Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Maailmas on lugematu hulk kauneid ja vajalikke puid, põõsaid. Täiesti õigustatult on nende hulgas ka akaatsia Ilus fantastiliselt lõhnav õitsemise ajal ja nii mitmeti kasulik inimesele, et esimese hooga ei pruugi kõik hea temast meeldegi tulla. Aga selleks me täna kokku olemegi saanud, et seekordne rändaja akaatsele pühendada. Arutame katsete perekonna mitmekülgseid väärtusi, joome. See muusika, mis nüüd kõlas, oli ilmselt keele poolest väga arusaamatu ja see ongi üks aafrika suuremaid hõimusid suulud ja see laul oli suulu keeles ja need mehed, kes seda laulsid, natukene omapära, ilmselt need eesti keelde tõlgituna oli selle laulumeeste pundid, nime mustad kirved. Ja Nemad elavad sellel maal, mis anna akaatsete koduma. Ja akaatsia on klassikaline sa vannide puu. Ja noh, minu, sina Ma sõprus selle puuga sai ka alguse sealsamas vannides. Pildi pealt, kes nüüd ise pole käinud, teab kindlasti seda või filmist seda vihmavarju moodi üksikud puud seal kusagil seal vannis niisuguse hästi laiuva võraga. Peamine puu, mida sa vannides üldse on ja vot see ongi akaatsia. Ja kui ma nüüd seal kohapeal olin, siis siis ikka sai ikka päris kaua lihtsalt oldud vaadatud, mis elusele Acadze ümbert käib seal rahvuspargis. Tegelikult käib seal ikka väga vilgas elu. Siis looduse poolest tõst, noh, üks tegelane, kes seal käib ikka lehti Milpsamas Al kaelkirjak ja tema kael ulatub parajasti nii kõrgele, ta saab rahulikult sealt puu võrast neid lehti. Et aga põnevaks teeb asja see, et akaatsialehtede juures on väga teravad Astlad. Et kuidas ta siis saab seda lehte sealt niimoodi kätte, et ennast ära ei veristada? Õietise akaatsia nimi tulebki kreekakeelsest sõnast dos, mis tähendab ora või nõela. Ja see on tõesti huvitav, kuidas kaelkirjak on siis noh miljonite aastate jooksul niisuguse evolutsiooni käigus õppinud selle puuga niimoodi toime tulema. Esiteks on tal niisugused hästi tundlikud mokad, nendega ta kobapsal mööda võrset tunnetama, aga kus need astmed on ja siis kaelkirjaku lammude siine keel, tõstmikke violetne keel välja sirutab, see on päris pikk. Ja sellega ta nips saab osavalt sealt astelde vahelt selle lehe ära ja siis sööb seda. Kiiret tal ei ole. Lehti on palju, aga, aga tasapisi saatan lihtsalt astelde vahelt välja õngitsetud. Kas. Kaelkirjak on põhiline loomake, kes nende akaatse lehtedega maiustab või on teisigi. Ütleme niimoodi, et, et nendest suurimetajatest on ta põhiline nendest suurtest elukatest vannis, aga neid väiksemaid linde ja loomi on ikka ikka palju. Noh, näiteks lindudest on, on üks, keda sa õige sageli näed, seal veetsime ta pesa, et sellesama vihmavarju moodi võrast ripuvad alla niuksed kummalise varre otsas niuksed ümmargused kerad. Ja kas hoolikamalt vaatad siis selle kera alt otsast käib üks niuke kollane linnukene umbes varblase suurune musta peaga sisse ja välja. Ja seal kangurlind tema siis teeb sinna sellesama katselehtedest endale pesa ja punub selle osavalt kokku ja riputab siis selle sinna sinna võra peale niimoodi rippuma ja nad elavad niisuguste rooniatena, need kümned pesasid niimoodi rippumas, nagu mõtled, et need viljad. Aga need ei ole viljad, need pesad. Ja, ja siis on seal muidugi lugematu