Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Ja tänase saate peategelane on, kuidas seda nüüd öeldagi, no linnalaps ütleb tema kohta igatahes lehm, täpsem öelda veis. Selline päris vihane möirgamine, on selge, et see justkui oleks lehma seal, aga tegelikult on vihasem jää ähvardavam. Ja tegelikult sellist häält teebki üks tõeline pull. Ja nüüd ongi see küsimus, et kes on lehm ja kes on pull ja see oli väga kenasti ja naljakalt ühes lapse kirjandis öeldud, et pull on tige lehma. No tõesti tänapäeval vist kõik teavad seda lehma, aga et kes see siis see pull anne, kes siis veel see härgan. Et noh, asi sedamoodi, et, et nad kõik on veised. Aga pull on siis lihtsalt isa ja lehm on ema. Ja härg on siis isa, kes on muudetud suguvõimetuks. Ja härja kohta on meil ju pärimustes hiigla palju igasuguseid ütlusi ja vanasõnu ja lugusid ja nii edasi, aga samal ajal tänapäeval Eestis härga kohata väga harva näed, aga sajandeid tagasi oli ta igal pool, igas külas olid härjad ja härg oli just tähtis tegelikult veoloomana. Nii et näiteks kui me loeme kas või Läti Henriku kroonikat, siis need sõjasaagi loetelus on alati härjad on väga tähtsal kohal, neid oli tõesti palju ja nad olid tõesti veoloomad ja künniloomad. Ja siis mõni sajand tagasi hakkas tegelikult hobune, siis tasapisi seda härga nagu välja tõrjuma veoloomana ja, ja härg muutus aina. Aina haruldane. Pull on alati olnud palju vähem kui, kui lehmi kõigil aegadel. Ja tänapäeval noh, kes ütleme, maal ei ela ja lehmadega ei tegele see, see võib olla tõesti vaatabki, et, et kus need pullid seal on, et igal pool on ju ainult lehmad karjamaadel. Et tõesti lehmade hulk on kümneid kordi suurem kui pullide hulk, et neid ei pea lihtsalt nii palju olema. Ja ometi on Eestis kokku veiseid ligi pool miljonit. Et see on kõikide kodu- ja karja loomadega võrreldes kõigist kõige rohkem. Et ta niisugune umbkaudne rehkendus ütleb umbes niimoodi, et et järgmine arvukuselt nagu loom on, on meil kodusiga näide on kuskil 300000, noh väga umbes koeri on kuskil 150000, kas on kuskil 100000 ja teisi koduloomi, on juba vähem kui 100000 ja noh, võiks ju arvata, et väiksemaid koduloomi võiks nagu rohkem olla. Aga kummaline küll, et just see peaaegu et kõige kogukam ainult hobusega võrreldav koduloom ongi ka kõige sagedasem loom siiamaani tänases Eestis. Ja see ei ole mitte ainult Eestis, vaid see on igal pool maailmas, ta on kõige arvukam kodu ja karjaloom ja mis ta muud siis ütleb, kui, et, et see on väga tähtis elukas inimkonnale tänase päevani välja, nii nagu ta on olnud juba aastatuhandeid tagasi. Ja teadagi, et põhjused on siis selles, et, et ta on. Me külgselt väga kasulik. Et mitte ainult liha, vaid ka piin, nahk ja, ja igasugused muud asjad veel sinna, mis, mis saadakse veised. Nii et majanduslikult on ta ikka inimkonnale tänase päevani elutähtis olend. Aga et kuidas lehm või koduveis siis üldse meie Eestisse jõudis ja meie kultuuri nagu sai? Seda tasuks seletada kohanimede järgi kõigepealt, et meil on olemas näiteks Tarvastu küla Narva linn, Rakvere eks ole, ja siis on näiteks tarvas jõgi ja veel palju tarva nimega seostuvad kohti ja seal nimedes ongi tallel see algne olend, kes oli tarvas. See oli tõesti siis ürgveis ehk siis meie kudu veise eellane ja ta elas Eestis kindlasti selle kohta on luuleid arheoloogidel ja õige tavaline niukene jahiloom oli ta Eestis kuskil kiviajal. Ja siis jäi teda kiiresti vähemaks