Kuule ründajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Meie rännak kodu looduses jätkub ja täna on meil siis kavas igapäevaelus eriti tüütutele tegelastele kohe terve saade pühendada või kuidas pisikesed vereimejad. Nonii kõlas üks parmupillilugu, see oli Eesti vanarahvaviis. Aga kui me hakkame nüüd rääkima nendest pisikestest vereimejate, siis ei ole meil kahjuks näiteks rahvapillid nimega kihulase pill või, või lase pill, aga parmupill on olemas. Aga need tegelased on kõik siis niisugused, et nad tahavad meilt verd saada ja neis on palju ühiseid panin ka selles mõttes, et millal muutuvad need putukad verejanulised, eks nad muutuvad vere Jaanuaristeks alles pärast pulmi ja ainult emaloomad. Et isa loomad jäävad elu lõpuni vaguralt lehemahla imejateks. Oma loomad pärast pulmi millegipärast tahavad verd ja muidugi on neil ükskõik, kas on mõne teise soojaverelise või on see inimese veri, kes ette juhtub, sellele lüüakse nok siis. Ja, ja kui. Samal ajal kui isa loomad vaguralt lehemahla Ja just, ja, ja see on tegelikult nendele tõesti saatuslik teema nendele ema loomadele, sest nad on küll viljastatud, aga Need, munad ei ole arenemisvõimelised. Kui need emaloomad ei saa seda kolme tilka verd. Ja siis, kui jälle mõelda need putukateaduse seisukohalt, siis neid nimetatakse kõigi kahe diivalisteks kuuluvad kahe diivaliste seltsi ja see tähendab lihtsalt seda, et neil kõikidel on üks tiivad, paar, mida nad usinasti liigutavad. Ja kui nüüd hakata nende peale siis suuruse järjekorras mõtlema, siis see kihulane seal kui mõelda, missugune hääl tal on, siis tema häält ei kuule, ta on täiesti hääletult liigub. Ja mul tuleb praegugi meelde, et septembril puski praegu avastasin oma toas järsku kihulased ja mitte selle läbi, et, et ma neid oleks näinud vaid selle läbi, et keegi fossiilsesti hammustas ja siis hakkasin ringi vaatama ja annad niuksed peaaegu et silmaga ei näe, lendavad niuksed, tumedad elukad, väikesed, aga tublid jah, et see on uskumatu, et, et on peaaegu nähtamatu ja hammustab vaatajat valusamalt kui sääsk ja samal ajal ta isegi tekitab ka neid tugevamaid cuplade inimestele. Et tema eritised, mis ta sinna haavas, tekitab, need on nii tugevalt mürgised. Et löövad sind kukla ja, ja mõneti on ta raskemini talutav, vaata et kui sääsk. Rahvakeeles on seal hästi palju nimesid, teda nimetatud kihuks Matikaks, Mägariks ja veel mis iganes ja tegelikult rahvas on teda ikka suureks nuhtluseks pidanud ja, ja kui ma olen olnud mujal maailmas rändamas, siis niukses parasvöötmes olnud igal pool ikka ristialuse nuhtluseks sees ja, ja kõige tüütum on nende puhul see, et, et sääse vastu kaitset sääsevõrguga rännakul siis sääsevõrk kihulase eest ei kaitse, ta poeb sealt vahelt läbi ja, ja avastad kuskil riiete all niukse tuli valusa näpistuse järsk. Nii et, et see on tõesti üks üks suur nuhtlus ja mingisugune kummaline elamus jällegi tuli mulle ükskord Islandil. Me olime seal Põhja-Islandil ühel müüvaateni järve ääres on fantastiline järv, selle järve keskelt kerkivad üles vulkaanikoonused. Ja me olime seal telgiga ja kohe kui telgi üles sai, oli ümber pea niuke tohutu kihulaste parv. Ja ma olin raamatust lugenud, et siin elab üle 30 kihulase