Kuule ründajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kodu loodusele pühendatud sarja neljandas saates on peategelaseks ühest küljest nii igitavaline ja teisest küljest nii igisalapärane koer, inimese parim sõber. Nõnda kõlas ükssarvepillilugu vana eesti pärimuslikke lugu ja vanarahvapilli peal ja Ma arvan, et üks tõeline eesti küla koer seda kuuldes läheb kohe ärevile, sest see tähendab, et on karja minek ja karjahoidmine ja see oli üks koera kolmest tähtsast ülesandest läbi aegade. Peale selle on koerad alati ei olnud siis majavalvurid ja jahipidajad. Ja see on olnud niimoodi läbi aegade. Ja kuigi ta on väga ammune inimese kaaslane, siis teistpidi anda praegu täpselt samamoodi inimese kaaslane ja seda koerateemat on, on üsna raske sellepärast üldse üles võtta, et igaüks teab koerast midagi. Tänapäeval ja, ja väga paljudel on ka tänapäeval koer kodus ja oma koerast teab ta ikka väga palju. Kui kasvõi mõelda selle peale, et kui sa lööd internetis lahti mõned jututoad, siis mitu nendest on pühendatud ainult koertele, kus koerte sõbrad omavahel vahetavad kõige peenemaid teadmisi oma armsa tõu kohta ja koeral on isegi oma isiklikke ajakiri meil eesti keeles olemas ja nad loevad ka sohi, vähemalt peremehed loevad neile ette. Nii et igal juhul on see koera teema praegusel ajal täpselt sama tähtis, kui ta oli sajandeid ja aastatuhandeid tagasi. Võib-olla selle võrra nüüd küll muutunud, et vanasti peeti koera ikka asja pärast, vanasti oli see üks vana, niisugune mõistatus on selline, et päeval karjas, öösel orjas. Ja Ta pidi siis ikka kuidagi kasulik olema, aga praegusel ajal on vist küll noh, näiteks linnainimestel ta ikka sageli ikka puhtalt nagu lemmiklooma eest ja kaaslase eest, hullemal juhul mänguasja just ja et see on nagu selle tänapäevane muutus selle looma puhul. Ja kui ma mõtlen selle peale, et, et kui ma olen maailmas ringi rännates neid neetibki kasugu koeri näinud maailma kaugetes Kolgastaset et mõned nendest on ikka väga-väga vanad tõud ja, ja võib-olla üks kõige vanem nendest, kes mulle jättis nüüd viimata väga sügava mulje oli Tiibeti masti. Et see on niisugune suur suur loom, peaaegu nagu vasikas ja, ja tumedat värvi pika karvaga. Ja kui sa seal Tiibetis liigud, siis seal on tänapäevani paljud hõimud on seal karjapidajad, nad liiguvad nomaadidena ringi, neile niuksed imelikud paksust villast pruunid telgid. Ja nüüd, kui me näiteks läksime vara kul nendele telkide poole, siis meie teejuht teadis täpselt, mida tuleb teha, et ta jäi ikka väga kaugel nendes telkides seisma ja hakkas kõva häälega tiibeti keeles seletama, et kes me oleme, miks me tuleme. Ja, ja see mõte on nagu selles, et, et siis peremees võtab oma mastist nagu valve all, sest nad on seal väga tihti lahti. Ja üldiselt nad on, on väga vihased kodukaitsjad, see on seal, kõik on veendunud, et noh, et nii asi käibki, et seletad kaugelt juba ära. Miks ma tulen peres mõte veelgi, et kas tasub lähemale lasta või ei tasu. Ja, ja siis ta hõikab vastu tule nüüd ja siis, kui peremees on andnud oma oma sellele suurele koerale jälle märku, vot see on meie sõber, siis on ta koerasõber nagu peremees vaikib. Kui vere mees vaikib, siis ei lähe lähemale, lähed õige kiiresti minema sealt igaks juhuks vaikimisele võib järgneda