Kuule ründajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Taas oleme rändamas kodu looduseradadel ja teeme seda täna jälle üheskoos sellise pisikest kasvurahvaga ehk triinude jooksikute ja põrnikatega. Kes kõik kuuluvad mardikate riiki? Ilus ja aeglane muusika on tegelikult üks, üks Kreeta rahvamuusika meloodia aga natukene ta sobib ka just nendele Mardikatele, kes on ka mõnikord hästi kenad ja natukene kohmakad ja igal juhul väga huvitavad olendid. Ja üldse need mardikad ütleme maailma putukariigis on üks kõige suurem rühm üldse putukaid, nii et maailmas kokku on 40 protsenti kõigist putukaliikidest, on tegelikult mardikad ja ma arvan, et ühe keskmise kodaniku jaoks ongi vist, et kui räägitakse putukatel, tulebki silma ette mingi mardika moodi niukene, kuue alaline niisugune olend, kellel on siis need selja peal need cape tiivad, mis kaitsevad teda ja niimoodi on, ta meenutab nagu pisikest tanki või kilpkonna ja nende all on tegelikult sisel teised tiivad, millega ta suudab ka lennata. Ja niimoodi nad seal siis ukerdavad, lippavad seal putukamaailmas ringi ja, ja isegi Eestis on pöörasele hulgal neid liike. Neid on kokku ligi 3000 mardika erinevat liiki ja muidugi nende hulgas on igasuguseid tüüpe ja suuremad on noh, võib-olla ongi näiteks kas mõned Ritsika liigid või siis on üks niisugune tegelane kollaserv ujur, niukene, hästi ilus mardikas tumekülgede pealt kollase äärega ja kollaservu juur on oma poole pöidlapikkune küll niisugune nelja sentimeetrine isand ja see on selles mõttes huvitav tegelane, et põhiliselt ta elab küll vees, aga ta on ka võimeline maa peal liikuma ja lendav niisugune mitmekülgne andekus, aga enamasti On nad ikka, kas maapealsed elukad ja nendest dist kõige tuntumad ja populaarsemad on küll lepatriinud. See on huvitav mõelda, et, et miks, miks see lepatriinu on niisugune eriline inimeste lemmik kenast laule, loo luuletusi kirjutad ja. Kes on logo, na kasutusel, juust, mida kõike ainult võib. Ette kujutada, et on mingisugune putukamaailma, kõik kanna, jah, ja samas ma olen selle üle palju pead murdnud, aga ma arvan, et vaieldamatult on ta ilus. Ta on lihtsalt ilus. Ta on niivõrd korrapärane, et lepatriinud on ju nagu poolkerad, täiuslikud poolkerade siis, kui tal on see erepunane kuub ja seal peal need tumedad täpid, et ta on lihtsalt pilkupüüdev ja ja äratab suurt tähelepanu. Ta ei ütle nüüd, et ta on pisike ilus agaadige. Tegelikult see on nii, kuidas võtta sest see olema, kelle pilguga asjale vaatad, et võib-olla inimese pilguga vaadates jääb nii nagu on et, et väga armas ja hirmus ilus. Aga üks asi kohe, mis siin esialgu tuleb selgeks teha, et kaugeltki kõik lepatriinud ei ole mitte punast värvi mustade täppidega ja ei ole mitte nii nagu ikka ja alati on arvatud põlvest põlve, et loed need täpid kokku ja saad teada, kui vana lepatriinu on tegelikult ainuüksi nende lepatriinude liike on Eestis 51 ja nende hulgas siis selliseid, kes on punased ja mustade täppidega erinevate täppide arvuga on näiteks kakstäpp, lepatriinud, viistäpp, lepatriinud, seitsetäpp, lepatriinud, need on erinevad lepatriinuliigid. Ja seitsetäpp on muide üks kõige tavalisemaid. Aga mida arvata sellisest leppadrinust, kes on hoopis kollast värvi ja kellel on peal näiteks mingisugused heledad valged täpid, näeb välja nagu värvi