liigi, kellest mitte ükski ei taha verd. Ja see tundus täiesti uskumatu, kõik sinu reaktsioonid, kogemused, refleksid, toimivad niimoodi, et sa tahad nendest kuskile peitu pugeda. Aga tõsisaali, et mitte keegi neist ei hammustanud ja millega seda seletada sellega, et kihulase liike meeletult sadu ja keda siis nemad hammustada tahtsid, need islandi kihulas, nad ei vaja verd, nad, nad lihtsalt on taimed toidulised puhtalt ja saavad niga oma sugu jätkata. Ja Eestis on tegelikult kihulase liiki 20 ja mõned nendest on näiteks sellised, et nad emastele piisab täiesti magusast õiennektast. Ja nüüd, kui me näeme enda ümber niisugust pisikest pisikest Niukest vaevunähtavat musta elukat tiirutas, siis see on võimalik, et ta ei taha meie verd, mingi väike võimalus on olemas. Sest tegelikult ütelda, meie putukate hulgas on veel selliseid, kes ei kuulu kui kihulaste hulka, aga nad on nii väiksed, et lennult sa küll need ei hakka määrama seal, et kas ta ongi hulane või mõni muu imeväike lendaja. Aga jah, paraku enamik nendest siiski 20-st liigist ikka ikka seda verd vajavad. Ja samal ajal jah, seisan seal vaguralt peidus ja meie teadmised lõpevad ka tavaliselt igapäevase kogemused sellega, kes lööme kihulase maha või pääseb sihulane minema. Aga mis siis edasi saab, see on tegelikult omamoodi teadmata inimestele. Ja see on päris kummaline, mis ema kihulane siis selle õnnejoovastus järel teeb, kui ta on mõned söömudwert saanud? Ta otsib niisuguse veekogu, kus peab olema voolav vesi kohe päris korraliku vooga, olgu ta siis kraav, oja, jõgi ja see vesi peab olema ka hapnikurikas ja kui ta sellise leidnud järv talle ei kõlba ja aeglase veega jõgi samuti. Aga kui ta niukseid kiire vooluga niukse rahutu v ulina on kuskilt tabanud, siis ta sukeldub, vee all uputab, võiks öelda enda ära. Aga tegelikult ta küll ei uputa ennast, aga ta on võimeline vee alla minema ja ta läheb sinna tuhja ja ta muneb sinna vee põhjakividele taimevartele oma pisikesed munad ja siis tõuseb sealt lendu uuesti. Sellega on küll tema missioon nagu siin ilmas täidetud ja ta on ilmselt täielikult rahul. Aga sealt nendest munadest tulevad niisugused pisikesed vastsed nagu kihulase emmegi on vaevu märgata, siis need vastused on kahe millimeetrised praktiliselt silmaga nähtamatud. Nad on niisugust hallikat värvi ja loomulikult peavad nad seal kuidagi paigal püsima, kui seal on nii tugev vool ja nende trikk seisneb siis selles, et nad seisavad püsti, noh, võib öelda nagu inimesed, aga jalga tasemel on neil pisikestel beebidel siis niukseid, imi napad, millega nad kinnitavad kuskile külge ja siis pea juures on neil hiigelsuured, noh, võiks öelda, niuksed vurrud või, või harjased ja need hõljuvad seal niimoodi seal voolavas vees ja kuidagi endastmõistetavalt see jõgi kannab nendele sinna vuntsi igasuguseid kühvemeid ja suur osa nendest on nendele suurepäraseks söögiks. Mitte midagi pole vaja teha, lihtsalt seisad. Seisad ja ootad ja toit tuleb ilusti, voolab sulle suhu ja nii mõnigi inimene kadestaks ja et nii laisalt läbi saad. Ja mõnikord nad natukene ennast liigutavad, see on muidugi hästi riskantne, siis ta teeb umbes nii nagu kaksikud maa peal, et et paneb oma rindmikkuses vastu seda kivi ja