väike märkonna koerale olgu, anna koerale või et peremees on kuskil eemal ja koer ahistab sind, enne, kui peremees sind märkab ja nii edasi, et tuleb ikka kiiresti-kiiresti eemale minna. Aga seal nad elavad ja ja nad on muidugi selle Tiibeti karmide olude jaoks nagu loodud, et nad on väga vähenõudlikud. Nad kannatavad väga hästi nälga, väga hästi. Külmani on paks karvakate. Seal nad on elanud pööraselt kaua, Tiibeti mastiksit peetakse ikka üheks eksmaailma vanimaks tõuks. Kummaline maailmarändur Euroopast. Marco Polo on juba kuskil 1271 kirjeldanud mastiksit. See oli siis Hiinas ja ta ütleb selle kohta oma reisikirjas, nii et et ta oli suur, kui eesel ja suur abimees jahil. Jaa, virisemates allikates on näiteks tihti juttu olnud, et selline suur loom, kui ta ikka läheb peremehe käsul, siis ta võib ikka rebida ikka inimesel lõhki, lihtsalt et niisugune väga-väga võimas. Võimas loom ja, ja väga vana tõug. Ja tegelikult tema iseloom on väga tasakaalukas, ta ei ole selline koer, kes iial läheb endast välja. Ta on alati valitseb ennast, aga ta on väga suveräänne. Ta on nõus inimesega koos elama, aga ta ei ole nõus inimesele kunagi täielikult alluma. Need temaga tuleb ikka tõesti läbi saada nagu võrdväärse sõbraga ja siis on kõik korras, sest teistpidi on ta väga väärikas ja kuninglik ja uhke loom. Neid on ka Eestis tegelikult need neid tiibeti mustikaid praegusel ajal ja ma arvan, et need, kes teda peavad, need võivad väga uhked olla selle üle, sest sest seda koeratõugu on tegelikult raske pidada ja teda on Eestis ikka õige vähe. Ja võib olla teistelt reisidelt, meenub see vast kõige ürgsem koer üldse, kes maailmas praegusel ajal olemas on, see on Austraalias bingo. Dingosid saab seal näha nõgustes väga üksildast paikades elavat peaaegu nagu hundi kombel karjana peavad koos jahti seal ja nad on üldse väga looduslikud, kas või selles mõttes, et neil on näiteks aasta jooksul on üks kord poegivad nii nagu metsloomad Niukest, väävli, korraste pruunikat värvi. Nad hauguvad nagu koerad ja nad ju tegelikult on kunagi olnud kodustatud koerad. See on kummaline. Nad ei ole Austraalia põlisfauna esindajad, nad on tulnud praegustel andmetel sinna kuskil 3000 504000 aastat tagasi, aga mitte omal jalal muidugi, vaid nad on tulnud sealt kuskilt Lõuna-Aasia meresõitjad, ega, ja seal india kandis on, on väga lähedasi koerlasi elamus praegu ka inimese juures, siis oli ta kodustatud koer. Aga kui ta nüüd jäi sinna omapead sinna Austraaliasse, siis ta sai selles looduses hakkama. Ta hakkas seal omapead elama ja siis aastatuhandete jooksul nagu muutus taas tagasi peaaegu nagu, nagu looduslikuks loomaks. Aborigeenid on teda ka aeg-ajalt kodustanud, aga dingo nisugune loome mõnikord on teda kerge kodustada, mõni kuulab suurepäraseid korraldusi, on nii pai ja kuulekas, kui üldse olla saab. Ja teine. Ta on niisugune tee, mis tahad, ta ei allu inimesele. Nii et, et on selles mõttes nagu juhitamatu ja teda koduloomaks pidada on ka õige suur vaev. Ja huvitav on mõelda selle, kui koeratõud on maailmas mitut moodi ristata ja omavahel segu, nendes on üks tohutu suur niisugune ristumiste segapundar on see maailmakoerte vägi siis dingo on tegelikult väga puhtavereline tõug, seda jälle kellegagi segunenud. Ja seda peetakse