Kuule. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Jätkame oma ringkäiku Eesti looduses nimelt pisikeste tiivuliste seltsis. Järjekordselt täpsemalt tõtt öeldes saame seekord osa, kui hellitusnime kasutada, siis mesilinnukeste rännakutest. Keda inimesed peavad lausa enda juures? See oli nüüd üks üks parmupillilugu ja vahva oli kuulata, kuidas külamees vahepeal nii usinasti mängib, et isegi hingamist on kuulda seda parmupilli puhudes ja eks mesilase kohta öeldakse ka, et ta on usin, et, et kui inimene on usin, siis on usin nagu mesilane. Ja seda öeldakse küll ja ja see vastab ilmselt auga tõele puudutab mesilast mesilinnukesed ja tema tegemisi, kui neid jälgida. Ja see ilus sõna, mesilind see kõlab ka ikkagi nagu noh hästi öelduna, niuke meelitusnimi, nagu selles mõttes nagu lamba kohta öeldakse, uutekene ja, ja kummaline küll, kui hakata mõtlema, et, et mesi, lane on ju koduloomaks samamoodi nagu lammas või lehm. Et, et hakata mõtlema, et ainus putukas, keda inimene peab koduloomal üpris kummaline, kui järele mõtelda. Aga see on niivõrd tuttav meile, et me ei suuda selle üle imestada Ki. Ja see on igipõline, et inimene on mesilastelt mett võtnud. Aga jälle kui mesilase pilgu läbi mõelda, sisega mesilane pole kunagi korjanud mett inimese jaoks. Tal seda endal vaja läinud, et raskeid aegu üle elada. Aga ütlemise sugukond, keda nimetatakse siis nagu päris teaduslikult mesis laste sugukond, selles on üle maailma kokku üle 20000 liigi selliseid pisikesi tiivulisi, kes koguvad endale toiduvarusid, mis inimesele väga hästi maitseb ja mis on magus. Ja mida inimene siis nimetab Meeks. Ja sellesse seltskonda kuuluvad õieti ka kimalased, kellest me rääkisime juba eelmine kord, aga sinna kuulub ka näiteks Eestis tervelt 200 pisikest tiivulist ja enamikku neist tavainimene lihtsalt ei märkagi, sest nad on igal pool looduses ja enamasti nad elavad üksik elu. Nad ei ole niisuguste suurtes hulkades nagu meie tuttav mesilane ja näiteks üks selline tegelane, kes on Eestis tegelikult üsna tavaline, see on liivamesilane, ta natukene tumedam, natukene väiksem kui see meie tuttav mesilane ja tema teeb maha sisse hästi maapinna lähedale niux käikude labürindis ja siis ta kogub sinna niisugust meesarnast ainet, aga see päris meemõõtu nagu välja ei anna, seda nimetatakse mesi taignaks ja siis sinna ta muneb otse sinna peale kohe munad ja siis lükkab sellele ukse ette sellele oma tunnelile sinna ja sealt rändavad need uued järglased ja need saavad sealt süüa siis, et see ongi tegelikult see algne mõte asjal. Aga kõikide nende paljude liikide hulgast 200 liigi hulgast. Vaieldamatult eks tavainimene, kui sa ütled mesilane, siis ta ikka mõtleb seda mesilast, kes on inimeste juures ja selle täpne nimi on meemesilane. Ta korjab inimesele nagu mett, et inimene seda tunneb hästi ja jälle teistpidi võttes on niimoodi, et ega see meemesilane seda inimest nii väga ei vajagi. Et kõik, kes on looduses ringi kolanud ja hästi palju käinud vanade puude juures, näiteks mina olen mesilas sülemit kuulnud sumisemas näiteks õõnsa haavatüves, õndsas männitüves, õõnsa tammetüves, nad mõnikord panevad inimese juurest putku ja nad saavad hakkama. Kui kaua nad seal hakkama saavad, aga nad põhimõtteliselt on suutelised ilma inimeseta toime, tulen. Aga inimene ilma mesilased ta nagu hästi