Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me võime lummavalt ilusaid lilli kasvatada, neid imetleda ja neile kujundlikult öeldes alt üles vaadata. Sest lisaks ilule on lillesalatiga mingit seletamatut salapära ühes justkui rohkem, teises vähem, aga on, kindlasti on. Ja me võime mõnele lillele ka sõna otseses mõttes alt üles vaadata, kusjuures on piisavalt neidki tegelasi kahejalgseid, näiteks, kel tuleb aastaid kasvada Selle lill hiiglase pikkusele ligilähedalegi jõuda. Ma usun, et kuule, võiks juba aimata, kellest täna juttu tuleb. Teil, Hendrik, jääb nende ülesaimdus kas kinnitada või ümber lükata. No see on tõesti suur lill päevalill. Niimoodi kõlas üks lakota indiaani hõimulaul preeriaindiaanlased ja seda laulu esitatakse päikesetantsurituaali lõpus. Ja eks sobibs küll päikeselille või päevalilleloo algusesse, sest päevalill on ju ka tegelikult sealtkandist pärit. Ja päevalille tunneme ka meie, eestlased päris hästi, tal on rahvapäraseid nimesid, sest nii suurt lille ei saa kuidagi kahe silma vahele jätta ta. Ja, ja see, et ta kuidagi on seotud päikesega ja see õis on koletult suurse, peegeldub isegi tema ladinakeelses nimes, kas ta on heli antus, tuleneb kreekakeelsetest sõnadest Heljas ehk päike ja antos ehk õis. Nii et päikeseõis ja miks ta niisugune nimi on, sellel on isegi kaks huvitavat põhjendust. Eks on see, et päevalill kuulub heliotroopsete taimede hulka ehk tema pöörab oma pead päikese järgi. See on väga huvitav omadused, taim liigutab ennast ja päevalill otsib alati oma selle radaritaldrikuga selle koha, kus parajasti päike on ja, ja, ja päeva jooksul pöörab ennast ja õhtuks vajub longu, jääb un ja hommikul taas päikesega hakkab liikuma, see on väga huvitav, väga aktiivne EL ja, ja tõesti otse seotud päikesega. Ja, ja teine asi põhjendus on õieti see, et see õis ise õieti see õisik on väga sarnane suurele päikesele. Kollane, särav, väga uhke ja meeldejääv, taevaketas ja see ongi üks muide päevalillerahvapäraseid nimetusi. Veel on ta nimi näiteks tulelill ja muid ilusaid rahvakeelseid nimesid on nii et eestlane on teda tõesti märganud ja, ja ta armastanud seda Lill nimedega hellitanud ja, ja ega seda teisiti saagi kui mõelda, milline imelik lill ta ikkagi on. Kasvab üle sinu pea teinekord ja, ja see, kui vaadata seda vart lähemalt, päris huvitav, see varsa on karvane ja see on sellepärast, et ta juba oma looduslikul kodumaal Põhja-Ameerika lõunaosas ja Kesk-Ameerikas kaitses nii ennast kahjurputukatest. Ja teine asi siis, siis tema õisik, see on nagu suur korv. Ta kuulub korvõieliste sugukonda ja, ja kui vaadata seal sees neid seemneid või alguses õisi, millest saavad seemned, kui pööraselt palju neid on ja kui korrapäraselt ja harmooniliselt nad seal ringides on, seal, seal on nagu looduse ime, ühes päevalilleõisik, kus valmib kokku 1000 seemet. Ja need on väga korrapärased, nagu keegi oleks tõesti mõni kunstnik oleks sinna paigutanud. Ja Ma mõtlen kasvõi oma aia peale seal meil maakodus vahel oleme kasvatanud teda lihtsalt ilu pärast seal seal põlluveerest anda nii-nii, suur ja uhke. Aga kui sa tahad veel uhkemate kõrgemad päevalille, siis tea, et ta on pärit lõuna poolsematelt aladelt ja parem on ta kasvatada juba enne potis natukene ette sellest seemnest ja, ja siis juba välja viies on ta juba väike