Kuula rändajat. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No täna jõuame oma järjega siin Eestimaa looduses siis soolevusteni, kes on Natked graatsiliselt ja võib-olla pisut hirmutavad ühtaegu, kes nad on? Selline vanamuusika on pärit seitsmeteistkümnendast sajandist ja see on tants, mille nimi on Tarantella. Aga selle Tarantella tantsulugu on päris kummaline, kuidas tekkis nimelt Lõuna-Itaalias on palju niisugusi ämblikke, kes on umbes niisugused poole peopesa suurused ja hästi karvased ja siis mõnikord nad hammustavad inimest ja vanasti usuti, et inteli hammustus ajab inimese hulluks ja siis ta jälle saaks nagu terveks tagasi. Siis kõige parem ravimine oli, et tuleb tantsida kuni nõrkemiseni Tarantali tantsu ehk tarontellat. Niimoodi see oli, see usk ja kummaline on sealjuures küll see, et need seosed olid täiesti valed, sellepärast et Tarantel tõesti hammustab ja see on umbes sama tugev nagu üks mesilase pistmine. Et iseenesest see ei ole midagi väga hullu, aga ühesõnaga tegelikult on inimesel oli hoopis midagi muud viga, aga kõik aeti ämbliku kraesse. Alati peab ju keegi patukott. Ja selline karvane niukene, hirmutava välimusega elukas sobib selleks väga hästi. Ja noh, maailmas on neid neid ämbliku moodi elukaid ikka 40000 ja Eestis on neid üle 500. Ja nüüd nendest 40-st 1000-st on inimesele tõeliselt eluohtlikud, maailmas on ainult kaks liiki, tegelikult ülejäänud ei ole. Aga aga noh, need troopilised, ämblikud, ojad ikka suurelt küll olla, et mina ei ole nüüd seda maailma suurimat ämblikku näinud, tema nimi on linnutapid ja kui jalad ka arvesse võtta, siis ta nihukese 20 sentimeetrise läbimõõduga karvane elukas ja siin hiljaaegu tuli üks poola noormees oma ämblikukoguga Eesti loodusmuuseumi ja said Eesti koolilapsed selle maailma suurima ämblikuga. Aga, aga noh, ma olen näinud looduses küll niisugusi noh, poole peopesasuurusi näiteks tulebki meelde Aafrikas kord sõime üks korda ja siis, kui ma vaatasin nagu laua kohale üles ja seal oli üks vägev ämblikuvõrk. Hästi sihukesed tugevate paksude niitidega, seal keskel oli üks väga võimas priske ämblik, vaatas näljase näoga lauale, jah, natukene küll nihukese näoga. Et kas mulle ei antagi, see oli Madagaskari hiidämblik ja tema on läinud kultuurilukku sellega, et selle ämblikuniidist, kuna see on nii jäme, on üritatud kududa riiet ja on tehtudki üks, viie ruutmeetri suurune kangas sellest. Aga selle tegemine oli nii kohutavalt vaevaline, et selle kanga hind oli pöörane. Aga lihtsalt niisugune katse on nagu päriselt tehtud. Aga meie oma põhiline suhtumine tänapäeval eriti võib-olla just naiste poolelt on ikka see, et ämblik on üks kole elukas. Et ega midagi ja tema see ole. Ma ei tea, millest see on tulnud, sest kui mõelda meie pärimuste peale, siis, siis pärimustes on ämblikul üsna mitmeid tähendusi olnud, et noh, see kõige tuttavam on ju see, et hommikul on hooleämblike lõuna ajal leina Vicky õhtul õnneämblik. Ja et ta arvati veel, et kollased punased ämblikud et need toovad õnne ja, ja millegipärast roheline pidi nagu surmakuulutava. Siis jälle see üks pikkade koibadega ämblik teda vahel toaski, võib näha, et seda peeti igal juhul jälle õnne ämblikuks. Niuksed, kummalised seosed. Ma ei tea aga see, et ta nii kiiresti oma pikkadel koibadel ringis siba, võib-olla see natuke hirmutab. Jah, ja võib-olla see ka, et ikkagi satub meile silma ette igal pool kogu aeg, sa näed niux