Kuule ründajat. Tere kõigile ja olgu tervitatud ka, rändaja uus hooaeg, hooaeg, mille kohta võib öelda, et me oleme nüüd maailmareisidelt tagasi jälle koduukse ette jõudnud ja ei jõua vist ära imestada, kui palju põnevat ja avastamisväärset siin ikkagi leida võib. Nii et tegelikult hakkab imestama, et miks neid üldse ära sai müüdud, eks ole, aga olgu kuidas oli. Igatahes on meie alanud sari pühendatud kodu loodusele ja stuudios traditsiooniliselt Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja Hendrik, mis siis teie tervitussõnad oleksid? Eks? Ka see, et on vahepeal päris palju ringi käidud ja ja Tiibetis oldud ja, ja mujalgi. Aga tõesti, iga kord, kui koju tagasi jõuad millegipärast, mida aasta edasi, seda rohkem tundub, et, et kodu muutub aina armsamaks. Ja see on päris imelik, et kui mõtled, et mis on kõige kaugem paik ja üldse maailmas noh, eelmisel hooajal sai mindud oma juttudega ja rännaku meenutustega Austraaliasse, aga et kui lähed Austraaliast veel kaugemale, et kui kaugele sa siis kõige kaugemale saad? Noh, ja kui sealt kuklapoolelt tõesti sirgjoones edasi minna, siis kõige kaugemaks paigaks osutub enda koduõue tagumine nurk. Ja siis võiks tõesti mõelda, et miks siis üldse sai kodust ära mindud, et oleks võinud kogu aeg siin koduõues konutada. Ja mõned ju ei lähegi ära koduõuest ja, ja tegelikult on ka väga õnnelikud, see on täitsa tõsi. Aga on ka tõsi see, et kui sa oled, et maakerale tiiru peale teinud, siis sa vaatad sedasama koduõue nagu, nagu teistsuguse pilguga muutunud pilguga. Vot sellesama muutunud pilguga hakkakski nüüd oma seda kõige kodusemad, kõige lähedasemat loodust, mis üldse võimalik on. Ja tänase esimese saate tegelased oleks koguni nii, et ei läheks isegi mitte üle koduläve ukse vait, vaataks toas ringi ja neid kõige pisemaid mutukat kaid meie ümber. Kes nad niisugused on? See oli need parmupillimuusika ja ja seda tegi Kätlin Jaago ja ta oli seda lugu õppinud Tarvastu ühe mehe käest. See oli kirjandusmuuseumis lindistatud 1895 ja see muusika mõjub natukene eestlaslikult, aga natukene ka kummaliselt ja, ja uudselt. Ja selle samas helistikus nagu tahuskiga neid koduseid asju ja kodust looduste koduseid olendeid, mõelda. Et ühtpidi nagu väga lähedane, aga teistpidi kummaline ja üllatav. Ja, ja mõneti ongi nii, et, et sa võid sama hästi üllatuda sealsamas kusagil Tiibeti mägedes, kus kuskil juunikuus olin kui, kui oma koduõues, kui sul on Gazasse see uudishimu, see põnevus, avastamishuvi jaa, hakkakski nendest kõige pisematest siis pihta, kes meie toas on, keda me enamasti ei märka. Ja üks meenutus, kui ma läksin maale elama, kus ma praegu olen olnud juba tosinkond aastat, siis olin küll nagu maja enam-vähem elamiseks korda teinud, aga asjaolude sunnil me kolisime sinna jõulu eel. Ja siis panime ahjud küte ja siis tabas meid tõeline üllatus, sest see maja hakkas elama, seal hakkasid ringi lendama kõikvõimalikud mutukad ja see oli nagu kevadine aas, tohutult palju liblikaid siis kiilassilmasid ja igasuguseid muid isegi detsembrikuus. Jah, see oli detsembrikuus, nad olid muidugi arvanud, et nad poevad siin seinaprakku, see maja oli seisnud tühjana, aastaid. Et nad talvituvad seal mõnusasti ja kui soe tuli, siis järelikult on kevad. Kuidas me selle küll maha magasin ja, ja see oli väga elurõõmus ja pidulik, see, see jõulueelne liblikate lend seal seal Toas. Aga meie argielus on enamik putukaid selliseid, et, et noh, me neid kas ei taha märgata või teine võimalus, et kui me neid märkame, siis noh ütleme niimoodi, et on nagu bussi või midagi