Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning meie sari hakkab sedapuhku taas ümber saama, aga loodetavasti ikka selleks, et sügisel värske hooga jätkata. Nagu mitmed eelnevad, tuleb ka viimane saade maailmapuude sarjast küllaltki okkaline, sest meie sarjale paneb väärika punkti selline põnev tegelane, nagu seda on nulg äärmiselt liigirikas ja muidu huvitav puu. Ja rahvakeeles veel Saksamaa kuuseks nimetatud. See oli nüüd kahtlemata tirooli joodeldus ja see on, mõjub eestlase jaoks kuidagi eksootiliselt. Ma tean küll paari tuttavat, kes on selle ära õppinud, nad ütlevad, et see ei pidanudki nii raske olema nagu kuuldub. Aga ma ise seda küll ei oska teha, et eks ta üks selline imelik ja huvitav on ja, ja natukene niisugune tunnetki joodeldabse tunneb ennast väga vabalt. Ja näiteks kui oli möödunud suvel seal alpi mägedes tirooli mägedes ja seda suurt avarust seal ümberringi ja, ja sa tead, et kindlasti keegi sind ei kuule. Siis lased lihtsalt hääle vabaks. Ma arvan, võib-olla niimoodi õpitigi joodeldama kunagi. Aga nendel samadel nõlvadel need need nulu metsad kasvavad. Ja, ja sellised tumedad ja tihedad. Ja noh, meil Eestis jälle kõige tihti öeldakse, ma mäletan lapsepõlvest, meil seal oli ühe naabri juures kasvasid niuksed puud, mis ei olnud nagu kuused, aga olid kuuse moodi, siis ikka öeldi, et need on Saksamaa kuused. Ja noh, mõnes mõttes aga õige, sest Saksamaal neid ka kasvab. Ja tegelikult välimus on, on üsna kuuse moodi, nii et pead ikka hoolega uurima, et, et vahet teha, et järsku on mõni 50-st nulu liigist või on mõni näiteks võõramaine kuuselicobs. Ja selles mõttes on see väljaõppinud metsamäe tunnus, muide ongi see, et noh, see natuke küll natuke naljaloo moodi, aga umbes niimoodi, et et kui tavaline inimene vaatab, et seal kasvab kuusk, siis metsamees väljaõppinud metsamees ütleb, et asja tuleb uurida, läheb sinna puu juurde ja uurib seda viis minutit ja ütleb, et see on kuusk. Aga mõnikord ütleb mulle, et see on hoopis nulg. Sest vahetegemine mõnikord ei ole lihtne, aga mõned reeglid, mille järgi neil kuusel nolulika aed saab teha üsna lihtsad ja noh, üks asi on ikka eemalt vaadates see, et eriti noortel nulgudel on koor täiesti sile, halli värvi. Kuusel on ta niisugune rõmeline ja pruun. Ja teine asi, kui lähemale lähed, siis kad on nulul just nagu laiaks vajutatud. Ja, ja kui sa pöörad selle okka veel alumise poole välja, siis seal on kaks nihukest helevalget triipu. Kõikidel, peaaegu kõikidel olu liikidel nad ei torgi Vistani nagu kuuseokkad ja natuke pehmemad tõesti. Noh, ja kui sa näed neid käbisid, siis need käbid, rippuvaid on püsti. Ja imelik on see, kuidas nulu käbist tulevad seemned seal niimoodi, et see käbi laguneb sealsamas oksa peal ära, pudeneb laiali ja seemned pudenevad ka laiali ja lõpuks jääb sinna ülesse niisugune nõelterav käbiroots alles. Ja see meenutab jälle natukene, noh, kui me leiame metsa alt niisukese käbirootsu, siis on see ikkagi just kuusekäbi, mille orav on paljaks jäänud. Aga nolul ta lihtsalt laguneb looduslikult lõpuks niisuguseks peeneks, nõelak seal üleval. Ja need nulud on välimuselt niisugused pealtpoolt, need okkad on sügavamalt rohelised kui meie kuusel ja nad kasvavad ka palju tihedamalt oksa peal. Ja selle järgi ütleb looduse uurija kohe, et järelikult Ta saab kasvada väga hämaras paigas. Nii et kui me teame, et kuusk on varjulembene siis null veel rohkem