Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Tänase saate peategelane on sellise nimega, kes varem pole kuulnud, palub suure tõenäosusega üle korrata. Veendumaks, et ta sai õigesti aru. Lisaks aukartust äratavalt sellele on sellel taimel ka meeletu vägi ja temast saab valmistuda erakordselt vastupidavaid asju. Maailma ulatuses on see väga tähtis tegelane, kaob eriti sisali Agav. See õige kentsakas muusikapala on nüüd segu indiaani muusikast Mehhikos ja siis sealsete valgete muusikast. Ja Mehhiko on see maa kust on pärit see muusika ja kust on pärit enamik agaave kogu maailmas. Nii et Mehhikot ilma kaavita on raske ette kujutada. Ja nüüd agaavid ise on niuksed, kummalised taimed, et ma arvan, et väga paljud raadiokuulajad, kes on kasvõi ütleme, Vahemeremäemaadele sattunud mõnikord on teda näinud isegi meie naaberriikide võib näiteks lõuna pool teda juba näha, parkides mõnikord enamasti peetakse noh, täiesti asjatundmatu inimese poolt agaave kaktusteks, nad näevad välja umbes niimoodi, et, et nagu mingi siili kera või, või nisugune rosett, kust kasvavad välja niuksed nagu traavikud igas suunas, aga, aga need on tõesti võimsad lehed, need on vahel meed, tripikkused, vahel isegi pikemad. Ja ta tõepoolest näeb ju välja nagu, nagu kaktus, aga ta pole üldse kaktuse sugulanegi. Aga miks ta kaktuse moodi on see, et tema sünni- ja kasvupaik on samasugune nagu kaktustel, ta kasvab nukestel pool kõrbelistele kõrbelist aladel ja, ja, ja selline välimus näitab alati seda, et, et niisugune taim, kellel on hästi noh, tugev kest ja, ja ta on seest lihakas, see kogub enda sisse vett põuaaegadeks ja jaurusta kergesti välja, sellepärast näeb niisugune välja. Ja teine, võib-olla asi, mida mõnel raadiokuulajal on ehk silma jäänud, kasvõi pildi pealt filmistki, et vot sellesama selle ogalise kera keskelt või selle, ütleme selle mõõkade puntra keskelt kasvab välja üks sirge vars, mis läheb noh, kõvasti üle inimese pea täiesti üksiku ars mõnikord 10 meetrit kõrge ja see on tegelikult see vars, mille otsa tal tekib õis ja see on jälle midagi. No väga raske on leida õieti taime, mida üldse agaaviga segi ajada, ta on niivõrd omapärane kogu maailma taimeriigis. Ja ma ise mäletan küll päris tõsiselt ikka uurisin agaavi ja, ja just niimoodi isegi kätega ja ja, ja tegin kõike. Aga mis ma olin raamatust lugenud ta kohta, et mida sellega teha saab? No tal on ju see Mul on niisugune, üks leht on nii kõva, et kus sa selle pihta koputad, siis koliseb vastu, umbes nagu oleks ta seest tühipuust tehtud, umbes. Ta on päris hea ja leht koliseb ja, ja, ja tal on muidugi otsas, on tal nõel, tõeline nõel ja servades on ka nõelad. Ja Ta oli lugenud, et, et seda tippu nõela et seda indiaanlased kasutanud siis nagu nõelumiseks, ehk siis et ta tõmbab selle sealt, et ära selle otsa jäävad juba kiud seal nagu looduslikud niidid ja muudkui ongi nõel ja niit juba olemas ja sellega muudkui õmbleb. Proovisin, et kuidas oleks seda niiti nõelaga sealt välja tõmmata, see oli põrgulikult raske, sest ta tegelikult on niivõrd sitke ja kõva, mida mitte mingit nõelase sealt ei murra, see on tegelikult ainus võimalus on ikkagi noaga natukene kaasa aidata, siis kuidagi välja sikutada see nael, aga see on küll niuke robustne, ma kujutan ette, et kiviaja inimese nõelaks ta võiks kõlvata, aga, aga tänapäeva nõeltega tal erilist sarnasust küll ei olnud. Ka indiaanlased said hakkama ja, sest on tõenäoliselt on, kus sa igapäevaselt seda kasutad, siis, siis käib see asi sul palju kiiremini ja ladusamalt kahtlemata. Ja, ja selline imelik taim ta on ja, ja tõesti näiteks, ja üsna meie lähedal isegi Peterburis on, on teda mõnikord saadud väljas kasvatada. Nii et ta on väga napilt, võiks