kaotanud lepatriinu, tegelikult on ta teine lepatriinuliik, tema nimi on väga ilus panter käokirjak. Ja siis on näiteks üks selline lepatriinu, kes on musta värvi punaste täppidega ja täpid nagu kumakujulised. Väga ilus, aga üldsegi mitte Need värvid, millega oleme harjunud ja temal on ka väga ilus nimi, tema nimi on kuma Triinu. Ja meid on punktivaid komana asi ja ja need teadlased on tõesti väga poeetilise nimesid pannud, kellele 51-le liigile leppadriinodest ja ega siis rahvakeeles ei ole neid mitte vähem neid nimesid, ainult et need ei käi mitte liikide järgi, vaid nad on lihtsalt meelitus, nimed. No näiteks lepatriinut on rahvakeeles kutsutud lepalinnuks ja kiri linnuks maarjakanaks ja ja mulle meeldib väga hiiukeelne nimi, see on lambrik, lambrine või siis jumala loomake, vot see on näiteks ka paljudes teistes keeltes näiteks vene keeles, nii et lemmikul on palju nimesid ja see liigutus, mida me kõik lapsepõlves oleme teinud, et paneme lepatriinu siia sõrme peale, hoiame sõrme püsti, lepatriinu ronib niimoodi agarasti sõrmeotsa ja siis, kui ta ronib, siis ütled talle, et lepatriinu, lenda, arr, näita, kus su kodu on või või mõnikord öeldakse ka midagi muud, et näita mulle midagi leppadina laotabki, tiivad laiali, lendabki minema ja kindlasti näitab seda, mida me temalt soovime. See on nii sügav veendumus? Jah, aga et kui nüüd tulla ikka selle juurde, et kas ta on siis armas või mitte, siis, kui inimese pilk vahetada ümber lehetäi pilguga siis on ta üks jubedamaid, mõrtsukaid ja vere jäänulisemaid kiskjaid, keda üldse võib ette kujutada. Asama Lepaverina farmas lepatriinu. Vaimselt toit arvab alati niimoodi oma sööja kohta. Kui see toit juhtub hingeline olema. Ja nii ta on ja kui meie oleksime või ütleme siis, et kui lepatriinu oleks näiteks tiigrisuurune siis pageksime kabuhirmus tema eest ja, ja peaksime teda väga kohutavaks olendiks stamp, palju halastamatu, kui tiiger ta endast natukene väiksemaid lehetäisid paneb ikka põske päeva jooksul ikka paarkümmend vähemalt. Ja ka sama verejanulised on ka lepatriinude vastsed, aga vot ma ei tea, kui paljud inimesed üldse lepatriinu vastset, nagu on oma silmaga osanud arvata, et, et see on sellesama armsa lepatriinu lapsukene. Igatahes lepatriinu lapsukene eine üldse ilus välja. Ta näeb välja umbes nagu kuue jalaga uss ja ta on niisugust halli värvi niukesed mingisugused kobrulise seljaga niisugune ja seal peal on veel mingid oranzid, niuksed, imelikud tiblad. Et ta näeb välja ausalt öeldes lausena kole ja aga ta sebib hirmsa kiirusega ringi, ta on väga agar, väga ablas ja temagi jahib lehetäisid hirmsa hooga. Ainult üks asi, mida nende lepatriinuvastsete puhunud kahjuks mõnikord juhtub, on see, et Nad ju ei ole mingil kombel kahjulikud, ütleme meie põllule või aiale. Aga nad sarnanevad natukene kartulimardika vastsetele ja inimesed, kes ei tunne asja, võivad neid siis nagu nagu hävitada lihtsalt selle pähe, et son kartulimardikas üks kõige õelamad kartulite vaenlasi meil siin ja tegelikult lepatriinu vastne on nii, nagu see täiskasvanudki lepatriinu on ikkagi inimese abiline, siis on väga lihtne loogika, lehetäid söövad nende taimede lehti ja joovad selle mahla, keda inimene endale tahab, järelikult lehetäi on inimese vaenlane, lepatriinu sööb, lehetäisid. Tähendab kui lehetäi on kahjur, siis