Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Uus aasta tuli koos eriti muutliku ilmataadiga, kelle tujusid on pidanud nii inimesed kui ka nende lähedased sõbrad, puud ja põõsad vapralt taluma. Aga märatsevad tormi ja tuisu käestani enam-vähem terve nahaga välja tuldud. Seejärel rahulikumast ilmast ja arvadest päikesekiirtest rõõmu tundma ja elu on edasi läinud. Kuidas on lood meie tänase saate peategelase Heeveeaa ehk kaudsuki puuga? Kas on ka vastupidav tegelane järsult muutuvates oludes? Jah, me oleme niivõrd harjunud sellega, et kautšüki puu meie igapäevases elus osaleb, et me ei pane seda tähelegi ja täna katsume siis seda kaudsuki puu tähtsat osa natukene valgustada. See muusika, mis praegu kuuldus, oli rahvamuusikaansambli tehtud, selle nimi on trummil jatta ja nad on Boliivia rahvamuusikaansambel. Ja noh, need laulud ja muusika jaa, jaa, pillilood, mida nad mängivad, see meenutab õige palju seda, et, et Lõuna-Ameerika kultuur on ikka praegusel ajal niukene segakultuur, et seal on osalenud Indiaani põhi ja siis on seal siis niisugune segakultuur valge ja punase kultuuri segunemisest. Ja, ja selles muusikas on seda mõlemad tunda ja kautšuki puu tähendus on tegelikult samamoodi kahetähenduslik, et algselt on ta olnud kuulunud indiaanlastele ja ja praeguseks kuuluta nii-öelda koguma maailmale. Ja mis asjad need kaudsuki puud on? Need on väga keerulised asjad tegelikult, aga kui väga lihtsalt piltlikult püüdonist rääkida, siis on see umbes niimoodi, et et need on puud, millest saab Lataksit. Ma arvan, kui jälle inimene, kes puudest palju teadmata lateksist, tal näiteks tuleb meelde võib-olla lateksvärv absoluutselt esimene üks asi, eks, ja millega saab remontida ja, ja tegelikult on seal nii palju tõtt, et, et lateks värvis on tõesti lateksid näiteks on tegelikult selline piimmahla selline aine, mis väga kiiresti kalgendub ja selle tõttu lateksvärvid kuivavad hästi, kiiresti hästi mõnus remonti teha. Ja see ongi õieti siis kaudsuki puupiimmahl, mis kalgendubest kiiresti praegusel ajal muidugi lateksvärvid on tehtud keemiliselt, seal ei ole enam looduslikku osa üldse. Aga algselt õppis inimene seda kaudsukiburt. Ja no see, et kautšukibu tähtsaks sai, see sellel on pikk lugu ja praegusel ajal õieti Me vist seostame kuidagiviisi hoopis seda kaudsuti rohkem kummiga. Et noh, kaudsukist saadakse kummi kõikvõimalikku kõikvõimalikus on meeletult lai kasutusvaldkond, aga siin on jälle, kui nüüd minna selle sõna algtähenduse juurde, siis meie jaoks natuke eksitav see, et kummil on eesti keeles kahetähenduslik tähendus. Üks on tehniline kummi, see on, mida me igapäevaselt nimetame kummiks, aga teine on, on looduslik kummi ja sellest me teame õige vähe. See on õieti kummivaiktaimede toodetud toode ja, ja see on hoopis midagi muud kui see tehniline kummi. Nii et kui lühidalt öelda, siis seda loodusliku kummivaiku näiteks kasutatakse väga palju toiduainete tööstuses. Ja võib-olla me räägime sellest ükskord hiljem, kui me jõuame katsete juurde katsetelt saab just sedasorti ainet. Aga nendega otsuki puudelt saab siis niisugust valget piimmahla ja nendele õige lähedased on, on veel, Kutab, pätsi puud kasvavad samuti nagu kaudsuki puud troopikas ja õieti seda on kasutatud rohkem ütleme vene nagu botaanik, kas ja paljud muu maailma botaanikud panevadki, need kaudsuki puudega ühte ja võib-olla selle põhjus, miks on hakatud siin Kuta pätsi puud ka, muide Eesti botaanikud eraldavad üsna selgelt