Veinipudelit tädisid täpselt sellise veinipudeli kujuga ja sees on niukene veinipudelite armaada, eks ole, mis on 15 meetrit kõrge, et kõik kõikidel Sa oled niuke kelmikas okste tutt seal. Täiesti täiesti arusaamatu ja ja pole kahtlust, et, et see on tegelikult maailma kõige suurem haavate mets, mida, mida üldse kusagil võib näha. Ja, ja ma üldse ei imesta, kui mõnigi inimene tuleb Madagaskaril ainult selleks, et näha seda ahvileivapuude metsa või need hiigelsuuri ahvileivapuid, mis sageli on veel eriliikidest. Naljakas oli vaadata, kuidas Paavo kasvab, seal oli näha noori Paabape ja ja ma vaatasin just, et kui ta on umbes kahe kolmekümneaastane, siis ta ei ole üldse sellise pudeli kujuga tähendab välja nagu üks jäme lepapuu. Et läheb umbes 100 aastat, enne kui ta võtab siis sellise veidra iseloomuliku kuju. Ja üks mu tuttav muide, tõi kaasa neid seemneid ja ta pärast teatas, igatahes etab lillepotis hakkas nendest idanema väikene puukene. Nii ei tea, kui kaugele ta idaneb. Ja no ma arvan, et päris sajandivanust pao pappi ei saa nii teisiti välja kasvatada, aga isegi seda on huvitav vaadata, kuidas ta, kuidas ta seal tasapisi võrdub sul ja kui kaua teda kasvatada, saab eksistatu käest aeg-ajalt küsima kuidas tal läinud on. Kordame seda nime ahvileivapuu siis kuidas on seosega ahvileivapuu ja ahvid? Ja see on niimoodi, et, et see on jälle tüüpiline valge koloniaal eesti pandud nimi, et et ahvileivapuu, et noh, et see on siis ahvid armastavad neid vilju just nagu, aga tegelikult ei nimeta niimoodi ükski Aafrika rahvas neid. Ja, ja ma tagaskaril ei ole ka ühtegi ahvi, seal on nende asemel Leemurid. Aga see on lihtsalt lihtsalt ütleme, valge inimese pandud nimi natukene halvustav, et noh, et inimesel ei kõlba ahvile, kõlbab, tuli välja, et vähemalt see üks kõlbas minulegi väga hästi oli niukse mõnusa hapuka kompveki maitsega, nii et, et selles mõttes ei ole eriti eriti tabav nimi muidugi, aga. Ja Leemorid neist ka ei huvitu neist viljadest. Ei, neil on palju paremat võtta sealt metsadest. Aga sellest Bowoppide fantastilisest paigast me läksime siis veel põhja poole ja jõudsimegi rindimi, seal klindimets Madagaskari läänerannikul on erakordselt kuulus. Ta on looduskaitse all, loomulikult ja, ja kui sa esimese sinna jõuad, sa vaatad, et huvitav, mida siin siis kaitsta on või miks ta nii haruldane on? Põhiline, mis, mis nagu tekitas niisuguse väikse pettumus oli see, et et see mets oli täielikult raagus, ta nägi välja nii nagu meie mingisugune võsa kuskil novembrikuus. Ja palavus oli meeletu, muidugi higi voolab, eks ole. Ja puud on raagus ja, aga tegelikult see on kõik väga loomulik, et see niimoodi on, sellepärast et need puud heidavad lehed maha sellepärast et on kuiv aeg ja neil ei ole võimalik vett hankida ma maa seest ja see on tegelikult sama, miks meie puud lähevad raagus talveks ei saa külmunud maast vett kätte ja tegelikult on, on see Madagaskari mõistes on see talv lihtsalt ja puud elavad selle sedamoodi üle, et nad lehed maha viskavad. Ainukene ime Madagaskari seisukohalt on see, et Madagaskaril praktiliselt selliseid mets ei ole, vaid nad on enamasti igihaljad. Ja see putke korraga lehed maha viskavad, see on Madagaskari jaoks tõeline looduse ime. Ja esimene Lõhm, mis selles tohutus kuumuses vastu lõi, oligi niuke nagu sügise lõhn. Mõtlesin, et millest see tuleb loomulikult maali täis pruune lehti ja need kõdunesid sealt ja sealt tuli just seda, seda sügisest lõhna. Aga muidugi oli see mets täis haruldasi loomi ja seda ei jõuagi kirjeldada, kuidas mingisugune niisugune käsivarre jämedune iguani, saba on väljas kuskilt kännu õõnsustest või, või kusagilt puuõõnest vaatab sulle vastu niux suurte silmadega Leemur, kes lootis, et ta saab