Selle nädala laste lood on koduloomadest ja lemmikloomadest. Kuidas suurte koduloomadega hästi läbi saada, sellest vestleme Nõmme noortemaja loodusmaja õpetaja Lada mehikasega. Kõigepealt räägivad aga oma lemmikloomadest loodusmaja, noored, aitan ja Marko. Mõlemal on. Kas jutud on salvestatud Matsalus? Loodus laagris? Lastele ood. Aga ma sain oma esimese koduloomast siis, kui ma olin viiendas klassis, ma tahtsin omale kas, kas koera ja lõpuks toodigi mulle mingisugune, kas alguses ma ei saanud aru, et see on kas liiga kõõla ja liiga suurte kõrvade liiga suurt silma selle jaoks aga siis ta kasvas ja jõudis oma peas lõpuks järgi ka. Ühesõnaga nüüd on meil suht suureks kasvanud ja ta on õudselt nagu ilus Castro suhteliselt on üks parimaid sõpru mul muidugi. Ta on oma pead küll, aga ta on hästi kallis, mulle on ikka hästi-hästi õnnelik, et ma selle kassi sain. Luzgist loom, pikk nimi on siis Benita jutti on tuugasmil. Muidu kutsume ta Benitaks. Laugud on orientaal, missugused on need orientaal, tuugossid? Idamaised, nende käes on hästi peenike pikad jalad on pikk, saba värvus on punaka. Ja siis rohelised silmad ja suured kõrvad on iseloomulikud ja hästi-hästi peenikeste tugevad. Perel on siis hetkel kaks looma koera kassis kas on aastane? Hästi vallatu, niisugune ja siis koeraga saab kas väga hästi läbi, kusjuures mängivad koos ja tõmblevad, kriimustavad üksteisse, kaitseb mõnikord verine koer on suht sihukene, üksik niukene, musta-pruunikirju muidu Gransi moodi, aga kas on niisugune uus asi, põhimõtteliselt taheti siukest siselooma, kelle ei eksatud koeraga kogu aeg midagi teha, et jalutama ja niimoodi, et kas see on niisugune, et mingil ajal läheb minema kell neli öösel, alati tuleb siis akna peale, hüppab, hakkab kraapima ja me haugume siis alati keegi peab kell neli öösel üleval olema, et aken lahti teha, sisse lastud, mina arvasin, et kassid nagu armastavad mudi puhtust, aga see on lihtsalt õudne, mida see kass teeb ta muidu valge ja musta värvi. Mõnikord tuppa tuleb, stan üleni mustike. Ta lihtsalt läheb välja, püherdab see, siis teeb sisse tagasi kõik muda sees, igal pool, ta ei karda vett ka, põhiliselt kui ta sisse tuleb, siis ta jookseb kohe esimene asi kööki täiega nagu niimoodi, et ta seal nagu vallatud kurvid, toyota kurv välja. Ta riivab alati seda seina äärde, siis nagu tuleb seal laua alt nagu igalt poolt kõikidest hoolidest, kus ta saab ennast vastu nühkida, kõiki alade ärritab igat sooja asja, mis liigub, tavaliselt nühib ennast puhtaks, sismi Jaagub, niikaua kui süüa saab, nii palju, kui ta tahab, loomulikult. Siis läheb minema näos välja. Ja siis tuleb jälle midagi ja siis hakkab kõik otsast pihta mängida, talle meeldib, ma näen, kuidas ta koera peale on hüpanud, minema hüpanud ja ta oskab kasutatud igast juhust ära voodisse saada, kui uks on natukene okei või niimoodi siis ta ikka salaja hiilib ennast sinna ja siis nagu hakad voodisse minnes vaatad, passib sulle otsa, mis tahad, iga ta ära ka ei taha minna. Tükk aega tõstata eemale sisu, siis vaatab otse, solvub ja läheb minema, mis tahab välja minna ja ta on suht noor küll selles mõttes, et ta nüüd aasta vana, aga ta on nagu jube suureks ennast söönud, jube. Kaklus igal pool, kogu aeg tuleb tal niimoodi, et