toime ei tule. Ta lihtsalt tahab seda, seda maiust sealt. See mesi lasteni mee korjamine on muidugi ülemaailmne asi ja kui ma nüüd tulin just mõned päevad tagasi Madagaskaril, siis mul ei lähe meelest ära sealsest ingliselas üks rahva spetsimis àra. Ja nii kui sealt sa kuskilt külast läbi sõidad või korraks seisma jääd, siis tulevad inimesed sinu juurte, suurte pudelitega liitrised pudelid ja, ja see on täis niukesi, kes kollast niisugust ainet ja see on metsmessi, saan siis need mesilased, kes elavad seal metsas ja seal mesilasi kodude juures ei peetaks selle rahva juures vaid nad korjavadki metsast, seda mesilaste tagant seda mett. Nad peavad siis ilmselt ka päris suurt osavust ilmutama või nad on nii-öelda täielikul rahujalal selle mets mesilasrahvaga. Kummaline on seal arusaamatusi tekkida. Me oleme harjunud jah, et mesilane nõelab, kus ta igatahes ja aga maailma selle 20000 liigi hulgas on päris palju mesilinde. Kes üldse ei nael ühes kohas džunglis, meile näidati seda mesilasepesa. Seal oli kuskilt sealt puutüvest tulid, lendasid sisse-välja. Nad ei olnud üldse meie mesilased, Moody, nad olid nagu, ütleme, niuksed, suured, tumedad kärbsed nägid nad välja ja neil ei ole astelt. Nad üldse ei ründa inimest. Inimene võib rahulikult nende mett võtta ja nad istuvad ja vaatavad pealt. Studia sumisevad ümber pea aga haiget teha, nad ei suuda, lihtsalt et selliseid liike on päris palju maailmas. Ja teistpidi on muidugi olemas ka selliseid liike jälle, kes on nihukese valusad ka sellega, et et ta lausa eluohtlik ja üks nendest on, on hiidmesilane, see elab Kagu-Aasias ja see on nüüd, ütleme meie vapsik sellest me rääkisime ka võivaablane sellest elukast, kes meil elab, niisugune kolme sentimeetrine hirmus valusa torkamisega ja need hiidmesilased on suuremad ja nende torge on, on tõeliselt ohtlik, Nad teevad oma pesa niisukese lihtsalt lasevad ühesõnaga oksa pealt alla niisuguse suure kärje. Meie sees on neil siis kõik, mis vajalik järglaste kasvatamiseks. Aia, kui nüüd inimene sealt lähedalt mööda läheb, siis nad asuvad rünnakule, kutsuvad veel naabrit, kaapi, on päris palju inimesi lihtsalt surmanud Sayid mesilane ja päris. Et see on üks juhtum, kus isegi püüti teda sõjas ära kasutada, seda heid mesilast Vietnamis elab kada, nimelt. Ja Vietkongi armee tegi sellise kava, et kasutada seda hiidmesilast bioloogilise relvana ja nad püüdsid teda välja õpetada siis Ameerika armee sõduri mundriga inimest ründama. Treenisid, mis nad teenisid. Aga kui, siis lõpuks jälle nagu asjaks läks ja nad trikki proovisid, treeningu tulemused sellised, et Tiid mesilane ründas seda, Vjatka ongi täpselt samamoodi nagu Fafeerita mundris meest. Et seda ei olnud võimalik siiski nagu inimestevaheliste tülide puhul ära kasutada. Treeningut oleks tahtnud näha, kuidas see siis välja nägi ja see õis päris huvitav olla. Aga sellest ei tulnud ka midagi välja, et mesilane lihtsalt kaitses oma pessa kõikide kahejalgsed teist. Aga Eestis on ju see mesilane. See mesilane, kes meil kodude juures on, on elanud ikkagi enne seda väga-väga ammu. Meil ka looduses ja looduseuurijad on selgitanud, et mesilane on umbes nii nagu inimenegi liigina pärit Aafrikast. Aga siis ta on läinud Aasiasse ja siis ta näinud euroop basse ja Euroopaski on ta olnud ikka tuhandeid ja tuhandeid aastaid juba elanud