tukastada, aga näed, lähevad inimesed möödavad une ära ja ja mingisugused paradiisilinnud lendamas ja vaatad mingi puuoks. Lähemalt vaatad hoopiski sisalik, täpselt puuoksa värvi ja nii edasi, aga see, keda ma tõeliselt seal näha lootsin, oma süda tõeliselt kiirelt põksus oli see, et siin metsas pidi olema kõige suurem võimalus näha Madagaskari kõige haruldasemad kiskjat. Sellel looma nimi on fossa ja ta Madagaskaril, teda on siin ja seal, aga ta on väga haruldane ja ainus koht on nüüd see mets, kus teda näha võiks, kõige kindlamalt. Aga aga ma teadsin ka seda, et kui lootusetus on sellepärast, et see loom on tohutult vilgas ja ta on võimeline kiirelt liikuma, mööda maad, ronima, puu otsa, ronima puu otsast sama kiiresti alla, pea ees muide ja hüppama oma sabaga niimoodi tasakaalu, hoides pikki hüppeid. Ühesõnaga ta on peaaegu nagu nagu fantoom. Ja teda näha sellest, rääkimata sellest, et teda pildistada, noh, see, see tundus praegu võimatu. Ta on ka nagu, ütleme loomauurijatele tõeline mõistatus, sest Ta ei kuulu ei kaslaste, ei koerlaste hulk, vaid see on niisugune omaette haru jälle, kes on selles Madagaskari aastamiljonite jooksul säilinud ja kelle sugulasi lähisugulasi maakeral enam alles ei ole. Ja seda ma siis väga-väga lootsin ja Mu lootusel oli väga kindel põhi, sellepärast et kui me sinna juba läksime, siis ütles meie teejuht, et siin elab üks fossa, kes tuleb kaitsealakeskuse juurde iga päev. Täpselt kell kaks. Fassaad oli vist kell ja muidugi me passisime seal siis niimoodi noh, ega ta nüüd minuti pealt kellaajast kinni pidanud, aga ta tuli. Ja siis, kui ta tuli, ta oli nagu tõesti niukene hall vari, niimoodi, ainult niimoodi libises üle maa. Ja kui teda niimoodi korraks silmata sai, noh kõige rohkem meenutas võib-olla Puumat siuke madal tume loom ja tohutu pika sabaga, nii et ta on ise umbes meetri pikkune, saba on peaaegu sama pikk kui, kui keha. Ja noh, ta muidugi võrreldes mõne lõviga on ta ju pisikene, aga Madagaskaril on ta kõige suurem kiskja ja see just, et tal ei ole lähisugulasi maakeral ja tema salapärased eluviisid. See oli ikka ikka äärmiselt põnev vaadata, et mis ta seal siis tegi? Ta tegelikult teadagi, tegelikult tuli ta sinna sellepärast, et ta teadis, et seal keskuse juures võib-olla saab midagi põske pista. Aga seda kõike uurides ta käitus muidugi äärmiselt ettevaatlikud, nii nagu nagu metsloom ikka. Ja oli just huvitav näha, et tal olid niuksed, lühikesed jalad ta kõndis nagu täis taldadel, aga samas ta liikus väga sujuvalt ja, ja väga kiiresti. Ja kui ta oli seal natukene ringi nuustinud, siis sai näha ka tema tema nägu, kutsuda näojooned, tal on väga suured silmad, hästi pisikesed kõrvad ja niukene ümar nägu, nii et selles mõttes nagu mingi mingi kummaline mänguasi, aga suus olid ka päris korralikud kihvad, nii et seal ikkagi kiskja kahtlemata. Ja siis ta läks sinna nagu vari niimoodi metsa alla. Ja lihtsalt heitis sinna Kaali ja silmapilkselt, kui ta pikali heitis, oli muna, ma lihtsalt teadsin, et ta peab seal olema, siis ma suutsin nagu eristada teda maapinnast. Aga ta oli täielikult ühte sulanud selle selle pruuni lehtede kihiga, mis seal all oli. Ja noh, sisuliselt muutuda nähtamatuks. Aga loomulikult olin ma üliõnnelik, et pärast kolmandat Madagaskari käik nägin seda haruldast ja, ja salapärast looma oma silmaga ja sain temast koguni pilti teha. Nii et maalin, Selle Imede saare üllatusega tõeliselt rahul ja õnnelik. Ja kuulame siia lõppu, siis jälle seda marovaanitek pilli, millega mängitakse läänerannikul. Seesugune oli siis tänane saade Madagaskari läänerannikust, millest tuleb juttu järgmises saates. Madagaskari idaranniku troopilisse vihmametsa. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.