hulk igasuguseid putukaid. Et seda nüüd ma olen ainult lugenud, aga ilmatu põnev, üks kogu, ütleme taime- ja loomariigi, niisugune kõigele niukesed tippnäite niux põnevast kooselust on Mehhiko kandis elab üks selline akaatsialiik, mille nimi on sarv, akaatsia ja tema Astlad paisunud ja jämedad ja nad on nagu suured kõverad sarved. Teravad kaika, teravad ka otsast. Aga seal sees elavad sipelgad nende suurte paksude, ütleme lehma sarve moodi astelde sees elavad sipelgad. Ja nüüd teadlased on tohutu hoolega pead murdnud, et mis elu see niisugune on, aga igal juhul üldiselt käib elu nii, et nad elavad seal sees ja seesama sarv akaatsia kasvatab selle sipelga jaoks erilisi taime osasid, mis nendele meeldivad ja nad söövad neid. Ja nad ei kahjusta seda puud sellega, et nad neid söövad. Akaatsia kasvatab neid kogu aeg juurde, samal ajal need sipelgad on üsna agressiivsed ja kui nüüd keegi läheneb sellele katsele seal siis Lõuna-Ameerikas või Mehhikos siis nad viivitamatult ründavad seda, seda olevust, seda taimes nõiad, kes tahab siis akaatsialehti sööma hakata. Ja, ja üldiselt on kaldud arvama, et, et siin ongi tegemist niisuguse eriliselt kummalised kooseluviisiga. Et sipelgad hoiavad neid taimesööjaid eemale ja samal ajal see akaatsia kasvatab erilisi taimeosasid, toiduladusid nendest sipelgatest jaoks. Aga üldiselt teadlased vaidlevad selle üle siiamaani, et, et mis see nüüd on igal juhul olnud mõelnud hästi keerulise sõna selle kohta väljas on. Et taimed siis sarv, akaatsia kuulub mürmekov tsüütide hulka. Ehk siis need on niisugused sipelgataimede hulka, kes võlad saavad sipelgatest kasu mingil kombel. Vastastikuse kasu ka on siin? Jah, jah, aga see natukene jälle on niimoodi, et osa teadlasi ütlevad, et pole siin mingit kasu, et see on lihtsalt üks looduse vigur, et pole, seal pole mingit kapitalistlikku suhet, et mõlemad teevad kasulikku kaupa, et võib-olla see on lihtsalt nii läinud. No on läinud, kuidas ta on, ja nimetame seda, kuidas nimetame, aga fakt on see, et peale sipelgad Seda akaatsialiiki keegi teine ei puutu ja elab ja õitseb ja saabumas. Pelgatega hakkama, nii ta on, et kahtlemata nad omavahel sobivad hästi kokku seal. Ja vot selles mõttes võib ütelda, et, et need akaatsed nagu siuksed, Elukeskmed vannidesse ja täitsa vanne on muidugi mitte ainult Aafrikas, need on Ameerikas Itaalias ja, ja ka Indias näiteks ja, ja igal pool on erinevad akaatsialiigid. Nii et see puude perekonda katsete perekonnas on liike üle 1000. Ja see on maailma, isegi kui mõelda muid puu perekondi, kõiki maailmapuu perekondi, siis on peaaegu et rekord, et ühes perekonnas on nii palju liik. Teised puuliigid sellega kiidelda ei saa, nii, ei, ikka 1000 juurde enam ikka naljalt ei lähe. Noh, meil siin Eestis on üks liik, kaks liiki ühes perekonnas, eks ole, laiemalt mõnikord on mõnikümmend, mõnisada, aga üle 1000. on ikka ikka väga eriline ja Nad, kõik on siiski omamoodi sarnased omavahel. Katsete väline selge tunnus on peale selle vihmavarjukuju see, et nende lehed on sulged tõesti nagu nagu hästi õrnad, haprad suled näevad välja siis on neil need Ast latsial kusagil mõnedel ei ole ka. Ja nad kõik elavad kuumades maades ja kuivades paikades kus muud puud eriti hästi hakkama ei