lepatriinu on kahjuri, kahjur ja kahjuri kahjur on inimesele kasulik. Seda nimetatakse biotõrjeks koguni leppadriinusid, paljundatakse eraldi selleks, et lasta neid lahti kasvuhoonesse, et nad lehetäisid, hävitaksid ja on isegi nendele omaette nimi mõeldud välja põllumajanduses siis lepatriinud on mittekahjurid vaid Kasurit väsis, naljakas sõna. Ühesõnaga, nad on ka selles mõttes inimese sõbrad, jällegi saavad inimese käest veel ühe plusspunkti lisaks aga nende endi elu kulgeb umbes niimoodi, et nad elavad enamasti umbes ühe aasta, aga talvele lähvad nad vastu nagu, nagu valmikuteni lepatriinude ja siis võiks mõelda, et kuhu need lepatriinud talveks kaovad. Nad poevad peitu näiteks rohu tuttidesse või kuskile kivide varju või mingisugusesse varjulisse kohta ja sinna kogunevad nad lausa hulgakesi kokku, elavad talve üle elavad talve üle ja kui pikk nende eluiga siis üle on, ega ta palju pikem polegi, siis tuleb järgmine kevad tulevad pulmalennud ja selle järel, kui järglased on saadud, siis on tema elu lõppenud talve ta elab kuidagi niimoodi üle. Ja siis võib jälle mõelda, et, et üks asi, üks suur karuteene, mida lepatriinu tõele võidakse teha. Ilma enda teadmata on kulu põletamine kevadel sest just seal kulu sees need lepatriinude karjad loodavad, et nad on nüüd hästi varjul selle vinge tuule ja eeste kuskil lume all peidus. Aga, aga niimoodi saab neid päris palju otsa nende kulutulede põletamise käigus. Nii et enamasti on jah, need lepatriinud meile toredad armsad olendid ja peale selle veel kasulikud ka, et hävitavad, lehetäisid ja lehetäisid on alati parem, kui neid vähem oleks looduses. Nii mõtleb inimene, kes tahab põllu peal aias kedagi kasvatada, aga mõnel aastal saab ikka Triinu siit ka ikka Eestiski liiga palju. Mina olen ühte sellist hetke Meie loodusesse üle elanud, see oli kuskil Peipsi kaldal, põhjakaldal sai matkatud mitmeid päevi, seal oli mingisugune augustikuu ja see oli uskumatu, seal täiesti uus tahk avanes lepatriinude elust minu pilgu jaoks. Esimene asi oli kohe see, et sealsamas rannaliival, seal, kus lained välja ulatuvat, oli tohutu tuvall surnud lepatriinu, sest umbes niisugune mitu sentimeetrit kõrge, mitu sentimeetrit lai ja lepatriinu Sid elavaid lepatriinu, Sid olid kõik kohad täis. Nad lendasid ringi, nad olid rohukõrte liga rohukõrre peal vähemalt üks ja nad olid puuokstel ja näiteks, kui sa seal natukene paigale jäid, siis nad lendasid sulle peale ja siis ma sain tunda, et lepatriinu hammustab ja hirmus valusasti hammustab. No täitsa kohe-kohe kibe valu oli. Ja see on tõesti kummaline, et sellisel juhul, kui neid mõnel aastal liiga vastane, neid on siin liiga palju saanud, siis nad hakkavad niisugusi massilisi rändeid tegema. Ja õhtul, kui me näiteks lõket tegime, siis nad lendasid kümnete kaupa sinna lõkkesse ja ja, ja see hammustamine seal nii tüütus oli palju hullem kui mõni sääse või või parmu hammustus. Ja tegelikult lepatriinud iseenesest peavadki oskama hammustada, sest nad on ju lihatoidulised ja röövloomad iseenesest. Ja peale selle, kui ta sind niimoodi hammustas, seda ja sa tahtsid teda siit hakata ära võtma. Ja kohe, kui ta tundis, et keegi teda puudutab ta ajas oma jalgade juurest nisukest pruunikat ja väga haisvat vedelikku välja, nii et meie riided, ilma et oleks ühtegi lepatriinud