Tere kõigile, meie uus hooaeg on alanud stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Oma viimase raamatu eessõnas te ütlete, et teelemineku eesmärgiks saab lõpuks teel olemine ise. Ja ette rännates tajud selgesti, et nüüd elab tõelist elu ka meie oma saadetega oleme jätkuvalt teel. Et elada tõelist elu, et avastada uut mitte ainult laias maailmas, vaid ka iseendas. Ja täna algav sari juba avastustega ei koonerda. Ja me räägime siis võib olla kuni jõuludeni ikka sellest, kuidas avastada ja üllatada maailmas ja selleks, et avastada ja üllatada kõigepealt ise olema uudishimulik. Ja kui mõelda selle peale, mis me kõik oleme siin läbi avastanud, siis siis me alustasime ju kunagi sellega, et Me avastasime maailmamaid ja rahvaid põhja poolkeral siis rändasime Eesti looduses vahepeal ringi ja vaatasime Eesti looduse imesid see ja siis läksime jälle laia maailma, vaatasime maailmapuid ja siis nüüd kõige lõpus niisuguse maailma kultuurtaimi. Ja nüüd siis on mõte selline, et avastame midagi uut, et sealtkandist, kus me veel rännanud ei ole ja see on maakera lõunapoolkera, ehk siis see osa, mis jääb ekvaatorist lõuna pool. Ja reegel on ikka selline, et, et räägime nendest paikadest, inimestest, taimedest, loomadest, maastikest, keda oma silmaga nähtud. Ja siit on niisugune mõte olnud, et, et seal on kaks äärmiselt põnevat piirkonda, kus elavad sellised taimed ja loomad, keda peaaegu kõiki võiks pidada looduse imedeks ja need on Madagaskar ja Austraalia. Ja ma olen mõlemal käinud ja, ja seal olles ma olen mõelnud, et oleks igavesti tore jagada neid avastusi ja, ja leide Eesti kuulajatega. Ja teisipidi võib öelda ka nii, et juttu hakkab tulema elupaikadest? Jah, kõige hunnitumatest elupaikadest nendes kohtades Madagaskaril ja Austraalias. Just, ja selleks, et nüüd juba sellesse teemasse sisse minna, kuulame ühe hästi iidse laulu. See laul kõlas Austraalia aborigeeni suust ja austraalia kultuur on selles mõttes kogu maailmas unikaalne, et kui üldse üks inimrühm on looduslähedane, siis siis on seda kõige rohkem Austraalia aborigeenid, sest nad enne valgetega kokkupuutumist elasid kiviaja kultuuris. Ja miks nad nii kaua olid valgete inimeste eest varjatud põhjus väga lihtne. Austraalia hulbib nagu üks hiigelsuur emalaev keset laiu ookeaniavarusi. Ja õigupoolest on sama lugu ka selle teise paigaga, Madagaskari ka. Loodusteadlased on, on öelnud nende mõlema kohta, et et nad on nagu noalaevad. Selles mõttes, et, et emake loodus on pannud sinna kümnete miljonite aastatetaguse elustiku ja lasknud selle siis ookeanile triivima ja neil ei ole olnud enam kokkupuudet muu maailmaga. Ja selle tõttu on seal koguse areng kulgenud täiesti omapäi. Ja võiks mõelda niimoodi, et, et näiteks kogu meie maakera on, on mõnes mõttes niisugune suur elupaik kogu elustikule, mis Noa laevana rändab kosmoses. Ja, ja selles mõttes me oleme ju kõik ühe ühel ühes paadis. Et meil ei ole teist võimalikku elupaik ja inimene küll vahel nagu kipub seda unustama, et, et tema kõrval on veel teised elusolendid, siin ümberringi aga jälle lootuse inimese pilguga vaadates on inimene lihtsalt üks nendest kümnetest tuhandetest liikidest, kes maakeral on olemas ja kogu see elustik on ikka üks suur suur ühine kera, kes on omavahel nii keeruliselt ja hapralt seotud. Et kui sa kellelegi ära unustad, siis võib see sind väga valusalt tabada ühel päeval. Ja see on huvitav mõelda, et et mis asi see elupaik üldse on, et, et noh, kui inimene räägib inimesele, et, et kus su elupaik on, siis harilikult mõeldakse, et noh, et see aadress, mis on passi sisse kirjutatud aga võib-olla laiemas joones kuidagi umbes nii, et noh, et elu, et kui küsitakse, kus su elupaik on, siis mõeldakse, et kas linnas või külas või, või midagi taolist. Ja selles mõttes on loomade elupaigad küll teistsugused, et et see võib olla kus iganes loomad, mõned putukataolised elavat võib-olla ka inimesega ühes majas ja teised elavad jälle kuskil, võib-olla kuumades väävliallikates sügaval ookeani põhjas. Ja Need on, need on nende kodud ja nende elupaigad. Ja selles mõttes nad on ikkagi ainsad võimalikud paigad, kus, kus need olendid elada saavad, nad on ühesõnaga näiteks Eestis võib mõelda, et, et, et üks elupaik on näiteks rabamännik, seal elavad teatud kindlad taimed, sookail, mänd või siis loomad näiteks isegi metsised näiteks