Astela. Teadlane Marek Strandberg jätkab juttu heast majast täna kuuled, kuidas ise teha kohupiimavärve miks pehme vesi on parem kui kare vesi ning missugune on märgala, kus asub hoobide, hotell ja söökla. Laste lood. Ahjaa, maja neljas osa, minu sõber Andres värvis oma meisterdatud mööbli kohupiimast ja linaõlist valmistatud värvidega. Tema lapsed Martini teele värvisid omakorda ära tubade seintele voolitud savikujukesed. Pereema Meeli tegi kohupiimavärvidega köögi ja söögitoa tagaseina rõõmsalt triibuliseks Elaiguliseks. Kogu värvimistuhinas elamine lõhnas kui koogitegu ning kõigil oli lõbu laialt. Muidu igasuguste värvilõhnade suhtes allergiline. Martingi tundis ennast täiesti hästi. Vaid pererahva taksikoer. Volksam oli mõnevõrra segaduses jah, hämmingus, kuna terved seinad paistsid tema lõhnameelte jaoks vägagi ahvatlevad. Arvatakse nimelt, et koerad koguni näevad lõhnu. Nende nägemistes on siis näiteks need kohad, kus just oli vorst või midagi muud maitsvat. Kohupiimavärviline sein oli Volksumi jaoks tõeline ilmaime. Igal juhul lasti tal kohupiimakreemiga kaetud koduse värvitehase potid puhtaks limpsida. Ainult need muidugi, kuhu kirevaid värvi muldasid veel lisatud ei olnud. Kui teil nüüd endalgi tekkis soov seda järele proovida. Seda, et kuidas kohupiimast värvi valmistada, siis annan siinkohal katsetuseks sobilikku retsepti. Võtke 100 grammi rasvavaba kohupiima. Segage kreemiaks pastaks. Segada tuleb nii kaua, et tükikesi enam näha ega tunda pole. Kuna midagi mürgist ega mittesöödavat kohupiimavärvi koostisosadeks pole, saab seda proovi teha täiesti tavaliste köögiriistadega. Segreemiaks segatud kohupiim jätke siis ühte anumasse ja pigistage sinna sisse nii umbes kuus kuni seitse tilka küüslaugumahla. Teise anumasse kaaluge 150 grammi peenestatud Kreiti või kriidipulbrit ja segage see veega selliseks hambapastast veidi tihedamaks massiks. Segage hästi hoolikalt, kui nüüd nende lollused omavahel kokku valati saategi kivi- ja krohvipinnavärv olemiseks sobiva kaseiinvärvi puupindade värvimiseks tuleks sellele kohupiimasegule, mida te valmistasite ennem lisada veel paari teelusikajagu linaõli? Tegelikult saab värve ise teha veel jahust ja paberist ning lubjastuda õllestki, rääkimata muidugi linaõlist, millest tehakse õlivärve. Andrease pere uus maja on linnast nii kaugel, et sinna näiteks veevärgist toru vedamine oleks üsna arutu tegevus. Maja vesi tuleb meil võtta Ta puurkaevust. Selle koha peal, kus Andrese pere elama hakkab, on vee saamiseks vaja puurida 50 meetri sügavune auk. Sellisel sügavusel on siis seal põhjavesi, mis on joogikõlblik. Lähedal olevas külas on ka tavalisi kaeve, noh selliseid, kust ämbriga vett välja võetakse. Aga nendega on selline lugu, et vähese vihmaga suvedel jäävad need kaevud tühjaks. Ka on oht selles, et maapinnale liiga lähedal oleva põhjaga kaevudes Pole vesi piisavalt puhas. Eks põhjavesi tekib ikkagi lõpuks vihmaveest. Algul voolab see vihmavesi läbi mulla, siis läbi liiva ja kruusakihtide ning saabki aina puhtamaks puhtamaks. Andrese pere uus maja on väga lagedal maal. Kuna seal lähikonnas pole künkaid küngastest läbi voolates saab vesi nimelt rõhku juurde, siis tuleb ka Andrese maja juures olevast puuraugust vesi maa peale pumbata. Veega sealkandis priisata ei ole, kuna needsamad lähedal olevate majade elanikud, kelle maja juures on sügav kaev, ütlevad, et nemad mäletavad selliseid kuivi aastaid, kus nende kaevudest vesi ära kadus. Nii arutasime seda veeessega Andresega ja minu soovituseks oli, et osa katusest tuleb jätta vist taimedega katmata ning hakata selle pealt hoopiski vihmavett koguma. 