tapnud, kattusid niuksed pruunide laikudega ja me hakkasime sõna otseses mõttes haisema. Ja see eritis pruun vedelik, mida rahvas nimetab vahelepatriinuvereks, see ongi tegelikult selline aine, millega ta peletab eemale oma vaenlasi. Ja see on põhiliselt mõeldud ikka nendele, kes ei taipa, et lepatriinut ei tasu süüa. Ja siis ta sõnaga eritab seda haisvat ja veidi mürgist vedelikku. Aga tegelikult lepatriinu punane välimus, ere välimus, mida meie peame ilusaks, on looduses ka märguandeks. Ära puutu. Mina olen mürgine ja mittesöödav. Aga niimoodi massiliselt ja hästi palju tekib neid ikkagi siis, kui neil on mingi eriliselt hea ja soodne aasta nende paljunemiseks olnud, aga õnneks ei ole seda eriti tihti. Mina mäletan ka kuskil mingit aastatetagust meeletut lepatriinude massi, aga, aga seda siis kuidagi juhtub ikka üsna harva vä? Seda juhtub harva, see võib-olla sellisel juhul, näiteks kui on väga soodne suvi ja lepatriinu seid tekib kaks põlve suve jooksul. Aga mis tähendab lepatriinu jooksoodne suvi, meil siin soodsaid suvesid on ju olnud meie meelest seal soojade jaoks. Põhiline on muidugi see, et neil on hästi palju süüa. See tähendab, et on hästi palju suve alguses lehetäisid. Ja eelmisest suvest on jäänud ka väga palju lepatriinu, Sid alles järgmise suve alguses on eriti ja lehetäide aasta. No need on ainult paar. Põhjust no möödunud suvi nüüd oli ju justkui väga soodne ja vend pidi olema liigi rohkega, lepatriinude pealetungi, ma ei mäleta. Ta ei, väga palju ei olnud, kuigi, kuigi oli päris rikkalikult, aga mingit lepatriinuuputust ei olnud. Et ikka päris soodne, siis ei olnud. Ei olnud, ma arvan, et võib-olla lehetäidest oli jälle puudused toidust oli nagu, võib-olla puudus. No see on küll palju palju tegureid, mis satuvad juhtumisi kõik kokku ja need siis nagu tekitavad niisuguse asja. Aga lihtsalt siis kokkuvõttes võib-olla see, et, et see Triinu, kes, kes meie meelest on lihtsalt ilus ja armas, on siis noh, enamiku looduse jaoks märk, et ma olen mürgine ja hoiamust eemale ja siis lehetäide jaoks lausa see, et et ma olen kõige jubedam kiskja, keda on maailmas üldse kunagi on nähtud. Nii et kõik oleneb sellest, kelle pilgu läbi sa asja lootuses vaatad. Aga kuulame siia vahele natuke põrnika muusikat. Järgmine nisugune rühm mardikaid, kellest kindlasti tuleks rääkida, on jooksikud sest jooksikud on vist sellised jälle, kellega paljud inimesed on kokku puutunud ja natukene mingit ettekujutust on sellest suurest rühmast. Pole just liiga suurt aukartust tekitav nimi ausalt öelda. Aga nimi on väga iseloomustav, jooksikud on väga nobedad, jooksjad, nad on need, need niisugused, enamasti tumedad ja mustad või pruunikad ja väga kiiresti lippavad niisugused kõige kiiremad mardikad üldse, kes meil on. Meil on lihtsalt, mis meil, ütleme siis nii, et minul ei ole vaja üldistada, mul on võib-olla lihtsalt rikutud fantaasia, meenuvad mingid jutud mingitest üle jooksikutes ikka sfääris. Vaene väikemardikas pole. Kes siia, no niivõrd kõva asja võtta, eks, eks mõnikord on jooksiku väledad, jalad päästavad teda vaenlase käest. Aga põhiliselt on ta ikkagi selleks, et leida endale saaki ja jooksikuid kohut teataval hulgal Eestis, need on 275 liiki. Ja kui vaadata tegelikult teda lähemalt, tal on hästi pikad ja saledad jalad ja teiseks, tal on hästi