tal nagu skateeritud juba midagi, esiotsa pea tal nagu põhimõtteliselt nahk maas kogu aeg, kui tuleb ise nii õnnelik, nii loll, et ma ei tea. Suvi on üldse niisugune aeg, kus linnalaps Päris tihti satub Maale ja satub seal kokku loomade ja lindudega satub kokku mõnel juhul metsloomade ja lindudega, aga päris tihti koduloomadega koduloomad, hobused, lehmad, jänesed. Aga koerad ja kassid on kõik tuttavad, aga siiski. Need lapsed, kes on aasta otsa linnas olnud, ei oska võib-olla alati nende loomadega suhelda. Mida peab silmas pidama üks inimene, kui ta satub kokku kõige tavalisemate koduloomadega? Kõikide loomadega kokku sattudes peab arvestama seda, et inimene ei tohi minna esimesena sõprust tegema. Kõigi loomade juures tuleb ära oodata selle, kuni loom tahab ise sinuga sõbraks saada ja tuleb ise sinu juurde ja nuusutab sind ja vaatab sind ja kuulab sind. Sest kui sa lähed looma poole, käsi pikal, siis loom enamasti reageerib sellele kui rünnakule. No tegelikult on täpselt sama asju inimestega ka, et ega väike laps, kes on veel üsna niuke looduslik nähtus temaga pelgab inimest, kes tulebki talle kohe säutsudes säutsudes käed laiali vastu et selleks tutvuse sõlmimiseks on aega vaja ja siis edasi juba oleneb looma liigist ja oleneb sellest, et inimesest, kes sõprust tahab sõlmida, sest mõni inimene saab loomadega väga hästi läbi ilmata selleks ise mingit vaeva, näeksime midagi erilist, teeks lihtsalt mõni inimene, meeldib loomadele. Mille järgi see käib, ei tea, ei oska öelda. Looma silme läbi on, on headus natuke teistmoodi asi, lihtsalt inimesest õhkub sellist olekut, et loom tunneb ennast tema juures julgena. Püüame siis ära ütelda, mõned lihtsad näpunäited juba sai mainitud hobuseid, hobused on karjamaal või on nad siis oma koduõues või on nad siis hoopis oma tallis? Ja ikka öeldakse, et näe, anna hobusele leib. Kuidas selle asjaga on, kas igale hobusele võib lihtsalt niisama leiba anda? Tegelikult ei tohi ühelegi jumala ilma tema peremehe loata midagi anda, sellepärast et me kunagi ei tea, kas või siukest lihtsat asja, kuidas on looma tervisele. Võib juhtuda, et mõni loom millegipärast momendil ei tohi üldse süüa, näiteks kui hobune on tulnud kiirelt sõidult, siis ta ei tohiks mingil juhul midagi süüa. Ta peab ennem natuke puhkame maha jahtuma ja mis tahes ka muu loom, kui ikkagi me ei ole omaniku käest küsinud, siis me ei lähe loomale süüa andma. Hobuse juures muidugi. Tihtipeale tulevad hobused aia äärde inimesi uudistama inimesed vastu ja tuleb arvestada seda, kui hobuse kõrvad on ette pole kikkis siis pole asi veel hull, siis ta on lihtsalt uudishimulik. Kui hobuse kõrvaldan tahab poolel lingus vastu pead, siis kindlasti edasi ei lähe, sest see hobune võib iga hetk rünnata. See tähendab seda, ta kass kardab. Või, või annab signaali, et ma olen tugevam suurema, kohe tulen peale. Mis tahes nega tahes kõrvad vastu pead, on ohtlik märk ja mitte ainult hobusel peaaegu kõigil loomadel. Ainuke asja, kui kõrvad on vastu pead oma loomal isiklikul, siis on see hoopis teine märk, siis tähendab see seda, et loom allub, suleta, nõus sinule kuuletuma ta tuleb ise lipitsema inimese juurde. Võõraloomaga Se kõrvade märk tähendab seda, et hoia eemale. Millistel loomadel koduloomadel on veel