taolist, et, et seal on palju sellist, mida inimene ei, ei salli. On harjunud seda niimoodi suhtuma, aga, aga vaatamegi neile väikestele olevustele kui lähemalt ja saame nendega natukene lähemalt tuttavaks, kes nad niisugused on. Ja, ja siis saad ka natukene laiemalt asjast aru. Et miks see siis nii on, et me nimetame kahjurputukatega paljusid loomakesi, kes jagavad meiega ühist katusealust? Noh, selles mõttes on jälle looduseinimesed, on natukene, vaatavad asju mitmekülgsemalt ja ja teaduslikult öeldakse nende mutukate kohta inimkaaslejad. Ja inimkaaslejad on siis sellised olendid, kes on tulnud inimese juurde elama ja neid on siis kahte tüüpi, ühed on sellised, keda inimene ongi tahtnud meelega võtnud endale juurde elama, aga teised on siis sellised, kes on tulnud inimeselt luba küsima. Ja vot neid inimene ei salli, et pole küsinud luba, eks ole. Aga, aga jälle, kui loodusinimesena ja hästi laialt globaalselt noh, mõtiskleda siis on ju tegelikult, et kes on see see looduse seisukohalt see kahjur, et kui mõelda mitte inimese vaid, vaid kogu selle looduse majapidamise seisukohalt ja õige kiiresti võivad paljud inimesed tulla sellele mõttele, et, et noh, et maailma looduse kõige suurem kahjur on olnud inimene. Ta on tõesti kõige võimsamalt kõikidest olenditest, meie ökosüsteeme nagu ohustanud siiamaani. Kõige suurema leilikkusega silma paistnud. Jah, leidlikkusega, aga väga enesekeskselt enda enda huvides, ainult selge see, ma mõtlesingi leidlikkust miinusmärgiga just. Ja nüüd, kui nii mõelda, et, et kes, kes putukas siis on, kes on tulnud inimese juurde ja tulemused toime vaatamata sellele, et inimene teda kõikide kõige moodsamate vahenditega pidevalt püüab sealt ära kaotada? See on ju superandekas, see on ju super kohastunud, see on ju leidlik olend, ta on inimese üle trumbanud ja siis ma olen vahel mõelnud, et tegelikult võib-olla inimene hoopiski ongi tema peale vihane ja kade sellepärast et ta on veel leidliku, kui inimene. No inimeste ajab ikka vihale küll see putuka visadus, mis siin rääkida? Ja, ja, ja ta on, tähendab just need, kes meie majas on elanud inimese juures nad tegelikult ikkagi trumpavad inimese üle mingil kombel. Ja nende hulgas on osa sellised, kes on niisugused nii-öelda ajaloolised tegelased ja osan, sellised, kellega me tänapäeval ka sinu kõvasti rinda pista ja maadlema ja kirume. Võitleme nendest ajaloolistest, nendest me mõtleme millegipärast natukene paremini, sest need ei puutu, ei puutu nendega sageli kokku ja nendest ma ütleksin, et sest kolm niisugust tähtsat tegelast on olnud ikka ajaloo jooksul kindlasti kirp, täia lutikas. Näiteks kirpia täi on ju sellised, et, et need natuke ajavad naerma. Noh, kui me räägime igapäevast kõnet või no ma tean ka laulu, et korter ja täi seal vaidlesid ja vägikaigast vedasid. Ühesõnaga tohutult palju igasuguseid ütlusi ja laule, aga me ei võta seda otseselt, selle, selle loomakese on kõik on väga lõbus ja vahva, et meie pärimuses elavad need loomakesed ilusti edasi. Aga tegelikus elus vist vist vähe. Aga minu üks niukene ere elamus oli küll just täidega Tiibetis olles ja nimelt seal pealinna turul oli üks hästi tore pilt, kui üks naine, noh eriti südamlikult niimoodi teise naise juustest otsis, täisid ja, ja nad tegid seda hästi rahulikult ja aeglaselt oli näha, et nad, nad mõlemad tegelikult mõnulesid selle käes ja siis mul tuli meelde, et, et ma olen lugenud reediksuaal niisugusi mälestusi oma lapsepõlvest esimeselt päevilt. Raamatu kõne ja seal on nutu Saaremaast kuskil 1000 800 üheksakümnendatel aastatel poisike. Ja