kaudsuki puudest, on see, et nõukogud rajal oli NSV Liidul vaja olla täiesti iseseisev ja kaudsuk tuli mujalt maailmast oli vaja ise teha kaudsuki ja, ja seda saadi siis niisugustelt, Kutab Pätsi puudelt ja Kutab vürts on väga lähedane õieti kaudsukile, nii et selline peensusi ei ole mõtet siin hakata üldse vahet tegema. Põhimõtteliselt sama. Ja on väga huvitav, et, et ka Eestis on püütud niimoodi kaudselt toota. See on üks põõsas, mille nimi on Euroopa kikkapuu ja ta looduslikult kasvab seal Läti piiril Lõuna-Eestis. Ja üks meie metsateadlane võttis käpp ja pärast sõda rajas sellesama põõsaga tohutud istandused seal ainult sellel põhjusel, et selle kikkapuu juurekoores on päris palju outsuki taolist ainet. Muidugi kohutavalt palju vähem kui kaudsuki puudes, aga natukene ikka ja see oli üleliidulise tähtsusega üritus, ta sai leks külluslikult raha, et seda katsetada, tegelikult ei tulnud sellest midagi välja ja kui me läheme praegu Koiva jõe äärde, siis me võime näha neid, neid, vanu istandusi, need kikkapuud on kasvanud sellisteks viiemeetristeks laiuvateks põõsasteks. Mälestus sellest, kuidas siis prooviti kaudsuki teha ja kohe mitte sugugi mitte midagi välja ei tulnud, no ta ei tasunud ennast ära. See, see tööstuslikult Tootmine, tema omahind läks nii kõrgeks ja kogu see oli nii väike kogus oli väike ja see sõnaga ta sisaldab 12 protsenti kautsuke PVA sisaldab üle 30 protsendi kaudsuki. Nii et need kogu see mängida saanud ära ja laias Nõukogude liidus oli, oli taimi, millest ka sai kergemini seda kätte. Nii et sinna see jäi. Aga, aga huvitav on muidugi ka nüüd see, et et lateks on ka nätsu ehk närimiskummi, üks algaime ja seemnetes, mida me praegusel ajal põske pista, mäe, see on, on reeglina sünteetiline. Aga algselt on jälle inimene saanud selle idee nendelt samadelt puudelt ja see algne pätsu puu on maailmas olnud sapud tilli puu. See kasvab lõuna Ameerikas ja seal, kui tulid hispaanlased Ameerikas, sest nad nägid, et ateegid Mehhikus nätsutasid midagi ja sõjalisele saputilli puult saadud lateks. See oli kergelt magus ja mida see hulkadega närida ja mis, noh, seisis suus niimoodi, kaua ei lagunenud ära. Tilli puu tähendab nimi. Kui tal, see, mis me äsja kuulsime, aga iseenesest on ta kautšuki Kullane siis idas kautšuki puud riigist ütleme niimoodi, et neid puid troopikas, kelle soontest tuleb niisugust valget laktaksid, on pööraselt palju. Ja nüüd see, mis on noh, nii-öelda hamba alla kõlbab see Sappotelli puu. Aga need kaudsuki puud, millest jälle saab hästi palju sõda, diskett, lateksit need on, need on üks teine risk, puid ka, nimetame ta siis kummipuude hulka. Vaat kummipuudega on on, sest kaudsuki puudest saab ju ka pikematöötluse järel kummi? Jah, sellest saab ka kummi jah, kui sellist väikest mõttemängu kasutada, jah, me rääkisime kunagi varem, kui me rääkisime viigipuudest, siis me rääkisime kummi-viigipuust. Ja vot see on küll nüüd, mis sisaldab galateksites, on võib-olla kõige vanem nii-öelda kaudsuki puu, millega Euroopa kultuur on kokku puutunud. Aga asi on tegelikult üsna keeruline. See, need sesse kummi, see looduslik kummi ehk kummivaik, seda jälle kummipuust ehk siis kummi-viigipuust ei saa, sealt saab seda lateksit. Nii et, et see, see looduslik kummi algselt, see tuleb egiptusekeelsest sõnast ja, ja see on niisugune läbipaistev aromaatne, sihukene, kummaline aine, millel ei ole lateksist. Ja need on keerulised asjad, aga ühesõnaga need puud Kust saab mingisuguse