taimekene, siis teevad sügisel ikka väga kõrgeks kasvada, siis on tal jaksu rohkem, seal tal jaksu rohkem. Ja need rekordid on, on tõesti päris kummalised, Eestis on nende üle arvet ka peitud, et mis on kõige kõrgemaks sirgunud päevalilleEestis. Ja praegusel seisuga on selleks siis 1997. aastal Tartumaal kasvanud päevalill. Sellega kõrguseks mõõdeti täpselt, et 5,1 meetrit. Siis kujutleda, see on, see on ju üle kahe korra inimesest kõrgem. Ja on ka teada maailmarekord päevalillel, see oli Hollandis üks päevalill, mille kõrguseks mõõdeti seitse meetrit ja 76 sentimeetrit. Puu. See ei olegi enam elavlill ja on ka olemas fikseeritud kõige suurema õisikuga päevalill siis see ketas, see on siis Kanadas, kasvas üks selline, mille selle õisiku ketta läbimõõt oli 82 sentimeetrit, siis kujutleme peaaegu meeter. Need on ju pöörased, uskumatud suurused. Peab siis ikka jõulisust jätkumad püsti seista kõikide nende mõõtmete juures. Ja ja peab olema ka ikka hirmus kiire selle kasvamisega söövad ühe suvega kõik selle endale kasvatada see, need võimsad mõõdud. Ja ta on selles mõttes nagu, nagu imelill ja. Kui tekib nagu küsimus, et kas see lill käitub ennast säästvalt või vahel mitte kui niisugune küsimus. No kui mõelda taimeriigi peale üldse, siis taimeriigis on, on igasuguseid imesid nimedest tulvil ja see on üks nendest nendest taimeriigi imedest, ma ütleksin niimoodi ja minu jaoks ta kuidagi mulle tundub, see on juba natukene luuleliselt võib-olla öeldud, aga Tal on tõesti otseside päikesega ja ta oskab päikeselt saada nii palju jõudu, et ta jaksab nii vägevaks, kassad. No ilmselt nagu inimestelegi hulgas on ka taimede hulgas, ütleme niisuguseid vaoshoitumad ja tagasi tõmbunud madja kasinama ellusuhtumisega isendeid ja samas on selliseid vastuoludest ja salapärast tulvil nagu seesama päevalill selliseid. Ja, ja muidugi on ka see, et, et inimpilk on Anu looduse mitmekesisuses märganud erilisuse ja nendele veel nagu juur, tahan Andon neid aretanud veelgi imelikumaks või, või vägevamaks. Tegelikult kasvab tänapäevani seesama harilik päevalill ka looduses. Aga looduses ei näe üldse niisugune välja nagu see meie põlluäärne vaid tal on palju madalam ja tal on palju varsi. Iga varre otsas on üks selline õisik, et ta mitme varreline ja, ja ei ole üldse nii vägev, aga lopsakas on ta küll. Ja inimene on lihtsalt aretanud aastatuhandete jooksul, vot sellised isendid. Ja tegelikult see aretustegevus algas ka tuhandeid aastaid tagasi ja loomulikult oli siin indiaanlaste käsi mängus. Nii nagu me rääkisime siin paljudest meie tänapäeva endastmõistetavate taimedest, nagu kartul ja ja mis iganes, on need ikka indiaanlaste käest kingituseks saadud. Ja on teada, et näiteks asteekide kultuuris, Peruus oli, oli päevalill otseselt nagu seal olid päikest, kummardav religioon ja päevalill nagu sümboliseeris seda. Nii et näiteks nendel vanadel joonistel on näha, kuidas preestrid hoiavad käes päevalilletaimi ja näiteks, kui Hispaania vallutajad sinnakanti jõudsid, nad leidsid kullast valmistatud päevalilli. Need olid siis rituaalseteks eesmärkideks tehtud, aga ilus mõelda, päike, kuld ja päevalill, no tõesti nagu kuidagi sobivad kokku. Ja alguses, kui hispaanlased seda lille nägid, nad imetlesid lihtsalt tema välist ilu. Nad viisid seda Euroopas, Euroopas hakkad seda kasvatama. Aga