Aste laad, teridak tänastes laste lugudes kuulete Öelda krokodillid. Saate toimetas 37 aastat tagasi Helimesi Reet Made seatud teksti esitavad Mati Klooren, Olev Tinn. Sõna on krokodillid. Ja ole, et selline ajakirjanik ka ei jõua, tahate intervjuud isegi meilt? Krokodillitelk? Jätke värisemine. Teil on ju niimoodi, on raske kirjutada. Ma tõestan teile kohe, et ilmaasjata karda. Krokodill tegi praegu oma lõuad lahti ja sinna lendas väikene linnuke-linnuke, hüppas suusaasjalikult ning hakkas hammaste külge jäänud toidujäätmeid nokkima. Nii. Nüüd on ta puhastanud kõik hambad ja lendab päikesest valgustatud dzhunglisse nägi. Ma arvan, et ei aitäh kutsumise eest, olen liiga palju kuulnud lugusid krokodillide aplusest. Ju ole juba veidi linna ja miks te siis ei söönud seda lindu, ta oli teil juba suus? Linnuk hambapuhastaja on meie sõber. Teda meis usaldavad meid. Need linnud lendavad meile suu nagu sööklasse. Nad puhastavad meie hambaid ja selle eest me ei söö neid ära. Nad teevad seda juba paljus, ajan täid. Igal juhul ei kavatsema hamba poestajatelt nende einet üle lüüa. Ja mina arvasin, et krokodillid söövad kõike, mis ette juhtub. Teil on peaaegu õigus. Me sööme kaalu, linde, nahk, Rimmetsii kuu hobuseid, säärvelisi ning mõnikord ka teisi krokodille. Saagi ootel. Me võime mõnikord päevade kaupa lamada vee ees. Siis me ei liiguta end üldse. Ja meil on vee peal ainult silmad ja ninasõõrmed. Aga kui mõni loom tuleb vee äärde ja unustades hädaohu hakkab jooma diariime tablette. Mõnikord me lööme jalust oma tugevast sabaga ja siis sööte kohe ära. Mitte kohe. Hoiame teda vee all, kuni saak tõmbub v täis. Ning siis peidame täie aeb ja mangopuu juurde vahele. Miks te ise vett täis ei lähe, kui istute jõe põhjas? Asi on selles mu armas, et minu paks keel aadake, töötab nagu klappa või uks. Tasub mul vaid vee all suu avada ja otsekohe katab keel kurgu kinni. Seepärast vesi ei pääse sisse. Sellised klapid on meil veel kõrvades ja ninas. Niipea kui me näeme kaldal jahimeest püssiga või odaga peidame end kohe jõe põhja. Miks te kardate inimesi, kas kuul või oda võib läbida niisugust krobelist ja tugevat? Nahka õnnetuseks ja jahimehed teavad nõrku kohti meie nahas, õlgadel ja silmade all. Mul meel haledaks sellele mõeldes, mis ma näen. Temutat olen kuulnud krokodillipisaratest, kuid mõtlesin, et see on vaid sõnakõlks. Meil jooksevad silmad vett siis kui sinna satub breigi. Kaastunne all meile võõras Toldumus, arele tärk, sääd, laad, põllumaad jäi jälgid naispole midagi külgetõmbavad kuid ei, kannatas sellepärast solvu v aat Mei. Küll te räägite endast halvasti, härra alligaator. Halli altar. Ainult see veel puudus inimesel ajavalt segamini krokodillid ja alligaatorid. Kas siis alligaatorid saab võrrelda meiega? Kuigi me oleme sarnased? Nemad pole suhu õeladega Jurmaad nad elavad ja meie rikas ja osaliselt ka kuskil Hiinas. Kuid krokodillid elavad Aasias, Austraalias, Aafrikas ja Vaikse ookeani saartel. Alligaatorid on väikesed ja Harroli rikkad. Hädaohu korral näed pragistavad hammastega maost Jassi, siis vahed teeseldes, et midagi ei karda. Söögi söö inimesi, Ameerikas kasvatatakse neid farmides farm, kuidas ja miks seda tarvis on nende nahas teaksetu, Fleid, kotte ja kohvreid. Mõnikord viiakse alligaatorid kinostuudiotesse filmimistele. Zookauplused ostavad neid viita friinide jaoks. Loomaaia taga publikut kuule hõlbustamiseks sündinud alligaator maksab kõigest võleshelli. Ühes farmis õppisid alligaatorid isegi ronima mööda kaldpinda üles, säält libisesid vette. Nad vedasid isegi lapsi vankrikesena. Krokodill alligaator oritega segamini. Meie inimesi ei sai loota. Kuidas siiski teha vahet teie alligaatori vahel? Kas tõesti selleks, et teada saada, kumb teist on inimsööja? Pean teile suhu suruma oma jala. Ei ta vahepeal väga hääli oli kaatorite pea lühem ja ümaram. Meil aga paistab alati üks hammas välja ka siis, kui suu on kinni. Kui ma kirjutan üles. Aga kui hammas juhuslikult ära tuleb, kuidas siis teid võib tunda? Kui see peaks juhtuma, siis kasvab selle asemele kohe uus. Üldiselt kuni tee pole sattunud meie lõugade vahele. Te räägite sellest nii külmavereliselt. No me oleme tegelikult ka väga külmaverelise loomad. Meie verre tempera tuur sõltub õhutemperatuurist. Sellepärast me oleme asunud elama soojades kohtadesse. Ja meil meeldib lesida päikesepaistel. Kui me elaksime seal, kus jõed külmuvad, siis külmuksime ka meie ja uppucci määra. Mõnel majal Meie sugulased või leegikaaslased elavad talve üle muudasse kaev vununa, seal on soe. Kunagi leiti krokodillide skelette, käin Inglismaal. Ei, esivanemad elasid igal pool. Sel ajal oli ju maailm noorem ja ilmastik teine. Praegu on üheksa meetri pikkune krokodill harulduseks. Vanasti olid meie esivanemad mõnikord kuni 30 meetrit pikad. Ja nii pika krokodilli ees peab mütsi maha võtma. Tunnistan, et ma pean lugu kõikidest krokodillid. Teie räägite nii sellepärast, et kardate meid. Koidu, vanad egiptlased pidasid meist tõesti elu kuu. Nad kummardasid krokodille, kes elasid nii iluses ning Egiptuse preestrid söötsid neid pea rookatega praetud lihaga ning otsida. Ka hakkavad Ille Haiti kodus ja kaunistati neid kullaga. Oinad suriid. Kuid peab kohe ütlema, et sellega nad ei kiirustanud. Palsameerisid egiptlased krokodillid sisse ja hoidsid suure au sees. Endias mõned inimesed peavad siiamaani lugu Krakodellidest kuid meie elu pole enam see, mis vanadel headel aegadel. Isegi meie lapsed ei suhtu enam meisse lugupidamisega ja siiski meeldib omada lapsi, kas pole nii? Joogi või le. Täna peaks mulle ilmale tulema umbes 60 piisi kest toonilise päikese all meie pesas seal väga mugavalt sisse seatud muudasse vanadele lehtedele kooruvad munast väikesed krokodillid. Ei jõua veel ringi vaadata. Takistavad hambaid ja hammustavad niipea kojanud, pistnud pea munast välja, kohe näha, et olete oma perega rahuloja. Ja krokodill ujus sogases vees minema, liigutades oma suure sabaga. Kui see õel ja verejanuline loom kadus silmist, ronisin puu otsast alla ja kiirustasin koju.