ja ja miks teda vähemaks jäi? Tegelikult peamine põhjus oli ikkagi, et kliimamuutus Tarvo jaoks oli paras niisugune, kus oli pehme kliima, palju lehtpuumetsi, vähe okaspuumetsi ja, ja siis oli teda ka palju, aga siis läks meil nagu kliima karmimaks. Peamiseks metsapuuks sai kuusk ja niisugustes tumedates tihedates metsades ei sobinud enam Tarval nagu, nagu olla. Aga teine põhjus oli kindlasti ka inimene, sest inimeste arvukus aina kasvas, asustustihedus kasvas ja, ja selle võrra jäätisis Tarvale aina vähem ruumi. Aga selle talve kohta on, on Euroopast küll üsna üksikasjalikke andmeid, sest kui ta siit küll kadus juba jäljetult, siis, siis mujal Euroopas teda oli veel järel ja noh, niisugused antiikmaade ürikud on, on õige sageli talletanud neid kirjeldusi, üks huvitavamaid on muide Julius tseesar isiklikult kirjeldas praeguselt Saksamaalt, ta ise ju käis ka palju sõjakäikudel ja, ja küllap ta puutus sisesele selle olendiga kokku ja, ja tema nagu kirjutab sellest siis niimoodi, et tarvas on ainult natukene elevandist väiksem. Ja ta on väga kiire, väga tugev. Ja kütt, kelle maja seinal on tarva sarved, seda peetakse väga auväärseks. Nii et arvatavasti oli tõesti tarvas ka, kui ta meie metsades oli kõige võimsam ja, ja võib-olla ka isegi kõige ohtlikum loom sest nad olid võrdlemisi kartmatud ja ründasid kergesti ka inimest. Sest polnud küsimus, kuidas tarvas välja nägi, ta oli meie koduveisest suurem siis pullide kisa, Tarvad olid tumedad peaaegu musta värvi ja emad olid nihukest pruunikat värvi ja nende sarved olid tõesti võimsad, kuni meetri pikkused ja need ulatusid nagu ettepoole, nii et see oli tõesti hirmuäratav olend. Ja noh, natukene aimu saab ju sellest, kui me tänapäeval läheme Rakveres sinna vallimäele, sel ordulossi kõrval on see hoopis hiiglaslik tarva kuju ja paistab väga kaugele juust ja igavest uhke. Midagi sellest tema loomusest tarva loomusest on see Tauno Kangro küll osanud sinna sisse panna, kuigi ta natukene niukene naljakas. Teisest küljest ja ja, ja päris omaks võetud Rakvere elanike poolt niisuguse linna sümboliks, aga targad elasid Euroopas veel meil ka isegi 1000 kuuesajandatel aastatel. Aga siis oli neid nii väheks jäänud, et et viimased andmed nihukeste tõeliste Tarvaste kohta on Poolast. Ja seal on teada, et seal olid niisugused kuninglikud metsaosad. See oli nagu mõneti kaitseala, et see oli tarastatud, sinna ei tohtinud ükski Talumäe oma nägu näidata ja, ja seal neid tegelikult hoiti. Sellest ajast on juba väga täpseid jooniseid sellest tarvast olemas. Aga ometi ei osatud teda nii hoida, et ta välja ei sureks ja tuhanded 627. aastal suri siis selles poolama Tarandikus viimane tarvas ja rohkem teda ei ole, nüüd siis alles noh, paljudel veisetõugudele on küll sarnaseid jooni, näiteks hispaania võitlushärg on, on suhteliselt nagu sarnane sellele Tarvale ja mõned teised niuksed vanemad koduveisetõud ja kuskil 20. sajandi alguses üritasid kaks saksa loomateadlast nagu uuesti taastada tarva niimoodi, et nad ristasid meid koduveisetõuge, kes olid noh, lähedased sellele algsele Tarvale ja suhteliselt sarnase välimusega loomana tsid, suutsidki aretada. Aga muidugi loomauurijad ütlevad, et noh, et see ei ole siiski tarvas vaid see on lihtsalt koduveisetõuge, kes on välimuselt tarva moodi. Ja kus kohas tarvas siis Eestis seda tuli loomulikult sedamoodi, et meie lõunapoolsed naabrid lihtsalt andsid selle karja