siin metsades. Enne kui siis inimene hakkas tõsiselt temaga tegelema, aga tõsiselt hakkas inimene tegelema temaga kuskil võib-olla muinasaja lõpus ja keskajal. Et siis seis oli selline, et siinses kliimavööndis, nagu me siin oleme, siin ei ole võimalik loodusest hankida väga suurel hulgal magusat. Magusainet ja mesi on praktiliselt ainus, mida saab siit loodusest kätte ja teinekord päris suurel hulgal. Ja see oli siis pöörase hinnaga, sest seal ei olnud mingit võistlejat ja vaha mesilasvaha muidugi on ka ammustest aegadest väga palju kasutatud ja sellepärast olid need puud, kus mesilased elasid, kohe nagu nii-öelda kullapuud ja nad olid arvel metsades ja ühes metsas, kus oli palju selliseid puid. Neid nimetati meie metsadeks. Õieti mõtleme eesti keeles on sõna Mesipuu, kasutame seda praegu nagu et taru on nagu mesipuu, aga see sõna on säilitanud tegelikult selle mesilase algse elupaiga. Mesilane elaski puu sees ja puu seest saigi. Ja need meie metsad olid hinnalised, et, et näiteks seal keskaegsetes päraldiste loendites olid nad tähtsuse järjekorras põldudest teispool alati loetletud, sest sealt sai rohkem tulu kui põllult. Ja isegi tülisid oli sel teemal, et noh, et kellele siis seeme metsin, kuulub praegu. Ja osa ajaloolasi väidavad, et näiteks Liivi sõda on olnud tegelikult alguse saanud õieti tüli pärast meemetsade teemal. Et see oli Moskva suur tõst seal. 15. sajandil saatis Liivi ordule niisuguse pahandava kirja, et seal Tartumaa ja Venemaa piiril need meie metsad. Et Liivi ordu peab selle eest maksma Moskva suurustile maksu, aga Liivi ordu arvas, et ei pea midagi. Ja nende mesilindude pärast mindi nii tülli, et läkski sõjaks lahti. See on natuke lihtsustatud, tegelikult see sõda läks paljudel põhjustel muidugi lahti. See oli siiski üks põhjus, jah, jah, see oli üks, üks põhjus või, või ütleme ka ajend või põhjendus, miks rünnata Liivi ordut. Ja need meie metsi, sealt korjati mett ja seda müüdi põhiliselt Lääne-Euroopas, sest Lääne-Euroopas oli juba tol ajal metsi palju vähem ja metsas mesilasi. Aga Eesti jällegi oli nüüd nagu kogu idapoolse meemetsades ala nisuke transiidipunkt, kust tulid kokku kõik need suure Venemaa mesi ja see viidi välja näiteks Tallinna sadamas. Tallinna sadamat nimetati muuhulgas ka mee ja vaha kaubamajaks. Et see oli niivõrd kallis kaup. Ma võrdleks seda praegusel ajal umbes niimoodi, et praegu tuleb meile see nafta sealt kuskilt ida poolt, et ta oli nagu, nagu palju magusam. Ja võib-olla looduslähedasem kui see nafta selles mõttes. See oli selle ajani kohutavalt tähtis, kuni tuli reformatsioon kirikus, sest see vaha oli jälle hirmus kallis, sellepärast et kõik küünlad katoliku kirikus tehti vahast ja sellest oli alati puudus. Aga siis, kui tuli reformatsioon 16. sajandil, siis luteri kirik enam nii palju küünlaid ei kasutanud ja ei vaetud nii palju vaha. Ja teiselt poolt mäletame kunagi. Me rääkisime roosuhkruajaloost Ameerika avastamise järel. Kui hakati roosuhkrut laiemalt kasvatama, siis roosuhkru hind lõi meie hinnana, vallaroosuhkur jõudis ka Euroopasse. Ja, ja selle tõttu noh, mee hind ja hind langes. Aga ta jäi ikkagi väga kalliks kaubaks ja selle vaha kohta ma ütleks küll niimoodi, et vahaküünal ja, ja parafiini küünal, see lõhn, mis sealt tuleb, see on nagu öö ja päev. Vahaküünlal on niisugune hästi