Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios taas Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Nagu vist juba eelmisel korral mainitud sai, lähevad meil siin mõningad nimetused järjest huvitavamaks. Täna oleme jõudnud järjega maasikapuu juurde, et selline tegelane tõesti eksisteerib, kinnitavad lisaks teile Hendrik ka paljud allikad veel. Mõned neist väidavad seejuures puu otsas kasvavad maasikad on päris head, teised kinnitavad, et pole suuremad asjad, kuidas kõik tegelikult välja näeb. Sellest me järgnevas saates. Läheme maasikapuu kodumaale ja vaatame, kuidas ta seal elab ja kuidas inimesed temasse suhtuvad. Lugu oli kahtlemata pärit Itaaliast ja ja, ja selle nimi on saatana tants. Siis ta nii hoogne ja maasikapuu elab Itaalias, aga ka teistes Vahemeremaades. Ja noh, see maasikapuu ja tema magusus, kui eestlane ikkagi maasikapuud ei tunne, siis ilmselt hakkab ta mõtlema maasika peale ja, ja võib-olla keegi, kes näiteks teab, ütleme, kunstiajalugu hästi teavet. On kunstnikke, kes on joonistanud maasikapuud näiteks Hieronymus Boss 15. sajandil, üks tema kuulus maal naudingute aed kus on ka maasikapuu, seal peal on nii suured maasikad nagu inimesed ise ja inimesed kobaras ümber ja naudivad seda maasikat. Aga sellel ei ole nüüd siis reaalse maailmaga pistmist seal sümbolite keel. Ja tol ajal 15. sajandi Hollandis tähendas iharuse sümbolit maasikas midagi väga magusat meelat. Ja, ja siis on maailmas olemas niisugusi vilju, mis kasvavad puu otsas ja on väga maasika maitsega. Ja nimi on näiteks Maasik kuajavi, puu, mis kasvab Lõuna-Ameerikas, aga tal on pealt punane, seest valge, täiesti maasika maitsega, aga kuju ei ole tal maasikakuju, tal on pirni kuju. Aga maitse järgi anda siis saanud sellise nime Maasik kuajavi puu. Aga need kõik ei ole veel need õiged maasikapuud ja see õige maasikapuu, see on siis niisugune tegelane, et hat, tema viljad meenutavad maasikat, et sellepärast on ta nime saanud, aga maitse on niisugune, et see kõige tuntum nendest 12-st maasikapuuliigist maailmas on, on see harilik maasikapuu, nii harilik, igal pool Vahemere maadest kasvab ja, ja, ja selle ladinakeelne liiginimi on uneda ja see on pandud siis kunagi vanal Rooma ajal ja tõlkes tähendab, tuleb sõnadest un eede ehk siis ükskord maitsta või see on ainult ühe jahukesed variatsiooni ja et ükskord maitseid ja rohkem ei taha. Ja, ja nii ta tõesti on, et maitseb, pole ta suurem asi. Ma olen seda proovinud, see oli kunagi, käisin krimmimetsades ja siis ma kohtasin seda puud ja, ja need viljad on punased, noh, nad on aedmaasikasuurused, niuksed, väikse aedmaasikasuurused, aga täiesti ümmargused, väga-väga meelitava välimusega ja, ja, ja siis, kui sa selle suhu paned, siis ta on niisugune natuke magus, aga põhiliselt on mingisugune imal läheke niisugune. No ei, ei taha teist küll suhu panna, nii et välimus on petlik ja ei ole ta nii nii nii meelitav kui, kui, kui aedmaasikas mingil juhul. Aga sellest on ta nime saanud ja, ja, ja need liike kasvab nüüd seal Vahemere maades, õieti kaks üks on idapoolses Vahemereosas, selle nimi on punane Maasik, ka puu. Ja teine on siis harilik maasikapuu Lääne poolses Vahemereosas. Nii et kõik Vahemeremaa ja Vahemeremaade kultuurid on seda ammu teadnud ja see on kuulunud nagu selle looduse hulka endastmõistetav tavana. Ja, ja, ja siis on üks, võib olla oluline liik on veel teisel pool Atlandi ookeanis on menseesi maasikapuu Põhja-Ameerika lääneosas, see kasvab nendest eelmistest hulga suuremaks kuni 30 meetri kõrguseks. Ja Meil kõikidel on, on sarnasust, nendel on siis niisugused viljad nagu, nagu maasikad, nende koor on väga kummaline, seda ma mäletan hästi seda elamust sealt krimimägedest. Ühesõnaga vaata teemat, niukene punase koorega puu aga justkui must vot on millegipärast ära pudenenud, nii nagu laguneva maja