pidamisoskuse üle ja koos nende teiste kariloomadega õpitiga meil veiseid pidama kuskil võib-olla 4000 aastat tagasi. Aga kust ta siis inimkond esimest korda kodustas. Ja praegu on uurijad seda meelt, et see toimus juba sel ajal tuhandeid aastaid varem kuskil 8000 aastat tagasi. Ja vist oli see niimoodi, et kusagil praegusel Türgi aladel kodustati omaette nagu tarvas koduvaiseks ja India aladel jälle sealne tarva alamliik. Aga see india tarvas oli välimuselt natuke teistsugune kui see Euroopa tarvas. Ta oli niisuguse suure kiiruga ja sellest siis tuli see india kodu veiseks, see puu, need on Indias praegusel ajal muidugi mõneti ükseldati India vapiloomad ka praegusel ajal, osa nendest on ju väga pühad loomad ja, ja neid lastakse rahulikult kõndida, kus nad tahavad, keegi neid ei ahistab mingil kombel, neid ei taheta piimanetti, taheta, liha, nad on pühad loomad ja seal on seesugustele omakeste kultus. Jah, just, ja see on väga-väga põline, tuhandeid aastaid. Mis uskumustega nad siis seotud on, et neid nõnda kummardatakse? No see on tegelikult, kui me mõtlesime eelmistel saadete puhul näiteks kas või koduhanede peale, keda kummardati vanas Roomas või näiteks kassi peale, keda kummardati vanas Egiptuses, et mustrite skulptuurides oli õige tavaline, et keegi oli see, see keskne püha loom ja, ja Indias oli see siis just see poja, ta pidi muidugi valget värvi olema, et see oli siis eriti pühalo. Aga ega neid Seebusid siis ainult ka praegu 100 Indias siis ainult pühaloomadena ei peeta, neid ikka kasutatakse ka majanduslikult. Ja nüüd Aafrikas juhtus niimoodi, et, et seesama küüruga koduveis ehk seebu Bristati selle meie Euroopast pärit tarva järglase kodu veisega ja vist sellisel moel tekkisid siis need aafrika Seebud ja Aafrikas on need küll ma olen seal mitu korda käinud, et seda märgata, et just Ida-Aafrikas on just need küüruga lehmad nii-öelda ja Lääne-Aafrikas ei ole ja need on, neid nimetatakse seal ka see puudeks ja nad on ka tihti kohutavalt tähtsad tegelased nende rahvaste elus kes neid on pidanud selle aastatuhandeid. Ja noh, näiteks ma mõtlen kas või Maasaide peale, kellega ma olen veidikene kokku puutunud, isiklikult maa sai ikka nii ütleme, vaimu kui ka materiaalses elus on veis täiesti keskne tegelane. Nii et isegi ju nende usund on sedamoodi, et, et nende veendumust mööda nende peajumal Engai on pannud maa, said kogu maailmaveiste isandataks, et nad peavad hoolitsema nende 15 nagu teenima neid veiseid. Ja kogu näiteks maa said. Noh me ei räägi siin piimast, nahast ja lihast, vaid kõiksugu muud, kõik need alates sõnnikust, eks ole, mida segatuna saviga kasutatakse maja ehitamiseks ja, ja, ja lõpetades verega, mida iga endast lugupidav maa sai, mees hommikuti piimaga segatult joob. Et, et need, need on kindlad kombed ja seda saab seletada küll ainult noh, niisuguse sügava veendumusega, et et veis on maailma kese kõige tähtsam tegelane, kes üldse olla saab ja loomulikult kõikide inimeste mõõdupuuks on see, mitu lehma tal on ja, ja mittevõist ja tegelikult see õige samamoodi paljudes teistes maades ja nüüd Aafrikas, Madagaskaril näiteks on niimoodi, et seal kui noh, raha lugemine läheb juba keeruliseks, et rahanumbrid lähevad väga suureks, noh, meie mõistes need ei ole väga kosmilised, aga nende jaoks on kosmilised, siis hakatakse nagu Seebudes lugema. Seebu hindan meie rahas mingi 1000 krooni umbes ja vot, et see on nagu see tema varandus