varjulembene. Ja teine asi on see, et need okkad püsivad tal palju kauem kui kuusel. Kuuseokkad püsivad tavaliselt umbes kuus aastat, nulul 12 ja see tähendab seda. Kui ta kasvab paigas, kus on saastatud õhk, siis ta sureb väga kergesti, sest ta imeb need mürgid endale sisse. Nulg pidi olema jah, ikka väga tundlik saastatuse suhtes tundlikum kui nii mõnigi teine puu. Just me, et lehtpuud on ju kõige vähem tundlikud, need heidavad need mürgitatud lehed igal aastal minema. Aga kui sul on üks ja sama lehekujuline okas 12 aastat, siis sinna aega koguneda nendel kõikidel sellepärast me ikka näiteks ka Tallinna kesklinnas ikka nulgu ei näe. Ja noh, välja arvatud jälle paar liiki, sest nululiike on tõesti palju ja näiteks vanuse poolest elavad nad üllatavalt vähe, nii et tööks 200 aastane nulg on ikka täitsa rauk, enamasti juba samas Nad üsna nõudlikud mulla suhtes, need, kes tahab oma aeda nulgu panna, siis kehvama peal ei maksa seda panna. Ja nii et ta on niisugune niisugune omamoodi puu ja tal on see putudel habras, võrdlemisi kipub kergesti mädanema, et ta ütleme, tarbepuuna jääb alla nii kuusele kui Männile tegelikult aga neid nululiike on, on põhjapoolkeral küll igal pool ja ja mõned nendest on väga suurtel aladel. Kõige suurema levilaga on siberi nulg seal niimoodi, et hakkab kuskilt läänest siit Euroopa Venemaalt pihta ja siis läheb peaaegu sinna Kaug-Ida nii välja tuhandeid kilomeetreid idast läände. Ja see nendes metsades ma olen kõndinud ja ja seal on huvitav, et see nulg kasvab seal väga sageli põõsana metsa all ja ta on nii tihe, et, et sealt kohe annab läbi trügida. Ja needsamad oksad, mida siin pargis oled harjunud nägema, tüve küljest niimoodi laiali minevatena, need hoopis roomavad mööda maad ja iga koha peal, kus ta maadligi puutub, juurdub ja sealt kasvab jälle uus taim, millest tekib niisugune rägastik täiesti. Ja samas võib jälle olla teise kohapealse nulu mets, niuksed, väga sihvakad ja sirged tüved ja kõik, ainult nulud ja, ja ka niuke ühesõnaga suure suure kõrge metsana. Et sama liik, aga nii, nii erineval kujul võib ta seal kasvada. Nojah, ja kui mõelda veel, siis sealt veel ida poole, sealt tuleb mitu veel neid valuliiki, aga aga see kõige viimane ida pool on sealse Sahhalini nulg. Seda ma olen ka näinud, noh, see on veel niisugune madal puu ja kasvab mere ääres, on leppinud niisuguse niiske ilmastikuga. Ja noh, on veel hirmus palju liike ja pole mõtet neitsid lugema hakata, Ameerikas on neid Peaaegu et kümmekond ja igaüks ise nägu, aga kõige uhkem oma kogemuste järgi mets, mida ma olen kohanud, oli hoopis Kaukaasia mägedes. Seal Gruusias oleks niisugune ritsa rahvuspark ja seal läksime metsa, see alguses ei olnud nulu mets, aga sinna oli väga raske liiklus, sellepärast lumi oli sügav ja vahepeal vajusime täitsa sügavalt sisse ja tõtt-öelda Ma matkapüksid, rebenesid seal selles lume sukerdades, aga aga kui me sinna nulumetsa jõudsime, siis oli see vaeva väärt. See on siis kaukaasia nulg. Iga puu oli ümbermõõduga tubli kolm meetrit ja kõrgusega tublisti üle 40 meetrini. Palju võimsam kui mistahes mets Eestis. Ja, ja noh, asjategijaga kummaliseks see, et nende tüvede peal oli nagu luuderohu niisugused vääntaimed igal pool, need olid ka nüüd talvel rohelised täiesti. Ja känd oli noh, niisugune, et sinna kasvõi söögilaud niuke, tohutu jäme. See oli, see oli väga võimas ja meeldejääv. Ja see Kaukaasia nulg muide ei