saa. Ja võib öelda niimoodi, et näiteks ütleme, Australia Itaalias on on see niinimetatud võsa metsad, seal kasvavad nad akaatsialiigid nagu põõsastena ja see on peamine põõsa liik mujal andanassovannides, peamine puuliik. Nii et, et ta on looduse heaks, on ta, on ta pööraselt tähtis igal pool nendel erinevatel mandritel. Aga kuulame vahepeal siis sellesama sulumuusikat, kes on elanud nii nagu muu looduski selle akaatsia ümber tuhandeid aastaid. Nii see oli siis siis jälle mehine aafrika meeste laul ja neid viise, kuidas nad jälle inimesed on Akatsega sõbrunenud ja ja tema erinevaid külgi osanud nagu, nagu väärtuslikuks pidada, neid on ikka ka väga palju. Ja noh, igal akaad seal on võib-olla omad niisugused omadused, mis teda eriliseks teevad inimese jaoks. Ja üks näiteks huvitav akaatsialiik on Farneesia akaatsia ehk laki akaatsia. See on niisugune akaatsia, mida kasvatatakse päris laialt ainult selle nimel, et saaks kasvatada selle lehti teede peal ühte täid. Ja see täi on üpriski kummaline, kui seda lehte lähemalt vaadata, siis tundub, et lehe peal on mingisuguseid pool läbipaistvat mügarad, lihtsalt nagu oleks lehele mingit kasvajat tekkinud. Aga iga niukse mügara sees on üks väikene täi. Nad kuuluvad õieti kilp täide hulka ja täian on tõesti kummaline elukas, ta on eluaeg liikumatu, üldse ei liigu elu jooksul ja, ja tal on nokk kogu aeg lehe sees. Ja sealt ta saab mahla. Ja, ja nii, ta elabki seal kogu oma elu, see valmik ja, ja samal ajal, kui ta seda mahla imeb, siis ta toodab kogu aeg niisugust laki taolist pool läbipaistvat ainet ja katab enda üleni selle ainega. Nii et, et, et eemalt vaadates on see nagu mingi mügav ja see tegelikult kaitseb teda vaenlase eest. Lakikiht hästi, paks ümberringi. Ja need inimesed on juba aastatuhandeid tagasi avastanud, et kui nüüd leht on paksud, need mügarat täis, kui need mügaratselt, kui rokkida, pulbriks teha, siis sellel ainel on fantastilisi omadusi, mida saab kasutada niimoodi, et, et ükski teine aine ei asenda seda. Ja selle lon, rahvusvaheline kuulsus, selle lainel ja selle nimi on sellak. Milleks kõigeks ta siis hean? Võib-olla näiteks meie igapäevase elu juurde ei oota näiteks niisugusel kujul, et et näiteks teatud piiritus lakid on tänaseni valmistatud selle loomakese valmistatud ainest. Et üks põhikomponent laki komponent, looduslik on, on tema saab toodetud. Ja, ja siis on ta näiteks väga peente juhtmete isolatsioonimaterjal kuskil elektroonikas, kus ükski teine materjal ei sobi enam. Ja, ja, ja see aine on ainus, mis suudab olla isolatsiooniks Ilypentele juhtmetele. Vaata täid ütleme selle peale jah, et mida ta korda saadab seal paigal olles oma elu selle lehe peal. Ja ja, ja see on sellepärast ikka rahvusvahelise tähtsusega on lausa need laki akaatsia parandused loodud seal Põhja-Aafrikas ja isegi ka Lõuna-Euroopas ja kellel need istandused on, et nendel on tulud suured. Tänu sellele ühele väiksele täil. Kas inimesed ole ju ajapikku ja elu edenedes ja tehnika täiustudes ja nii edasi ju loonud ka ilmselt niisuguseid kunstlikke teisendeid nendele looduslikele. Aga see looduslik on ikka kõige parem või? Jah, no tegelikult ongi nii, et mida aeg edasi, seda rohkem on nisukesi, kunstlikke aineid, mis asendavad nüüd