on 10 seebu või et ta läks mehele see ilus pruut meie külast ja kuna ta oli ikka nii ilus ja soovitud, siis sistamaks koguni 15 Tseebut. Et, et see on nagu ka ütleme nii kindel niisugune kuidas öelda valuutaühik. Ja see, et, et noh, et teisigi kant Et siin ilma peal, kus lammaste ja ei tea mille eest Ja no see on lihtsalt ütleme, teatud naisi võetakse ja see on kahtlemata praegusel ajal, kus traditsioonilisemad ühiskonnad seal seal on need säilinud niisugused kombed ja ja see, et lehm on tõesti ta teistsugune lehm, näiteks seal Aafrikas, kui ma mõtlen oma viimase, Namiibia käigu peale näiteks seal on ju ka väga viletsad maad ja käega kesine rohukasv agana lehmi, seal kasvatatakse seal nüüd Lääne-Aafrika, sellepärast seal ei ole nendel lehmadel küüru, neil on küll hästi võimsad sarved võrreldes meie lehmadega, nad on niisugused väiksemad sitkemad. Aga nad peavad seal vastu ja toidavad inimese ära ja, ja selles mõttes nende piima andan kohutavalt palju väiksem kui, kui meie lehmadel. Aga üldiselt nad on ikkagi peavad elu üleval. Ja selles mõttes võibki öelda, et, et just nendel aladel, kus maad on nagu viletsat põlluharimiseks, seal on tegelikult ikkagi just veisekasvatus ikka elu küsimus tänase päevani. Ja üldiselt jaguneb ju nose veiste tõud. Neid on tohutul hulgal praegusel ajal, nüüd jagunevad nagu kaheks, ühed on nagu rohkem nagu lihaloomad ja teised piimaloomad siis kipub niimoodi olema, et näiteks Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kus on üsna karmid tingimused seal karjamaadel, seal kasvatatakse rohkem nagu lihaveiseid, need on vastupidavamad ja nõuavad vähem hoolt. Ja jällegi ütleme Põhja-Ameerikas ja Euroopas on jälle just need piimaveised, piimakari on nagu tähtsamal kohal. Noh, nendega tuleb siis rohkem tegeleda, lihtsalt, neid tuleb rohkem poputada ja siis see asi tasub ennast ära. Arvata võib, et, et kunagi, kui see veis eestlase ellu jõudis aastatuhandeid tagasi Stahli õige sarnane sellele praegu mõnede Aafrika veisele niuke väikest kasvu ja ja visa ja ei aetud teda talvel kunagi. Ta polnud olemaski, ta oli talv otsa lume käes ja ei, ta pidas seal vastu ja on, kui mõelda, mis praegu on saanud, siis kas me oleme siis nüüd selle liha või piimaveiste kasvatajad, siis me oleme selles mõttes ka jälle järjekordselt piiririik. Et meie reisijad on enamasti sellised, et nad peavad nagu mõlemat andma. Aga võib-olla piim on siiski olulisem kui see liha pool. Ja me oleme ikkagi uhked, noh, Eestis selle üle, et meie lehmade piimasaak on, on hea ja nii edasi ja, ja kõik see piimandusega seotud pool on, on vahest olulisem praegusel ajal. Kuigi nüüd just viimastel aegadel on meil hakatud kasvatama ka seda tõelist lihaveist. See, aga see on alles nagu esimesed sammud. Ja nendest veisetõugudest võib-olla noh, on ikka üks naljakamaid on kahtlemata see šoti mägiveis pigem võib teda kohata just kuskil looduskaitsealadel ja, ja puisniitudel ja, ja rannaniitudel. Ta on võib-olla rohkem niisugune, võiks peaaegu öelda, et niisugune nunnu, niisugune looduskaitsjate abiline kui, kui tähtis majandusloom. Aga ta hoiab neid alasid võsastumata, on väga vähe nõudlik ja igast armsa välimusega juht on niivõrd naljakas tukk niimoodi silma peal peaaegu varjab nägemist niisugune pisikene karvanäss nisugune ja noh, kõnelemata selle šoti mägiveise mullikast või, või vasikast, noh need on täitsa nagu mänguasjad näevad välja nii, et inimesed