suurema või väiksema töötluse järel kummi kui sellist? Neid on terve hulk siin maamunal ja mõist neist moodustavad siis kaudsuki puude rühma, millest vangidena Just kautsuke puudes on seda kõige rohkem ja see trikk, kuidas lateksist looduslikust lateksist saadakse, seda kummi, mida meie nüüd kummiks nimetame, on see, et töödeldakse väävel väävelhappega ja siis ta muutub sarnaseks sellele, mida me tunneme. Aga see, selle ajalugu on pikk ja kirev ja selle juurde me jõuame. Aga need kaudsuki puudest ise on loomulikult see üks ja ainus Heeveeaa. Ehk siis Brasiilia Heeveeaa ehk parakaudsuki puu ara kautsuke puu on ta nimi, sellepärast et Brasiiliast parasadamast on teda algselt kõige rohkem välja viidud. On ta, ütleme 90 protsenti kogu looduslikust kautsukest saadakse sellest ühest liigist. Ja, ja nüüd peaks siis natuke mõtlema, et mis kõige tähtsam kautsuke puu on, kuidas tema avastamise lugu on, kuidas ta välja näeb. Ja no lugu oli siis nii, et kui 1493. aastal Christoph Kolumbus tuli Haitile, siis ta nägi, et indiaanlased laulud aktis pildusid üles niisugusi kummalisi palle ja kui need maha kukkusid, siis need põrkusid üles nagu elavad olendid. Ja see oli nii müstiline tema jaoks. Et, et nõidus, nõiduse värk, indiaanlaste nõiduse värk, ta niisneid niisugune Euroopasse kaasa. Need olid niuksed, imestamise asjad lastele, aga keegi ei osanud nendega midagi teha. Niimoodi möödus päris palju aega, enne kui siis 1000 seitsmesajandatel aastatelt esimesed teadlased viisid eurooplasse siis neid jälle neid imelikke põrkuvaid elastseid palle ja hakkasid neid uurima. Ja, ja tegelikult see algne nimi, kaudsuk on pärit ikkagi indiaani keeltest ja see algselt kautša tähendas puupisaraid, sest neid saadi siis niimoodi puu küljest puu sisse haavu tehes. Ja kõlab üsna karmilt, tegelikult ju? Jah, jah, tegelikult see on niimoodi, et, et see on ikkagi nii-öelda puu elu hinnaga saadud aine. No ma olen aru saanud, et kui neid haavakesi teha väga oskuslikult, siis puu kannatab need ära. Ja siis ta sureb, aeglasemalt ehtiviisi kurb juhtum, mina nii et siis haavakestest saad seda kautšukid ja, ja esimene asi, kui eurooplased hakkasid märkama, et see võiks päris kasulik olla, kui Josest Pristli inglane avastas, et, et selle kummiga saab pliiats joon ära kustutada ja niimoodi siis hakati seda kasutama, kustutus, kuumine, see oli algus, kuni sinnamaani pidi väga hoolega mõtlema, mida sa kirjapanemisest ei saanudki enam kustutada ühtegi kriipsu, aga aga nüüd sai sellest üle ja siis siis vaadati, et see on niisugune aine, mis peab hästi vett ja siis kütti teha sellest looduslikust lateksist ka Sis kalosse ja saapaid. Aga tulemused olid natukene nukravõitu, et kui näiteks oli natukene ruum, siis hakkasid need ära sulama, jalas ja kui oli külm, siis nad muutsid nii rabedaks, et lagunesid jalas ära ja õieti ei läinud niisugune saabas kuigi edukalt siis käiku. Aga siis oli üks mees, jällegi möödus ligi 100 aastat, 1840. aastal Charles puuder, inglane, jälle, kes siis leiutas, et, et kui nüüd töödelda väävelhappega seda lateksit, siis ta muutub oopist vastupidavamaks külmale ja kuumale don palju elastsem. Ja sellest hetkest järsku taibata, et sa asi, millest saab väga palju väärtuslikku valmistuda ja sellele, nagu veel lisaks oli, jalgratas oli siis leiuta Tartus juba, aga oli üks prantslane Tallop, kes 1888. aastal siis tegi sellest uutmoodi, vulkaniseeritud kummist, seda nimetatakse vulkaniseeritud kummiks. Jalgratta