fassaadilt ja siis mõtled, et mis jama see on. Aga tegelikult maasika puhul on see tüüpiline ja iseloomulik, et, et ta on niisugune laiguline ja, ja noh, need üksikasjad nende liikide vahel võib-olla pole nii olulised, et see punane maasikapuuet, selle lehed on terve servalised ja harilikul on sakilised ja nii edasi. Aga, aga võib-olla on huvitav, üks niisugune loodus rändajate tähelepanek just jälle sealt Ameerika poolelt. Nimelt üks, üks looduse uurija Frederick Ko kirjeldab ühte elamust maasikapuu metsast ja see oli niisugune, et ma tsiteerin, võiks arvata, et puukoore pragunemine toimub hääletult kuid Vaikse ookeani ääres maasikapuus alus kuuldub kuumal juunipäeval vaheltpidamata imelikku heli ja selle heli koos kukuvad okstelt tüvedelt läbi päikesekiirte pidevalt kooreräbalad maha ja kogu maapind on, on nendega kaetud ja, ja see heli selle, selle looduse uurija meelest sarnaneb siis vägagi paberi rebenemise häälega, mul on siin üks vanapaber, mis niikuinii prügikasti läheb, parajasti käes ja, ja siis ma teen seda häält, mis kostab maasikapuu metsast. Vaikse ookeani ääres kuumal juulipäeval. Kes ei tea, mis toimub, võiks arvata, et mõni närviline kirjanik tõmbab oma käsikirju katki. Just vihaga, sest maasikapuumetsas on ju vähesed olnud. Aga, aga nii ta on ja õieti kui me meenutame, ütleme natukene oma eelmisi retk eelmiste puude juurde, siis väga sarnaseid helisid kuulda ka Austraalias eukalüptimetsas kuumal päeval samamoodi koor rebeneb mäletama, seegi ju tuli maha puu pealt. Endastmõistetavalt loomulikult. Ja heli sarnaneb üks-ühele selle paberi käristamise heliga käristaks korra veel. Ja ta on, ta on, ta on niisugune, ta ei ole niisugune, et ta nüüd kõrvu lukustab, aga kui sa vaikselt istud, siis sa kuuled vaikset heli ja nüüd kujutame ette, et oleme maasikapuumetsas. Ja muide huvitav, kui rääkida juba sellest, mis hääli puut teevad, kõrvalepõike kena lihtsalt noh, me teame, puude põhihääled on lehtede sahin, aga, aga ka Eestis võib kuulda kuumal suvepäeval ühte kummalist heli ühe puu juures. Ja see on läätspuuläätspuu on niisugune. Ta ei ole Eestis pärit, aga sellest on sageli meil hekid. See on niisugune kollaste õitega puu kuulub nende liblikõieliste hulka ka ja temal tulevad kaunad ja vot kui on kuum sügisepäev, siis need kaunad lõhkevad ja, ja kui sa seisad läätspuu all ühtegi tuule häält ei ole ühtegi sahinat, ei kosta põksatused üksteise järel. Et, et sellisel moel teeb meie kodumaine puuläätspuu seal hekis häält. Aga maasika puhelt ei saa meil Eestis küll kuidagi kuulda, nii et kui sellist häält kuuled, siis on ikka paber tõesti. Aga, aga nüüd need puud, mis kasvavad seal teisel pool, Atlandi ookeani, Põhja-Ameerika lääneosas, Nende nimi on maatorono ja, ja nüüd sellega selle nime kaudu me jõuame tagasi sinna Vahemere kultuuri juurde. Sest õieti Madorono on hispaania ja itaalia keeles ka maasikapuude nimi nendel liikidel, mis Vahemere ääres kasvavad. Aga kuna hispaanlased olid ju esimesed, kes nüüd seal Põhja-Ameerikas ka kaguosas esimest korda valge inimesena tulid, siis nad tundsid selle maasikapuu ära ja panid talle sama nime. Ja nüüd ameeriklased kasutavad juba seda nime igapäevases elus seal. Ja see on siis jällegi lõppude lõpuks Itaalia, kus, kus puu niimoodi nime kannab moderonov ja, ja kuulame siia vahele ühte niisugust ilusat itaalia mandoliini muusikat, selle nimi on kristalne. No see muusika kõlas veidi nagu magusavõitu ja, ja mulle ta meenutab mandoliinimängu ühe vana Hiiumaamehega, sest Hiiumaal mängitakse ka mandoliini üsna palju rahva pillina ja, ja see oli niisugune tore romantiline muusika, mida me kunagi ka Hiiumaal mängisime, aga aga noh, eks ta siis jah, seostub jällegi maasika ja selle magusa ja romantikaga. Aga kui mõelda selle peale, et kes maasikapuu ise on ja missugune on tema elumaasikapuu on üsna vähenõudlik