siis ta räägib väga ilusasti sellest, et et kuidas oli pühapäevase päeva kõige suurem mõnu oli pea otsimine ja see käis niimoodi, et pühapäeval pidi käima kirikus, aga tööd ei tohtinud teha. Ja siis oli niimoodi, et, et kõik lähedased kordamööda panid üksteisele pea sülle ja siis teine niimoodi tasapisi niimoodi väga kaua aega niimoodi otsis kõik ta juuksed ühekaupa läbi ja puhastasin need täidest ära, et, et reediksuaar kirjutab, et see oli nii mõnus vahepeal, et lausa magama ja ja siis tegid jälle teisele sedasama. Ja see oli, see oli niisugune. Pühapäevane meelelahutuse kõlab veidi naljakalt, aga aga tõesti nii see oli, et, et naljakalt son pehmelt öeldud, jah, jah, jah. Et, et on isegi niisugune seletus, et miks ja jumal on täid loonud, tähendabki kirjandusmuuseumist, ma leidsin sellised, et see seletus on niukene, et naisel ei olnud pühapäeval mingit tööd teha olnud, nad palunud jumalat, et oleks midagi teha ja siis Loonudki täid, püksist, täid, siukene, aeglane. Seal ma olen tõtt-öelda vaadanud ka näiteks troopikas ahve. Vaat niimoodi mõnuga või seda võib ka. Jah, et, et see on niisugune meelelahutuse ja see täie ei ole tegelikult tõesti ta näed tõesti kole välja, kui teda vaadata niimoodi luubi all. Aga, aga ta võrreldes nende mõnede teiste nii öelda kahjurputukatega on Nad suhteliselt niisugused niukesed, mitte tüütud. Aga noh, ikka öeldakse, et praegusel ajal tuleb, tuleb nagu täikrae vahele, eks ole, see on igapäevases ütluses. Ja noh, ma ei tea siiski vist on ka tänapäeva inimestel vähemalt kes on nagu ei ole päris päris noored ikkagi mingid mälestusi täidega ikka olemas. Mina mina näiteks ei salga, et lapsed käisid lasteaias siis sealt nagu see tuli lastele ja sellest sai suhteliselt kergesti lahti ka ja saabki kergesti lahti, et see ei ole tänapäeval üldse mingi probleem. Et on ikka üks selline visa elukas, kes ennast inimese ellu sisse sööb ja tee või tina. Jah, tuleb ikka krae vahele ja ja, ja teda ei ole õnnestunud, ühesõnaga ikka täielikult mütsid Meltsid kaotada. Ja muidugi on ta enda ebameeldiv ja piinlik, kui lasteaiast tulnud lapse lavastanud niisugused asjad, aga see ei ole midagi, midagi väga-väga hullu. Niisugune tõsisem teema on, on ka tänapäevane niisugune mutukas nimega prussakas. Mäletab, kui ma elasin Tallinnas seal kuskil uus linnas, siis siis oli see ikka tõsine maadlemine nendega. Ja ausalt öeldes lahti saime siis, kui me läksime maale elama ja meil on ahjuküte ja, ja millegipärast nad ei saa hakkama, Need prussakad seal ahjuküttega majas isegi oli niimoodi, et mingit vana kolusaid linnast toodud ja nendega koos tulid mõned prussakad nad natuke seal külmkapi taga elasid, siis seal on see ühtlane soojusvõtmesse külmkapp eritab kogu aeg, aga ikkagi lõpuks olid nad kadunud. Et, et see ongi üks naljakas asi, et et tegelikult on, on see prussakas selline loomakene, kes saab väga suurepäraselt ideaalselt elada just tänapäeva keskküttega majades suurtes kortermajades, kus on veel võib-olla korterite vahel niisugused ühendusteed, mis nendele sobivad. Ja vot see on, see, see on siis tänapäeva on kindlasti ka ka tõsine teema. Ja kummaline on see prussaka puhused, prussakas on, on suhteliselt hiljuti tulnud üldse siia Euroopa näitelavale ta tuli 18. sajandil ja tema kodumaa on kuskil Lõuna-Aasias, nii et enne ütleme 1007 sadat niisugust elukat ei tuntud. Kas üldse? Ja, ja seal ta elab metsas, seal Lõuna-Aasias ja, ja on niisugune väga arglik, ettevaatlikke tuleb ainult hämaras välja ja poeb lehe alla peitu, kui vähegi ohtu on. Ja, ja mingil kombel