siis kõige algsemaks, kõige ürgsemaks koeratõuks, kes on siiamaani säilinud. Aga inimese juures on koer elanud ajaloolaste hinnangul umbes 12000 aastat. See on ükskõik mis koduloomaga võrreldes palju kauem. Ja kuidas see juhtus. No selle kohta võib igaüks ise mingi loo välja mõelda, sest ega ühtset seletust ei ole. Kindel on see, et nad on hundist pärit, kõik need maailma koeratõud. Aga et, et kuidas see inimesega sõbraks saamine siis tegelikult toimus, ei tea, igal juhul kindel on see, et see aeg oli 12000 aastat tagasi, see oli viimane jääaeg. Ma olen ise mõelnud, et see oli siis niisugune aeg, kus inimesel oli raske ja sellistel hundikarjadele oli raske. Nad tegelikult ajasid umbes sama toidu Nissi ja kui sul on külm ja sul on raske siis on niimoodi, et näiteks võib-olla nende kiviaja asula. Ta lähistel olid mingisugused niukesed jäätmeid rohkem kui mujal. Need näljased loomad tulid siin harjusid inimesega ja kuidagiviisi inimene ka vaatasid, et me saame enam-vähem hästi läbi. Võib-olla siis nad hakkasid koos käima ja ahil ja avastasid, et üks aitab teist, teine esimest ja mingisugune sellisel moel nagu sõlmus, niisugune vastastikku kasulik kooselu. Et kahtlemata oli see vabatahtlik koera inimese juurde kodunemine ja mõlemale poolele see see hästi sobis. Praegusel ajal muidugi on meil väga viisakaid koeri ja äärmiselt hästi drillitud tõuge, kes kuulavad iga inimese korraldust, aga iga koerapidaja teab, et aeg-ajalt lööb tema neljajalgse sõbras välja midagi väga loodusliku midagi, mis meenutab seda, et ta on ikka loodusest pärit ja üks nendest on see, mida ma õhtuti ikka vaatan, et kui ma hakkan magama minema ja siis ma kuulan seal esikus Niukest tõsist kraapimist. Ja see on see vana Eesti rahva mõistatused. Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. Koer enne magamaminekut, igal juhul kraabib seda vaipa Po meeleheitlikult, nagu oleks ta igal juhul kusagil metsas või rohumaal ja tõmbaks endale heinamadratsiga kokku koerma kapten isikus ja meil magab esikus ja ta ei saa seda vaipa tegelikult kokku kraabitud, sest või mitte midagi kasu, aga ta teeb seda Kindla põikpäise järjekindlusega. Iga kord. Loodab järgmisel õhtul, et äkki nüüd saab jah, ja teistpidi ta. Et eelmisel õhtul ei saanud ja kuu aega tagasi samuti ei saanud ja ka. Kas siis on jah ja ta ühesõnaga on ikkagi ühtpidi teab, et ta on olnud kunagi vaba ja otsinud igal õhtul endale uues kohas aset. Ja noh, see teine niisugune, mida kõik koerapidajad hästi teavad, kellele isa koerad on, on muidugi märgistamine, tuleb eilne pealgi meelde, meil tulid sinna külalised autoga, nii kui nad õue peale said, nii see meie koer kohe täiesti endastmõistetav taat läks ja tulistasime ratta pihta. Ja, ja siis kõige imelikum on see, et sa mõtled, et mis pagana loogika selles on nüüd ratas sõidab ju minema, et et looduses on hundid alati märgistavad oma territooriumi, oma ala, kus ta elab ja ta annab teistele huntidele märku, et see on minu maa. Siin on minu piiripostid ja see tähendus on koertel tegelikult ju kadunud, sellepärast et koer kui ta. Tal on nagu täiesti piirideta maailm igale poole puude kohta ikka paneb märgi sinna. Ja ja koertel on see natuke sedamoodi hoopis, et nad nad lihtsalt jätavad sõnumeid teistele koertele ja see