ja ta kasvab üsna viletsamatel maadel kuivadel, maanteel teinekord saab ilusti hakkama ja, ja ta on täis üllatada. Üks üllatus on see, et tema mitte ei hakka õitsema kevadel, vaid hakkab õitsema sügisel oktoobrikuus. Ja kui need õisi keegi eestlane näeb, siis võib-olla kes nüüd vähem loodus tunneb, ütleb, et need on ju Piibeleheõied. Puul on niisugused ilusad valged kellukad. Aga kes nüüd rohkem loodus tunneb, see vaatab, et ahaa, see on kanarbiku õied ainult palju suuremad. Ja tegelikult ütleme loodusteaduslikult ongi nüüd kanarbiku liste sugukond, kuhu kuuluvad meie kanarbik ja maasikapuu ja sellepärast on meil sarnased õied, haned, õied ise lõhnavad hoopis millegi kolmanda järele ja, ja neil on neil ei ole seal ei kanarbiku ega ka maikellukese lõhna. Aga, aga nad on kujult väga kenad ja, ja sügisel õieti kanarbiki meil kuskil suve lõpus õitseb. Selles mõttes kasugulaslik kummaline komme õitseda siis, kui kõik teised on ära õitsenud. Aga, aga kui ta õitseb, siis on ta muidugi fantastiline, sest sellel puul on nüüd samal ajal need kellukesed ja samal ajal on tal ka peal punased maasikad. Sest need maasikad või ütleme täpsemini neid viljad, maasikapuuviljad. Need küpsevad kaks aastat ja õiest tekivad viljad, mis nüüd sügisel tekivad, need jäävad talveks puuland, niuksed, kollakat värvi ja siis nad jäävad terve järgmise suvepuule ja siis alles järgmisel talvel on nad täiesti punased ja siis kui talv lõppeb, siis kukuvad need kaheaastased viljad puu pealt ära. Nii et ta näeb väga kummaline, huvitav välja. Ja noh, üks tavaline paik, kus ta kasvab, on, on ikkagi noh, need metsad, mis nüüd vahemeremaades, niipalju kui need järele üldse on. Ja kõige tüüpilisem mets on ikkagi see maakia, millest me rääkisime, kui me rääkisime ju paberipuust, selline võsa, torkiv, võsa ja seal on see maasikapuuga, siis üks paljudest. Ja, aga üks kummaline lugu on selle maasikapuuga, et tal on üks omaette looduslik kasvupaik, mis on täiesti Vahemere maadest eemal. Ja see on Lõuna-Iirimaa. Ja Lõuna-Iirimaal on ta väga tähtis puu, sest iirlased teadagi tahavad ennast igatpidi inglastest eristada ja näidata, et me oleme teistsugused. Ja nüüd see on ainus puuliik üldse, mis kasvab ainult Iirimaal ja mida Inglismaal ei ole. Ja tegelikult on muidugi ju huvitav mõelda, et kuidas ta nii kaugel põhjas, võrreldes Vahemere maadega nüüd järsku seal kasvab ja seal võib vahel tõesti juhtuda, et tuleb veel seda lundki natukene. Kujutleme neid, need heledaid kellukese moodi õisi, Punavaid maasika moodi vilju ja valget lund. Midagi müstilist, fantastilist maagiline vaatepilt ongi ja iirlaste jaoks on ta niisugune müstiline puu. See on juba keskajast saadik on teda nagu nagu peetud niukseks, mingiks väga eriliseks ja temast on kirjutatud luuletusi ja ta on väga tähtis iirlaste jaoks. Aga loodusteaduslikult on, on ka omamoodi mõistad, et miks ta seal siis kasvab, kuidas see nii on ja oletatakse, et see on ikkagi niimoodi, enne viimast jääaega oli maasikapuu koos selle kuuma ala taimedega palju laiemal alal. Aga siis jääajal jäi talle see üks nurk ainult järele sinna Lõuna-Iirimaal ja mujal Euroopas. Sellisel laiuskraadil ta igal pool häbis. Võib-olla oli see näiteks mingi soojem saarekene, võib-olla ookeani mõju, midagi oli seal, et, et tal õnnestus oma kanda, sinna kinnitada ja sinna jätta Ta, nii et see on võib-olla kümnete tuhandete aastate vanune niisugune mälestus kunagistest metsadest, mis kunagi olid ka Kesk-Euroopas. Aga noh, praegu praegu jah, sest seda ei ole, on ainult see Lõuna-Iirimaapaiku. Jaa, Läänemeremaades on, on sellel puul muidugi väga asjalikud seosed ja mitte ükski juba vanast antiikajast ei kiida näiteks maasikapuuviljade noh, iharat maitset, et vaid näiteks Oviidius, luuletaja kiidab tema viljade puna, need on ilusad või siis Virgiilius soovitab ühes asjaliku