100 ruutmeetri suurusele katuse pinnale sajab Eesti oludes ühe kuu jooksul ligi viis tonni vett. Enam-vähem just selline 100 ruutmeetrit oligi Andrese maja abiruumide ja panipaikade kohal olev katus. Selle osa peale ei tohikski siis taimi istutada, vaid seal tuleks torude kaudu renni kaudu vett koguda, mis siis peaks voolama näiteks majas olevasse suurde paaki. Sellest paagist saaks võtta vett nii aia kastmiseks kui pesu pesemiseks ja kempsupotist sinna tehti minema ujumiseks. Pesu pesemiseks muideks sobib vihmavesi veel eriti hästi, kuna vihmavesi on pehme vee pehmus ja karedust pole üldse sama asi, mis riide pehmuse karedus. Kui käsi pista nii pehmesse vette kui karedasse vette on need veed käe jaoks ühtmoodi vedelad. Kui vees on palju erinevaid lahustunud soolasid, siis nimetatakse seda vett karedaks. Kareda veega toimetamisel tekib näiteks toidunõude ja keedupottide põhja lubjakivikiht. Selljuhul teeb vee karedaks seal lahustunud kaltsiumisoolad. Kare vesi on pesemiseks halb. Ei seep ega pesupulber ei vahuta, karedas vees hästi ja kuna just vaht on see, mille tõttu mustus riiete küljest lahti tuleb siis kareda veega pestes kulub pesupulbrit või seepi hästi palju. Nii ongi pehme veega pesemine igati mõistlikum. Ka riided muide, peavad kauem vastu. Selle tõttu ongi kasulik koguda vihmavett ja seda pesu pesemiseks kasutada. Siis tekkis Andresel küsimus, et aga mida teha musta veega pesemisel ja vetsus käimisel tekib esialgu, arvas Andrease. Kogu must vesi tuleb suurde maa sisse kaevatud paaki koguda ja siis aeg-ajalt tellida suur tsisternauto, kust voolikuga vesi sinna tsisternid pumbatakse ja kuhugi kaugele viiakse. Aga eks see paagimasina külaskäik läheb päris kalliks. Mina soovitasin Andresele, et ta peaks ehitama endale mäegala puhasti. Andres arvas algul, et seamärgalapuhasti on nagu mingi mudamülgas, kuhu solk sisse pumbatakse ja see seal siis kuidagi ära laguneb. Mina seletasin talle, et tegelikult pole märgalapuhasti vahest isegi pealtpoolt märg, mitte märgala puhastiks nimetatakse seda seetõttu, et need bakterid ja seened ja taimed ja loomakesed, kes mustast veest puhta teevad, on loomult samasugused, nagu nad elavad jõe kallastel ning soodes rabades. Jõekaldaid soosid ja rabasid järve renti. Mereääri nimetataksegi märgaladeks. Mida muud nad ikka on. Kui tegemist on selge veepinnaga, on tegu veekoguga. Kui tegemist on taimede, mulla ja liiva v ja muu sellise kokkupuutega, on tegemist jälle märgalaga. See on rohkem nagu niuke nimetamise küsimus. Ega inimeste tegevusest järele jääv must vesi või solgivesi, siis pole loomult mürgine. Küll on aga ohtlik sellist vett loodusse lasta sest kui näiteks solgivesi, jõkke või järve satub, on see vesi seal juba elunevate, väikeste ehk mikroorganismide jaoks toiduks. Seda