Täna räägime Nõmme noortemaja loodusmaja õpetaja, Lada Mehhikasega, koduloomade, mõnedest eripäradest. Juttu tuleb Kakisust ja Kuitsust. Kõigepealt räägivad aga oma koertest loodusmaja. Noored Marju ja Laura jutud on salvestatud Matsalus looduslaagris. Teelood mul on olnud saksa lambakoer ja nüüd on väike taksikutsikas taksikutsika sain paari nädala eest. Pidime alguses temaga toas olev, sest ta oli nii väike, et ei saanud talle vaktsineerimist veel teha. Siis ikkagi natuke, käisime väljas ja kõikest vastu tulid, ütlesid, et oige, väike, iga armas. Kõik passisid akendid. Et korterites ja niimoodi ta on sündinud 25, aprill ja mina olen siin siin 25 jaanuar. Täpselt kolm kuud vahet, ta on niisugune must, musta ja pruunika värvuse, siis lühikese karvaga, põhiliselt magava nahk, kui ta üleval, siis ta väras särtsakas ja käib ühest toast teise ja jookseb hästi kiiresti. Ja siis mängida. Vaev hammustab ka natuke. Need piimahambad on päris terav ka. Ta on küüliktaks, et ta on olemas kolme suurustetan standard. Kääbustakse siis kõige väiksemasse külg. Et kui on niisugune 10 sentimeetrine ruloo korsett seadusesse talle nii etet pringiga ümber minema, miks ta sul on? Väga emaga tahtsin, et, et nagu isegi õues käia. On tore, et ennast liikuma saama, mina niimoodi, et nagu muidu lihtsalt ei lähe eriti jalutama. Sai teda peaaegu aasta otsa oodatud. Kevadel sündinud kutsikad on nagu tugevamad ja meil tuli see mõte tegelikult eelmisel suvel sattusime kevadeni on temalt kõige rohkem rõõmu, kui ta midagi toredat teeb, näiteks hommikuti, kui ma ärkan, siis tuleb niisuguse rõõmuga, et et hakkab roomama, poed ei saa neljal jalal tullet, saba ropend taga. Kas midagi on niisugust ka, mida te peate eriliselt tegema? Etost kasvaks hea, tugev ja hästi hakkamasaav taksikoer. Tuleb käia temaga koertekoolis tuleb teda vaikselt õpetada, nagu ehituste aaritustega hambaid näidata. Premeerime teda, juustu vetel, see eriliselt maitsev literaat hästi väikesed tükid olema, et näiteks me oleme ostnud neid suuri koerte premeerimis, maiuseid ka, aga tol ajal nendega mitu päeva lõpuks on otsas. Minu nimi on Mario ja mu koera nimi on kreemi. Ta on Ameerika kokaspanjel, aga ta ei näe selline välja, sest tal karva Mahast eriti viitsida kammide. Tal endal on ka niimoodi parem olla. Sain ta niimoodi, et väiksena tahtsin õudselt endale mingit looma, eriti koera loomulikult nagu vist kõik lapsed on ju. Ja siis ema oli nõus, et Okeet ostame sulle siis hamstri, keelsen ühe Amsti, tema põgenes ära, sain järgmised kaks ampsid. Üks nendest põgenes ära ja siis teine oli umbes aasta ja siis ta suri ära. Ja siis pärast seda mul ema ütles, et okei, saad endale koera näiteks, ma saingi kreemi endale. Ja nüüd on juba üheksaaastane ja persona. Aga et mulle kallis, hästi armas tema kohta, ma võin öelda, et ta on sihuke kangekaelne, hästi kaval, et kui ta midagi tahab, siis ta peab seda saama ja kui ta ja siis ta läheb kurjaks, tuleb kallale. Ta täpselt teab, mida tema tahab. Aga üldiselt nagu paistavad välja siuksed padjakoerad ja et noh, nendega käiakse tihti näitustel ja nad on niuksed, kommikarbi, koerad rohkem. Tema nagu ei paista küll selline välja. Kui me suvilas oleme, siis käime ujumas, aga ta ei taha ennast hetki märjaks teha, tavaliselt istujalt vette tirida, aga siis pärast endale Legija olles siis ta nagu märg ja siis ei ole nii palav sest ta kaevab endale liivadesse augu eest, on rahul, seal. Käime koos jalutamas ning see ei ole just eriti mõnus. Aga siis, kui on ilus ilm, siis on hea käia jalutamas, aga kui vihma sajab, siis ei meeldi talle, ega mulle mitte. Millised on sinu kohustused? No üks asi ongi see jalutamas käimine, mida tuleb alati teha ja mis, mis pikapeale tüütab tegelikult ära, aga noh, mis parata, ütles peatega väljas. Suvilas on hea selles suhteliselt seal teed ukse lahti ja siis ta läheb, jookseb ja on väga hea. Ja no loomulikult tahab ta süüa anda, aeg-ajalt kammima, mis seal oli vist eriti hea, sellepärast et talle ei meeldi küttida, kammitakse saab ka kurjaks, aeg-ajalt. Põnnange söötmine ja jalutamine seal nagu igapäevased tegevused. Kui temaga näiteks tuleb välja võtame minna, sest ma ei taha minna, sest ta teab, et alati kui me läheme välja siis siis tal on võimalik saada midagi süüa ja söögi nimel on ta nõus kõike tegema, siis ta ronib kuskile voodi alla või kuskile peitu. Ei tule enam välja, kui talle midagi vorsti leiad, siia antakse, siis ta tuleb väljas, ta laseb stend rihma kaela panna ja siis on