niisuguseid märke, mida tingimata lugema peaks? Noh, lehm on selline, kes võib lüüa ilma igasuguse märgita lemma jalg käib kõrgele igas suunas, mitte nii, ainult nagu hobused tahavad lehm või pöial ette külje peale. Et lehmale ka sellepärast kui läheneda, siis ainult eest poolt ja, ja mitte lasta lehma endale selja, tahab, ühesõnaga loomale üldse ei maksa minna kuhugi tagumise otsa juurde, sellepärast et kui loom ei näe sind. Ja tuleb jälgida, mis suunas on looma silmad, eks ole, kuidas on tema pea asetatud silmad peas asetatud, näeb oma selja taha ja kui ta ei näe selja taha, siis ta võib ikka väikese krõpsu peale ehmatada. Ja suurel loomal, esimene asi on kohe jalaga. Et läheneme ikkagi niimoodi, et loom meid näeks ja kuuleks. Sest loomad enamasti ei ründa mitte sellest, et nad kurjad on, vaid nad ründavad enamasti ikkagi argusest. Et ei tohi sättida looma ebamugavasse olukorda, ta kartma hakkab. Hobustest lehmadest rääkisime natukene väiksemad koduloomad on lambad ja kitsad. Lambast on ju nii vahva paitada. Aga enamasti lammas ei lase ennast paitada, sest nii julget lammast, kes laseb võõral inimesel ennast paitada, ma nüüd ausalt öeldes ei tea iial näinud. Aga oinas, jäär on hoopis teine asi, nemad ka ennast paitada ei lase, aga nemad tulevad vaikselt, hiilivad selja taha ja panevad põks vastu tagumikku. Ja see meeldib neile kohe üsna armsasti. Kuidas nad selle selgeks õpivad, ma ei tea, tihtipeale on viga selles, et, et poisikesed narrivad, sest nii lõbus, kui on pisike Päcia ja kui sa saad teda niimoodi sarva vahelt sügada, natuke nügida. Aga nad õpivad selle maru kähku või ära, et, et see on niisugune hea komme ja, ja tegelikult kits võib hakata ka sarvedega lööma, aga tavaliselt kui ei ole õpetatud, siis sellist harjumust siiski loomal ei teki. Et enamasti on see inimese viga ja muidugi, kui seda märgata õigel ajal, see on nüüd puhtalt peremehe probleemid külaliste oma õigel ajal märgata niukesi agressiivsuse fakte, siis näitab üsna üsna noores eas välja kasvatada. Aga muidugi, kui peremees juba ütleb, et loom võib lüüa või on ohtlik, siis mitte mingil juhul ei maksa lähemale minna sellise näoga, et oh mis, ma olen ju suurem ja targem, et mis võiks lammas mulle ikka teeb. Nüüd tundub küll sellest jutust, et kõik need suuremat sorti loomad on hirmus ohtlikud. Kas siis tasub nendega üldse sõprust pidada? Aga sõprus on ju selline asi, mis ei tule kellelegi, nimetati krohv korrapealt kaela. Et oma sõbrad, inimesed omavahel, me ju ka tükk aega valime sõpra ja uurime ja räägime ja, ja me peame midagi koos ära tegema, et me võiksime inimese kohta öelda, et ta sõber on. Kui mul tuleb tänaval inimene vastu ja mulle meeldib ta juuksed. Ta ei ole ju mu sõber kohe sellepärast. Ja, ja loomad on selles suhtes veel ettevaatlikumad. Et selleks, et loom inimest usaldaks, läheb lihtsalt aega. Ja sellepärast ma ütlengi, et maal käivad asjad hoopis teistmoodi, maal on kõik aeglasem. Ja loomariigis on kõik aeglasem ja looduses üldse. Loodus oskab väga hästi oodata. Kõik loomad oskavad oodata õiget momenti ja inimene, kes tahab loomadega hästi läbi saada, peab ka oskama oodata lihtsalt. Oma kassidest rääkisid aitan ja Marko koduloomadest õpetaja Lada mehikas. Toimetas Virko Annus teenud.