alati heldivad, kui nad neid näevad. Ja nemad on muidugi pärites sealt karmides šoti mägismaadelt, kus muidu ei jää ellu. Ei ole hästi pisikene, karvane ja, ja vastupidav. Ja praegusel ajal muidugi meil suur farme, kus peetakse sadu veiseid. Aga ikka väga palju on ka maal ikkagi inimesi, peresid, kellel on näiteks üks lehm ja sellega nad elavad ja see on nende tähts tegelane nende elus. Ja, ja see jällegi noh, näiteks põlvkond tagasi, kui, kui meil siin kolhoosikord oli Joinudki lolla Raul laudas rohkem kui üks lehtris noh, paratamatult enda lapsepõlve mälestused vanaema juurest on mul just seotud sellega, et meil oli see punast värvi leht, tema nimi oli Maasik. Ja teda tuli sealt laudast siis välja Lostaja ja ajada sinna Koplisse ja õhtul jälle tagasi ja ja, ja kõik, see tema olemine ja see tema käitumine ja, ja tema kombed ja see pilk, et need sööbisid ikka lapsele tugevasti mällu. Milline see pilk oli siis ikka niisugune kuidas öelda, suured, ilusad rahulikud silmad, niimoodi võiks öelda kogu tema olek oli minu jaoks selline. Ta mõjus minule nagu, nagu väga flegmaatilisel, et ta kunagi ei ärritunud, oli pigem natuke niukene, uimane ja ei olnud ka kuidagiviisi ohtlik, aga aga teistpidi, et tal oli nii kole suur, et oht oli pigem selles, et kus sa läksid lauta ja seal oli kärbsed ja ja sa lihtsalt ei pannud tähele, et, et ta teeb selle peaga, sellel liigutused ajab lihtsalt kärbsed nagu eemale ja, ja sina saad vot seal selle laudaseina tema pea vahel. Siis läheb väga pahaseks. Või astub sulle lihtsalt kogemata sõraga jala peale, varbad sinised et mitte paha pärast, vaid et lihtsalt on nii suur. Ta peab ju ka kuidagi ennast pöörata. Ja noh, tol korral oli ka nii, et ma selle maasikuga ikka mõnikord nagu torelesin, kui, kui tal mind ära tüütas ja mõnikord, kui ta mulle väga meeldis, siis, siis ma rääkisin temaga niukse lahke häälega ja ja ma olin kindel, et ta saab minust midagi aru. Ja nii arvavad tegelikult paljud inimesed, et, et noh, et tuleb ju lemmaga kenasti kõnelda ja ei tohi temaga kärkida, et siis ta tunneb ennast paremini. Selles mõttes on huvitav üks uurimus, selle tegi üks loomateadlane inglise loomateadlane John vatt ja just hiljaaegu ta avaldas need tulemused, et millised helid kuidas lehmale mõjuvad ja noh, tema uurimusest on esimene asi on nagu see, et, et kui inimese kõrv tajub niisugust ala lörtsides nagu 20-st kuni 20000 ertsini siis lehmakuulmine ulatub palju kaugemale madalaid helisid kuni 16 hertsi ja kõrgeid helisid isegi 40000 hertsi. Nii et ta on võimeline näiteks põhimõtteliselt kuulma näiteks elevandi teatuid, häälitsusi, mis on nii madalad, et inimene neid ei kuule. Või teistpidi on lehm võimeline kuulma näiteks õhtul hämaras ringi liikuva nahkhiirehääli, mida jälle inimkõrv ei kuule, sest need on liiga kõrged. Ja et ta on selles mõttes väga tundlik helidele. Ja nüüd need teadlased tegid niukse uurimused, nad lehmadele lasid lihtsalt mitmesuguseid salvestatud helisid, seal oli siis tehishääli, seal oli inimhääli osa, inimhääli olid niisugused, noh, vihaside kärkivad ja osaled, niuksed hästi lahedad ja mahedad ja vaiksed. Lehmade pealt vaatasid umbes niimoodi, et kuidas lehmade pulss muutus, kuidas nende käitumine muutus ja noh, niisuguse tõsise teadusliku uurimise tulemusena jõudsid nii kaugele, et loomulikult tehnohelid häirivad aga see, et kui inimene räägib hästi kõva ja kurja häälega või räägib hästi vaikse