vägevad lõuad. Ja see juba ütlebki meile, et tegemist on siis loomariigis lihasööja, aga, ja, ja kui veidi liialdada, siis jooksikud lausa tapamasinaks nimetada. Näiteks üks korda uuriti ühte jooksiku liiki. Palju ta siis päevas neid neid püüaks, seda saaki sel liiginimi oli põllusüsijooksik ja ta tappis päeva jooksul kolm korda rohkem putukaid kui ta ise kaalus. Ja see põhjus on siis õieti selles, et, et ta ei söö seda putukad täielikult ära. Jooksiku söömine käib samamoodi nagu, nagu ämblik sööb, ühesõnaga ta kõigepealt püüab kinni, närib kingist augu ja siis laseb sinna sisse mingisuguseid seedemahlasid ja pärast imeb lihtsalt selle putuka tühjaks. Aga suur osa sellest, putukas teeb järele ja ta niimoodi seda päris läbi närida kunagi ei jaksa. Ja püüab joa uue. Teiseks, muidugi nad siis ka põgenevad väga tihti ja nende vaenlasteks on omakorda igasuguseid siilid ja, ja linnud ja kellele jälle jooksika nisa niukene magus suutäis. Nii et tema elu koosnebki ainult ühest lõputu tagaajamisest. Ja, ja seal kui mõelda, et see rohudžungel on nii tihe, et noh, põhimõtteliselt oskaks ka lennata. Aga tiibadest pole palju abi, kui sa seal sebid seal džunglis ringi ja ja niimoodi jalgade väletusega oled sa siin palju tõhusam. Ja kui jooksik hätta jääb, siis tal on veel üks trikk kuidas ennast kaitsta. Ta tulistab oma tagumisest otsast välja niisugusi, haisva vedeliku pomme ja mõnikord ta päästab ka ennast niimoodi siis mõne mõne siili või, või suurema putuka või, või siis linnu käest. Aga jälle inimese pilguga vaadata, mõttes on ta jällegi sedasama Gazur samamoodi nagu triinud, sellepärast et kui tema püüab putukaid näiteks kapsaliblika vastseid, siis ta on jälle aiapidajale kasulik ja sellepärast soovitatakse isegi aiapidajal vaadata, et kas jooksikutel on ikka hea elu ja, ja kui ei ole piisavalt hea, siis natuke nende elutingimusi parandada. Näiteks näiteks multsida panna mingisugust, kas õlgesid või, või vana põhku näiteks kuskile taimede ümber ja seal on siis näiteks nendel jooksikutele hea varjuda. Nende jooksikute all on üks aeg küll aastas, kui nad siis oma tiibu kasutavad ja see on siis kevadel kevadel kusagil, kui nad on jälle talvituvad nagu valmikutena, aga siis kevadel, kui nad siis tardumusest tärkavad, siis nad lähevad talvitumispaikadest suvituspaikadesse ja talvituspaigad on neil harilikud mingites kuivades kohtades, aga suvituspaigad on kuskil põldude ääres ja niisugustes natuke niiskemates kohtades ja sinna nad kogunevad kõigepealt kevadel siis pulmamängudele ja otse pulma, elevus on nii suur, et siis nad võtavad oma tiivad välja sealt kattetiibade alt ja lendavadki sinna suvepaika. Ja seal toimub siis nende elu, võib-olla see tippaeg, kõige ilusam aeg ja pärast seda siis juba emad hakkavad mune jätma siia ja sinna ja siis noh, järgmist talve see jooksikute põlv enam üle ei ela. Aga et kes on nüüd hoolas looduse vaatle ja tõesti jooksikute vastu erilist huvi tunneb, siis kindlasti kõige õigem aeg selles keerulises jooksikute maailmas selgust saada on just kevad siis kui nad tulevad lennates sinna kuskile suvepaikadesse, siis hakkavad nad kõige rohkem silma ja siis on neid kõige rohkem näha. Kuulame jällegi natukene vahele ühte Greta muusika, ilusat lõigukest. Võib-olla see muusika just sobibki kõige paremini selle mardikate rühma