isegi kasvada, kui me siin kliima soojenemine on, mine tea, võib-olla saame peagi tedagi siin väljas kasvatada. Aga, aga igal juhul Venemaal nimetati teda tsaariajal 100 aastaseks, sellepärast et ta tõesti elas hirmus kaua ja ja keegi ei teadnud, kui kaua ta elada võib. Aga see ongi üks agaavi suuri saladusi, et ta elab täpselt nii kaua, kuni ta hakkab õitsema ja nii kui ta õitseb, siis ta sureb. Nii et see agaavilehed võivad olla looduslikus kodupaigas kasvada seal kuus aastat, kaheksa aastat. Ja siis ühel kevadel kasvab sealt tohutu kiirusega välja meeletult kõrge vars. Selle otsa tekivad tohutu hulk valgeid kollakaid õisi. Need saavad viljadeks ja kogu maapealne osa sured. See on küllaltki selline harukordne nähtus, siis taimeriigis. Jah, et, et noh, et see taim ikkagi nii kaua elab ja siis hoobilt niimoodi pärast õitsemist sured. No tegelikult on, on muidugi maailma kümnete tuhandete taimede hulgas on igasuguseid imelisi asju aga ta on, ta on ikkagi kummaline ja jääb hirmsasti meelde, et see taim ise on ka väga suur. Ja see vars on peaaegu nagu puu. Ta näeb puu moodi välja. Ja ma mäletan seal esimesi kordi kuskil seal Aafrika avarustel, kui kui ma nägin neid põlde, agaavi, põlde, siis oli terve see põld oli nagu mingi mets, tohutud noored olid igal pool, see oli siis lastud tegelikult siis noh, juba need vartel kasvada ja ja, ja selle järel oli ka teada, et ta sureb kohe pärast seda. Nii et õitseda ja surra just. Ja selleks valmistuda kogu elu. Väga dramaatiline, ka väga ilus. Taanlased, kes kunagi seda agaavi enda enda kodude lähedal nägid, nemad muidugi olid sellega väga-väga kodunenud selle taimega ja see oli neile hirmus tähtis taim. Nii et, et seda, et tema kiududest saab riiet ja lehtedest toitu ja varrest mahla, seda teati ikka ikka mäletamatutest aegadest sealkandis. Ja Taani on, võib ka niimoodi öelda, et ta Kaavan on, on tohutult erineval moel tähtis kallastele. No seal on, hakkame kasvõi näiteks sellest pihta siis, et, et see aeg, kui kõrb on elutu ja seal ei ole midagi süüa, siis ravi, agaavi on palju ja Kaavi lehtedes on on niisugusi toitaineid, et, et sellesse valmistatud ott neid lehti siis kas röstitakse või siis kuivatatakse ja jahvatatakse, saadakse jahu ja see aitab selle kõige viletsama aja üle elada. Siis teiseks on nagu tuleb kevad siis mõnedel ütleme ühel sajastagaavist hakkab siis see tohutu suurest õie pungast välja sirutama see vars, seda on indiaanlased osanud märgata. Sellel hetkel, kui see hakkab sirutama, võetakse see pealmine osa maha, sealt hakkab tulema mahla, nii nagu meil kasemahl kevadel. Ja seda tuleb ikka niimoodi, et, et päevas viis liitrit ja seal magus seal on meie kasemahla suhkruprotsent on üks siis sellel on 10. Ja loomulikult on see toitev, maitsev ja nii edasi. Ja, ja seda mahla tuleb teinekord noh, neli-viis kuud järjest kogu aeg, nii et sealt tuleb see mahl. Ja, ja muide sellest mahlast loomulikult, kui ta magust läheb käärima käärimise järel tekib midagi niisugust, mis hakkab pähe ja teeb tuju rõõmsaks. Ja, ja see selle nimi on hauamäletamatatest aegadest toonud pulke niuke mehhiko vein, võib öelda kaktuse vein ja sellest kaktuse veinist omakorda kui seda distileerida ja tugevdada, siis siis saab kaktuseviina ehk tekiila. Janno kiilativad jääb vist eestlane, praegusel ajal see on üks neist eksootilistest kärakatest seal poeleti peal ja, ja muidugi võib-olla siin võiks nagu mõnikord kui ostad, seda asja, võiks vaadata, et kas seal on niuksed, kolm tähte. O on siis Mehhiko valitsuse Pealt poolt peale pandud märgid, mis näitavad, et see on ametlikult tehtud tekila. Ja, ja siis on seal veel näiteks meie poodides on väga tihti niisugune valge, läbipaistev tekiila, aga