niisugune meeldiv, aga parafiini küünlal on natuke niux, naftalõhna. Ei ole võrreldavadki ja tõesti jaa jaa, parafiin ongi tegelikult üks naftatoode või on ta siis lausa keemiatehases toodetud. Et selles mõttes ta on meeldiv see vaha tänaseni. Aga selle seega oli siis niimoodi, et inimene avastas siis mingil ajal, noh, see oli kuskil seitsmeteistkümnenda sajandi paiku, et et mis ma pean sinna metsa, selle puu juurde minema, ma toon selle puu parem enda juurde ja siis ehitati need kongid. Niisugused tegelikult sisuliselt lõigati see õõnes osa tüvest pandi otsad kinni, tehti lennuava ja pandi see niisugune siis omale õue peal ja sellest sai siis mesilase kong. Pärast seda tulid siis need mesilastarud, nagu meie teame. Ja niimoodi tõi inimene siis ikkagi mesilase nagu enda juurde. Aga, aga tegelikult on see vana metsmesindus, mis kestis Eestis sadu ja sadu aastaid. Selle jälgi on on Eestis tänaseni olemas ja meil oli üks Ferdinand linnus, üks etnoloogia ja folklorist, kes väga hoolega uuris mets mesindust ja siis kolmekümnendatel aastatel ta leidis Eestist veel 11 puud metsas. Need olid männid, ta nimetas neid taru Pedajataks, kus sees peeti mesilasi, et see oli nagu viimased jäljed ja ma olen need puud üle uurinud ja praeguse seisuga on meil Eestis kaks tükki, neid veel järel. Kasvavad seal rula kandis, mõlemad on männid, seest õõnsad ja üks on kuivanud, aga seda saab ka ikka kasutada. Taru Pedajana ja teine on siis elus. Ja teistpidi olen ma päris hoolega ikkagi sinud inimesi Eestis, kes näiteks tegelevad selle metsast mesilaste otsimisega. Ja üks väga fantastiline mees, kellelt ma olen väga palju õppinud sel teemal elas paasvere külas Virumaal. Tema nimi oli Kaljo nõmme. Mees ta vahel tegi tööd natukene, aga üldiselt ei viitsinud tööd teha. Ta hulkus mööda metsi ja otsis neid mesilaste pesasid. Ja tegelikult sealkandis on hästi võimsad Laanet Alutaguse Laanet, nendes laantes olnud päris palju vanu puid ja sealt, aga neid leidis. Me käisime päevade kaupa temaga mööda metsa, ta natuke õpetas mulle seda asja, tal oli tohutu vahva keel. Mulle meeldisid juba juba tema väljendid lihtsalt, kuidas ta ütles näiteks, et et mesilased on seal, kus on rämused, metsad. Ehk siis vanad ürgsed metsad, eks ole. Ja siis mesilased lähevad kobide sisse. Kobid ja need on õõnsad männid. Ja tal oli, see keel oli väga vahva ja siis kuidas rääkis seda, et, et kuidas ta peilib välja seda mesilasepesa, et ta näiteks istub aegadel, on, istub kuskile raiesmiku serval, kus õitseb hästi palju põdrakanepit ja tundide kaupa istub Nevad, vaatab, mis elu seal käib, siis ta näeb, et mesilased lendavad seal ja suurem osa mesilasi lähevad teatud suunas. Ja siis ta läheb natukene edasi selles suunas, vaatab jälle, kuidas mesilased lähevad ja niimoodi võib olla mitu päeva, kuni ta jõuab lõpuks selle puuni välja, kus mesilaspere. Vot. Seesugune kulge ja mees siis küll natukene teema kõrvalharu ette võtta, et ei ole tema huvitatud, sellest võidu tormamisestsin kapitalistlikus maailmas, kus on hästi tähtsad igasugused kiiskavad eesmärgid. Ja ta oli oma eluga väga rahul ja valasta, ta elas paasvere külas ja tal oli muid harrastusi meelde, näiteks ta oli üliosav põdrasarvede leidja metsas, see oli tal teine on niisugune suur kirg, leidsin igalt poolt, teised ei suutnud neid kunagi leida