jaoks, kes on põrnikad, põrnikas on ise just selline natukene kohmakas, natukene aeglane, natukene kentsakas, aga sageli väga ilus ja väga huvitav. Ja mille poolest siis need põrnikad kõikidest nendest teistest Mardikatest erinevad, noh, võiks öelda, et, et nad ongi niisugused pontsakad, niuksed ümarad ja natukene niukse aeglase olemisega. Ja kui nad lendavad, siis nad ikka põrisevad nii madala häälega, kui üldse on võimalik kujutleda ja ja vahetevahel lendab ta potsti kuskile vastu puude puhub maha niimoodi ja kõik kuus jalga taeva poole hulka aega mõtleb, enne kui liigutama hakkab ja või, või lendab sulle kuskile siia riiete peale ja siis istub seal nii kõvasti kinni, et annab lahti sikutada. Et ta natukene niisugune aeglane, aga väga omapärane rühm ja põrnikaid on meil Eestis 80 liiki ja nendest kõige ilusam ja lemmik minu jaoks selles 80 seas on ninasarvikpõrnikas. Ma ei tea, kas te olete kunagi teda näinud. Mina nägin teda esimest korda siis, kui ma olin metsanduse praktikal Järvseljal ja seal oli üks saekaater ja ühel päeval siis seal, kes seal tööl olid, need need tudengid, Need tõid tikutopsi sees Nino sarilt põrnika? No ma küll ei tea, et ma oleks näinud ta esimese ropsuga, vaatad, et muidugi on ta ninasarvikpõrnikas, sellepärast et isa loomal on väga uhke suur sarv niimoodi püsti, nina peal. Aga ise tähendab välja, noh, ma ütleksin nagu mahagonipuust voolitud nipsasjake on küllalt suur niuke, nelja sentimeetrine imeilusat nihukest, pruunikat või punakat, värvi ja tohutult niisuguse täiusliku ümara kehaga ja mõjub nii, et, et see ei ole võimalik, et Eesti looduses elab. Selliseid olendit on nii suur ja nii eksootilise välimusega. Aga seda ninasarvik põrnikat näeb meil harva ja mõnikord, kui õnneks läheb, siis võib teda peale näiteks saepuruhunniku leida näiteks kompostihunnikus. Aga ta on ikka suur haruldus, Eestis. Aga vist kõige tavalisemat põrnikat, keda vist igaüks teab maipõrnikas. Mul tuleb kohe küll silma ette selline mingisugune kevadine õhtu ja nihukeses hämaras. Järsku kuulad Niukest kõva kõva põrinat ja see hakkab järsku sul nagu pea ümber tiirutama ja väga sageli on põhjus selles, mida sa ei oska arvata, et, et sa seisad lehtpuu lähedal sellepärast et tema tahab tiirutada tegelikult lehtpuulehtede ümber. Aga kui sina oled seal ka umbes nagu puu seal seismas, siis ta võib sinu ümber tiirutama hakata sind puuga segi ja sest tema tahab süüa lehtpuulehti. Aga näiteks metsamehed teavad teda hoopiski teise külje pealt. Nimelt maipõrnikas paneb oma vastsed elama mulla sisse ja seal nad söövad taimede juuri. Ja need vastsed on niisugused valged, õige suured, prisked tõugud ja nad elavad kolm-neli aastat seal mulla sees ja nende lemmiktoiduks on kuivadel liivastel paikadel näiteks noorte mändide juured. Ja sellepärast teab iga metsamees, et maipõrnikas on suur männik, kuute kahjur, just nende noorte istutatud mändide kahjur. Et, et see on ikka tõsine teema ja samandlik, seda teab ka muide väga hästi metssiga. Et metssiga, kui ta on just selles kandis tuhninud, siis ta kindlasti on otsinud neid maipõrnika priskeid, vastseid. Aga et ta on siis niisugune mingis mõttes nagu, nagu metsameeste jaoks on ta igatahes niisugune üsna ebameeldiv kuju aga üks põrnikas, keda vist tuntakse veel palju paremini kui maipõrnikas, kannab küll