tegelast ja võib-olla ka perenaist, ta mõttes lihtsalt pahaseks. Et jälle, kui sa ei ole hulkaga koristanud, eks ole, jälle ämblikuvõrgud toas. Ja absoluutselt. Aga see, muide, kes, kes meile sinna tuppa neid teeb, see on omaette ämblikuliik. Tema nimi ongi täiesti ametlik nimi, majaämblik ja ma arvan, et need kõik need hoole ja leina ja õnneämblikud, need on tegelikult ikka seesama üks majaämblik, kes tõesti armastab majade sees just teha oma võrgud ja tema võrk on tõesti niisugune, et selle lõpus on niisugune niukene suurem nagu, nagu sopp umbes nagu mingisugune noot ja selle võrgule buss seal lehtris, seal ta siis vaatabki oma saaki. See on meie kõige tuttavam ämblik ilmselt igale ühele. Üks asi veel, mida pole mõtet hakata niimoodi kramplikult õpetama, ikkagi ämblikud ei ole putukad. Sest ämblikud ei ole kuus jalg. Putukatel peab olema kuus jalg jäämliculal kaheksa ja kes ta siis on? Ta nimetatakse ämblikulaadseks ja ta ei kuulu putukate maailma ja niisuguseid tegelasi on veel väga palju niukseid, pisikesi, kes ei kuulu putukate hulka, aga võib-olla ämblikud on üks suurem rühm nendest. Ämblikud on ka muide, peale selle, et tal on kaheksa jalga on tal ka kaheksa silma järjest hullemaks. Ja mõtleks natukene, et, et kes need siis on, keda me võib-olla oleme tegelikult trehvanud, aga pole osanud, et tal on nagu tere öelda või või nime panna. Et näiteks seesama see pikkade koibadega õnnetooja, mis vahel võib ka toas eriti Heldris ette tulla, tema ametlik nimi on, on kui pikk. Ja see koibik näeb välja nagu mingisuguses ulmekirjanduses niisugune võõraid planeete uurima saadetud robot. Et keskel on niisugune ümmargune keha nagu kera ja siis on hiigelpikad, niuksed, saledad jalad ja hästi ettevaatlikult niimoodi neid koibi tõstes, siis ta uurib, sondeerib seda ümbrust ja niimoodi ta liigub, see on. Ma arvan, et igaüks on näinud seda hiigelsuurte jalgadega koibikut ja tegelane tegelikult ta armastabki näiteks keldrites ja puu Riitade juures olla ja ja nemad tegelikult võrku ei, Ko mürginäärmed, neid pole, nad polegi nagu õiged ämblikud ja tegelikult nad ei olegi, nad on, nad on nende päris ämblikud, lähedased, sugulased ja niukesi tegelikult on veel õige palju, aga see on nendest võib-olla kõige tuntum. Aga võib-olla päris ämblikutest kõige tuntum on Ast võib-olla see ristämblik, et noh, nii selgesti on tal joonistatud sinna seljapealse rist ja ta on ise ka niuke suur ja priske ämblik. Ja tema on see, kes on tõeline võrgumeister, tema teeb neid uhkeid Urke igale poole õue ja, ja niidule ja, ja, ja kadastiku ja, ja see on tõesti imetegu on niisuguse noh, nagu ütleme, sihukese korrapärane ümarvõrk ja sealt keskelt nagu kiirtena lähevad, need laialivõrguniidid on väga peen ja keeruline pits, mis tal on. Ja selle juures ta muidugi askeldab iga päev, sest iga päev keegi ju lõhutama võrku. Ja siis ta parandab seda. Ja näiteks need võrguosad, mis on katki läinud selle niidiga, sööd endale ise sisse ja need nagu taaskasutusvõrgu taaskasutamine. Ja siis ta keskelt tõmbab siis nagu niisuguse signaalniidivõrgu südamlikkust kuskile sinna oksa juurde, kuhu ta siis ise nagu varitsema seda saaki. Muidugi ämblikud Me kujutleme kõik seoses võrguehitusega ülds, tegelikult paljud ämblikud ei tee võrku niisugust võrku, millega püüda oma saaki. Aga see võrk on, on tõesti selles mõttes väga palju pannud loodust, tartlasi nagu nuputama ja nagu juurdlema, et et mis asi