siis imeb ennast selle ristmiku, öelge siis toob tagumised jalad ka siia juurde ja siis aja peale ennast püstiasendisse jälle suu laiali ja ja tulge, kes te olete, et, et talle meeldivad noh, mingisuguseid täiesti sellised jäätmed ja ja ka peale selle niukseid ime väikesed loomakesed, kes on meile täiesti nähtamatud, see on kõik talle paras suutäis. Üks kihulase põlvkond saab siis ringi täis umbes kuu ajaga. Nii et näiteks, kui nüüd septembris oli, oli see seltskond, siis see oli selle suve neljas põlvkond tegelikult. No ja muidugi, kui juba külmaks tõmbab, siis siis lõpeb see pidu ära, aga, aga järgmisel aastal läheb edasi ja ja niimoodi, et seal toime tulevad. Ja nad on ise muidugi omakorda seal selles jões või ojakeses üsna oluline toitma mingist väikeste loomakestega kalakest, selleks on jälle omakorda sellest nendest suuremad. See teine elukas, käsk, tema häält me erinevalt kihulasest ikka kuulame. Ja mul kohe tekib see seos, kui oled kuskil suveööl kuskil toas, kus oma meelest oled kõik sääsed välja ajanud ja just hakkad magama ja siis üks tuleb, siis kuuled nihukest pininat. Ja siis sa oled väga pinges. Aga veel rohkem pingesse lähed siis, kui pininat enam ei kosta. Ja selle kohta öeldakse umbes, et, et selles mõttes on sääsed ja väikesed lapsed ühesugused, et et kui on vaikus, siis midagi toimub. Ja see tõesti üks putukas võib sind selliseks ajada ja samal ajal, kui ma mõtlen enda sääse kogemuste peale, siis, siis tegelikult, kui neid on päeval ja valgel ajal, siis, siis ausalt öeldes, minul on küll väga paks nahk, nende suhteliselt seal võib olla ka enda elu on niimoodi kulgenud, see esimene nii-öelda sääse karastus oli metsamehe õpingute ajal Järvseljal Jäärsel ja seal Tartu lähedal, see on hästi selline vesised, metsad ja sood, sääski nagu muda nagu sääski, nagu nagu muda ja ja, ja see on üks sääserikkamaid kohti Eestis ja seal me neid oma suvesid veetsime ja ellu pidime jääma. Ja ega seda harjutus, et olid juba nendel maailmareisidel, ütleme kas Lapimaal ja siis Põhja-Siberis. See oli juba päris fantastiline, ikka mäletan ühte suve lõppu kusagil seal Põhja-Siberis, seal muidugi oled sa kaitstud, ainult su nägu on nagu väljas, aga seal on ka sääsevõrk peal. Aga sa lihtsalt vaatad, kuidas su ümber on, nagu kõik su riided on, on lihtsalt kaetud niukse ühtlase niukse halli massiga ja pea ümber käinud kõne tohutu sumin, et sa peaaegu et ei saa rääkida ka. Ja kui sa tahad vaadata taevast, sa ei näe taevast sõnad ainult halli massi enda silmade ees. Nad on muidugi selline seis, et see on eluohtlik. Aga kas mingit tõrjevahendeid siis ei olnud või kas kui oleksid, et kas mingi aju vä? Ja tähendab, kui sa paned ütleme näo peale seda sisse, siis mingi aja ta piniseb suust umbes 30 sentimeetri kaugusel ja ootab lihtsalt ära, kui see aitab siis uuesti rünnakule. Meiega on ju olemas mingid niisugused pihustiga? No ikkagi pudelid ei noaga, ütleme enda ümber. See on ainult korraks, ongi hea, sest, et isegi siis, kui vastupidav rahvas. Ja muidugi see on ju see vana eesti rahva lugu, kuidas sääsed hobuse pikali panid, mäletate seda, et väga uduse kuskilt väga lühidalt oli see niimoodi, et, et sääsk tuli Kema hobusele, et me paneme su ikka pikali