tegelikult on olemas ka niisugust kuldse värviga tekiilat. Ja see on sellest, et siis neid hoitakse tammevaatides ja tammevaadi seinad annavad talle seda värvi ja muudavad väärtuslikumaks, nii et kui teda hoitakse neli kuni kuus kuud siis teoks saab sellest niisugune repo saada nimenile tekiila. Aga kui ta seisab juba ja aasta või rohkem, siis muutub peaaegu konjakiks? Jah, ongi, võiks nii öelda ja seda nimetavad mehhiklased siis Aneho. Et sealgi on omad trikid ja tarkused. Konjakiasjatundjad paneksid ilmselt seda minu vaherepliik praegu väga. Pahaks, ja, ja samas ma tean eestisse mehi, eestlasi, kes ütlevad, et tekiila tuse hõim, see on kõige parem seda eelistanud kõigile. Nii et see on niisugune niisugune maitse asi. Aga, aga kahtlemata näiteks indiaanlased on, on siis sellest kaktuselehtede toite hästi-hästi erinevaid teinud ja ja see on terve, terve ütleme Mehhiko köögist Sa seisab, seisab selle igast agaavitoitude peal najal, nii et, et see on tõesti üks üks väga-väga tähtis agaa. Ja kõige selle jutu vahele siia siis kuulaks natukene siis Mehhiko muusikat, Mehhiko meestelt õige, niisugust särtsakat ja hoogsat, võib-olla nemadki natukene maitsnud Pulkot või tekiilat. Selle mehhiko maa ja muusika ja, ja kultuuri juures on, on agaavi tegelikult väga mitmekesiseid, agaaviliike on palju ja see kõige tavalisem Taavi liik on ameerika Kaav ja see on ka kõige levinum maailma, ütleme, iluaianduses ja mujal maailmas. Aga võib-olla kõige tähtsam kõikidest agaavidest on sisali akkav, sest sellest on saanud nüüd juba nagu globaalselt väga oluline kiudaine ja sisal ja ka vist nüüd siis räägimegi natukene pikemalt. No üldiselt saab sellest siis niisugust kiudainet, mis on näiteks võrreldes meie endist aegade põhilise köie näiteks pikk õiega võrreldes palju, palju tugevam, üks üks sisalik õis on, on palju tugevam kui kanepiköis ja teda on suhteliselt kerge kasvatada suurtel põldudel ja ja temaga tuleb suhteliselt vähe vaeva näha. Kuni selleni välja, et need kiudained on nagu käes ja sellepärast ta nagu on, on saanud nagu nagu maailmalaiuse tähtsusega. Ja see nimi tuleb õieti sellest, et ta, et kui nüüd hispaanlased õppisid indiaanlaste käest seda sisalik aabits kasutamist ja siis nad hakkasid seda ise kasvatama ja hakkasid välja vedama Yucatoni poolsaarelt sisali nimelisest sadamalinnast ja selle järgi on see nimis tulnud. Ja, ja võib isegi öelda nii, et et Mehhikos on, on see Yucatani osariik siiamaani sisali osariik, et seal kasvatatakse seda väga palju, nii nagu majade ajal oli seal kõrgkultuur enne hispaanlaste tulekut, kott on seal säilitanud Se sisal täpselt sama suure tähenduse, nii et see on niisugune hea järjepidevus. Ja miks teda siis hakati õieti veel üle maailma levitama. Teine põhjus peale selle, et teda oli kerge töödelda, oli see, et teda oli ka kerge vedada. Näiteks need vanaaegsed laevad, mis sõitsid kuude kaupa ookeanil vahel uhtus neist torm üle ja tulid kaua teel siis sisal see materjal, mida sealt saada, takse, esiteks ei karda niiskust ja teiseks teda võib vabalt säilitada kuude kaupa temaga juhtuda, mitte midagi. Teda oli kerge transportida, see oli see miks, miks teda siis hakati juba seal 1700 ja neil aegadel väga laialt üle maailmakaubana vedama ja hakka kasutama. Ja võiks nii öelda, et praegusel ajase sisali materjali tegemine on vägagi sarnane sellele, nagu ta oli sadu aastaid tagasi ja ma olen seda näinud koha peal, kuidas seda tehakse. See ta põhimõtteliselt niimoodi, et umbes kolmeaastased need agaavi Parajad meetri pikkused lõigatakse ära ja kogutakse tohututes hunnikutes, kuivatatakse siis eriliste masinatega nagu töödeldakse läbi, nii et, et sealt need kiud nagu eralduvad siis need kiud nagu tõmmatakse