ja maheda häälega, need mõlemad mõjuvad lehmale negatiivselt. Talle ei meeldi inimese hääl üldse. Tundub väga ebaloogiline, ei, aga lihtsalt ise see John vatt põhjendab seda sellega, et noh, et lehm veis tunneb igal juhul, et inimene on nagu tema valitseja või tema isand ja et talle meeldib, kui ta üldse inimhäält ei kuule. Ja, ja selle teadlase soovitus on küll niimoodi, et, et kui sa tahad, et lehmal oleks hea tuju, siis ole ikka päris vait. Et lehmale meeldib kõige rohkem vaikus. Aga kõik need lugematud perenaised, kellel on oma lehmaga usalduslik suhe ja ma olen kuulnud väga palju seda, kuidas südamlikult lehmaga räägitakse, nii et tuleb välja, et lehm ei pea sest suurt Jah, et tõsise teadusliku uurimise tulemusele lehma poolelt kuulatuna parem ole päris vait. Vaat siis praegu tagantjärgi ma muidugi oskan öelda, et, et Eestis on nagu õieti ja olnud kolm niisugust tähtsat veisetõugu, see on eesti mustakirju veis eesti punane veis ja eesti maatõugu veis. Mustakirju mustakeeles on selge, et ta selline välja näeb. Maatõugu veis on selline natuke nihukest pruunikat, kollakat, värvi ja tihti tal ei ole sarvi. Aga see, see punane veis, vot see oli just see meie maasiksis. Ja praegusel ajal näiteks seda punast veist, ma olen märganud, et, et kui mulle tulevad külla näiteks Põhjamaadest loodusesõbrad või mujalt Euroopast iga kord, kui nad näevad seda punast karja siis nad satuvad elevile, ütlevad, et nüüd me tahame sellest pilti teha, et see on nii tore. Ja sellest ma olen teinud nagu oma pead lihtsalt järelduse, et see on ilmselt Euroopas see üsna haruldane, seda punast värviveised ja, ja meil nad on praegu tüüpilised just Lõuna-Eestis ja ja siis Lääne-Eestis, Põhja-Eestis neid on suhteliselt vähe. Aga see, neid ikka siin on, see on nii tavaline, me oleme sellega harjunud. Ja üks asi veel, ma mäletan, kui vanaema jäi üksi ja ta tegelikult lehmaga oli küllalt palju tegemist aga ta ei tahtnud seda lehma ära anda, ta elas seal üksinda, toimetas, talitas seda lehma seal aastaid ja aastaid ja siis, kui no ükskord ikka nii nõrgaks jäi, ta tõesti ei jaksanud enam. Siis me pidime lehma ära andma ja pidime ta linna tooma. Ja õige vähe läks aega mööda ja vanaema oli läinud ja sellest sai ka aru, et tegelikult tema jaoks see lehm hoidis tal hinge sees tegelikult mitte materiaalses mõttes, vaid hingel ses mõttes seda eelmisel suvel ma olin näiteks Saaremaal seal just Lõuna-Saaremaal nendes hästi kolkakülades, õige paljudes peredes oli, oli täpselt sama seis. Üks tädi oli näiteks 80 kuueaastane. Ja tallitas oma lehma tegeles selle lehmaga ja ta ei tahtnud sealt ära minna. Ja ma sain tast suurepäraselt aru, et tegelikult lehm hoiab teda kõige rohkem siin maailmas ja, ja see on temal, mitte nii materiaalne, hingeline tugi ja tegelikult nisukesi peresid ja inimesi on, on tegelikult testisite uskumatult palju, praegusel ajal. Et, et see selles mõttes tähtis natukene isegi müünud, ütleb seda sedasama Maasaide kultuuri, kus kohe teadlikult peetakse nagu maailma nabaks ühte korralikku lehma. Ja mis siin ikka ka muutkui siia puu üks lühikene ja selge tervitus ühelt Eestimaa lehma. Seesugune oli siis tänane saade, millest tuleb järgmises. Räägime hobusest, eeslist stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast kuula rändajat viis. Kuus CD Madagaskari Austraalia kummalisest loodusest. Saadaval paremates plaadipoodides ja Jazzkaare kassas. Gonsiori 21.