keegi õieti ei osanud selles näha muud kui kummalist ja, ja imelise välimusega lillekest. Jaa, jaa, niimoodi jäigi see see pikaks ajaks nagu, nagu siukseks ilutaimeks. Aga tegelikult oli tal juba vanas, mõni kultuuris väga mitmekülgne kasutus. Ja näiteks taanlased teadsid väga hästi, et päevalilleseemned on üks kõige toitvamaid toitained üldse, mis võimalik. Ja seda pandi näiteks leiva valmistamisel jahu sisse, siis tehti sellest rammusat suppi, Bei putrusid ja teati ka seda, et kui on pikk rännak ees rändajal siis on õige teha üks niisugune suur pall, nii-öelda päevalilleõli võid, noh, niimoodi siukest tahke niukene pallikene panna samale rännukotti ja kui, kui iganes hakkab tõsiselt pitsitama, siis natukene võtad sealt see jaksad jälle edasi rännata. Et seal vana indiaani teadmine ja samuti teati näiteks tema kroonlehtedest, saab teha värvi näomaalingutele, näiteks indiaani näomaalingutele on kasutatud päevalilleõite kroonlehtedest saadud värvi või siis näiteks oli see, et kui olid haavatud, siis teati, et päevalilleõli haava peale pannes haav paraneb kiiresti. Et tal oli, oli väga mitmekülgset, et rakendust ja ta oli tõesti inimesele väga tähtis. Aga kuulame siis vahepeal veel seda Nonii muusikat ja siis lähme edasi. See oli need Anis lohve hõimumuusik, kas nad elavad Põhja-Ameerika lõunaosas ja see oli õieti niisugune preeriaindiaanlaste laul ja see oli ülistuslaul hobusele. Võib-olla oli selle jõustuks hobusel rändav indiaanlane nagu kunagi olnud. Ja kui nüüd seesama päevalill rändas Euroopasse, siis esimene rahvas või riik, kes märkas päevalil tõeliselt kasulikke omadusi, olid venelased. Ja sellel oli oma kummaline algpõhjus, nimelt õigeusu kirikus on ju pikk paastuaeg kuskil kevade poole ja seal on väga ranged reeglid, et ei tohi süüa, liha ei tohi süüa, võid ja igast muid rasvaseid asju. Aga seal ei ole, et, et ei tohi süüa päevalilleseemneid või päevalilleõliga tehtud taimed, aita ka usklikud on väga kavalad meelde ainult uskmatud ja, ja me mäletame, kui me rääkisime tubakast, see oli nagu islami kultuurist tuli see, et nad ei või küll veini tarvitada, aga pole öeldud koraanis, et nad ei tohi tubakat suitsetada. Sellepärast no Taivo usinasti suitsetasid tubakat. Kas mul pole seal koraanis polnud viina kohta ka ühtegi sõna kangemaga ära. Ka kohta nad ei, just käraka kohta oli seal kõik ranged keelud, aga tubakas tuli Ameerikast seal. Muhamedi ajal lihtsalt ei teata tubakast midagi. Aga islamiusulistel maadel muidugi naerdakse, et kui on seal Ramadan, siis päeval ei tohi süüa, ka seest võib öösiti Vitsutada kõhud haigeks. Ja aga see on, see on, see on neil lubatud, see on, see on islamikultuuris lubatud ja see ei ole mingi patt. Ja samamoodi siis nüüd tuleb see arusaam, et ausalt öeldes, see on ju niimoodi, et, et ka eestlase jaoks seostub kuidagiviisi päevalill venelasega, see on väga mitmel kujul. Minu jaoks ausalt öeldes, esimene seos on umbes niimoodi, et venelane sihvkad Balti jaam. Kuidagi midagi taolist. Ja päevalilleõli armastavad nad ka hirmsasti kasutada oma toitudes. Lane ütleb tihti posla Masla süngise pots Maslow eest ja ja, ja aga samas jälle teine pool näiteks. Ma mõtlen vene filmide peal, kui väga tihti on seal motiiviks sellised päevalille hiigelsuured väljad, kolletavat kaunid väljad, lõputud, sest see on