samast kohast, aga tema leidis ja mesilasperesid, ta leidis. Ja siis tal oli veel üks, mis ta mulle usaldas öelda on see, et kui on juba niisugune koht, kus tõenäoliselt Danze mesilase pere seal männi sees, et siis ta läheb niimoodi, et päike oleks talle vastu ja siis vastu valgust, ta näeb kuidagi noh, nii-öelda kolmanda silmaga kuidagi, et seal ta on, see seen on see pesa. Ja ta ütles, et tema parim saak oli näiteks kolm veeämbritäit. Ja kuna see paasvere küla on alati tegelenud selle asjaga ja seal oli üks vana suguvõsa värdsonit, kellega nad siis natukene niimoodi jagasid neid meemetsi seal siis neil oli niisugune komme, et kui ta leidis selle pesa, siis ta tegi sinna märgi peale sinna puu peal see kaljunõmme ja siis see tähendas, see värdsonite pere seda ei puutunud, et see on leitud ja vastupidi ka. Ja see on hästi sarnane sellele tuhandete aastatetagustele kommetele, kust ehk siis peremärk peal, et, et ära puutu. Ausalt öeldes, Kaljo Nõmme on praegu juba juba siit ilmast läinud, aga ma arvan, nisukesi vaikseid lendasid kuskil metsa, Kolgastes on praegugi olemas, nendest lihtsalt ei teata kuigi palju. Nad on väga metsa targad. Jah ja lohuta, kui see, neid, kes siin võidujooksus võib-olla mõnikord ennast mingil põhjusel kaotajatena tunnevad, et on olemas absoluutselt teistsugune eluviis, filosoofia. Ja selleks ei peagi minema Tiibetisse ega Hiinasse. Just nimelt siin oma Tiibet, jama, Hiina kui soovite, eks ole, kui natuke süvenenumalt otsida. Ja, aga siis, kas need mesilased elavad nüüd inimese juures või, või metsas inimesele tähtis, aga, aga mesilaste elukorraldus ei muutu karvavõrdki sellest, kus ta elab. Nende elukorraldus on alati väga selgelt reeglitega. Nendel murdmatu ja ühesugune, alati kõikus maal ja millises paigas. Ja see mesilaste sisemine elu kortse on pannud tohutult imestama inimesi, kes on uurinud seda, sest see on, see on niivõrd Hämmastav, millise täpsuse ja, ja noh, kuidas öelda mõistlikkusega need mesilased seal seal peres toimetavad. Kuidas elukorraldus on kohutavalt keeruline ja kohutavalt tark tegelikult, et siis on hakatud nagu mõned on nii vaimustatud olnud, arvavad, et mesilased on nagu mõistusega olendid ja targemad kui inimesed ja nii edasi. Noh ega neil ju selles mõttes inimese moodi mõistust ei ole. Aga nende elukorraldus on tõesti selline, et tasub teada igal inimesel. Ja üldiselt on see niimoodi, et seal peres on see kõige tähtsam tegelane, on see ema alati mesilasperes on üks ema ja ta muneb hämmastava hooga mõnikord päeva jooksul näiteks 2000 muna, see on tema tööd on natuke suurem kui teised mesilased. Ja kõige rohkem mesilasi, kes seal tarus on, need on siis töömesilased, need on tegelikult viljatud emamesilased. Ja nende elu jaguneb kolme väga selgesse elujärku ja iga nendest elujärkudes on, on seal omad ülesanded, sellel sellel mesilased on juba saanud valmikuks, siis siis esimene järk on tal selline, et see kestab 10 päeva. Ja sel ajal tema ei lenda tarust välja mitte kunagi, vaid toimetab taru sees, ta puhastab, kärgesid, see on üks tema töödest. Teiseks, ta tuulutab taru ja seda niimoodi liigutavad tiibu kõikjal lase tekitavad niukse õhuvoo seal ja see on, see on siis, hoiab seda nagu värskena seda taru, sealt seestpoolt. Ja siis on tema ülesanne soojendada vastseid, ta lihtsalt istub nende kärgede