üsna mitte luulelist nime. See sitasitikas. Ja kummaline, et tal on niisugune natukene isegi halvasti kõlav nimi ja aga täiesti ametlik nimi tegelikult kaks ametlikku nime, teine on ausalt öeldes isegi päris viisakas, see on siis Porbulane. Niimoodi võib ka öelda sellesama liigi kohta ja noh, ta on omamoodi tõesti naljakas tegelane lihtsalt, sest tema on just selline, et, et kui ta tuleb suure puriseva lauluga ja siis komistab mingisuguse puu võrse või rohukõrre otsa, siis ta kukub potsti maha ja sa lähed ta juurde ja vaatad, Ta on täitsa surnud üldse, liiguta. Kaugel sellest. Tegelikult ta mõtleb hulk aega, et mida võiks teha ja siis hakkame ühte jalga liigutama, teist jalga, aga kui ta kogemata selja peale kukkunud, siis talun kohutavaid raskusi ümber saamisega. Ta ukerdas seal nii kaua, et see jõuaks seda ära oodata ja võib-olla pöörata siis ise nagu ümber. Et, et lõpuks ometi ta saaks natukene liikuma. Ja noh, eks see nimi on noh, mõnes mõttes õige, et, et sitasitikas sellepärast, et et tema, järglaste elu sõltub lehmakookidest ja neid ta siis seal niidu peal siis haistab ja, ja sinna lehmakoogi alla ta uuristab niisuguse käigu ja paneb sinna siis need munad. Kui sealt vastsed tulevad, siis nende jaoks on see lehmakook, siis noh, niukene, taevalik õnnistus, millega saab suureks kasvada. Kummaline on see, et kuigi ta nimi on natukene nagu justkui niisugune ei ole justkui väga aitäh sisse liiga lüüriline, liiga lüüriline, siis ometi sitasitikad on inimesed alati märganud ja uskumatu, kui palju igasuguseid seletada, tõsi ja endeid on sitasitika kohta, mitte ühtegi teist põrnikat ei ole, kelle kohta oleks nii palju vanarahval olnud igasuguseid arvamusi. Ja üks seletus sellele, et, et miks ta nii armastatud ja Tähelepandav loom on, on see, et teda on peetud ka tihti hingeloom. Kas see, mida me juba varem rääkisime, et näiteks hingeloomad võivad olla ka mõned teised loomakesed, aga, aga tema võib ka. Ja need ennustused on väga üksikasjalikud. Kui sa näed kevadel lendamas esimest sitasitikad, kui tema lendab sinu selja tagant mööda, siis sul tuleb hea ja õnnelik suvi. Kui tema lendab sinu eest mööda, siis sul tuleb niisugune keskpärane suvi. Aga kui sa näed esimest sitasitikate hoopis kõndimas, siis sul tuleb igavene niukene, uimane ja igav suvi. Ja hoidku jumal, kui sa näed hoopis esimest korda sitasitikad kevadel maad kaevamas siis on oodata kellelegi matuseid. Et niisugused väga põhjalikud ja, ja üksikasjalikud seletused, aga igal juhul sitasitikad tuleb hoida nii nagu lepatriinu tähendab ei tohi liiga teha, kui sitasitikas on selja peal abitult aitada, teised pidi ja sul läheb paremini. See on väga sügav vanarahva veendumus. Ja siis ma olen mõelnud, et kummaline, kummaline, et, et see meenutab ju ühte teist maailmas väga tuntud sõnnikumardikad, kellesse on suure austuse ja lugupidamisega suhtutud. See on siis Skarabeus. Skarabeus ei ole ju mitte keegi muu kui sõnnikumardikas ja ta on ka meie sugulase sugulane tegelikult ja noh, neid lugusid, kuidas karabeus on Anna Vanas-Egiptuses olnud lausa peaaegu et jumaldatud olend. Neid me teame väga hästi. Kas te olete näinud kunagist karabeusi liikumas niimoodi kuskil looduses vähemalt ei meenu. Et ma olen näinud need korduvalt iga kord ma ikka ikka jäängi uuesti seda põrnitsioon seal päris