sirgu, puhastad ja siis natuke veel töödeldakse, kuivatatakse, siis tekivad noh, võiks öelda, niuksed, heledad niuksed, suured meetri pükse, tuustid ja neid tuuste juba siis pakituna hakatakse vedama kuhu iganes maailma nurka. Ja nendest muidugi saab, saab teha mida iganes, et nad on punumis materjal, aga ta on niisugune üsna niukene, räme punumis materjale, nii et riideid nagu sellest ei tee, küll aga näiteks mate ja kotte ja, ja pakkematerjale ja tuhandeid muid asju. Nii et, et tal on, ütleme, loodusliku kiudainena on tal maailmas kahtlemata väga oluline osa praegusel ajal. Ma oletan, et, et meil siin Eestis ta kindlasti ka kusagil niimoodi ringleb, aga me eriti ei teagi, kus ta on, sest ta on nii nende teiste materjalide ja toodete vahel seal ära peitunud, et, et aga, aga tal on sihukest argist kasutust. Endal on tal ka meie juures. Ja maailmalaiuselt toodab kõige rohkem sisalik praegu Brasiilia järgmiseks Hiina ja siis kolmandat kohal on jäänud siis mehituse algne sisali kodumaa ja muidugi nii nagu me rääkisime siin selle puuvilla juures on temalegi tekkinud võistlejad, need on need sünteetilised kiudained. Ja, ja selle tõttu on jälle sisali tootmine tänapäeval nagu noh, kuidas öelda, kõva surve all ja, ja Selle Üllega muide vaieldakse praegusel ajal päris palju, et et kas see sisalik kasvatamine ütleme maailma elanikkonnale ja loodusele mis on tema head ja halvad pooled salongi uitavad niisugust vastuolulisust, et kui me püüame olla mõelda looduse ja inimsõbralikult siis üks pool asjast on kahtlemata see, et sisal on looduslik materjal ja kui me oma igapäevases elus kasutame rohkem looduslikke materjale, seal ju hea tegelikult ja, ja samamoodi ka näiteks looduslik materjal ei tekita jäätmeid, ohtlikke jäätmeid, eks ole, teda saab komposteerida, teda saab muuta sõnaga loodusringlusesse aine ringlusesse tagasi saada. Et ja selle tõttu on, on üsna palju, näiteks kui vaadata kasvõi internetis, on niisugust noh, soovitust, et sisalt tuleks eelistada, näeksite sünteetilistele kiudainetel. Aga asjal on ka teine pool ja see teine pool on see, et sisali kasvatamiseks paljudes maades, praegusel ajal Hävitatakse looduslikke kooslusi, see sisali põllud laienevad ja nende ees taanduvad kõik kõik muud looduslikud kooslused. Ja selle selle kaudu jällegi vaesustatakse näiteks praegu üks maa, kus tohutult välja tuli, oli näiteks Aafrikas Tansaania kus on väga habras lohutus ja sisali põllud, on, on olnud põhjuseks paljude kohalike liikide ohtu sattumisel ja, ja see on paljudes maades sama probleem. Nii et teistpidi võib ka niimoodi ütelda, et, et need, kes näiteks mõtlevad selle peale, et mina tahan kasutada oma kodus loodusliku ja puhast materjali et nad võib-olla ei mõtle sageli, et mis on selle hind, selle kasutamise hind looduses. Ja, ja vot niimoodi tegelikult võib-olla ongi see vahel mulle tundub, et, et niisugune kitsa pilguline roheline mõtteviis võib, võib vahel viia kadesse eksitusse, et inimesed mõtlevad näiteks ainult selle peale, et kuidas mina saaksin tervislikumalt elada ja kuidas ma saaksin olla looduslähedast vahendite materjalidega ennast ümbritseda. Aga tingimata peab siis mõtlema sügavamale, teadma ka seda, mis on selle hind loodusele kusagil kaugel. Ega ükski fanatism ei ole mõistlik, eks kõiku eeliste pealtnäha esimese hooga ei tunduks. Just, ja mida rohkem me näeme sidemeid, seda tasakaalu, vähemalt me oskame ka langetada otsuseid. Ja selle tarkusega me võib-olla siis lõpetamegi ja kuulame siia lõpuste ühte hoogsat mehhiko naiste laulumaalt, kus on agaavi koduma. Selline oli siis tänane saade sisalijagaavist, millest räägime nädala pärast. Räägime linast. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