peal, kus on vastsed ja soojendab neid, sest taru sees on alati temperatuur üle 30 kraadi suvisel ajal, nii et kas see soojendamine on suurelt jaolt tema ülesanne ja väljas ta üldse ei käi, natukene gene tiivasirutusi nagu teeb, aga, aga üldiselt on seal sees siis tekib temal niukene huvitav aeg, kui tema ülalõua näärmesse tekib niisugune eriline eritis mida nimetatakse mesilase toite piimaks. Ja siis ta hakkab selle erilise toitevedelikuga toitma vastseid. Ja tema ise sööb sel ajal õietolmu. Mida on siis toonud need teised mesilased, sinna õieti mitte õied tolmu, vaid suira, suira on siis töödeldud õietolm juba. Ja seda toovad siis talle teised mesilased. Ja siis, kui nüüd tuleb see tema teine elu järk siis ta hakkab selle toitma piima asemel tootma vaha ja siis hakkab temast selle haa kandnud meister Potissepp. See on inimesi tohutult hämmastanud. Milline on lahage kõrgete kuju, niisugune korrapärane, tohutu tult ideaalne kuju arhitektid ütlevad, et see on ideaalne mudel ehitise jaoks, mis mahutab võimalikult palju ja kasutab võimalikult vähe ehitusmaterjali. Nii et näiteks ühe vaha kärje sees on 10000 kannu ja selle ehitamiseks on kasutatud vaha ainult 150 grammi aga ta mahutab mett viis kilo neli, viis kilo. Et, et see on mingi uskumatu saavutus tegelikult mida inimene ainult võib eeskujuks võtta. Ja imetleda sel ajal nüüd sellel teisel ajal, siis kui ta, kui ta seda ahaa kasutab ja vahast ehitab siis ta juba natukene rohkem käib väljas lennuharjutusi tegemas ja ja tegeleb ka siis nagu pesa koristamisega ja juba ka pesa kaitsemisega, need seal lennuava juures on ta valvel noh, põhiliselt ju kaitsevad tarusid noh, mitte just karu ja inimese eest pisikeste putukate eest, kes sinna aitad, üritavad tungida ja siis nad omastlaga neid lihtsalt surmavalt seal sõduriteks. Ja siis tuleb see kolmas aste selle mesilase elus on kõige pikem, kui eelmine oli mingi umbes kestis, ütleme 20 päeva ja esimene 10 päeva siis see kolmas kuidagi korjelendudel, see võib täheldada aastaid kolm, neli-viis aastat. Ja siis ta käib lõpututel korjelendudel kogu aeg ja toob siis sinna tarusse, siis sageli inimesed ütlevad, et mesilane korjab õielt mett tegeldson vale korjama. Ta korjab nektarit. Ja mis asi see mesi on? Mesi on tegelikult mesilase poolt hästi keerulisel viisil ristatud nektar, nii et, et ta on käinud paljude mesilaste suust käest ja vahel ka kõhust läbi ja alles niimoodi tasapisi ta muutub selleks ja veel kärje, andesta seal teda tuulutatakse ja kuivatatakse ja hooldatakse ja siis niimoodi pikkamisi ta muutub selleks säravaks, kuldseks Meeks, mida me kõik teame. Ja kui võrrelda näiteks nüüd, et suhkruga, siis mesi on kahtlemata palju rikkam kõiksuguste ainete poolest mis on inimesele väga tervislikud. Nii et kahtlemata on puhas mesi tohutult tervislikum inimesele kui puhas suhkur tänapäevani välja. Ja eks inimene selles mõttes on detallitanud, et ta oskab seda mett hinnata ja ja võib öelda, et tänapäeval on mesi ikkagi asendamatu. Ja meest ei saa kunagi küllalt. Et, et seda hirmu pole, et meil mett liiga palju oleks. Aga mesilaste endi elus on veel seal, peale nende emade ja töömesilaste on veel siis need isamesilased, neid nimetatakse Kaleskedeks, neid nagu kasvatatakse erilisel viisil natuke teistmoodi. Ja siis neid tekkivat kevadeti suveti sinna tarusse. Ja