ja hobune üldse. No ei pane ikka küll ja siis hõikas sääserahva kokkuse sääsk ja ja tormasid talle kõik kallale ja siis ütles hobune, et kas nüüd on kõik kallal sääskede ja nüüd on kõik kallal siis hobune viskas pikali ja püherdas. Ja no muidugi, enamik sääski hävis, aga mõned ikka tiibu laperdades lendasid eemale ja omavahel autosid, et näed, pikali juba saime ja oleks üks veel olnud seda viimast jalga kinni hoidnud, siis oleks lõpp olnud sellel hobusel. Nii et ja loomulikult lähevad nad järgmise põõsa juurde, kutsuvad järgmise sõjaväe välja, et selles mõttes Nende vägi seisab selles, et neid on palju, kuigi need on pisikesed. Selle Siberi-kogemuse järgi ei tundunud enam üldse naljakas loetud kuskilt lugu, et, et üks piinamisviise, eks ole, Siber siis teatakse inimilma, riieteta tundrusse ja see mõne tunni küsimus, kui ta lihtsalt verest tühi. Tegelikult terve see tundra kaob ju imetajatest tühjaks suvisel ajal, sest mitte keegi ei talu seda. Põhjapõdrad lähevad, lähevad jäämere äärde ja kõik igaüks peidab, kuhu ennast saab. Ainult lindude sulgedest nad ei saa läbi võetud, aga, aga imetajatest need põgenevad lihtsalt kõik. Ja õieti teevad. Ja pärast seda ma mul Eestis ei ole küll enam olnud, ma nagu ei märka neid ausalt öeldes lihtsalt ja ja võib olla ka see, et millegipärast ma olen märganud, et ma näiteks käin mõne inimesega metsas ja ta kõrval võib-olla on ka vähem nagu karastatud sääskede suhtes, aga ma näen, et tema ümber on rohkem sääski. Millegipärast asjad mind ei armasta. Ja said aru, saavad aru, et ei ole mõtet lihtsalt. Tõesti, aga kuidas selle üksiku sääsega ikka jääb, see vahetult enne magama jäämist, kes kuskilt. Nii et see ajab küll närvi, siis on, siis on ikka sageli tõesti need pandlike tule põlema ja ja teated suhteliselt immuunne, aga ikkagi jah, lihtsalt see pinin, see hääl närvidele. Millegipärast see vist ulatub meie kuskile mingisugusesse, selles juba loomariigist pärit sektorisse, et ta ärritab kuidagiviisi meid ja küllap me oleme saanud selle kuskilt juba loomariigist peale juba selle ohutunde selle selle asja suhtes, aga sääsketel omavahel on huvitav Nende pinin ja on muidugi nende endi jaoks noh, tohutu too sügavasisuline kõne ja nad üksteisega suhtlevad selle pinina saatel ja tohutu täpselt tajuvad neid neid kõrgeid helisid, madalaid helisid, sääsk nagu hästi ei taju, aga kõrgeid helisid, nad toimivad palju peenemalt, kui väga hea kõrvaga inimene. Ja õieti neid sääseliike on Eestis kokku ei rohkem ega vähem kui 800. Ja nendest 800-st on ainult umbes noh, alla kümnendiku on need, kes meilt verd tahavad, aga ülejäänud sajad tegelevad millegi muuga. Hoopis taimetoitlased taimetoitlased just ma arvan, et midagi tegelikult inimesed on vahel näinudki ja isegi meelde jäänud, et nad on nii kummalised, näiteks ühed tegelased surusääsed suve niisugusel sumedatel õhtutel kuskil suve algupoolel kuskil veekogu ääres hämaras sihuke parv, nad sumisevad nii tugeva häälega ja nad on kõik seal oma parves ja mujale nad ei lähe. No tõesti sealt läbi minna, natukene kõhe, eks ole, aga tegelikult mitte midagi ei juhtuks, inimene ei huvita neid karvavõrdki. Seal käib parajasti pulmad ja tantsivad isased ja kes tantsib kõige