ta siis nüüd on saanud nagu niisuguse kohanemise inimesega. Ja nüüd järsku on tema jaoks iga keskküttega maja nagu üks Lõuna-Aasia mets kus, kus on tohutult peidupaiku ja alati midagi mingit toidujäänuseid, mida, mida toiduks leida. Enamikule teadmata, et meil elab metsas kaks liiki prussakaid ja kui nüüd metsas näha, siis nad on noh, kes ei ole asjatundja. Ta ei suuda vahet teha selle prussaka, kes, kes linnas inimese juures elab. Et ta on nii sarnane ja see metsaprussakas ei tule iial kuigi inimese juurde ta, ta jääb alati sinna metsa, ta peidab ennast ja, ja seda näha on üsna suur haruldus. Tegelikult. Nii et kui keegi nüüd metsas paksus metsas prussakat näeb, siis kindlasti ei maksa seda maha või siis et see on hoopis teine liik ja tal ei ole inimestega mitte mingit pistmist. Ja prussakaid ei ole muidugi mitte keegi mitte kunagi sallinud. Naljakas, kuidas erinevates keeltes on näiteks Saksa keeles nimetatakse prussakat kas prantslaseks või venelaseks ja vene keeles jälle nimetatakse Preislaseks prussak. Ja sealt on siis meile tulnud see prussakas. Ütleme tähendab, talle on külge pandud nimesid selliste rahvuste nimesid, milles võib olla mingitel põhjustel nagu liiga hästi suhtute, mingid naabrid, eks ole. Ja siis naabriviha on kantud putukad söötajale ilmsüütule, jumala loomakesele. Jah, nii ta võiks otsetõlkes öelda, et, et see on hoopis preislane. Meil jälle Preislastesse pole mingit halba suhtumist, nii et see ei saaks üldse aru, miks tal nii-ütelda teda niimoodi nimepidi peaks peaks üldse Preislasena halvustama. Nojah, ja ma just mõtlesin, kui te rääkisite Kuimetsas kohtad prussakat ja siis ei pruugi seda ära tunda niimoodi, et et no näiteks mõni selle peale öelda, et aga miks ma peaks üldse mingid prussakad nüüd uurima, et ma saan aru, kui mulle tuleb metsas Põdervastu hirv, vot see on asi, mis väärib imetlust, aga miks ma peaks kiimiste sellele inimesele, ütlete? Et see on just see, et, et tegelikult looduses on sageli nii, et suured on vähem tähtsamad kui väikesed ja see looduse oma niisugune keeruline suhete võrkesed, kõik on kõigiga seotud ja ja kõik sõltuvad üksteisest. See koosneb nihukesest väga õrnast võrgustikust, ämblikuvõrk ja iga selle ämblikuvõrgu. Nende võrgu ristumiskohas on üks loom, ta võib-olla põdrasuurune, ta võib-olla prussaka suurune, aga tema tähtsus võib olla samaväärne või vahel, mõnel muutub kal võib-olla isegi suurem. Kui põdral jah, ja kui me tuleme nüüd veel alguse juurde tagasi, eks sellepärast, kus sai mainitud, et kui pööraselt leidlik, sihikindel ja vastupidav on seal prussakas ja teinekord palju rohkem kui mõni suurem loom inimesele on kaasa, et siis on see tegelane väärt, et tema peale natuke mõelda ja seoseid edasi näha. Jah, et seosed just selle kaudu, et, et kui ta võtta ühesõnaga sellesse suhete võrku nagu ta on looduses ja metsas siis metsaprussakas on, on, on väga väärtuslik ja vajalik tegelane seal metsas ka inimese juures on ta siis lihtsalt inimesi üle avaldanud ja see ajab inimesi vihale. Nonii võib mõelda, võib mitut moodi mõelda, loomulikult, kui saab oma kodus näed siis see, siis sa satud paanikasse, mõtled, et, et peaasi, et naabrite juurde ei satuks prussakas ja, ja see on väga piinlik, kui teada saadakse, et mul prussakas ja nii edasi. Aga teistpidi näiteks mina küll mul on lausa kahju, et mul vist üks prussakas kodus otsa sai. Ja see tuli, tuli mulle kaasa ühelt reisilt nimelt Madagaskaril tulles oma reisikoti lahti, tegin, siis sealt kargas köigepealt Madagaskari prussakas ja lippas kõige kiiremas korras sinna kuskile