see, see võrk tegelikult on, sest ta on p ennem see, ütleme see ämblikuvõrgu üks niit palju peenem kui juuksekarv. Aga ta on äärmiselt tugev. Nii et on isegi võrdluseks toodud, et kui oleks sellest ämblikuniidist punutud nisugune köis, mis oleks sõrmejämedune, siis see peaks kinni. Võimsa lennuki, Boeing 747. Kujutad ette, ei näe, mina, ma ei kujuta ette, seda, see on igatahes ületab igasugused inimvõimed ja, ja kõik need sünteetilised kiud, mis on ka tänapäeval väga tugevad nad ei pääse ligilähedalegi sellele ämblikuvõrgule ja ja sealt on muidugi tulnud siis see järgmine mõte, et kui saaks kuidagiviisi panna ämblikku inimesele nagu kangast kuduma. Aga kuidas ta seda teeb, tal on seal tagakeha sees, on niisugune vedelik ja, ja siis Nendest võrgu näsadest see, nagu ta jõuab õhu kätte, mis nagu jäigastuv või, või muutub tahkeks ja sellest saabki sellest vedelast saab nagu niukene tugev tahkeniit on püütud küll neid ämblikku panna, ikka ikka inimesele võrke kuduma. No ei ole sellest midagi välja tulnud. Aga kindel on küll see, et kui ühel päeval õnnestuks kas ise järgi teha inimesel või siis panna ämblik enda eest tööle. Aga kui, kui saaks sellist niiti hästi palju siis me kannaksime õige pea. Ämblikuvõrgust riideid ei kulunud. Iialgi mõelge, milline õnnetus on, töötab surmani ära ja. Ka ei kulu ja kas siis võib lasta neil mitut värvi näiteks seda teha. Ja, ja huvitav on see, et näiteks need ämblikud, kes mõnede ämblikuliigid teevad oma õrnu võrke ja selleks siis nad panevadki sinna värvilisi märke, markeeringut siia-sinna mille jaoks, et linnud näeksid seda võrku ja lendaks jumala eest tema võrgust läbi. Ja ma kujutan, et loomulikult on, see näevad siis või no ja linnud nagu oiduvad selle eest, aga, aga inimene noh, see vaene elevant, see, see muidugi ei märka midagi ja läheb väga otse edasi ja kirub ja vannub, et mis mul siia jälle kleepu siia külge ja ja mõelda nüüd jälle selle ämblikukese peale, kes seal põõsas seda kõike pealt ta mõtleb, mahub ja milline barbaarsus. Aga aga muidugi, tegelikult see inimene on tema jaoks lihtsalt jah, liiga suur suutäis, aga põhiseks ära sööks ära küll, kui hammas peale hakkaks. Ja noh, seda on ise küll jälgitud lapsena seda, kuidas kuidas tal käib, eks ole, et nagu see saaksin võrku sisse satub ja see võrk hakkab vabisema signaal, niidikene annab märku sellele ristämblik olla, näiteks siis siis ta tormab välja ja ja kõigepealt natukene nagu mässib seda saaki sisse ja siis surub talle selle oma mürgiana lõugadega sisse. Siis see vaesekene jääb üsna vagaseks seal ja siis ta mässib selle juba lõplikult täitsa niisugusse halli nagu mähkmes ja, ja siis annab sinna juba sisse oma seedemahlad ja, ja pärast siis tuleb imeline nagu kokteiliselt teised tühjaks. Et see on tema igapäevane toit. Ja nad on kõige suuremat nisukesed putukat. Sööjad tegelikult niisuguste väikeste loomakeste seas üldse looduses. Aga kaugelt mitte kõike, ämblikud ei pea jahti võrkudega. Ja meilgi on näiteks niisugune tore loomake, niukene krabiämblik ükskord ma mäletan, et ma pildistasin ühte ilusat õit ja ma ei pannud tähele mitte midagi, minu meelest see oli väga ilus õis ja pärast suurel ma vaatasin seda pilti siis ma alles avastasin, et osa sellest õiest oli, oli ämblik. Ta oli täpselt sama värvi nagu õis, krabiämblikud on väga eredad, kollased, valged, rohelised, punased, ühesõnaga säravad nagu õied ja nad on võimelised oma värvi