Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Nagu eelmisel korral, räägime tänagi millestki eriti romatsest lõhn, mis võis aastate eest olla no näiteks meie kaubanduses ihaldusväärne ja haruldane ehk tänaseks mõne äragi tüüdanud, aga egas kaneeli ise selles süüdi ei ole. Nii nagu ka selle iidse vürtsi väärtus pole ajaga sugugi muutunud. Ja läheme mõttes kaneelipuude perekonna juurde ja vaatame, kus nad elavad, kuidas nad mõjutanud inimkonna kultuuri? See oli selline muusika kuulata siis, siis ilmselt kõrv tabab ära, peab kuskilt india kandist pärit olemas tsitra muusika, mis on Indiale aga iseloomulik ja kaneelipuud on, on ikka väga tugevalt seotud just Aasia maadest, Indiaga. Õigupoolest need kaneelipuid on, on väga palju neid on, neid on kümneid liike ja huvitav on see, et, et peale selle, mida meie tunneme, on väga paljud nendest kasutusel sealkandis, kus nad siis looduslikult kasvavad. Väga, väga tugevalt ja väga tuntud näiteks vähe teame meie Vietnami kaneelipuust, Indoneesia kaneelipuust, need on kõik omaetteliigid ja oma paigas, neid kasutatakse, aga meieni nad ei jõua mitte kuidagi. Ja noh, meie jaoks on võib-olla siiski olulisemad kolm kaneelipuu liiki ja need on siis nime poolest hiina kaneelipuu ehk kas ja siis Seiloni kaneelipuu ja Kampri puu. Ja, ja nüüd alustame siis sellest, et ajalooliselt on andnud Euroopa kultuuri jaoks õieti kaks kaneelipuud ja see vanem on olnud see, mida vanas kreekas juba D kas ja nime all. Ja see praegu nimetatakse seda hiina kaneelipuuks. Ja selle lugu on tegelikult hästi põnev ja värvikas, kuidas ta Euroopasse jõudis. Ta kasvas ja kasvab tänaseni, õieti kirde Indias. Ja nimi on tõenäoliselt sellest, et aga saab aladel, kus on elanud cashi rahvas see kassirahvas väga iidsetel aegadel juba korjas lihtsalt metsas seda kaneeli suurt ja müüs seda Hiinasse. Ja, ja sellest on see nimi talle siis külge jäänud. Ja tegelikult antiikmaailmas intide ta palju paremini kui seda kaneelipuud, mida meie praegu tunneme. Ja see lugu, et kuidas ta tuntuks sai, on pööraselt vana, keeruline, aga lühidalt on see niimoodi, et antiikmaailmas sinna jõudis, see kaneel see vana kaneel hoopiski Aafrika kaudu ja Aafrikas rändas ta niimoodi, et antiikmaailmas teate, et seda saab Egiptusest Egiptuses teati seda Haadakse Sudaanist ja Sudaanis, teati, saadakse veel kuskilt kaugemalt ja lõpuks kustuda saadi, jäi ta täiesti hämarusse, aga praegu võime me väga hästi taastuda selle, kuidas see toimus. Sedasama kassi kaneelipuu. Hiinlased tulid juba tuhandeid aastaid tagasi selle peale, et miks me peame seda hakkima sealt Indiast. Parem hakkame seda puud ise kasvatama ja nad hakkasid juba väga ammu kasvatama Kagu-Hiinas seda väga laialdastele aladel ja seal tekkis niisugune kaneelipuu kasvatamise piirkond, mida praegu tuntakse ka kui liini nime all. Ja kui liin tähendab tõlkes kaneelipuumetsa. Nii et, et sellest tekkis sellele kuule siis see nimi, et Hiina kaneelipuu, kuigi ta päriselt pärit ei olnudki hiinast aga hiinlased hakkasid seda väga osavalt jälle turustama teistes maades. Ja siis see kõik oli aastatuhandeid tagasi, hakati seda kultiveerima ka juba Indoneesias ja Indoneesia rahvad olid väga osavad meresõitjad ja nende jaoks oli üks päris