on küll niimoodi, et mul näiteks üks elupuu ikka läks ikka välja, sellepärast et kui üks koer juba leiab, et sinna tuleb oma sõnumi Ta siis kõik koerad, kes sealt mööda lähevad, jätavad täpselt samasse kohta sõnum ja, ja see on nagu postkast nende jaoks. Ja eluga ütles, aitäh mulle aitab, ja muidugi, sest see oli liig mis liig, ikkagi. Koertele see ei lugenud midagi, nats helistasid ka selle kuivanud puu peal edasi, nii et Need on nagu niisugused postiljoni või postkastides. Ma olengi mõelnud, et et tegelikult, kui see koer nüüd mingi rõõmuga selle külalise auto Ta peale märgi jätab, et et siis ta saadab lihtsalt nagu auto nagu postiljoni teele ja ükskõik kus auto peatub, siis kõik koerad saavad teada, et mina olin siin. Ja see märk tähendabki umbes seda, et inimene ütleb, et vaata mind siis koer ütleb, nuusuta mind. Mina, see olen mina isiklikult. Nii et koera käitumise õhukese tsiviliseeritud kihi all on ikka see see võimas looduse kutse ja see hunt täiesti elus. Ja kui me kuulama näiteks koera ulgu siis tekib meil endilgi tihti niisugusi üsna kummalisi seoseid. Selles on midagi väga ürgset, meenutame sedagi alles puu otsa, selline jah või ja hundid ründasid, piirasid meie lõket. Kõigi selle selle koera lõhna sõnumite keerulise maailma taga on tegelikult see, et koer haistab maailma sõna otseses mõttes ja kui inimesel on nägemismeel see, mille kaudu ta põhiliselt võtab maailma vastu, siis siis koeral on on seal nina ja haistmine. Ja selle kohta on väga täpselt ju tehtud uurimusi. Need on meie ja koera ninas on niisugused haistmisepiteeli niuksed rakukiht ja see on see pind ninaõõnes, mis võtab vastu lõhnasid ja inimesel on selle pind kokku neli ruutsentimeetrit. Koeral on see kokku 150 ruutsentimeetril. Milline vahe? Vahe ja samavõrra on siis ka koera nina tundlikum, nii et võib öelda, et koer näeb maailmalõhnade kaudu. Ja seda iga koerapidaja on ju näinud, kuidas näiteks kui sa tuled koju ja koer sind rõõmsalt vastu võtab, siis ta mitte niivõrd ei rõõmustage sinu üle, kuivõrd sinu püksisäärte üle, kus ta saab tohutul hulgal igasugu sõdumeid, kellel see külas käisid. Kas see koer oli emane või isa, noor või vana ja nii edasi, ja teistpidi on näiteks koera, ma kujutlen ette, kogu tema mälu on üles ehitatud haistmisel, nii et et näiteks tuba, kus ta viibib, see tema jaoks koosnebki ainult sellest lõhnade kogumikust. Ta eristab selle järgi nii esemeid kui ka inimesi. Üks inimene ei ole muud kui üks lõhnabukett selle koera jaoks ja ta tunneb seda haistes terasemalt, kui, kui meie silmaga vaadates teist inimest Ehk teisisõnu, tema haistmismeel on märksa teravamalt arenenud kui meie nägemismeel. Jah, võib niimoodi öelda või võib ka niimoodi öelda, võib-olla, et see, mis Meil jääb puudu haistmisest, selle korvab meie sõber, koer ja meie võib-olla oma silmadega jälle oleme koerale abiliseks ja selle moodi näiteks paljuski näiteks koera ja inimese koostöö näiteks jahil käib umbes selle põhja peal, et üks täiustab nagu teist. Ja mõnele mulle sobib. Ja see, kui hästi koer lõhna tajub, noh, ma mõtlen, kas see selle peale, et kui me oleme käinud metsas oma koeraga, et ta mõnikord on, on seal metsas üsna kadunud, aga ma iialgi ei kahtle, et varsti on kohal ja näen juba eemalt kaugelt puude vahelt. Ta