muutma. Nii et ta võib õie peal kahe-kolme päeva jooksul oma värvid sättida, timmida selle õiega samaks. Ja, ja ta võib olla tohutu tult nisugune, kannatlik, varitseja ta võib-olla nädal aega ühe õie peal ühe koha peal liikumatult ja tal on esijalad pikemad kõvasti kui teised. Need on tal siis niimoodi valvel siin. Ja nüüd, kui õie peale laskub noh, teadagi niuke mingi maiuse sõber väga tihti näiteks ka koguni näiteks mesilane siis krabiämblik, võib-olla mesilasest palju väiksem. Siis ta sööstab talle kallale ja surmata oma mürgiga ja, ja niimoodi käib tema elu ja jaht. Aga siis on veel näiteks teised niuksed ämblikud, kelle nimi on hüpik. Ämblikud on ka meie looduses täitsa olemas ja kes vähegi viitsib seal rohudžunglis suvel vaadata, see leiab neid. Et need on, nagu nimigi ütleb, nende jahitrikk seisneb selles, et nad teevad pikki hüppeid tagumisse kahe jalapaariga. Ja need on ka niisugused tüübid, et nad võivad endast palju suuremaid putukaid kraamata. Ja see on vahva, et selle hüppe ta teeb päris pikka, teinekord aga tal on väga ja ettevaatusabinõu enne hüpet seob ta selle koha peal, kus ta hüpet alustab päästeniigi ja kudehüpe läheb täiesti untsu, ta satub ühesõnaga täiesti valesse kohta, kukub alla, ülepeakaela, sealt ülevalt, siis siis ta seda niiti pidi lihtsalt trippumeroni kiiresti üles ja hakkab jälle otsast peale. Seal said inspiratsiooni benshüpe, väljamõtlejad. Vabalt vabalt nihedel ja üldse neid niite kasutatakse hästi palju erinevatel eesmärkidel. Vahel on need näiteks neile varjupaigaks sama hüpikämblik, näiteks kui vihmane ilm tuleb, siis ta ehitab võrgu selleks, et, et sinna vihmavarju minna, aga ta ei püüa selle võrguga mitte oma saaki. Ja mõned kasutavad seda niiti selleks, et ehitada poegadele mingit kaitset või või siis ka ehitada langevari endale ja lennata teise kohta, nii et sellel on 1000 kasutust sellele ämblikuniidile kuulame siia vahepeale siis seda Tarantli hammustuse tantsu. Kolme sajandi tagant. Pärast seda tarampli muusikat võiks natukene püüda mõelda ämblikku oma pilguga selle ämblikuelu peale ja et mis tähtsamad hetked, ämblikuelus kindlasti on see, kui, siis on ema ja isa ämblik 11 leiavad. See on omamoodi vahva lugu, see on väga mitmekesine ja, ja erinevatel liikidel on ta äärmiselt erinev. Aga üks tavaline on küll see, et isa ämblik on ema ämblikuks tohutult palju väiksem ja näeb hoopiski teistmoodi välja. Ja teda me tavaliselt. Te ei märkagi, nonii on mujalgi looduses juhtunud, et isa on väiksem ja kahvatum, mõnel puhul muidugi vastupidi. Ja aga just nende mutukate hulgas on see tõesti üsna tüüpiline, isegi. Ja, ja siis, kui see isa ilmub siis on tal nagu üks mõte on, et peaks nagu selle ema ära võrgutama, aga teine mõte on, et selle juures peaks ka kuidagi ellu jääma. See on päris mitmekesine, kuidas see siis käib, üks väga tüüpiline käitumine on siis niisugune, et see isa tuleb sinna ema võrku juurde ja siis raputab seda. Ja ema muidugi, sestap ilma mõtlemata ei saa suunas ja kui ta selle kätte saaks paneksite pintslisse koha või ei saa, siis pagevad, põgeneb ära ja pääseb ja siis tuleb jälle tagasi, jälle raputas jälle, kõik see kordub ja see on nende pulmamäng seisnebki selles. Ja siis, kui see lõpuks ikka ellujäänud mõneti meenutab, härjavõitlus tähendab olla siis ema tasapisi nagu rahuneb maha ja siis muutub nagu leebemaks ja siis juba võivadki pulmad alata. Aga mõnedel teistel ämblikuliikidel