seinaprao vahele. Olge külalisi kauge külaline ja, ja kui ta oli kogemata loomulikult tulnud ja, ja ta oli ta, ma arvan ikka loodusest tulnud, Madagaskari prussakas on, on väiksena on kolme sentimeetri pikkune ja kui ta täiskasvanuks saab, seda võib-olla kaheksa sentimeetri pikkune. Ja Madagaskari prussakad Peetakse lemmikloomana praegu need, kes ütleme, armasta vaheliselt putukaid nagu pidades nende lemmiklooma teema lemmikloomadest me räägime veel üks kord edasi eraldi aga, aga lihtsalt, et, et selles mõttes on ka teisi niukseid prussakaliike, keda praegu peetakse kodus lemmikloomadena ja, ja nad noh, see prussakas. Kahjuks ma olen mitt juba kaks aastat oodanud, et hakkaks kostma seina vahelt tema laulusest. Ta nimelt laulab ja hästi tugeva häälega väga imelikult. Aga kahjuks seda ei ole ju ta ikka siin otsa saanud, selles meie ahjuküttega korteris, aga, aga seda laulu Me saame tegelikult kuulata. Ja siis võib juba igaüks mõelda, et, et selline võib ka ühe lemmiklooma hääl olla. No vot selline ta oli kentsakas mida ta meenutab, aga igatahes ta teeb häält, et meie prussakad ei tee häält, aga on küll niimoodi, et tuntakse ju veel ka tarakani. Et kes see niisugune on? Tegelikult ta kuulub samasse perekonda, aga ta on teine liik. Aga tema isegi päritolumaa on täitsa segane, kust ta tuli. Aga ta on sellest prussakas priskem ja suurem. Ja, ja selles mõttes võib-olla ka ebameeldiva. Aga noh, jah, siin ta elab ja, ja peab vastu. Aga kui mõelda, kes on see kõige tavalisem kõikidest putukatest üldse, kes toas on siis, siis ma arvan, et, et vist on üsna üksmeelne arvamus, et see on üks kärbes. Ja lõppes nüüd seal toas lendab siis vaevalt et keegi hakkab hoolega uurima, et mis liiki ta on ja kuidas seda nüüd tegema hakkaks, siis ausalt öeldes on ikka kõva pähkel. Sest loodusteadlased on umbes 100 kärbseliiki määranud, kes toas võivad ringi lennata. Aga noh, kõige tavalisema pilguga sa vaatad umbes niimoodi, et ühed on niuksed, igavesed suured nagu hirmsat põrisev Purinaga lendavad ja noh, neid nimetame tavaliselt porikärbest, eks. Ja siis ühed kärbsed jalutavad niisama sul siin ringi, aga teised hammustavad ka valusasti selle järgi, noh, nii palju noh, tavaliselt märgatakse neid kärbsed, aga tegelikkuses on, on siis niimoodi, et need, keda siis rahvas porikärbest, eks nimetab neid on ka paarkümmend liiki ja, ja need on siis teadusliku nimega liha, kärbsed. Ja need on niuksed tõesti, niuksed väga suured võrreldes teistega. Ja muide, meie vanas pärimuses on usutud mõnikord, et, et need on hoopiski esivanemate hinged, kes tulid, dub papa vaatama sind, et, et ta on nii suur ja silmatorkav ja noh, sa märkad teda loomulikult jälle suvehommikul on, see ei saa, ei lase tasuv magada, kuidas selle koos koiduga hakkab põlistama seal kõva häälega seal toas ringi? Vanemate hinged, porikärbsed ja siis vanarahvas hoidis kõneid, porikärbsed ju, et ei kohelnud neid kurjalt mittena. Aga jah, et, et võib-olla tõesti, et, et püüti ta siis nagu nagu lasta elavana toast välja, et hakata teda niimoodi meeletu kirega laiaks lööma seal toas neid, kes kärbseid jälle, kes, kes torgivad, selle kohta on rahvas arvanud niimoodi, et et sügisel lähevad kärbsed toas kurjaks ja hakkavad siis noh, valusasti hammustama. Et tegelikult see on ikka omaette jälle liigid ja need on siis piste kärbsed. Ja, ja neid on kaks liiki. Ja, ja need on ikka omaetteliigid, aga nendel on niimoodi, et nende valmikud saavad kuskil suve teisel poolel nagu üldse ilmuvad välja ja sellepärast need enne nagu, et ei ole. Aga nendest pisikestest