siis ka kasvatatakse välja järgedest kärgede sees võivad üldse olla, mis asjad kärje sees võib olla, mesi võivad olla, munad võivad olla vastsed, võib-olla suir, ehk siis see ümbertöötatud õietolm, et erinevad asjad nende tünnikeste sees. Aga siis mõnikord kasvatatakse nendest välja siis noored isa ja emamesilased. Ja ühel päeval siis tekib tarus tohutu raevus ja võiks öelda väike mäss, mesilane, isamesilane ja teatult töölisi lendavad pesast minema. Ja see on ilus sõna pereheitmine. Ja ta noh, kasutame meie siin igapäevases keeles ka üsna sageli inimeste puhul, aga tegelikult seal algselt ongi see mesilastarust pärit. Et siis on see aeg, kui see, eks niukene tugev ühik eraldub sellest tarust ja püüab hakata elama iseseisvat elu. Ja ma ei tea, kas te olete kunagi näinud mesilassülemid looduses niimoodi, kuid olen niisugune täitsa müstiline kera kusagil puuoksa peal. Et on ümmargune, täiesti korrapärane ja eemalt vaadates tundub, et, et ta on täiesti liikumatu. Sa lähed lähemale, ta koosneb tuhandetest mesilastest, kes väga vähe ennast liigutavad ja hoiavad hoolega üksteisest kinni kõik seal kera keskel, kuskil on siis see ema ja isa ja kõik need tähtsamad tegelased nagu kaitsevad sülemina seda ja nad on siis valmis minema, uut elu rajama ja nende pärast nad võivad kihutada siis kuhu iganes kas heinaküüni, naabri, sauna peale või, või metsa puunsusesse, siis peab mesinik olemuse kiirealist, siis nad kuidagi kokku korjab. Muide, sel ajal nad ei ole ka väga agressiivsed, nii et head mesinikud on võimelised neid peaaegu paljaste kätega niimoodi mõlemaid panema, sest tarusse ja seal siis saabki alguse uus pere. Nii et, et kokkuvõttes on mesilaste elu olnud aastatuhandeid täiesti muutumatu. Inimene on mingil kombel mesilaste ümber sebinud ja iseenda kombeid muutnud, et mesilastelt paremini Medge Te saada. Ja selles mõttes on ikka nii, et, et ikka vist inimesel on nagu mesilast rohkem vaja olnud kui, kui mesilase inimest ja üks asi, mida nüüd noh, kõige selle meevaimustuse juures. Jaa, jaa. Me ei või unustada, et mesilastel on looduses üks palju tähtsam roll kui inimestele magusat anda. See on see, et, et nad on väga paljudes maades, kaasa arvatud Eestis ühed kõige tähtsamad taimede tolmeldajate ja see on siis tegelikult aastamiljonite jooksul evolutsiooni käigus tegelikult kujunenud niimoodi, et, et mida rohkem on arenenud juurde õistaimede liike, seda rohkem on arenenud juurtega mesilasi, kes neid tolmeldavad. Ja tõeline katastroof. Kui kujutleme, et homsest päevast oleks kõik mesilased kadunud ei oleks mitte see, et meil ei ole enam met vaid looduses sureksid välja sajad tuhanded taimeliigid sest ei ole enam piisavalt tolmeldajaid. See on nagu looduse seisukohalt nende nende kõige suurem roll. Nad hoiavad loodust tasakaalus ja hoiavad selle hiigelkatastroofi eest, mis järgneks, kui ei oleks taimedel tolmeldajaid. Selline oli siis tänane mesilinnulugu ja, ja kuulame siia lõppu siis parmupilli häält, mis natuke ka mesilasesuminat meenutab. Selline oli siis tänane saade mesi, linnukestest ja meest ja, ja mõistagi sellest tohutust tohutust missioonist, mis mesilastel siin maamunal kanda on. Millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime sajajalgsete teistest kivialustest elanikest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