paremini, kes laulab kõige ilusamini seda pininat, selle preemiaks tuleb kusagilt ema sääsk tundmatust kohast lendab kohale, haarab sealt parvest selle õige isase ja see paar õnnelik paar lahkub sellest parvest ja ülejäänud isad jäävad edasi tantsima. Ja ilmselt jäävadki oma surmani tantsima ja, ja enamik nendest ei saagi kunagi õnnelikuks. Paariks. Ja Nende sääskede puhul on täitsa kindel, et nad kuidagimoodi saaks meid hammustada, kui nad isegi tahaksid, sest need sääsed ei söö iial oma elu jooksul. Nad on vastse astmes küll söövad seal kusagil vees, aga kui nad on juba sealt valmikuks saanud? Nende elu on ainult pulmatants. Ja parimal juhul ka veel pulm ja see ongi kogu nende täiskasvanu elu ja siis on kõik, siis on kõik. Ja siis muidugi need üksikud paarid, kes, kes siis seal tekivad ja emad saavad järglasi, need siis uuesti munevad veekogudesse ja siis läheb uus ring lahti. Ühesõnaga, vanemad lakkavad eksisteerimast, kui uuele elule on nagu öeldakse, alus pandud. Just ja ja enamik ühesõnaga ei saa isegi vanemateks, selline on nende elu ja, ja teised, kes tegelikult tekitavad ikka tõelist õudust inimeses, kes sääseriigis nagu eriti ei orienteeru, kes satuvad vahelgatu Bach kuskil suve poole sügisel, need on nisukesed poole pöidlapikkused, sääsed niisugused suured ja nihukeste suurte jalgadega ja jalad on kuidagi oidu neil harali kuidagi ja nad istuvad kuidagi kuidagi loha tantsakad kuskile potsti maha ja siis jäävad nagu uimase peaga niimoodi ringi vahtima ja eriti kuskile ei liigu. Välimus on neil, kui mõelda, et selline ikka su verd hakkaks siis tuleb kananahk ihule. Seda nad ei tee, nad ei tee ja mina neid ei karda. Väga tubli ja nemad elavad kodus neid näinud küll ja veel, justkui nad tuppa satuvad, siis on suur eksitus, sest nende kodu on niidul metsas igal juhul inimese asulatest, kaugele neil pole sinna asja, seal pole süüa nende jaoks nende toit on taimetoitu. Ja nende nimed on siis sääriks, sääsed. Nende jalad on nii suured, et seal peavad suured säärikud otsas olema. Ja teistpidi on nendel üks väga ehmatav omandus. Et kui sa teda kasvõi kergelt puudutad, siis ta väga kergesti jalast tuleb, mingi tükikene lüli ära või terve jalg tuleb väga kergesti ära, tan tohutult habras. Ja temale on see jällegi muidugi kaitsekavalus. Et see on see, et teda kõige rohkem kahmaks keegi linnuke-linnuke krahmab sellest toredast säärikust, mis toredast hõljuv seal õhus. See ainus saapa ongi siis seal risti sellel sulalisel hambusse suur jalga, mis nendel natukene liigub isegi, aga sääsk pääseb, mis sest, et viie jalaga ka hingan sees. Ja kokku ta elab kokku võib-olla paar nädalat, nii et see viis jalga paar nädalat saab hakkama, pole ta midagi. Nii et see asi, et noh, keda siis niimoodi tavakeeles sääskadeks, nimetamegi maitses, kimbutavad need vereimejad põhiliselt nad kuuluvad nende piste, sääskede ja, ja hallasääskede hulka. Ja nüüd nendel saab selles mõttes jälle üsna selgesti vahet teha, et kui ta istub seina peal või sinu käe peal või kuskil mujal siis pistesääsk istub niimoodi, et tema keha tagaosa natukene allapoole. Aga hallasääsk ka niimoodi, et tema keha tagaosa on püsti. Ja see on väga kiirelt juba eemalt. Sa võid öelda, et kumb nendest