straktaadis, et neid oksi tasub korjata, et siis talvel kitsedele söögiks anda. Ja, ja näiteks Korsikal on kommet, et seal saadakse mett nendest õitest ja see mesi on kreemikat värvi veidi kibeka maitsega ja väga eriline ja nad hindavad seda kõrgelt. Ja, ja nüüd meditsiinis on jälle avastatud, et ta aktiveerib ainevahetust, inimesel see masin ka puuõiemesi. Ja et niisugune omamoodi kummaline seos ja, ja aga araabiamaades peetakse just sellest maasikapuumeest väga lugu. Noh, seda on vähe muidugi, ja selle võrra on ta siis kallis ja haruldane. Ja võib-olla üks kõige huvitavam seos praegusel ajal on see, et Madridi linn ja tema sümbol on üks, 20 tonni raskune kuju ja selle nimi on karu ja maasikapuu ongi nisuke tume tumedast kivimist tehtud ja tõepoolest on seal üks puu ja karu nagu kuidagi toetab, nagu käppadega seisab kahel jalal toetab sellele võralejast, kui otsib sealt midagi, mida sellest sümbolist võiks siis välja lugeda ja see loomulikult hispaanlastele see, sellel oma lugu ja, ja on huvitav, kui ma interneti lahti tegin, siis mingisugused suvalised turistid näiteks arutasid, et noh, et see ei saa olla, et maasika puued Niukest puud pole olemas, mis karu veel selle puuga teeb, et see on noh, niisama niuke väljamõeldis mingisugune, aga selle tagamaadel on ulatuvad aastasse 1202. Ja sel ajal juhtus niisugune lugu. Madriidi linna ja ümbruskonna vahel puhkes kõva tüli maade pärast, mis on ümber Madriidi ja seal siis kirik ja linn omavahel nagu plesid. Ja lõpuks nad said kokkuleppele, et, et kirik saab endale karjamaad ja linn saab endale puud ja, ja selle kokkulepe auks võeti Madriidi sümboliks karu ja maasikapuu, sest maasikapuu oli üks tavaline puu linna ümber. Ja see siis nagu sümboliseeris linna kirik oli siis nagu karjamaad, tema sai karjamaad ja, ja, ja sealt liikus ka kuidagi karu ringi. Ja niisugune niisugune tagama sellel sellel kummalisel kujul, mida nüüd Madridis igaüks teab ja muidugi võib isegi mõelda niimoodi, et et Madriid ja siis Madorono, mis on siis hispaaniakeelne maasikapuu nimi, isegi seal on mingi sõna seos nagu olemas. Et kui me ükskord rääkisime teisest Hispaania linnast nimega Granada, siis seal oli granaatõun, see sümbol siis Madridi sümbol, võiks öelda maasikapuu. Ja noh, sellisel viisil tasub teda ikkagi teada ja, ja muidugi tegelikult ei ole see vili siis ka päris kõlbmatud inimesele söögiks, kui teda keeta, siis ta muutub päris söödavaks ja niimoodi tehakse temast igasuguseid džemme ja moose ja niisuguseid asju ka vein ja ma lugenud ja, ja sest ta ikka sisaldab suhkrut küll see vili ja kui on suhkursse, läheb käärima, sealt tekivad, eks ole, niisugused ained, mis meile pähe hakkavad, heaks teevad. Ja, ja niimoodi ongi, et et näiteks olete neid proovinud veini või keedist, ei, ei ole veini ja keediseni ma ei ole tahtnud suu sisse võtta, jah, ja sest seda esimest mälestust sellest viljast sellest juba näkku ja natukene teeb, tegi ettevaatlikuks, aga aga igal juhul ma usun, et see liköör lõppude lõpuks võib ju tore olla ja ja vähemalt ütleme, niisugune seos võib siis nagu, nagu mõttes ikkagi jääda, et madrono, kui te iialgi lähete kusagile Vahemere maadesse ja näete seal sellist ahvatleva nimega jooki, siis et kuidas ta maitseb. Ma kujutlen, et see on päris magus ja igati mõnus. Et siis te teate, et selle taga on hoopis üks puu ja selle nimi on maasikapuu. Ja sellega täna võib-olla lõpetakski siia lõppu tahaks võib-olla siis tervitada kõiki kevade saabumise puhul, mis just on meil tulnud. Ja, ja siin tuleb üks itaalia mandoliinilugu ja, ja selle nimi ongi kevade tants. Selline oli siis tänane saade maasikapuust, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime plaatonist. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima tunni pikkune kokkuvõtte möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