kasva ju looduslikult Euroopas, aga Lääne-Euroopa parkides teda väga hea meelega kasvatatakse. Sest ta on kuidagi väga uhke ja võimas puu. Ja Eestis on muidugi neid nululiike ka palju kasvatatud ja proovitud. Jaa. Jaa. Mõned nendest on ikka päris võimsaks kasvanud, see on päris uskumatu, et näiteks seesama siberi nulg oma kodumaal mina ei ole näinud niisugust, nagu meil on Sangaste pargis. Et see on nüüd siis 39 meetrit kõrge, väga uhke ja võimas puu ja ilmselt sellepärast ikkagi niisuguseks kasvanud, et, et see on väga hea paik, kus ta kasvab seal Sangaste pargis. See paik hoiab ja toetab teda ja ja, ja sellest on juba varemgi juttu olnud, et see trahv Berg roheliste sõrmedega, mees, et kõik, mis ta kasvama pani, see läks väga hästi kasvama. Ja nüüd jälle teisel pool näiteks meist siis lõuna pool kasvab see euroopa nulg ehk valge nulg ehk seesama, mida, noh, võiks siis Saksamaa kuuseks nimetada selles mõttes, et ta tõesti kasvab Saksamaal ja on kuuse moodi selle, selle panulu kõige suurem puu Eestis on Hiiumaal suuremõisapargis ja see on 36 meetrit kõrgeneetikaga tõeline hiiglane. Miks teda valgeks nolux hüütakse, tal on sellepärast niisugune nimi, et noorest heas tüvi ja vanemas eas oksad ei ole mitte hallid. Aed on tõesti lumivalged. Et selle järgi on ta saanud selle nime, nii et näiteks inglise keeles on ta nimi hoopis hõbekuusk, kuigi noh, meie nimetame hõbekuuseks jälle hõbedaste okastega kuuske, eks ole, aga nemad nimetavad seda just hõbedaseks sedasama okste, hõbedase või valge värvi järgi. Ja jäävad. On siis niisugune puu, et kui noh, niimoodi naljaga pooleks nimetada teda Saksamaa kuuseks, siis tegelikult ühte samasti nimetada šveitsi kuuseks või või Austria kuuseks või ukraina kuuseks või valgevene kuuseks, sest põhja poole jõuab ta välja isegi Valgevenesse igavest läheduses on kübeke tõtt. Jah, oleneb sellest, kes on vaataja. Ja see, see on ikkagi võib olla ka see puu. No mis Euroopas kasvab looduslikult kõige suuremaks, nii et et kõige kõrgem nulg siis just euroopa nulg kasvab sõrme tissa jõe ääres Karpaatides ja selle kõrgus on 60 meetrit. Ja kõige vanem nulg on Baierimaal 411 aastat. Tammega võrreldes ei ole midagi, aga nulgude jaoks on rekordite rekord. Harilikult elab ainult paarsada aastat. Ja eks ikkagi see, neid liike on tegelikult tohutult, näiteks Euroopas, on, on huvitav see, et ta on oma Kreeka null koma ette, hispaania nulg siis Sitsiilia saarel on ühe koha peal paarikümne kilomeetri ruutkilomeetrisel alal kasvab Sitsiilia nulg täiesti omaette liik, need pisikesed väiksed levilat. Nii et sellega võrreldes euroopa nulu levila on, on tõesti hiiglaslik ikkagi ja väga suur, nii et ta on kõige tähtsam ja, ja kuulame nüüd siia siis ka seda muusikat, mida nulgude rikkal maal tehakse. See laul kõlas nüüd Neuš Mansteini kandist ja see on, ütleme niisugune alpide eelmäestikus. Ja sealgi kasvavad nulud, aga seda rahval laulu kuuldes mõtled vahel, et päris lõbus oleks, kui näiteks ka meie külapiigad Leelotamise asemel joodeldaksid. Igale ühele oma ja see on nende maa jaoks niivõrd sama nagu meie kaske kaske. Tavaline asi. See nulg koos selle nende eluga on niivõrd läbi põimunud, et, et neil on ka väga palju niisuguseid vanu lugusid nulu kohta ja üks, mida tahaks kõnelda, on just nulu käbidest seal niimoodi, et oli naine, kellel oli seitse last ja tee haigeks ja, ja ta mees jäi haigeks ja neil oli raske elu, oli