neid baktereid ka kohe sööma tõttavad ja hakkavad paljunema. Mida rohkem toitu, seda näljasemalt sellel toidu kallal on, seda rohkem neid saab. Aga nagu inimenegi elavaid toidust vaid peab ka näiteks hingama peavad hingama ka need pisikud, kes solki söövad. Nemad aga hingavad seda hapnikku, mis vees ära lahustunud. Ja kui neid pisikuid on palju, jõuavad nõnda ära hingata peaaegu kogu hapnikku, mis vees on lahustunud. Seda hapnikku tahaksid hingata aga kalad ja muud elusolendid, kes vees elavad. Kuid kui mikroobide toidulaud on rikkalik, siis kalade hingamiseks enam hapnikku ei jätkugi. Et jõgedes, järvedes ning meres kaht oleks kõikide elusolendite jaoks hapnikku, mida hingata ei tohigi puhastamata solk Ki loodus lasta. Nii ehitataksegi solgipuhastamiseks, pisikute, hotell, söökla. See on nagu suur kauss maa sees, mille põhi kaetakse kilega. Eks ikka selle jaoks, et solgivesi põhjaveega kokku ei puutuks. Sellesse kaussi pannakse sisse jämedam liiv või kruus. Iga selline kruusatükk või liivatera saabki koduks miljonitele ja miljonitele headele mikroobidele mis jäävad siis vaid neist mööda voolavaid solgijugasid, kui toitu, tema liiva ja kruusakihi sisse pääseb ka piisavalt õhku, mida mikroobidele oma töö tegemiseks vaja läheb. Nagu kooli sööklaski, kui on hea toit, siis kõik taldrikud süüakse tühjaks ja viiakse kööki tagasi. Nii ootavad ka mikroobid vee sees taldriku peal mööda hulpivaid toiduosakesi ehk solgiosakesi, mida siis veest välja süüa. Nii see looduse ringkäik tegelikult toimibki. See, mis ühtedest olenditest välja tuleb, on teiste jaoks üsna sageli toiduks. No sööme meiegi taimede kasvatatud vilju ja juuri ning toodame seda meile peale mikroobid keelt limpsivad. Inimesel on muide hea ja mõistlik ennast looduse ringkäiku sisse sobitada. Seda otsustas ka Andres teha, kui oli kuulnud, kuidas kunstlik märgala, mis tegelikult üldse märg ei peagi välja paistma solki puhastab muutes mikroobide jaoks toiduks selle, mis inimesele enam süüa ei kõlba. No kui aianurgas elava märgala peale veel näiteks pilliroog istutada, on see isegi väga ilus. Pealegi kasvatab pilliroog oma torujad juured märgala sisse ja hakkab nende kaudu liivade kruusatükkide peal elavatele mikroobidele õhku juurde pumpama. Ja nii ongi, et paagiauto ei peagi enam kaugelt linnast Andrese juurde sõitma ja tema pere solki uuesti linna keerukatesse masin puhastitesse viima. Igal juhul, kui mu sõber Andres, tema naine meeli ja nende lapsed teele ja Martin oma uude majja kolivad, on neil lisaks taksikoer Volksamile veel teinegi elus asi. Puhastusmärgala nimelt. Andrese perel saab olema puhta õhu ja mugava olemisega maja. Eks saab Martingivist oma allergiast lahti või vähemalt sellele kõvasti leevendust. Omavahel on nad oma uut maja juba päikesemajaks kutsuma hakanud. No eks ta seda olegi. Andres arvab veel, et saab enamuse töödest hoopis kodus arvuti kaudu ära teha. Meeligi on selle pilguga uut töökohta otsima hakanud. Eks need igahommikused autoga tööle sõidud teevad kah parasjagu närviliseks. Päikesemaja toob aga perele rohkesti rahu ja koosolemist. Nii see heas majas elamine välja nägema hakkab. Heast majast kõneles Marek Strandberg. Toimetas Tiina Vilu laste lood.