seda Sherlockit. Nii et selle sellaki osakaal on jäänud kogu aeg väiksemaks. Aga kadunud ta ei ole. Päriselt teda asendada ei saa. Ja, ja nüüd on muidugi võib-olla siiski kõige tähtsam nendest katsetest inimese jaoks, ütleme globaalses ulatuses on ikkagi kummiakaatsia. Ja kui ma olin pisike poisikene, siis mu isa laulis ühte laulu ja ma püüan seda järgi laulda. Ei tea, kuidas see välja tuleb, aga ega see väga keeruline ka ei olnud. Tema oli õppinud selle siis skaudipõlves kunagi. See oli niimoodi, et kummi ja raadi, kummikummi, raapi, kummi, kommi, Araabi, kummi, nii saadi kummi. See oli esimene värss, see oli esimene värss, Neetuuleb teine värss, teine värss. Ja siis läks jälle kummi araabia kummi edasi ja nii see laul käis kas või pool tundi. Ja mina ei saanud muidugi eriti aru, isa rabi kummi on, aga, aga vot see ongi seesama kummi akaatsest saadud aine, mis on, ütleme ka Euroopa kultuuri jaoks olnud väga tähtis aine. Nii et 4000 aastat tagasi on juba seda teatud ja esimesed nisukesed käsikirjad, papüüruserullid kirjeldavad vanast Egiptusest seda ainet ja, ja see on üks maa, öeldakse, mille nimi on punt punti, maa ja punti maasub kusagilt vanast Egiptusest lõuna pool ja mõnikord Egiptuse väed käisid seal, et hankida endale kulda, viirukit, elevandiluud ja kummi Araabikat. Nii et see oli nii kallis kui kuld ja elevandiluu. Ja no üldiselt nimi, miks ta niisugune nimi on? See on sellest, et, et araablased väga palju sajandeid nagu vahendasid seda Euroopale ja sellepärast juustust Araabia Araabia kummiga. Aga noh, jälle selle kummiga, mis, mida meie siin ette kujutame, mis noh, näiteks auto rataste juures on ja nii edasi ei ole sellel kummil mingit seost, see aine ise on helekollane pooleldi läbipaistev ja selle võib rahulikult suhu pista ja süüa seda. Ja ta on noh, tegelikult on päris neutraalse maitsega kergelt magus. Aga, aga üldiselt erilist maitset tal ei olegi. Aga see väärtus on nüüd sellest, et kui teda panna teatud toitude või ravimite hulka, siis hakkab ta andma fantastilisi mõjusid nendele toitudele ja ravimitele. Nagu näiteks noh, see on, see on päris kummaline, selles mõttes on ta küll üks, üks imeline aine. Et noh, et näiteks kui teda pannakse toidu hulka, siis ta aitab nagu siduda seda toitu. Nii et näiteks näiteks paljud õlled, mida me joome sinna natukene sisse pandud sedasama kummi Araabikut selleks, et see paremini vahutaks. Või siis teistpidi näiteks niisugused liimid, millel inimesega on noh, kätega või võib-olla ka isegi suuga kokkupuudet noh, näiteks postmargi poolel olev liim, seal on kummi Araabikut, sest see on inimesele täiesti ohutu inimesed, alailma maius, staadio, nende paist markidega just enne ümbrikule kleepimist. Jah, ja, ja see on jälle seesama aine või siis näiteks kõiksugused, ravimid, mis on näiteks mingites kapslites, et kui inimene selle niimoodi suhu paneb ja tegelikult talle tundub, et see on neutraalse maitsega, siis on kummi-Araabiat jällegi seal selles kapsli ümbrises. Ma tean inimesi, ma ise ei ole nende hulka kuulunud, kellel on olnud väga kõhe seda kapsliga ravimit alla neelata, ikka mõtled, vähemalt hetke mõtled, et millesse kapsel ikka on, äkki on midagi sassi läinud ja plastmassist, eks. Ja ta näebki välja nagu