on, on jälle see see võib-olla isegi nagu veelgi naljakam Melgi lapse huntämblik, niisugune, kes ka muide eriti võrke ei Ko ja tema tuleb ema juurde ja sõna otseses mõttes hakkab tantsima väga keeruliste efektsed tantsu vahel tõstab esijalad üles, võtab igasuguseid kummalisi, huvitavaid baleriini poose. Nii et kui näiteks ise juhtunud seda nägema, siis jääd seda täitsa lummatult vaatama. Tõeline koreograafia meistriteos. Pöialt hoidma, et see ema ikka piisavalt tantsuhuviline on. Võib-olla selle meeldib mõni muu kunstiliik. Ja et seal ongi see, et, et kui see isa piisavalt Ilusa tantsuga ja efektse tantsuga ja üllatava tantsuga siis ta jääbki ellu. Tantsuelu just ja, ja niimoodi, kui ta tõesti seda nii nii ilusti teeb, siis jällegi ema nagu saab sellest nagu liigutatud ja lummatud ja siis võivadki jälle pulmad alata. Aga siis on veel ühed niukesed tegelased, kes toovad pulmakingi. Teatud ämblikuliigid on niisugused, et isa tuleb juba ühe mõnusa kärbsega ja ulatab selle emale ja muidugi ema siis vaatab, et naad et see on tore õlle ja sööb selle muidugi kohe ära ja muutubki konna leebemaks, seal lahkemaks. Siis on isegi täheldatud niisugust asja, et mõned isatavad nagu sohki teha ja viivad näiteks autis kärbse asemel puutükis. Ja see, kuidas nende käsi käis, seal käib mäng elu ja surma mäng noateral, sest alguses ema ei saa aru, et kas nüüd kärbes või on see miski muu ja hakkab nagu pakki lahti harutama ja, ja nüüd sõltubki sellest, et kui kiiresti ta seda teha suudab, et kui ta tabab, et teda on petetud, siis on lõpp, eks ole, isal pea maas ja kõik lõpetatud, aga aga kui ta on ise ka vähe uimane, siis võib-olla isa jõuab juba pulmad ära pidada vahepeal. Ja siis pärast pulmi siis muidugi isa päästavad ainult väledad jalad, muud võimalust ei ole ja kui ta vähegi natuke kohmitsema sinna või ootama jääb, siis on ta surmalaps. Aga vahel tihti ka pääseb ja, ja eriti naljakas, üks pääsemisviis on ühel troopilise ämblikuliigil. Tema on niisugune, et, et tema enese elu päästmiseks ta on ise nii väike ja ema on nii suur, et ta hüppab ema ämbliku turjale ja otseselt turja. Peatse ema ei saa teda kätt. Et see mõjub meile naljakalt, aga, aga tegelikult mängitakse ikka elu ja surma peale. Tegelikult on ka niisugusi ämblikuliike, neid on küll vähem, kes võivad ka täiesti harmooniliselt pärast pulmi koos elada ja jäädagi kokku, niisuguseid liike on ka, sest neid ämblikuliik on tõesti kümneid tuhandeid maailmas. Ja sealt võib igasugu näiteid leida. Aga igal juhul, kui ämblikumamma on siis ükskord hakanud munema ja järglased on tulnud, siis ta ehitab nende jaoks kookoni ja selleks on jälle võrku vaja. Ta teeb niisuguse ümmarguse palliallika palli kus sees on siis need munad ja mõned ämblikud jätavad need siis nagu sinnasamasse kohta, kus toimusse munemine, aga mõned kannavad seda kookonid endaga kaasas. Ja ma mäletan lapsepõlvest, kuidas ma vaatasin, ma ei saanud aru, ma mõtlesin, et ämblik on haige. Et mis asi on, et, et nagu selle asemel, et, et tagakeha oleks nagu õige koha peal kuskil hoopis siin külje peal niukene rippuma niuke, hall pallikene. Ja see on tegelikult täis neid pisikesi mune ja neid ta kannab kaasas ja selles mõttes on paljud ämblikud väga erandlikud võrreldes muude niisuguste väikeste Lukatega, et nad hoolitsevad oma järglaste eest. Noh, ühesõnaga nad vaatavad, et, et sinna munadele keegi ligi ei pääseks, kaitsevad neid. Ja on tehtud, ma