nii tüüpiline Kesk-Venemaale ja ka Ukrainale näiteks kas polnud isegi mitte? Et mingi koostööfilm Itaaliaga päevalilled, kas ei olnudki mitte Pealkiri ja umbes nii, et Sophia Loren arsele Mastreeniga peaosas midagi, nagu meenub? Täiesti võimalik ja, ja noh, samas on ta muidugi teistes Euroopa kultuurides näiteks üsna niimoodi kunstimotiiviks väga sageli näiteks Van Kook just tema kuulsad päevalilled Temaga oli ju selline lugu, et oma kõige küpsema loomingu ja elas ta Lõuna-Prantsusmaal, aga Lõuna-Prantsusmaa väga tüüpiline maastik oli päevalilleväljad, no tema neid tõesti armastas maalida ja sest kollane värv ja kõik see. Ja, ja see on, kui mõelda selle peale, et mis on päevalille, Me ütleme, ins piiratsiooni tulemusel saadud kõige hinnalisem maal siis võib-olla on see just see pannkooki päevalilled, mis näiteks 1987. aasta oksjonil maksis eesti rahas sadu miljoneid kroone. Ja kuidas ta eluajal elas, just see on see kunsti ja kunstniku paradoks. Aga, aga seesama päevalill Venemaal siis venelane armastas päevalile sellepärast, et, et sealt sai õli päevalilleõli ja sihvkasid. Ja, ja sama sihvka närimine. Ma ise kujutan ka ette, näiteks et kui ma peaksin kõvasti paastuma ja noh, tahaks nagu midagi süüa, aga süüa ei tohi igavest mõnusana krõbistada. Sihvkasid siis kaua aeg niimoodi nagu ameeriklane närib nätsu. Ainult sihvkasid ja nätsu ei saa vist võrrelda, sihvkad on ju meeletu toiteväärtusega ja kui mõni tahab kaloritest vabaneda, siis tegelikult sihvkad annavad neidu tagasi. No ma arvan küll, et sihvkad söömisega keegi ei suuda ennast paksuks nuumata, nad on nii väiksed ja see närimine võtab nii palju aega. Aga, aga vaieldamatult see tarkus, et päevalill annab sulle energiat ja annab energiarikast toitu, sest me võime öelda aitäh venelastele ja on huvitav see, et, et isegi ameeriklased tegelikult õppisid tagasi mitte indiaanlaste, vaid venelaste käest päevalille kasvatamise selle nimel, et saada päevalilleõli. Sest seal aretati kõige paremad päevalillesordid Venemaal välja. Ja tegelikult ongi siis niimoodi, et näiteks varasema, selles varasemas saates rääkisime sellest, et ka nisukasvatuse on tegelikult kinkinud ameeriklastele venelased seal üks usulahku. Aeti Venemaalt välja ja koos oma rahvaga viisid nad ka selle nisu kasvatamise tarkuse Ameerikasse. Tegelikult viisid nad ka samamoodi kaasa selle päevalille kasvatamise tarkuse ja see on huvitav, et nisu ja päevalille saabki väga edukalt kõrvuti kasvatada. Kui ühel aastal samal põllul kasvatada nisu ja teisel päevalille, siis nad tasakaalustavad seda mulda ja hoiavad ka eemale haigused sellelt põllult. Need käivadki nagu omavahel kokku need nisu ja päevalill. Ja igal juhul on, on see siis niisugune päevalille üks pool ja ja teine pool on ikkagi see ilupool ja see päevalill on väga tundlik antud maailmas igal pool lihtsalt ilulillena on aretatud erilisi, eriti kauneid päevalile sorte ja selles osas on muide eelkäijad ja nii-öelda esirinnas olnud alati Itaaliast. Nemad on aretanud aga ilusaid päevalile sort. Aga kui mõelda nüüd maailmalaiuselt ja mõelda, et, et mis on seal päevalillekoht siis tegelikult ilusaid lilli on veel palju teisigi. Aga kogu maailmataimedest, kus seemnetest saadakse õli on päevalill vaieldamatult teisel kohal sojaubade järel. Nii et selles mõttes on, tal on