tüüpiline reis niimoodi, et reisiti mussoontuultega, mis puhusid aina kindlalt idast Vene poole nende tuulte kuudel purjeta tee üle terve India ookeani Aafrika kaldale, Madagaskari saarele ja Madagaskari saarelt veeti need tohutud kaneelipuukoormad mandrile ja mandrit mööda hakati siis Aafrika mandrilt seda põhja poole viima ja sealt läks kogu see kaubandus üle araablaste kätte. Ja kuna see äri oli tohutult kasu toov ja ainus tee, kuidas kaneel üldse jõudis Euroopasse oli selline tee, siis araablased tegid, et varjata seda tegelikku päritolu ja hoida kindlalt enda kätes kogu seda kaubandust. Ja niimoodi tekkis Euroopa vanemas ajalookirjanduses huvitavaid lugusid selle kaneelipäritolu kohta. Näiteks Plinius vanem kirjutas 2000 aastat tagasi, et seda kaneeli tuuakse kusagilt kaugelt Aafrikast ja paljud antiikautorid olid veendunud, et see kasvadki kuskil Aafrikas. Et selle hind oli pöörane, sest must pipar oli ka kulla hinnaga, aga seda teati, et see tuleb kuskilt Indiast. Seda, kust tuleb kaneel, ei teatud, aga see teekond oli palju pikem ja tõepoolest keerulisem ja, ja selle tõttu see kaneelihind oli, oli pööraselt kõrgem Velga musta pra hinnast. Ja kui me nüüd mõtleme veel peale, et milline eriline lõhn on sellel paneelil tegelikult, et teda ei saa mitte millegagi segi ajada, siis see aina andis aga juurde seda müütilist paistet, sellele kaneeli-le endale. Ja niimoodi tekkis niisugune üsna tugev veendumus kuskil keskaja algul. Et kui liini nime tead, aga see, kui linn asub Etioopia, kes mitte Hiinas ja, ja siis teati veel seda, et see, kui linn, et seal on kusagil niisugune loodus, mis, kus elab ükssarv, müütiline olend mütoloogias ja seal asub ka maine paradiis, seal ongi sellised taimed nagu kaneel täiesti ebamaise lõhnaga ja täiesti teistsugused võrreldes nendega, mida me teame. Ja see niisugune veendumused kusagil asub, maine paradiis oli keskajal aina tugevnes, nii et on näiteks terve hulk niisugusi maale, kus me näeme näiteks kaunist neidu ükssarve mingit kummalist loodust nende taustal. Et see, see kõik seostub selle imelise maaga, kus kasvab kaneel. Ja on inspireeritud sellest maise paradiisi ideest. Ja maine paradiis oli, oli keskajal tohutu niisugune tugev magnet, seda otsiti, seda püüti leida talle igasuguseid asupaiku maakeral. Ja kaneeli oli muidugi ka see tähtis osa, et kui juba usuti, et tal on paradiisilõhn ja keskaja inimese hügieenist oleme me üht-teist kuulnud, eks ole, see seisnes selles, et mata noh, noh, nii-öelda pesematuse lehkasid tugevamate ja meeldivamate lõhnadega ja kaneel oli üks nendest vägevamaid, mis tõesti andis kindla peale tugeva meeldiva lõhna ja niimoodi, kui see veel seostus ka paradiisi siis oldi selle eest maksma valmis mis tahes hinda. Ja, ja, ja kas ja asendumine selle kaneeliga, mida meie tänapäeval Peame, toimus alles 16. sajandil. Kui siis Euroopa meresõitjad jõudsid iseseisvalt Seilonile, Praegusele, Sri Lankale, siis nad nägid seal kasvamas kaneelipuud, mis on mõneti meeldivama lõhnaga kui, kui see, kas ehk Hiina kaneelipuu ja siis võtsid Hollandi meresõitjad nagu enda käpa alla kogu selle kaneelikaubanduse ja, ja väga kaua aega kiivalt nagu varjasid seda hoidsid enda kätes. Ja ütleme, niisugune kõrgaeg kaneeli jaoks, aga nüüd juba Seiloni kaneelipuu jaoks oli kuskil 16. 