nälg, külm naine oli meeleheitele. Viimases hädas, mõtlesin, et lähen mägedesse ja korjan nulukäbisid nii palju, et saab nendega maja kütta ja must meil maha ja selle eest saan veel süüa ka osta. Ja läkski metsa. Nulumets on väga sünge, see oli väga väsinud ja siis ta istus lõpuks kurnatuna puujuurele ja järsku kuuleb, et keegi ütleb kõrval, et mis sul viga on. Ja miks sa tahad varastada minu käbisid. Ja naine nägi enda ees kurja pilguga härja põlvlast. Ja vabandust, väga selle härja põlva sees ja ja ütles, missugune kurb saatus, tal on olnud jääääre põlva näitustel niimoodi, et, et jätta ikkagi minu käbid, jäta minule. Aga mine siit edasi, näed, seal kaugel mäe otsas on teine mets ja need käbid aitavad sind palju paremini, kui siinsed naine läks, see oli väga raske ronimine, ta oli hoopis väsinud, kui ta sinna metsa jõudis. Ja kui ta istus sinna metsa alla pani korvi kõrval, siis järsku puu otsast kukkusid käbitalise korvi ja korraga oli korvkäbisid täis, jäi mingeid härja põlvlast kurjade silmadega mitte midagi. Läks selle, võttis selle kaenlasse, läks koju, kodu lähemale, ta jõudis seda raskemaks, koorem tal läks käest, ei saanud aru, milles asi, mõtles, et ta nii väsinud ukselävele jõudes siis ta komistas ja kõikne käbid kukkusid taliselt Mahaselt korvis ja siis ta alles sai aru, et need on hõbedast käbid. Ja loomulikult siis elasid nad õnnelikult oma elu lõpuni ja see lugu tegelikult vajab selles mõttes selgitamist, et sealsed inimesed teavad kõik et mägedes elab kuubitš kuubitsion, vaeste kaitsja ja maavarade hoidja. Nii et ta oli siis nagu hõbedat maalt hankinud sellele vaesele naisele. Ja tõepoolest, siiamaani on sealsetel inimestel väga tüüpiline see, et kui nad kõnnivad kusagil, siis, siis neil on taskus lihtsalt sellepärast nulu käbi, et nad teavad, et siis meil ei lähe halvasti, kui neil on nulu käbi kaasas. Niisugune lugu ja niisugusi, kombeid ja traditsioone ja ja näidanud tohutult palju vooluga seoses sealkandis. Ja noh, üks asi on muidugi see, et teda annab mitut moodi kasutada. Ja noh, peale puidu on väga tähtis vaik, mida siis näiteks kasutatud alti ravimina. Aga siis on ka näiteks okaste õliokastest pressitakse õli ja see õli on väga mitmekülgse toimega, nii et, et seda isegi turust võetakse ja ka eestlane saab praegu apteegist osta tegelikult nulu okkaõli. Ja seda näiteks, kui on külmetus, siis hingatakse selle õli aurusid sisse. Kui, kui sa oled väsinud ja närviline, siis tasub teha vanni nulu õliga segada seda sinna vette. Ja tegelikult naljakas, et vist paljud inimesed nimetavad seda asja lõhna kuuseks, mis ripub seal auto esiklaasi kohal. Ja tegelikult on see ikkagi lõhna nulg. See ongi immutatud läbi nulu okkaõliga. Kas ta on siis veel efektiivsem, veel mõjuvam, kui näiteks mingi männiokka ekstrakt või, või ka kuuseokka, mida ju ka väga soovitatakse vannivette panna ja nii edasi? Ta on tugevama toimega, ongi nii, ja ta on tugevama jõuga ütleme niimoodi. Aga, aga muidugi mõneti noh, minu jaoks, kui ma tunnen seda, seda lõhna siin Eestis siis tekivad niisuguseid väga segased tunded, ausalt öeldes, sest väga tihti see auto, kus seda lõhna tuleb, on muidu väga niukene umbne, seal pole midagi hingata ja siis tululõhn, võib-olla isegi noh, paneb Slobsi hinge kinni ja mis seal rääkida ükskord noh, ma toon näiteks, mis seosed eestlasele võivad tekkida. Pidime ühte metsanäitus tegema ja siis ma mõtlesin, et väga