kärbest, kes, keda me kõik teame toa kärbestest kärbesteks on üks ikkagi see, keda siis ka teaduslikult nimetataksegi tuva kärpimiseks. Ja see on huvitav, et, et selle toakärbse kodupaika, kuhu, kus ta siis on tulnud inimese juurde, seda lihtsalt ei teata, sest see on nii, nii pööraselt ammu inimese juures alati elanud toakärbes omaette liik niivõrd inimesega kokku kasvanud, et, et looduses teda juba ammu lihtsalt enam ei ole. Ja, ja see on omamoodi mõistad see tema, tema looduslik kodumaa. Aga kui mõelda, et kui ta nüüd siin näiteks käe peal ringi kõnnib nüüd juba sügise poole vähem, aga suvel päris palju siis mida te seal siis nüüd siis õieti teeb ja tegelikult ta sööb, otsib naha peal kõndida sama selle imilondiga naha eritisi, kõikvõimalikke, nii et sina tunned ainult kõdi, aga temale leiaksid süüa igalt poolt, selles mõttes ta, ta tegelikult hoopis puhastab meie nahka, kui ta niimoodi kõnnib. Jah, nad nii algavaid Järbsesse teistmoodi suhtuma. Teistpidi on muidugi see, et, et kuna ta on tulnud võib-olla enne seda just prügikasti juurest või kusagilt hullemast kohast, siis on tal jalgade küljes neid igasuguseid haiguste kandjaid, teinekord ja mustust igal juhul. Ja, ja, ja selle tõttu, et oma sussidega jälle meile seda, seda mustust juurde toob, siis kokkuvõttes ta ikka rohkem nagu, nagu vist reostab meie nahka, kui, kui puhast. Väga hea, sest jalgu pühkida ei ole teil ilmselt kombeks või ta pühib, kasutab siis meie meie meie naha peal. Jala, Matina ja ja, ja, ja noh, üldse muidugi neid kärbse sugulasi ja kärbseid väljaspool tuba, meie looduses on veel tohutult palju, neid on tuhandeid liike. Arvatavasti mõnedki noored entomioloogid saadel Eestis teha avastusi siin uusi kärbseliike avastada, sest siiani on neid kuskil 3000 nina pidi avastatud, aga aga oletatakse, et neid on ikka veel palju rohkem. 3000 kärbse liigolm, 1000 kärbse liik ja ja osa nendest elavad ikkagi majade lähedal, aga, aga osa elavad kuskil metsas ja niidul ja, ja kus iganes, mõned kärbsed elavad näiteks nende peamiseks toiduks on näiteks seened. Teised kärbsed söövad mingisuguseid teisi väiksemaid putukaid ja nendel ei ole inimestega nagu pistmist. Nagu kõige liigirohkem seltskond tundub üldse siin päikese all olevat. Kärbsed. Üldse on, on putukate maailm röögatult suur ja kui me võrdleme näiteks ütleme, imetajaliikide hulka või üldse selgroogsete liikide hulka ja nende selgrootute, ega siis see on, see on meeletu vahe, neid mutukat, keda me ei märka, neid on liigiliselt on, on kahtlemata kõikidest kõige rohkem ka meie loodus ja kärbsed on siis nagu nende hulgas ja noh, nende kärbeste hulgas on igast naljakaid tegelasi, näiteks üks on minul väga, näiteks meeldivat, suru kärbsed, nendel on niisugune tore kommet, et kui neil on pulmalend, siis isa on niivõrd galantne, et ta toob pulmakingituse sellele emale ja pulmakingituseks on siis teine pisikene putukas, kes tal on seal siis hambus. Ja, ja siis alles algab õige pulmatants, kui kingitust ei ole, siis tantsu ei tule palju, hullem veel. Et ema, putukas või emakärbes suru kärbse emane võib selle peale isegi peigmehe peale natukene niimoodi suhtuda, et kui kingitused ei ole, siis ma söön su enda. Kingitus peab igal juhul. Muidu söön su ära. Et sedasorti lugusid ja, ja suhtumise kärbest samas väga palju ja need on hästi naljakad. Rahvasuu, ütleme, meie pärimuses on, on kärbseid liigitanud hoopis kuidagi teistmoodi ja näiteks niuksed ideelised nagu vihmakärbes marukärbes siis nõiakärbes. Vihma kärbes on siis see, et, et kui need pidid tooma vihma, et