niisugune globaalne, väga suur tähtsus. Ja, ja tänapäeval näiteks päevalill kasutatakse uskumatult mitmekülgselt. Noh, räägime näiteks sellest, et, et ta on oluline loomatoitu vartest saadakse silo ja, ja vot sellest seemnete pressimisest ja jäätmetest nendest tehakse õlikooke, millega siis noogutatakse loomi ja temast saadakse ka biokütust praegusel ajal siis ta kasvab ja nii pööraselt kiiresti ta toodab palju biomassi ja see biokütus näiteks kasutatuna, kas või autode sees on palju keskkonnasõbralikum kui bensiin või diisel. Ja siis on ta meditsiinis ega oluline, sest ta on ikka seesama vana indiaani tarkus, et, et selle õli parandab haavu kergesti. Aga ta parandab ka seedimist ja inimeste söögiisu ja palju muud. Ja üks hoopis kummaline äärtus tuli välja pärast Tšernobõli katastroofi. See oli tegelikult ennegi teada, et tal on eriliselt võimas juurestik, mis tõmbab mullast välja kahjulikke aineid. Ja, ja nüüd Tšernobõl oli järel on täpselt teada, et tema pandi kasvama saastatud mullale sinnakanti ja ta imes sealt välja radioaktiivseid aineid 95 protsendi jagu mullast ohvrimeelne ja tõesti, mis tast endast sai siis need jäätmed tuli hoolikalt maha matta, loomulikult pärast seda ravi, aga need juba siis nagu niimoodi, et nad edaspidi lootust ei saasta. Aga nad puhastasid Mulla, sellel mullal saab nüüd kasvatada paljusid taimi, toitu, metsa, mida iganes. Kas ma sain õigesti aru, et need päevalilled imesid, need saastunud osad sealt mullast endasse ja seejärel lakkasid olemast, siis nad korjati need kokku päevalile. Jah, ja, ja, ja pandi ühesõnaga isoleeriti ära ja maeti niimoodi ära, et seda ma mõtlesingi just. Ja, ja peale selle noh, sealt üldiselt on hea meelde jätta see, et, et seesama päevalile juurestik on uskumatult võimas, mitte ainult maapealne osa, et juured ulatuvad kuni viie meetri kaugusele ümber päevalil. Et ka see peidus olev salapärane mullaalune osa on tal väga võimas, nii nagu maa peal. Ja no kui ma hakkasin mõtlema nüüd selle päevalille peale ja selle peale, kuidas, kuidas ta ikka isikliku eluga seotud on, mul tuli hoobilt meelde, et meie pere kasutab igal talvel mitu kartulikotitäit sihvkasid. Aga me ei söö neid ise, vaid anname lindudele. Sest see on üks, üks parimaid linnutoite. Ja, ja see on siis huvitav, et, et mõelda, et kust see siis pärit on enamasti hulgilaastuse hangitud ja, ja see on, tänavu oli Ungarist, eelmine aasta oli Ukrainast, need ongi need maad näiteks Euroopas, kus, kus neid tõesti praegu palju kasvatatakse ja Ukraina on maailma kõige suurem päevalillekasvataja praegusel ajal. Aga tegelikult on siis niisugune imelik, aga samas kaunis mõtelda, et need talvised linnukesed, leevikesed tihased saavad oma elu sees hoida tänu sellele et kusagil kaugel Ameerikas on kunagi inimene avastanud indiaanlane, avastanud päikeselille, mis on enda sisse imenud nii palju energiat, et see laseb ka lindudel talve üle elada. Ja niimodi, tekibki seos kuidagiviisi meie lindude ja, ja elustiku ja indiaani preerijate ja kõrbete elustikuga ja ja eks siis võib siia lõppu kuulata kahe fuajeeni hõimutantsu, mis on tegelikult ülistuslaul, preeriaelustikule. Oi, milline oli siis tänane saade päevalilledest, millest räägime nädala pärast, räägime Fedrast. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kummiseni nädala pärast.