nõus välja minema. Et selline mõtlemine tavaliselt nagu ei paista kõikide koerte puhul välja, et nad tunduvad lihtsalt nagu olevat sõbrad ja nii ega pea nagu mõtleb, et kuidas saaks ikka süüa või midagi. Millusu tumedat sulle endale kõige rohkem poju. Võib-olla kui ma olen kurb, et siis on ja teda silitada ja tuleb vaatamine juurde ja leiab pai teha ja ta vaatab, nii armsate silmadega, vaatad. Aga ta on, et seda on rahustav ja armas, siuke. Linnalaps satub Maale. Satub loomadega kokku. Nad on küll ilusad, aga nendest tuleb kummalist lõhna. See paneb nina kirtsutama ja mõnikord tõukab lausa loomadest eemale. Miks loomad haisevad? No aga loomade arust meiega haisema lihtsalt meie oleme oma lõhnaga ära harjunud, meie jaoks inimeste lõhn ei ole eemaletõukav ja tegelikult võib-olla ka niimoodi, et hoopis teisest rassist inimese lõhn on ka meie jaoks eemaletõukav. Lihtsalt see on loomulik, et kõik looduses eraldab endast mingisugust teatud lõhna. Ja, ja siis suhtub juba interpretatsioonis, kellele, mis meeldib kelle jaoks üks lõhnam paha, kelle jaoks hea. Kas nendel lõhnadel on ka mõte kas loomad suhtlevad näiteks lõhnade kaudu? Looduses on peaaegu igal asjal mõte, mõned üksikud asjad, mis on sellised, millele inimene ei ole mõtet leidnud, aga see ei tähenda veel seda, et sellel tegelikult mõtet ei ole. Võib-olla me lihtsalt ei ole aru saanud. Ka lõhn on, tal on loomulikult kõikide loomade jaoks väga tugev mõte, sest no peaaegu kõik loomad, ma praegu ei oska öelda, kas on üldse mõni loom, kes tunneks lõhna kehvemini kui inimene. Ja lõhnadega, nad jätavad üksteisele informatsiooni, see on nende kirjavahetus, pastakad, paberit nad ei kasuta. Jätavad puu peale, koerad näiteks, kõik teavad, isane koer tõstab jalga, ta kirjutab kirja teisele, kes tuleb, jookseb puust mööda, nuusutab aha, siin käis naabri Muri hommikul kell seitse jalutuskäigul. Sama asi on metsloomadega, kes samamoodi nühivad ennast vastu puid kraabivad maad jätavad endast igasuguseid märg ja vähem märjemaid märke. Ja selle järgi saavad nad omavahel suhelda, saavad teada, kus keegi parasjagu viibinud on kuhu tohib minna, kuhu ei tohi minna. Ja samamoodi ka koduloomadega. Ühe karjaloomad tunnevad 11 lõhna järgi. Laps tunneb ema lõhna järgi. Lammas näiteks oskab oma, õigemini lambatall, oskab oma ema üles leida ja lambaema oma talle ainult lõhna järgi. Ja kui nad kohe peale sündimist kokku ei jää, siis võib juhtuda, et tema lihtsalt ei anna oma lapsele piima. Lõhn on ikkagi kõikide loomade jaoks palju tähtsam kui kui nägemine ja paljude jaoks tähtsam kui kuulmine. Peale koduloomade ja lindude on veel koduõues ka kass ja koer. Kas nemad peavad kohe tingimata olema? Mitte ükski loom ei pea tingimata olema, see on ikka inimese enda tunne, kas ta tahab, et tal on see loom või taha? Koer on juba iidsetest aegadest olnud nagu koduõuevalvur ja kas on olnud nagu kodukolde sümbol. Aga, aga kui ei tunne seda, et peaks olema ka siis ei pea ju võtma, aga ilma koerata saab tänapäeval väga hästi hakkama. Ja igasugused elektrikarjused ja muud targad atribuudid on, mis loomi karjaloomi kinni hoiavad, nii et ei ole tingimata karjakoera vaja. Uue koera asemel võtame Falgi või mõne teise turvafirma. Et ei, koer on ikkagi rohkem sümbol, jah, rohkem, et siin majas on elu ja siin majas on kõik paigas ja kui, kas on ka veel. No kas hiirekuningas, eks kuningas peab olema ühes korralikus majapidamises. See jätab sihukese tervikliku tunde. Mis siis juhtub, kui ühelt taluõuelt kaovad majapidamisest koduloomad need suuremad ja keskmised ja väiksemad ja elatakse siiski saadakse ikkagi hakkama. Aga miks inimesed vajavad enda ümber neid loomi isegi siis, kui nendest ei tõuse otsest tulu? See on ilmselt teatud inimeste sisemine vajadus tunnetada ennast loodusega ühtsena. Sest mis taluda siis nii väga enam on, kui seal midagi elavat ei ole ja küll ütleme, et mul on rukkipõld 300 hektarit, aga see pole päris sinna, ma lähen traktoriga peale või saadan hoopis sülase traktoriga. Mul ei teki nagu mingit otsest sidet asjaga loomaga, et sa tahad, kui sa tahad, et loom hästi elaks ja kosuks ja edeneks, siis loomaga peab siiski olema otsene side silmast silma ja käest käpa ja võib-olla sellepärast, et see rikastab vastamisi niimoodi inimest ja looma ja noh, vot need inimesed ei saa teisiti, mõned tahavad laulda, mõned tahavad tantsida, mõned tahad loomi pidada? Oma kopsudest rääkisid Marju ja Laura õpetusi jagas looduse õpetaja Lada mehikas. Toimetas Virko Annus. Paelad.