tore metsapildid ja tekitame sinna noh, niisugused toredad metsa lõhna. Noh, et, et levitame näiteks kuuselõhna ja see üks näituse korraldajaks, niukene paadunud linnainimene, ütles, et aga see, seda ma küll ei taha, et see tuletab mulle meelde kempsu kellele, mida, eks ole, jah jah, et, et tema ühesõnaga nii vähe metsas käinud. Et kuidas midagi taolist siis võtan kas läppunud autos või kempsus. Vaat seda nimetatakse rikutud fantaasiaks ja teistpidi noh, võib ka nii öelda, et kahtlemata seda nulu lõhna metsas sisse hingata. Ta on muidugi hoopis teine asi, kui, kui kusagil purgistad tuna ja konserveerituna ja ja see on küll tõsi, et arstid on näiteks selgitanud, et nulu fütonsiidid, need on need ained, mis tulevad sealt mälu, sest et nad väga tugevalt mõjuvad paljudele haigustekitajatele näiteks teeria pisiku, ta hävitab väga kiiresti. Et on ka selles mõttes lihtsalt see nulumetsaõhk on, on tõesti tervislik. Ja, ja muidugi noh, meie mõtleme ikka niimoodi, et kuusk on jõulupuu. Laulame seda laulu, et oh kuusepuu, oh kuusepuu, aga kui seda tegelikult originaalist täpselt sõna-sõnalt ümber tõlkida, siis peaks laulma ikka oh nulupuu, oh nulupuu. Sest tegelikult on see laul nulu aux, annan, Baum Tannen, Paulson nulg ja, ja ta ongi ikkagi vana jõuludega seotud puu ja, ja vahel no väga lihtsustatult mõned räägivad, et kuidas see nüüd ongi, et eesti rahva iidse kombe kohaselt toome tuppa kuuse ja paneme sinna jõulude ajal küünlad särama, siis tegelikult on niimoodi, et kahtlemata on see komme meile Saksamaalt laenatud. Aga ta seostub kristlusega tegelikult. Aga päris algselt ei ole ka ta seal oma kodumaal olnud kuigi kristlik niisugune ütleme, nulu austamine aastavahetusel ja, ja on üks niisugune lugu, mida ma tahaksin rääkida, mis pealispinnalt näib väga kristlik. Aga kui hakkad mõtlema, mida sellelt tahetakse õieti, see lugu on pärit Šveitsist ja see räägib niimoodi ühest kuldsete kätega puusepast, kes tegi väga kauneid kujusid ja nikerdusi kirikutele. Ja ühel õhtul ta, kui ta oli seal oma üksildases majas, küla serval, seda kuulis metsast imekaunist laulu. Ja see Aili ainult sel ajal, kui kirikukellad lõid. Ja siis kui kirikukell vait, kes siis vaikses metsas laul. Ja ta läks otsima seda kohta, kus laul tuleb, ta pidi minema ainult siis, kui kirikukellad lõid. Nii et see ei olnud lihtne. Aga palju päevi hiljem ta ükskord kiriku kellalöömise ajaks jõudiski selle kohani ja kahtlemata tuli see laul väga jämeda hiid nulu tüvest. Šveitsi lugu on, on õige kummaline, aga see lugu oli siis selline, et see mees, Puusepp ei saanud enam rahu. Ta oli selle puulummuses. Lõpuks ta võttis selle puu maha ja nikerdas selle südamlikkust imeilusa püha jumalaema kuju ja pani kodukiriku altari juurde. Ja siis oli niimoodi, et kui ta selle pani, see oli nii ilus. Kui ta pani selle sinna altari juurde, siis see kuju hakkas laulma, aga ta laulis ainult ühe korra. Ja rohkem mitte kunagi sealt enam laulu ei kustud. Kummaline lugu tal ei ole nagu eestlase jaoks nagu selgeid seoseid. Ta on minu jaoks kummaline ka selles mõttes, et ta oli nii puulummuses, et ta pidi selle puu maha võtma. Et tavamõistusega kujutad ette, et kui ta miski elus olevuse lummuses on, siis ta nagu pigem hoiab ja kaitseb seda. Ei, ma arvan, et selle taga on õieti see, et parem oleks, kui ta oleks püsinud elavam. Et kui inimene ei oleks hakanud väga ilusat asja temast tegema ja see on minu