kui näed, et on palju kärbseid, et siis tuleb vihma või siis marukärbes pidi olema siis see, et kes toob haigusi. Ja noh, selles mõttes, et mõnes mõttes on kärbestobki haigus siis väga tihti niisugune vaheperemees või, või oma jalgade küljes mingisuguseid haigustekitajaid inimesel. Ja siis nõiakärbes pidi olema jälle see, keda siis keegi teine inimene on nõidunud selle nagu peale ja siis nad tulevad ja teevad sulle pahandust ja tüütavad sind ja ega nad ikka ühesõnaga nii ega teisiti väga armastatud tegelased pole kunagi olnud. Aga üks tegelane, keda me praegu sügisel palju Game on see, kes koguneb nagu puuviljade juurde hästi palju, need on niuksed, imepisikesed, mutukad, tiirlevad kujutmis õunaaiast, praegu meil on ka õunu toas, siis siis tulevad sinna parvedena lendavad seal ja need on just praegu millegipärast meid tuleb eriti palju. Ja need on ka kärbsed. Äädikakärbsed ja nendele on küll inimene päris palju tänu võlgu, kuigi perenaise ajavad väga pahaseks, praegusel ajal eriti erakordselt pahaseks ja, ja aga, aga äädikakärbse üks eripära on selles, et tema põlvkonnad tekivad väga kiiresti. See noh, mõnes mõttes meile on ta ju Google on puuviljad seal laual, siis see on ju paha. Iga kaheksa kuni 10 päeva järel tuleb uus põlvkond välja ja üks emane võib muneda korraga 500 muna. Ja see kõik on väga tüütu, aga loodusteadlased vajavad looduslikke seaduste ja saladuste paljastamiseks nagu olendeid kes annavad hästi kiiresti uusi järglaste põlvkond, see on eriti tähtis geneetikas, et saaks nagu neid geneetika seaduspärasusi selgeks. Ja, ja juba õige ammu tagasi avastati, et ei ole paremat olendit, kes neid geneetika ka ja pärilikkuse seadusi ja ka haigusi näiteks paremini aitaks paljastada kui äädikakärbes. Et, et tegelikult on niimoodi, et maailmas on on tohutult palju laboreid, kus kasvatatakse väga sihikindlalt neid äädikakärbseid ja, ja siis nende abil tehakse igasuguseid eksperimente ja, ja saadakse teada täiesti hindamatuid, looduse saladusi. Ja ja selles mõttes võib öelda, et kui äädikakärbeste uurimise eestki on juba kaks teadlast saanud erinevatel aegadel Nobeli preemiad, kas võiks öelda, et peaaegu äädikakärbsele võiks hoopis libernjanud geneetika alal. Nii et ta tõesti suuri teeneid osutanud ja naljaga pooleks võib veel niimoodi ka mõelda, et äädikakärbes on, on veelgi kavalam kui toakärbes, et toakärbes lihtsalt saab inimese kõrval hakkama ja inimene ei suuda teda välja ajada. Aga äädikakärbes on loonud enda jaoks niisugused kohad, kus inimesed neid meelega kasvatavad ja hoia. Ja et need laborid on võib-olla hoopis äädikakärbse leiutajad. Ega me ei tea, jah. Nad ei räägi meile. Ja, ja nad on nii pisikesed, et tõesti ei tea, mis, mis, mis, mis saladusi nad endas peidavad, me ei märka neid piisavalt. Nii et igasugune kärbse pirin ei tarvitse olla sugugi alati ebameeldiv ja see parmupill, mis siin saate alguses kõlas, eks Parmgi on tegelikult kärbse sugulane ja, ja see parmupilli seal on küll minu meelest vägagi põnev ja nõiduslik, kui seda nii osavalt mängida nagu Kätlin Jaago. Nii et kuulame siia lõppu veel kord parmupillilugu. Selline oli siis tänane saade inimese üldiselt soovimatutest, kaaslastest, mutukatest ja putukatest. Selline esimene ekskurss meie kodu loodusesse, millest räägime järgmisesse. Teeme küll sammukese nagu kaugemale päris toast, aga mitte päriselt. Et vaatame selliseid ärilisi, kes elavad meil küll toas, kui ka õues. Ka ei kõla esimese hooga just üleliia poeetiliselt, aga elame, näeme nii, et stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