tuleb jäljerida mööda nina maas, toyota korda küljest, ta ei näe mind, mina näen teda. Aga tema mind ei näe, ta haistab ja tuleb jälgi mööda ja, ja tuleb kohale täpselt. Ja, ja kui veel eriti teraseks muuta muidugi tema lõhnataju siis, kui, kui see puudutab koerte maailma tähtsaid sõnumeid ja vist on üks mõõdetud rekord. Kõlab küll uskumatult, kuidas üks isa koer oli leidnud oma pruudi üles 20 kilomeetri kauguselt lõhna peale, aga see on küll selge, et, et ka minu koer kui, kui ikka küla peal kilomeetrite kauguselt ta igal juhul tajub ära ja, ja siis on niisugune seis, et vot sellisel juhul tema parim sõber inimene muutub õige tähtsusetuks kahanev, niisuguseks tühiseks loomakeseks ja ta võtab vastu ainult koerte maailmasõnumeid, need käivad kõvasti üle inimeste peade ja siis peab juba peremees ise vaatama, kuidas ta siis selles olukorras niimoodi hakkama saab, et, et koer ikka üldse kodust jalga ei lase. Ja see koera nina on märg, seda me kõik teame. See peabki märg olema, sest sest märja ninaga on haistmine palju teravam. Nii et koeral just selle tõttu, et tal on nina märg, ongi tal väga hea haistmine. Ja kummalisel kombel ta haistab siiski midagi looduses palju teravamalt kui kui mõnda teist näiteks kõiki loomseid olendeid, kaasa arvatud inimesi. Ta alistab geniaalselt eriti osakonda, näiteks jahil, kui ta jälitab teist loom. Seal tekib selline ased koerlased ning hunt ja šaakalid. Nad jälitavad niukse pika jooksuga. Sakk loom. Just kasulik see, et, et saakloom jookseb kaua, sest mida kauem ta jookseb, seda rohkem ta higistab, rohkem ta higistab, seda rohkem ta lõhnab seda kindlamalt, lõhn ninas ja seda elavam maks, muutub koer ja kaotab kõik oma väsimuse tunde ja aina Uljemalt ajab seda saaklooma taga, et see on kujunenud evolutsiooni käigus ikka ikka meeletult pika aja jooksul sellise suhtumine. Ja teistpidi vist võib niimoodi öelda, et taimseid olendeid näiteks lilli, võib-olla koerad astavat suhteliselt nürilt. Ja vaata, et lille nuusutamises võib peaaegu inimene koeraga võistelda. Lilled eriti ei huvita, süüa neid ei tohi, just see ei, ei taha ka loodus ei ole talle õpetanud, et sellest lillest kuidagimoodi kasu oleks ja tema maailmal ei ole sellel tähtsust. Ja sellepärast on ta selles suhtes ka nihukeste nööride tunnetega. Ja, ja kui mõelda ikka sellesama nina ja haistmise peale koertel on ju niimoodi, et kui nad kohtuvad, siis nad kõigepealt tervitus tähendabki seda, et, et nuusutatakse 11 ja maailma eri rahvaste tervituskommete hulgas on üks rahvas, kes tervitab 11 ninasid hõõrudes. Ja niimoodi just, ja siis ma olen tihti mõelnud, et see on looduslähedane rahvas. Ja tõeline loodusesõber teist loodusesõpra kohates peaks täpselt samamoodi teritama sest selles on midagi, midagi väga-väga looduslähedast ja, ja loomulik. Koerad teavad seda väga hästi. Ja üks asi, mis mulle tundub, et miks koer ja inimene ikka nii hästi klapivad, on see, et mõlemad on algselt karjaloomad ja karjaloomade suhtumine üksteisesse on hüppeliselt teistsugune kui üksiklastel. Näiteks noh, Eesti looduses on koerlasi kaks, üks on hunt ja teine on rebane ja hunt on karjaloom, aga, aga rebanonicsiklane ja rebane ei sobi mitte kuidagi inimesega vastaseks. Aga hunt on olnud inimese saatja tegelikult ka algusaegadest