sisekummid, mida sai täis pumbata ja rattal oli tohutu menu. Ja niimoodi hakkas minema ja samal ajal kuskil seal sajandivahetusel hakkas autotööstus meeletu kiirusega arenema autot tahtsid ka kõik saada endale täispuhutava rehve ja niimoodi muutusse aine üleöö tohutult hinnatuks. Ja nüüd läks siis lahtise Se kaudsuki hankimine ja algul, et seda ikkagi ainult sealt looduslikest metsadest ja see oli üsna niisugune ta, need puud kasvasid ju, nad ei kasvanud mitte kõrvuti vaenud olid metsas niimoodi üksikutena ja siis itaallased pandi seda tööd tegema karmi kolonisaatori piitsa all ja päris nukker lugeda näiteks kuskil 1910. aastal loendati putukajo indiaanlasi, kelle arv oli 10 aasta jooksul vähenenud 50-lt 1000-lt 10000-le ja see oli üle jõu käiva kaudsuki hankimise tulemusel ja ja, ja selle ajaga suutsid nad hankida 4000 tonni kaudsete, nii et võiks öelda nii et et siis ühe tonni kaudsuki hind oli 10 inimelu tol ajal. Noh, see oli, on aeg 1900.-te algus. Aga niipalju siis valge mees sealt küll õppis, et, et niimoodi jätkata ei saa. Ja siis nad hakkasin mõtlema, et kuidas saaks kasvatada seda mõne noh, nagu istandikes ja oli üks mees. Et see oli jälle taaskord inglane. Tema nimi oli Joseph Hocker. Ta oli JOKK adminni botaanikaaia direktor Inglismaal ja tema algatusel toodi siis Lõuna-Ameerikast 70000 seemet, hevia seemet, kasvatajat üles Inglismaal, nendest saadi 3000 istikut ja need viidi siis Seilonile ja Malaisiasse ja hakati rajama Istan. Ja need istandused laienesid plahvatusliku kiirusega, sest nõudmine oli pöörane. Ja noh, niimoodi juhtuski see, et praegusel ajal enamik sellest Heweeaa istandustest ja puudest ei asu üldse mitte nende kodumaal vaid vaid hoopis teistes paikades. Aga et see ikkagi nende kodumaapaigad olid, olid indiaanlaste paigad, siis siis kuulakem, vahepeal meenutuseks. Ühte Boliivia rahvamuusikat selle nimi on karneval ja see on niisugune rõõmu muusika, võib-olla need indiaanlased, kes siis kaudsuki kogumisest kuidagi ellu jäid, need siis võib-olla olid nii rõõmsad, et nad elus on, siis nad võisid niisugust muusikat teha. See oli siis ema, kust ei veapuu, päritan, aga nendel maadel, kus teda praegu kõige rohkem kasvatatakse, olen ma käinud vaatamas neid EVEA. Istandike Indoneesias oli siis umbes meie jaoks meie pilgule umbes niimoodi, et et ütleme, hallid lepad on istutatud nagu pargi moodi üsna hõredalt sirgetes ridades. All on üsna niisugune suurrohi kõrge rohi ja iga puu peale on tehtud niisugused kalasabamustri moodi lõiked ja sinna lõike tippu on pandud üks tops topsi sees niuke valkjas aine ja, ja tegelikult minule ta meenutas, ma ei tea, kas te olete pannud tähele, et Eestimaa metsades männikutes on mõnikord mändide peal näha samasuguseid niisugusi kalasabamustri või V-kujulisi märke ikka. Ja see meenutas mulle kohe seda, sest neid ma olin Eestis hästi palju metsamehena läinud. Ja Eestis tähendab see seda. Ta mände on vaigutatud, mündidelt on võetud. Ja vaik on iseenesest teine aine kui nüüd see kaudsuk, aga see viis, kuidas seda tehakse, on üllatavalt sarnane. Nii et kõik need, kes on nüüd seda meie männikutes näinud, võivad endale kohe silme ette kujutleda seda kaudsuki istandust. Ja meie männile idee need vaiguvõtmise lõiked, midagi. See on niimoodi, et see on juba teada, et see männik võetakse maha. Ja siis enne 10 aastat enne seda mahavõtmist hakatakse teda siis niimoodi kuidas öelda? Natuke kurnama tegelikult ja, ja samamoodi on tegelikult ka nende nende