arvan, see oli küll natuke õelavõitu teadlane, eks selle katsetegijaga ta virutas sellelt, et ämblikud selle kookoni ära ja pani sinna asemele täpselt samasuguse sama raske, sama välimusega nihukese ümmarguse asja. Ja ämblik võttis selle omaks, hakkas seda kandma nagu oma lasteaeda seal kaasas. Aga ühel päeval tulevad nendest munadest siis väikesed noored ämblikud. Ja siis ema lõikab ise selle kookoni lahti. Ja nüüd on näiteks mitmed ämblikuliigid on sellised, kes hoolitsevad nende väikeste eest. Ja noh, see asi võib ka väga kaugele minna. On selliseid liike, kes lausota kannavad toitu oma väikestele. Aga näiteks meie looduses on üks ämblikuliik, tema nimi on nõmmehiidämblik. Vaata, see hiid tähendab seda, et on mingi kolme sentimeetri pikkune. Ja tema näiteks lihtsalt kaitseb oma poegi, ta ei toida neid. Aga ta on sealjuures valvel, ta niisugune pruuni relvi, kollane vööd käib üle selja. Ja nii kui ta näeb mingit ähvardavat ohtu, siis ta tõstab oma esijalad niimoodi ähvardavalt üles. Ja kuna ta ise on putukaga võrreldes päris suur, siis ta muidugi Enda suurustele väiksematele ajab igal juhul hirmu nahka ja need tema pisikesed jäävad ellu. Aga muidugi, kui tuleb jälle mingisugune hiigelmonstrum nagu inimene, siis ta muidugi põgeneb ikka kuskile lehe alla peitu ja loodab looja peale. Aga no näiteks ristämblik on jälle selline, et tema oma järglased on juba tulnud, siis ta nendest enam ei hoolitse. Aga need järglased, need imeväikesed, täiesti ämbliku moodi elukad musta ja kollase mustrilised, nad hoiduvad nagu ühte puntrasse. Nii et kui vaadata ristämblikulasteaeda, siis eemalt vaadates tundub, et seal oleks mingi kollane putukas või mingisugune kollane vili isegi seal lehtede vahel. Ja nüüd, kui keegi seda puudutab, siis pihustub paljudeks pisikesteks ämblikud, kes igaüks page veri suunda ja see on jälle see trikk, et ootamatus, üllatus ja sellega võib-olla siis õnnestub ka elu päästa endal. Ja siis, kui need pisikesed armsad väikesed ämblikupojakesed on suuremaks saanud, siis nad sõna otseses mõttes lähevad kodust lendu. Ja see käib niimoodi, umbes, et väikene ämblik, kes on juba üsna suure moode, palju pisem, ühel niisugusel tavalised sügisesel päikeselisel päeval, kui on hästi kuiv, siis ronib vapralt Rumingi kõrre või, või oksa tipu ja siis hakkab oma taga kehasta niiti välja välja saatma ja see on umbes sama jagu õhupalli täispuhumine, et kui see niit muutub juba piisavalt pikaks, siis see võtab nii palju juba endale tuult sisse sisse. Väike ämblik vappusest värisedes laseb oma jalad lahtisele oksa küljest ja läheb lendu. Ja näiteks mõnel vananaistesuvepäeval kuskil päikeselisel septembrikuul näiteks võib niidul näha päris palju niisugusi, pisikesi ämblikke, kes on alustamas oma uut elu. Ja noh, kui mõelda, et kes need ämblikud siis nagu looduse seisukohalt on, et igal juhul on nad siis kõige olulisemad nagu putukad, arvukuse tasakaalus hoidjad looduses üldse sest neid ämblikke jätkub igale poole, neid on tõesti igav välimusega ja, ja igasuguste kommetega. Eks, igavene põnev, kirju ja salapärane mutukate rihm. Ja Eestis on neid kokku tervelt üle 500. Mis seal muud, kui kui kuulame siis ühte sedasama tantsu, mis ka inspireeritud ühest ämblikust. Seesugune oli siis tänane saade ämblikutest, millest räägime järgmises saates räägime vihmaussidest teistest mullaolenditest. Oh jumal. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