peale. Sellest ajast eriti, kui inimene hakkas karja pidama, siis ta oli kogu aeg inimese lähedal ja oli inimesele tüliksidel, see inimene on püüdnud temast lahti saada ja teda viimseni hävitada ja teda vihanud ja mürgitanud ja odadega torkinud ja ja mõnel pool on huntidest lõplikult lahti saadud, Eestis mitte. Aga hunt on üks erakordselt osav, erakordselt tark, aimamaks inimese mõtteid ja käitumisi. Ja siis ma lihtsalt olen mõelnud, et, et see on tegelikult seesama omadus, mis on ka koeral on hundil täpselt sama. Ainult kuna hunt on inimese vastaspoolel teisel pool rindejoont, siis hunt suunab kogu oma nutikuse selle peale, et kuidas inimesed üle trumbata ja on selles erakordselt geniaalne ja koer jällegi, kes on nüüd siinpool rindejoont, see on inimese parim sõber. Et see on ikkagi üks ja sama koerlane. Ja need koerad maailmas on nüüdsel ajal küll jagunenud juba niimoodi, et neid on tublisti üle 4000 tõu. Ja nende hulgas on küll taskusse mahtuv vaid ja peaaegu vasikasuurusi ja ja äärmiselt flegmaatilisi ja erakordselt Sangviinilisi ja, ja erakordselt pepsi ja erakordset leplikke, nii et iga inimene võib küll leida vastavalt enda loomusele endale koeratõu ja vahel öeldakse, et tahad teada, kes ta on, vaata, tema koera. Koer on peremehe nägu. Vastupidi ja nende kõigi nende tohutu koeratõugude hulgas, keda Eestis ka praegu peetakse, et kas siis on ükski selline, mida võib nimetada ehtsaks eesti tõuks. Ja selle üle on mõeldud juba peaaegu et 100 aastat. Kuskil kolmekümnendatel aastatel hakati tõsiselt selle peale mõtlema ja siis isegi vaadati üle, et kes need meil seal külades kõik on ja no no on ikka kirju krantsikari, kel et midagi ühtset ei ole, neid on alati olnud tuhandeid aastaid, on nad siin eestlase juures elanud. Aga noh, no nihukene Eesti Gransside kari, et midagi ühist neis ei ole, et vahel võib naljaga öelda ainult et eesti õige tõug ongi see, et Eesti puhast tõugu segavereline krants. Ja kuskil kolmekümnendatel püüti küll aretada niisugust tõugu, kes just nimelt oleks väga hea majavalvur ja teistpidi väga hea karjakoer, aga, aga sellega jõutud kuigi kaugele. Aga praeguseks ajaks on siiski võime uhkusega öelda, et on olemas üks Eesti tõug ja see on eesti hagijas. Eesti hagijas on aretatud põhiliselt pärast sõda. Ja kuskil 54. aastal kinnitati esimest korda niisugune tõug ja kuskil 1998 Eesti kennelliit. Rahvusvahelise komisjoniga kinnitas ta ka siis nagu ehtsaks oma ettetõuks eesti hagijas. Ja tema on, et ka Eesti kennelliidu vapikoer. Ja praegu on parajasti asi niikaugel, et on taotlused. Et see koer kinnitataks ka lausa riiklikul tasemel. Eesti rahvuskoeraks. Pole viga, meil on rahvuslind, meil on rahvuslill, elan rahvuskivi võib-olla ka rahvuskoer, tore, visa, natuke flegmaatiline, aga väga hea jahikoer ja selle mõttega võib-olla võikski selle koera jutu lõpetada ja, ja kuulata siia lõppu veel ühte vähüüdamise õige eesti hagija, Ki kõrvad, kikki ajab. Ja kes meie saadet tähelepanelikult kuulas, siis võib-olla vaatab oma kodust koera, kui see tal muidugi olema õhtub ka jälle natuke teise pilguga kui seni. Aga selline see tänane saade oli ja millest räägime järgmises. Räägime kihulastest, sääskedest ja parmudest ja muudest sellistest tüütutest pisikestest vere imejatest.