kaudsuki puudega, et nad hakkavad andma seda kaudsukid kuskilt 12 aasta vanuselt ja igal aastal tehakse siis talle nii palju lõikeid sisse, et see lõigete kogupikkus on kuskil üks, 20 sentimeetrit. Puu selle peale ei sure, aga ta kindlasti no tema elujõud nagu on, pärsib, et selle tõttu ja niimoodi tehakse ka järgmistel aastatel need lõiked ja siis 35 aastat on võimalik sellelt kaudsete poolt saada sedakaudu. Ja siis ta ikkagi lõpuks sureb, midagi ei ole teha ja siis istutakse uued, mida käib ja, ja üks puu annab ühes ööpäevas 30 grammi seda kaudselt. Ja see tuleb suhteliselt kiiresti ära korjata, need lõiked tehakse varahommikul, et ei ole veel väga kuum ja siis võetakse see suhteliselt kiiresti ära, sest muidu ta lihtsalt kalgendub seal soojuse ja valguse käes. Ja ma olen minu meelest ka seda kohta, kui, kui ta on kokku toodud, see lateks seal Indoneesia istanduses oli see niuke suur plekist niisugune vann ja seal sees oli noh, niisugune ma ei oska öelda, siukene pool nätske nisugune, valge tihke ollus, mida lausa kätega niimoodi tõsteti. Ja, ja siis tuli autole, see tõsteti auto peale, viidi minema. Et aga algselt need indiaanlased tegid seda hoopis niimoodi, et nad võtsid hästi õhukese seda piimataolist ainet omale. Toki otsa ja siis lõkke kohal nagu suitsu sees nagu kuivatasid seda, nii et see tahkestus ja siis, kui see kihtaly tahkestunud, siis võeti, pisteti jälle see sinna piimmahla sisse ja keerutate jälle lõkke kohal. Niimoodi tekkis niisugune pruunikas lateks, mis oli, noh, see esialgne, see vanem kaudsuki algaine. Ja praegusel ajal on ta valge ja seal edasi käib sellega umbes selline tegevus, et nad, kui nad viiakse kuskile ettevalmistuseks, siis nad pressitakse laiaks, niisugusteks valgeteks suurteks, ütleme, niisugusteks nagu liistudeks ja kuivatatakse seal, kus kolm-neli päeva ja, ja siis nad mätsitakse jälle su pallideks kokku ja üks niuke, Thor kaudsuki pall on siis 100 kilogrammi kaaluv ja see siis läheb juba minema kuskile, kus teda töödeldakse, siis juba väävelhappega ja praegusel ajal pannakse alati ka sellele looduslikule kaudsukile hulka seda sünteetilist kaotsi. Ja, ja niimoodi see meie tänapäevane seis on ikkagi niimoodi, et, et kuna see vajadus ja kasutamine on nii pöörane ütleme, masinaehitus, kõikvõimalikud sõiduriistad et igal pool, kus on see, mida me nimetame kummiks, on sisuliselt algselt olnud kaudsuk siis seda, seda kaudsuki, enamik praegu toodetaksegi tehislikult ja seda tehakse naftast. Et aga see on jälle omakorda looduslik aine ja me teame, mis siin nafta hinnaga on juhtunud aastakümnetega kogu aeg ja me ei tea näiteks tulevikus kuisena Ta hind tõuseb, siis võib jälle juhtuda, et see kaudsuki puude Se looduslik kaudsuk muutub nii hinnaliseks, et siis jälle muutub selle loodusliku kaudsuki osakaal juba rohkemaks kui 50 protsenti tulevikus me ei tea seda. Igaljuhul ripub meie igapäevane kummi saatus just selle puu otsas. Ja selleks, et meenutada, kus see puu ikkagi algselt kasvas siis siis kuulame siia lõppu jälle indiaani muusikat mis sedapuhku on siis jälle üpriski Rõõmus. Küllap siis jälle, kui kaudsibki veidike kleepuvat, kuid ehedust kautsukest palliga näiteks palli mängitakse, vanu indiaanimäng. Selline oli siis tänane saade kaudsuki puust, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime viinapuust. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima, tunni pikkune kokku võtta möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