on mõlemat, sealhulgas eriti piste sääskede hulgas on palju neid vereimejaid. Ja nende ainus häda ei ole mitte selles, et nad meie verd tahavad. Aga nad kannavad ka haigusi edasi. Ja nendest haigustest on kahtlemata läbi ajaloo see kõige hullem kurjem olnud. Malaaria ema Laariad kannavad nüüd ainult hallasääsed. Ja kui nüüd keegi arvab, et see on nüüd see teema, et lähed kuskile troopikas ja, ja saad, saad malaaria, siis tegelikult asi on kahjuks kurvem. Põhimõtteliselt võib malaaria saada ka Eestis, meie sääskede pealt. Ajaloost on nüüd tagantjärgi välja Peilitud niisuguseid juhtumeid. Üks klassikaline lugu oli aastal 1830 Võrumaal. Kui inimesed jäid massiliselt tol ajal rahvakeeles nimetati seda haldab või siis külmad ja külmatõbi tuli sellest, et see inimene, kes sellesse imelik haigus jäi, et hakkas üleni värisema ja tal oli kogu aeg külm, ükskõik kui palju tekkidele peale pandi. Ja tunnused nüüd tol ajal ei teata, millesse haigus tuleb. Rahvas seletas seda muidugi oma tarkust mööda ja seal olid noh, umbes niimoodi, et, et kui need ei ole just kurjad jõud või, või kuri silm, siis on see võib-olla sellest oled külmetanud lihtsalt kõvasti või on see sellest, et sa oled söönud väga vale toitu või isegi, et sa oled koledasti ehma ja siis hakkad värisema ja värised nüüd lõpuks sured ära. Ühesõnaga ei teadnud, rahvas ei teadnud arstid põhjust. Ja tegelikult nende tunnuste järgi ainult, mida arstid on kirja pannud. Tollel 1830.-le aastal suri külmuda päev Võrumaal 1400 inimest ainult nende nende tunnuste väliste tunnuste järgi praegu meedikud ütlevad üheselt, et see oli malaaria. Ja see selgitati siis alles 19. sajandi teisel poolel, see tõeline põhjus. Ja ütleme see, miks meil malaaria nii koledat palju ei ole nagu Aafrikas, seal sureb üle miljoni inimese igal aastal malaariasse tänaseni siis see on see aitäh meie viletsatele suhetele. See on ainus ainus asi, mille tõttu ta ei saa levida, sest see haigustekitaja vajab oma arenguks pikka pärjad. Tänavune suvi ka nüüd eriti talle ka see ei aidanud. Tänavu oli, oli kaks tingimust, oli täidetud, oli soe ja oli pikalt soe, aga üks oli täitmata, ei olnud, niiskust, oli kuiv, peab olema hästi palav. Ja hästi selline selline hautavalt niiske ja selline suvi beat kestma. Ja siis see võimalus tekib Eestis ka tegelikult. No loodame, et seda võimalust meile ei teki, jah, loodame, et, et meil ei tule head, alati jääb mingi tingimus täitmata. Kolmest jah, ta jääb nagu täitmata, et kas ta on liiga lühike, on ta liiga kuiv või on ta liiga külm. Ja aga nendest tänapäeva sääskedest on üks kõige kummalisemaid kaid linna sääsed. Ja see on tegelikult täitsa kohe ametlik nimi, öeldakse praegu linnasääsk. Ja see on selline tegelane, kes alguses oli laulu sääskonna laulu sääsk on üks nendest, kes on inimese ja imetaja verd ammustest aegadest imenud, aga tema omapära on selles, et tema vastsed on võimelised sigima väga viletsate tingimustes ja näiteks linnas, kui on mingi kanalisatsioon, mingi niiske kelder, selline vesi, mis on täiesti reostunud siis ülejäänud sääsevastsed ei saa seal areneda. Aga see kuidagi natukene arenenud ja ajaga kaasa sammunud sääsk suudab seal areneda ja seal kasvavad tema vastsed. Ja