18. sajand Euroopas. Aga see kaneelipuu oli siis juba pärit hoopis teisest paigast ja Sri Lankalt ja nüüd kuulamegi selle saare muusikat. See muusika oli need küll ilmselgelt mitte tüüpiline india muusika. Sri Lanka seilannan on väga omaettekultuuriga ja nüüd võiks mõelda natukene selle peale, et mille poolest siis see nii-öelda see vana kaneelipuu hiina kaneeli ehk asja erineb Seiloni kaneelipuust, kui nad looduses kasvavad. Tegelikult ega neil palju vahet ei ole, nad on mõlemad igihaljad, umbes 10 meetri kõrgused puud. Ja nad meenutavad võib-olla noh, kes selle nüüd läinud on vahemeremaades loorberipuud, siis ta loorberipuu moodi, tal on igihaljad suured lehed ja õieti ongi kõik need kaneelipuud. On on kuuluvad samasse sugukonda paberipuu. Nii et, et see on, ongi sugulus olemas. Ja, ja huvitav on see, et, et praegusel ajal see kas ja kasutamine on levinum, kuid Seiloni kaneelipuu kasutamine paljudes Aasia maades ja muide ka USA-s USA kasutab ikka seda tuuri ajaloolistel põhjustel seda, seda vana nii-öelda kaneelipuud ehk ehk hiina kaneelipuud ja, ja euroopiale kasutad Seiloni kaneelipuud ja kui need nüüd kõrvuti panna, et mul on siinsamas kaasas ka üks, üks kaneelipuukoor vot see, see on kahtlemata Sist Seiloni kaneelipuu, sest see Hiina kaneelipuu koor on tume. Aga Seiloni oman hele ja. Me teeme seda veel paari sõnaga, et on selline helepruun tõesti selline. Pruun võiks öelda, et kui näiteks paju oksalt võtta koor ja, ja lasta niimoodi ära kuivades tõmbub samamoodi niimoodi kerasse nagu, nagu see kaneeliga. Aga ta on tõesti helepruuni värvised, Seiloni kaneelipuukoor. Ja, ja loomulikult noh, see see lõhna me tunneme seda nii hästi paljudest toitudest siis näiteks Hiina kaneelipuu ehk kas ja lõhn on palju, noh, kuidas öelda mehisel Seiloni kaneelipuu, lõhi, jõulisem, jõulisem, teravam, mõrudam, karmim. Seiloni kaneeli puhul on niisugune magus lõhn kergelt, seda kas seal ei ole, kas seal on lihtsalt tugev, aga samal ajal ikkagi sugulaslik lõht selle ära vahetamatu kaneelipuulõhnaga igale maitsele oma kaneel ja ja, ja tegelikult nüüd kaneelipuudest rääkida, siis ei saa üle ega ümber. Kampri puust kantripuu kuulub samasse perekonda ja ta kasvab looduslikult Lõuna-Hiinas ja Lõuna-Jaapanis. Ta kasvab väga suureks, palju suuremaks kui need kaneelipuud, millest me rääkisime. Ja ma olen näinud seda puud, see meenutab nagu Pärna suur võimas kõrge puu. Ja teda kasvatataksegi tegelikult palju aasiamaades ilupuuna. Stan lihtsalt ilus. No aga ma kujutan ette, et see Kampri lõhn nüüd väga paljudele seostub võib-olla millegi niisugusega, mis juuksed peas püsti tõstab, seepärast, et kus on ikka vähegi majas olnud keskkõrvapõletikuga haigeid lapsi. Seal oli Camper igapäevane külaline, soovimatu, aga samas ilmselt ikkagi hädavajalik arstirohi. Mäletan minagi neid Kampri õudusi. Just ja ma isegi segaamplilõhn on nii tugev, et, et kuhugile peresse ja tunned Campli lõhna, siis sa juba tead, et noh, et siin on keegi haige, eks ole, ja tõenäoliselt on see lapses mingi kõrvavalu ja niuksed seosed tekivad kohe väga kiiresti ja, ja super ise seda saadakse selle puu lehtedest ja, ja puidust puidust noh, kuumutatakse välja seda