plastmass, kui tegelikult, kui ta on ehe ja, ja samal ajal on tema toime just see, et ta vees lahustub täielikult, nii et kui teda panna need, kui see inimene ta alla neelab don orgaaniline aine ja ta lahustub täielikult ilma igasuguste kõrvalmõjudeta. Nii et veelkordne kinnitus, et neelakkega rahulikult ja seni, kui on tegemist kummi Araabiku põhjal tehtud kapslitega on see kirjas ka pakendil või, ja ikka sealt saab seda välja lugeda tegelikult. Ja no praegusel ajal kõige rohkem kasvatatakse seda kummi akvaatset Sudaanis, noh see ongi umbes seesama maa, umbes sama kant, mida seal vanasti puntics nimetati seal vanas Egiptuses ja need kummiakaatsiaistandused on, on niuksed, poollooduslikud, nad on suhteliselt seal, osa puid on nagu looduslikud ja siis on sinna veel juurde istutatud seda kummi akaatset. Siis teatud ajal enamasti Oktoobrikuus vigastatakse natukene seda koort ja siis hakkab seda nihukest vaigutaolist ainet nagu välja imbuma. See pidi ka vist omaette kunst. Tulema, et kuidas sinna koore sisse see täkke või kuidas seda iganes ka ei nimetata teha. Ja, ja see, et kuidas seda teha ja teiseks, et millal ta teha, see sõltub ilmastikust, aastaajast, sest teatud juhul ei tule sealt mitte midagi, ei saa mingit saaki, et seal natukene niisugune niisugune intuitiivne, kus ja noh, igal juhul näiteks ütleme Vanas-Kreekas Hippokrates juba ütles ja kiitis seda ravimina, seda ta kummi Araabikut ja, ja nii on ta õieti ka tõesti ravimitööstuses praegu niivõrd tähtis. Ja toiduainete tööstuses, et selle hindan ikka ka püsivalt väga kõrge. On muidugi veel teisi akaatsialiike, näiteks Niiluse akaatsia on nüüd niisugune, mis kasvab laiemal ajaalal kui kummi katse ja ka sealt saadakse tegelikult sellist vaigutaolist ainet. Ja seda Niilus akaatset on osanud ikka kohalikud hõimud aga erinevad kasutada. Nii et näiteks Masaid oskasid igatahes ja oskavad praegugi teha sellest mingit siirupi moodi asja, mille nad siis ära kääritavad ja saavad kergelt joostava jooki näiteks. Ja suulud jälle võtavad seda nagu, nagu ravimina põhiliselt. Ja nii, et ta on ühesõnaga siiamaani. Väärtuslik looduslik aine, mida ei anna ükski teine taim maailmas. Ja no ja kui meie mõtleme akaatsia peale, siis tegelikult ta jõuab meile niivõrd kummalistel teedel, et me ei mõtle selle peale. Siin sai öeldud, et, et kui sa jood sõõmu õlut või tõmbad keelega üle postmargi, siis sa saad maitsta seda kummi, Araabikut või akaatset. Aga tegelikult on veel, näiteks kui me praegu tahame endale parketti panna, siis on võimalus ka Eestist osta akaatsia parketti, sest see on puuna ja puiduna niivõrd levinud ikkagi troopikas. Et aga sellisel kujul jõuab meieni välja, noh, tal on muidugi ka vastav hind, aga põhimõtteliselt on see võimalik. Et, et ma arvan, et, et, et kõige selle peale see kauge troopiline puu saab meile natukene lähedasemaks, nii nagu ta on suuludele olnud väga kaua aega ja kuulame siis siia lõppu ele suulu, meestelauluga. Selline oli siis tänane saade hakkatsiast fantastilisest puust, mida on pea 1000 liiki, millest tuleb juttu. Nädala pärast. Hüppab poiust ja positsioonist. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima, tunni pikkune kokku võtta möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