meelest suhteliselt mittekristlik sõnum. Ja samamoodi ma arvangi, et, et nendel maadel on olnud kunagi samasugune looduse kummardamine, looduse austamine nagu meie esivanematel ja õietise see nulu austamine aastavahetusel. See on kahtlemata väga paganlike juurtega ja ajaloost on näiteks teada, et Rooma ajaloolased on kirjeldanud väga ammu, et germaanlaste paganatel oli kombeks just aastavahetusel korraldada rituaaltantse kui neil olid käes nuluoksad ja sel ajal on üldiselt teada, et Germaalastel oli pööripäeva paiku, kui oli niisugune aeg 12 püha ööd, mille jooksul tuli meestel panna kõik relvad maha, et ei tohtinud mingit võitlust olla. Ja samal ajal usuti, et jumalad on inimestele väga lähedal, peab neid hoolega kuulama. Siis sa saad endeid tuleviku jaoks ja õpetusi, kuidas järgmisel aastal elada just sel ajal. Ja kas ei tundu natukene seoseid tulevat. Meie nii-öelda iidsete eesti rahva vana-aastakommetega, kus ka tehti igasuguseid ennust, tõsi ja, ja usute, et juhtub midagi sellist, mida muul ajal ei juhtu. Ja seesama ütleme, kuusepuu austamine selle kohta on naljakas, et kuskil aastal 1494 siis kui need paigad olid ammu juba kristlikud, siis kohalikud preestrid keelasid kohalikel inimestel Toomast tuppa nuluoksi ja isegi puid, sest see on väga paganlik komme. Kas sajandi läks kaks ja märkamatult sai sellest väga kaunis kristlik komme ja keegi ei tea, kuidas see juhtus, väga sujuvalt see juhtus. Ja igal juhul näiteks seal maal mäletatakse veel niisugust kommet, et kunagi jõulupuu oli ehitud ainult maiustuste ja igasuguse söödav, aga, ja siis oli niimoodi, et pööripäeval toodised puudub. Ja siis, kui tuli kolmekuningapäev, siis lapsed võisid seda puud raputada, siis kõik need maiustused kukkusid sealt alla, siis nad võisid neid süüa. See, see on midagi väga kauget Eeellast sellele noh, meie tuntud jõulupuu, kingituste ja muudele niisugustele kommeti seostele. Et minu meelest ongi kuidagi niimoodi, et et kui me vahel oleme uhked, et millised iseäralikud kombed on olnud meie esivanematele. Et kui me natukene laiemalt ajas ja ruumis ringi vaatame, siis me märkame, et nii on olnud paljudel teistel ja see, et me nii mõtleme, et me oleme väga erilised, tuleb ainult sellest, et meie silmaring on piiratud. Ja lõppude lõpuks on Euroopa rahvastel juuretika looduses ja see, et praegu on vaja uuesti leida neid juuri, saada loodusele lähemale, see on, see on kõigil ühine ja minu meelest selles mõttes seesama joodeldus, mida, mida me siin nüüd kuulsime ja mida me siin lõpus veel kord kuuleme, on ka midagi niisugust väga loodusliku, midagi metsikut ja vaba. Ja selle viimase loo nimi ongi käo joodeldus. Et seal on siis koguni tehakse linnuhääli koos joodeldusega ja see on täielik vastand sellele tublile veel kantale hea häälekooli ja alati talitseda häälega. Joodeldus on vabana sündinud ja ta kuulub looduse juurde. See oli siis maailmapuude sarja viimane saade, sedapuhku nagu juba alguses öeldud, sellega saab meie Sari selleks kevadeks ühele poole. Alates järgmisest pühapäevast alustame sama sarja kordussaadetega ja uute värskete kohtumisteni siis juba sügisel. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Läksin metsa kõndima tunni pikkune kokkuvõtte möödunudsügisesest Eesti metsade sarjast, saadaval ka plaadina. CD, kuula rändajat, kaks müügil Jazzkaare kontoris uues raadiomajas Gonsiori 21 ja CD 100 muusikapoodides üle kogu Eesti.