ja algsel kujul on ta niuke kristalne, valge pulber. Õieti teda peeti. Teda võiks pidada niisuguseks vana ajarohuks ka selles mõttes, et et näiteks Marco Polo kirjeldas seda esimest korda seda, seda Kamprit. Ja siis nime nimi oli, et, et see on kõigi haiguste palsam, see oli niisugune noh, tal oli ka muidugi eriline lõhn ja ära vahetamata niukene toime. Aga, aga Stahli nagu imeravim sel sel ajal Marko kellaaegadel ja kohutavalt kallis muidugi. Nii et ikka üksnes ja ainult ravimiks toidu maitsestamiseks ei saanud juttugi olla. Ei, ta jah, kõikides nendes maades on ta olnud eelkõige ravim ja kuigi näiteks Hiinas on, on sellest tehtud ka näiteks tinti. Ja, ja see on siis nagu tumedat värvi ja, ja need hiina vanad käsikirjad need on, need on sageli kirjutatud just selle Kampri puust saadud tindiga. Aga no kõige rohkem ta on ikka seal ka olnud ravim. Ja ta noh, praeguses meditsiinis öeldakse, et ja tal on niisugune toimeta, ergutab vereringet, ergutab hingamist, ergutab närvisüsteemi. Tal on niisugune toniseeriv toime ja, ja tõesti, mõnes mõttes on ta väga universaalne ja, ja väga omapärane ja, ja tugev ravim, mida ei saa millegagi asendada. Aga tema vist kuulsuse Ajad on netist natukene küll loojunud ja kui meenutada näiteks lastehaigusi, siis mõnel seostub, ma arvan ka see just mõne vanainimesega näiteks vanaema või keegi väga palju aega tagasi. Et kui tal olid näiteks liigesed haiged, siis ta määris Kampriga neid ja see lõhn oli nii tugev, et see mitmeks päevaks külge, nii nagu sellel, kes küüslauk on söönud, näiteks. See see kuidagi vist natukene on, praegusel ajal jätab niukse möödunud aegade ja, ja niisuguse mitte meeldivat seosed. Jah ei kisu nostalgiliseks, sest ta oli niivõrd vastumeelne lõhn. Kui ma mõtlen seda, et kust salateid pidi kaneel, siis rändas enne, kui ta nagu öeldakse, laiema avalikkuse ette jõudis, siis kui palju, võib-olla tänaselgi päeval neid erinevaid vürtse ja mis tahes maitsetaimi, mida iganes, mis ei olegi kuskile jõudnud, me võib-olla end arvame, et et meie ees on äärmiselt rikkalik rikkalik valimik, kõikvõimalikke võimalikke põnevaid toidulisandeid, aga tegelikult ei tea me veel pooltki. Muidugi ses lähisto. Piline ja troopiline loodus, see on mõnes mõttes noh, põhjatu varamu ja see on tõesti nagu mõnes mõttes lihtsalt üks rulett. Et millised on saanud noh, kultuurilooliste juhuste läbi Euroopas järsku hirmus kalliks tuks ja, ja suurem osa, mis võiksid sedasama rolli mängida, ei ole siiamaani eurooplasele ikka veel teada. Nii et nii ta on. Aga seesama kaneel kui, kui teda nüüd seda jälle käes, seda parajasti seda koort, et, et kuidas selline kooretükk, mille me nüüd poest ostame, kuidas tegelikult tekkinud? See on niimoodi, et need praegusel vot seesama nimi näiteks kaneel see tuleb sõnast Kanella ladinakeelsest nimest ja Kanella tähe tähendas pilliroogu või väikest toru. Nii ta tõesti meenutudki, väikest toru ja, ja see koor hangitakse siis umbes niisugusel viisil, et praegusele seal enam metsas seda küll ei korjata. Ikka istandikud mäenõlvadel. Muide, see kaneeli puudab kasvada varjus, aga pinnas võib olla üsna liivane ja vilets, kus ta kasvab ja siis teda pügatakse päris kõvasti. Niimoodi. Noh, võime ette kujutada mõnda Paju, mis