need on õige vastikud elukad, mina olen neid küll täheldanud. See valmik näeb välja ka niisugune niukene, kahvatu, pea küll, läbipaistev, on tõesti näha igatpidi, et ta nii vaene ja alatoitunud ja nii viletsa õnnetu lapsepõlvega, aga ta lendab ja ta hammustab ja väga valusasti hammustab. Ja ikkagi see arenguring käib ta samamoodi nagu nendel teistel sääskedel, aga ta on kohanenud linna tingimustega. Et see on seal, noh, midagi uut nüüd ka sääseriigis on sääseriigi viimane saavutus tegelikult ütleme ja kolmas, see, see on ju tegelikult Nendest tiivulistest, vere imejatest kahe diivalistest kõige suurem on see parm noh, parmu ka meil muidugi ka Igalühel omad kogemused alatise seostub mingi palava suvepäevaga, kui päike lõõmab ja võib-olla veel kuskil heinamaal ja ja heinaajal. Tegelikult see parmumaailm on ka üsna keeruline, parmuliike on Eestis 33 ja nendest need kõige suuremad, no need on tõesti suured, need on kuskil kolme sentimeetri pikkused ikka ikka tohutu vägev Kärdsest võrratult palju suuremad. Nende hulgas mõned ei hooli inimesest mitte üks põrm näiteks nende hulka kuulub veiseparm, nimigi ütleb juba, keda tema tahab ja no ta muidugi on nii tugevates uistega, et ta hammustab sellest paksust lehmanahast lihtsalt läbi. Ja see on muidugi kohutav nuhtlus seal pudulojuste. Et need lähevad siis hulluks täiesti, kui need veise parmud, need ründavad. Aga kõige hullemad nendest parmudestan, keda teaduslikult nimetatakse sõge lasteks ja rahvas on nendele andnud hästi palju nimesid, nagu öeldakse, heal lapsel palju nimesid. Neid on küll nimetatud Mihkliteks ja neid on nimetatud hallivatimeesteks ja otse hallivatimees ütleb juba ära, et nad on siis üleni hallid. Ja siis on neid nimetatud näiteks k Sollatitaks ja neid on nimetatud ka lätlasteks. Ja, ja need on, need on, need on tõesti imelikud sõna Sõgelane on minu meelest väga õige, sest ta käitub tõesti täiesti sõgedad, teda nimetatud ka pime parmuks tuleb sihuke hall loomake tuleb selle potsti peale täiesti tuimalt, hakkab hammustamas nahka läbi oma kääridega, eks ole. Ja sa paned talle käe nii lähedal, et ma löön su maha, lenda minema, Tayliendaminema ta lihtsalt on sinna, kus ta maandub, sinna augu, teeb, proovib, kas sealt tuleb verd. Ja kui need on ikka kümneid selle ümber tiirlemas, siis siis teeb sind ikkagi ennast, kas sõgedaks täiesti. Ja siis on need ühed v lähed parmud, nende ametlik nimi on Kibunad. Ja Nemad näevad tohutult ilusaid välja. Nad on niisugused hästi värvilised, ma ei tea, kas tuleb silma ette, neil on keha on täiesti selline noh, peaaegu et vikerkaarevärvides ja tiivad on mitmevärvilised ja neil on ilusad suured rohelised silmad. No temalt tuleb, et parmu silm on tegelikult liitsilma, nii et tema pea, esiosa koosnebki praktiliselt ainult silmadest ja ja temal on siis see pea või liitsilmad, hiigelsilmad on rohelised. Ja see on üks igavene vilgas sell, ta liigub tohutu kiiresti, ta. Ta on väga terane ja oi kui valusasti hammustab. Nii valusasti võtab, et oi, oi, oi eks need Kibunad, see nimi on, tuleb sellest siis kibe või või, või valus või, või sellest nimigi. Ja siis jälle saarlased on neid nimetanud muhulasteks. Sest et neil olevat ilus värv nagu Muhu naiste