uskumatu. Mäletan kuskil Kesk-Aasia kuskil kõrbes karakkumi kõrbes tulime kuskil raud Ta jaamas maha õhtusel ajal ja siis ma vaatasin kohe seal raudteejaama põrandal oli juba näiteks karabeuse ringi sebima, et järelikult väljas on neid veel rohkem. Päike hakkas just looja minema ja see pilt, noh, see ei unune mul elu lõpuni. Ühesõnaga terve see liivane väli oli täis erriti toimekaid, Scara, Piusa nad siis nagu pea alaspidi tiritamme kasvatades, niimoodi veeretasid enda ees siis neid kaameli sõnnikupalle ja igaüks kulges eri suunas, igaüks teadis, et tema läheb kindlasti sinnapoole, kõigil oli tohutult tegemist. Ma läksin siis ühe järele, vaatasin, mis ta edasi teeb. Ja mõne aja pärast siis ta leidis oma meelest õige koha, pani selle palli maha ja siis hakkas selle ümber nagu mulda ära kaevama. Ja teda ta teeb väga edukalt, tal on nagu meie sitasitikal, tal on esimesed jalad, on nagu suured labidad ja nendega ta väga kiiresti kehveldab seda mulda eemale ja silmanähtavalt vajus pall niimoodi aina sügavamale sügavamale maa sisse. Ja siis lõpuks, kui ta on selle maa sisse kaevanud, siis ta muneb sinna paar muna ja läheb jälle sõnnikupalli tegema. Ilmselt see tema väga kummaline välimus ja, ja see nii kummaliselt käitub. Ta on võib-olla olnud üheks ajendiks, miks teda on siis peetud paljudes Lähis-Ida maades Egiptuses pühaks loomaks. Põhiliselt on seletatud asja niimoodi, et ta on nagu sümbol nagu sellisele päikese liikumisele, et see on nagu nagu päikese veeretaja või, või päikeseliigutaja ja ka mingil kombel niisuguse igavese elu sümbol. Nii et see üks vanade vaaraode hauakambritest on leitud kullast valmistatud karabeusi kujusid. See on küllaltki tüüpiline tegelikult. Millist rolli need nende elus mängisid, näitab see ju seda, eks ole? Nimelt, et see oli võib-olla üks kõige pühamaid loom üldse ja see oli ka üpris tavaline, et näiteks kanti amulett kaelas mis olis karabeusi kujuline näiteks tegelikult see komme on siiamaani nendes maades säilinud. Ja siis ma olen vahel mõelnud, et nii, et siis karabeus on niisugune noh, äärmiselt peaaegu et jumalik loom ja et tema elab seal kuuma kõrbe päikese all. Ja et kui meie sitasitikas selline aeglane ja siukene flegmaatiline tüüp viia ka sinna kuuma päikese alla, siis putukad on teatavasti kõigu soojast ja järelikult hakkab ta veri kiiremini käima. Ta hakkab kiiremini toimetama ja, ja mine tea, tema kombed võivad olla äärmiselt sarnased Skarabeusi omale ja tegelikult kui tema peale vaadata, noh, ta on natuke väiksem kui karabeus, see meie kodune sitasitikas, aga ta on võib-olla isegi ilusam kui karabioossest. Skarabeusi värv on sihuke pruunikas või mustjas, aga meie sitasitikad, niuksed, metalliläiget natukene nihukest teatud nurga all, ta mõjub hoopis rohekat, värvi ja kuju poolest, kehakujult on ta äärmiselt sarnane tegelikult sellele Skarabeusile. Nii et võikski öelda, et sitasitikas on meie kodune Skarabeus või, või lausa Püha Porbulane. Ja selle mõttega võib-olla lõpetakski sele mardikate looja ja kuulaks siia lõppu veel seda Greta muusikat, mis meenutab meile neid armsaid pontserkaid, putukaid. Seesugune oli siis tänane saade erinevatest Mardikalistest, millest räägime järgmises saates. Hakkame vaatama keskpäevaliblikad, meie õue peal lendavad. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