on kõvasti pügatud, hakkab igast suunast välja ajama võrseid ja neid võrseid lastakse siis kasvada kolm aastat ja siis lõigatakse meelse koor pealt ära. Ja, ja see koor siis seda hakatakse siis nagu kuivatama ja, ja niimoodi see lõikamine käib iga kolme aasta järel vihmaperioodil ja nüüd, kui, kui sa kooretükid on käes, kõigepealt lastakse neil niisama seista, siis asetatakse nad üksteise peale ja pööratakse niimoodi, et vahel saavad nad päikest ja vahel jäävad varju. Ja siis nad kaarduvad kokku, nii nagu Ma arvan, ka meie mõni kodumaine koor, kui sa sedasama moodi menetleb. Ja, ja siis nad õieti ongi valmis need torud ja need siis juba pakitakse sisse saadetakse kimpudena teele ja noh, tegelikult kasutatakse seal kodumaal ka kaneelilehti ja kasutatakse ka pungi või õigemini valmimata kaneeliviljad. Need on niisugused pisikesed kribalad meenutavad võib-olla meie jaoks näiteks nelk aga nende maitse on palju mahedam kui kaneelikoorel, nii et teatud toidud idamaades anna saavad erilise maitse just selle tõttu, et seal kasutatakse neid valmimata kaneelipuuvilju. Ja no võiks ka seda vist öelda, et, et praegusel ajal kaneeli noh, niukene salapära ja see kohutav väärtus on langenud. Et praegu see on ikka meil üsna igapäevane asi, läheb poodi, ostad nõukogude ajal oli veel natukene salapärane, aga nüüd enam ei ole. Mina olen teda toonud näiteks ka kuskil seal Aasias, rännates turgudelt kaasa, aga võib samahästi meie poodidest osta. Ainult see teadmine, et sa oled sealt ostnud seal ost, see, kes müüb, on, eks ole, selline selline naine seal, kellel on ümberringi igasuguseid fantastilisi asju, mida ta müüb ja noh, et see, et sa tead, et sa oled tema käest ostnud, aga noh, see välimus maitse on ikka samasugune nagu, nagu siin. Sa tead, et sa oled ostnud sellelt turult mingilt meeletult idamaiselt basaarilt, kus need lõhnad ja need lõhnad ajavad hulluks. Ja, ja, ja iga kord, kui sa siis seda puukooretükki vaatad, siis tuleb sul see kõik meelde. Aga, aga need, meie, meie kaneel, teda on ju kõige rohkem ikka perenaine, kasutab teda hoopis Brina, et, et see vist on harvem, kui ta koorene kasutusele tuleb. Et vist noh, aga mingid retseptid on ka ikka kooretükkidega tegelikult. Nii et et niisugusena me teda näeme ka siiski, nagu, nagu ta sealt puu pealt tuleb. Ja noh, võiks nii öelda, et tänapäeval on niisugune niisugune tavaline üks paljudest, aga täiesti ära vahetada ootamatutest maitseainetest ja, ja igaüks, kes, kes seda ikkagi nuusata. See ütleb, et see kaneel nii palju seoseid on, aga võib-olla seda seost. Et kuidas ta nii imelistel viisidel kunagi meieni on jõudnud ja kuidas ta praegugi kasvab ikkagi looduses kusagil kaugel-kaugel ka mägedes seda peaks ka natukene rohkem teadma ja seda tundma. Ja võib-olla siia lõppu siis kuulamegi selle tundmise nimel siis natukene veel Sri Lanka eksootilist muusikat, niisugune budistlik lugu, mille nimi on Jevisii. Selline oli siis tänane saade kaneelist ja pisut ka kaneeli perekonnast laiemalt. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Millest räägime nädala pärast, räägime akaatsetest. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima tunni pikkune kokkuvõtte möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