seelikutele. Jälle said nagu midagi ära. Ja naabri kohta absoluutselt. Hellast sõnast ei ole kahju. Ja need parmude vastsed sääsevastsetest nagu kõnelemata, sääsevastsed on nagu ütleme, vingerdavad komad näevad aga tihti välja vees. Mina mäletan, kui need lapsepõlvest, tiigi äärest sauna tagant, kuidas seal niimoodi seal vees niimoodi nihukesed, pisikesed käivad üles-alla, ikka veepinnale ja siis jälle põhja üles. Ja, ja need on, need on need vastsed ja ja, ja teinekord ka nukud on üsna sarnased, aga parmu vastne, tema näeb välja nagu niuke imepisikene värk. Ja ta ei näe välja nagu mingi loom, ta on nagu mingi mingisugune arusaamatu, mingisugune silinder või või niukene, täiesti niuke, liikumatu, mõlemast otsast peenenev imeväike vorstike. Ja tema, see parm vastne on seal veepõhjas ja seal ta on ja kui keegi talle niimoodi suhu tuleb, siis ta selle võtab, eriti ta sealt ei liigu. Ja niisugune väga, väga selline kujustuselda, tuim ja apaatne, võrreldes nende teiste vee-elukatega. Aga oma lapsepõlves aps ära veedetud ja, ja vähemalt osa nendest saavad siis jälle parmudeks tagasi ja jälle läheb ring lahti. Ja noh, kui kõigi nende vereimejate peale mõeldes meile teevad nad enamasti ainult tuska. Aga jälle, kui mõelda, nagu laiemalt ja annat suuremas raamistusse siis asi muidugi nii ühene ei ole, sellepärast et, et need sääskede ja parmude ja, ja kihulaste vastsed ja eriti sääskede vastsed on ikka tohutu tähtis toit kõigile, kes elavad vees, kuna need on hirmus palju ja neid jätkub igale pool ja tohutu hulk kalu ja kalamaime, kes elavad peamiselt sääsevastsetest ja nad ei saakski üldse suureks kasvada, kui ei oleks seal vees, neid sääsevastseid ja kalamehed teavad väga hästi näiteks sääsevastsed. Need isegi kasvatatakse akvaariumi sees, kaladele toiduks. Need on niisugused nagu punased niuksed loomakesed nagu ka seal põhjas niimoodi nagu pea on väljas niimoodi püstiasendis hästi punast värvi ja kalad vaimustuses nendest, sa saad poodidest osta surusääsevastseid oma kaladele maiuspalaks lihtsalt see on parim, mida, mida kalad ostaksid. Ja, ja samal ajal tegelikult, kui mõelda nüüd nende maapealsete loomade peale, siis mõelgem selle peale, miks rändlinnud ei taha meie juures pidama jääda kevadel vaid panevad edasi põhja pool. Tundras. Põhjus on väga lihtne, kui sa seal pesitsevad ja sulgid says, sa saad väga vähe liikuda, sa toitu kuskil lähedal olema ja toiduks on vot needsamad putukad neid on seal pöörasele hulgal, kunagi ei sa ilma toiduta ja selle kõige õrnema aia elavad siis need linnud just tänu nendele pisikestele putukatele. Ja nii võttes peaks üks kui teine loomakene ja, ja looduse lüli olema tegelikult väga tänulik ja lausa arvestama sellega, et ta on oma elu tänu võlgu sellele, et on olemas sääsed ja muud pisikesed piisejad. Ja kuulama siis seal Boga jälle parmupillimuusikat. Selline oli siis tänane saade kõikvõimalikest kiivulistest pinisevatest ja mitte pinisevatest hammustavatest ja teha mustavatest millest räägime järgmises saates. Räägime natuke suurematest pinisejatest, kes võivad ka hammustada pigem nõelata ja mitte esimese, vaid tagumise otsaga. Nimelt herilastest ja kimalastest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