mängivad ja pesitsevad sageli rabasaartel. Ja kui neid selliseid üksildasi paiku ei ole, siis on nende taimede ja loomade elu ainus tulevik allamäge veeremine. Ja õieti on niimoodi, et taimede elupaiku loodusteadlased nimetavad kasvukohtadeks, kui täpne olla. Ja aga jämedas joones, on igalühel oma oma kodu, oma elupaik. Ja siis on veel niimoodi, et laias laastus on veel niimoodi, et kui need elupaigad niimoodi kõik kokku liita, siis tekib niukene, suurem ala ja vot need on need, mida ka koolides õpitakse. Kui põhjast pihta hakata, siis näiteks tundralt puuded Ta küll madalad siis taiga, kus on okasmets ja aina lõuna poole ja ja, ja need on siis paljude loomade, taimede kodupaikade kogumit. Tegelikult kõik see on pööraselt keeruline, pööraselt õrn ja pööraselt tähtis. Ja selle inimese enda tulevik sõltub suurelt jaolt sellest, kui palju ta tajub kogu nende elupaikade keerukust ja omavahelisi seoseid ja ja iga olendi nõudeid oma elus olemiseks. Nüüd, kui me ikkagi mõtleme nendele kahele Noa laevale, mis on, mis on hulpinud siis kümneid miljoneid aastaid veteavarustes ja, ja kus elab väga kummaline loomastik ja taimestik Eks natuke mõelda sellele, et kui kaua nad hulpinud on, kuidas nad üldse tekkinud on, kuidas nad, kuidas nad teele läksid. Noh, me teame, et väga pika aja jooksul tegelikult kõik meie mandrid ju liiguvad see laamade liikumine ja selle maakera ajaloos loetakse ikkagi aega mitte aastates, vaid vaid noh, kümnetes ja sadades miljonites aastates seal niuksed, ajajärgud, millega midagi saab juba nagu, nagu selgeks. Ja selles mõttes, et, et nii see Madagaskar kui Austraalia. On kunagise sihukese üsna muinasjutulise suure hiidmandri Hiigelsuurt mandrit nimetati Kondvanaks. Ja kuskil paarsada miljonit aastat tagasi hakkas nagu tükkideks lagunema. Ja siis niimoodi, et, et see osa, mis nüüd on aafrika sellest eraldus üks tükk ja sellest sai Madagaskar. Ja noh, see on ilmselt meie jaoks lihtsalt mõistusele vastuvõtmatu, mida tähendab 100 miljonit aastat. Aga siis ta eraldus Aafrikast. See on tõepoolest raskesti hoomatav, sest et kui mõelda, et Egiptuse püramiidide juures räägitakse väga tähtsalt, et nad on 10000 aastat vanad ja tõepoolest aukartus on meeletu. Kui vanad nad ometi on mõelda vaid ja siis te ütlete äkki 100 miljonit aastat? No see on hoomamatu. On on tõesti ja, ja kogu ütleme inimkonna ajalugu on ulatub võib-olla niisugune, millest juba nii-öelda ajalugu kirjutatakse, ulatub mõnesaja 1000 aastani ja inimese kui olendi liigi olemasolu on ka võib-olla üks, kaks miljonit aastat, siis 100 miljonit, see on tõesti, see on igavik, ütleme nii. Aga kusagil kauges kauges muinasjutuliselt igavikus triivis siis Madagaskar teele ja jäi sinna kuskile ulpima. Ja Austraalia oli imelikul kombel kõige viimasena koos praeguse Antartisega, kui me mõtleme, et startis, on jääväljad ja pingviinid ja Austraalias on on isegi troopilist loodust, et noh, et kuidas, kuidas see sai üks tükk olla. Aga see on jällegi niimoodi, et lahutusteadlased ütlevad, et kunagi Angtartis oli kaetud metsadega, seal hulkusid ringi igasugused elukad ja kummalised olendid ja, ja sel ajal tegelikult siis nad juba eraldusid. Ja võib niimoodi siis öelda, et kuskil 50 miljonit aastat tagasi Austraalia, siis nagu eraldus lõplikult Angtartisest ja, ja hakkas nagu jääma, siis noh, niisugusesse täielikku isolatsiooni seal hakkas oma elu nii nagu võib-olla kosmoses mõnel teisel planeedil võiks öelda. Et. No ütleme, et see inimene on suutnud teha siis Austraaliasse inimene jõudis jälle inimajaloo seisukohalt ikka väga ammu küll. Ma olen ise käinud selle koha peal, kus on kõige vanemad jälgi inimesest ja sellest me räägime edaspidi veel põhjalikult, aga praeguste arvutuste järgi on see kindlasti üle 40000 aasta, ehk siis jälle, kui võrrelda Egiptuse püramiididega, siis kohutavalt ammu ja selle tõttu Austraalia inimene kohanes selle loodusega väga ja jäi temaga nii-öelda tasakaalustatult elama. Kuni valge mees siis selle üllatavalt hilja avastas kuskil 1000 seitsmesajandatel aastatel ja ja siis hakkas nagu seal suured muutused nagu alati, kui valge mees oma jala kuskile maha paned. Võib öelda, kas halvad või head, aga igal juhul olnud suured ja revolutsioonilised ja kõik pööratakse sisuliselt pea peale, mis vähegi suudetakse, peab jalgratta ja Madagaskari kooli natuke teisiti. Madagaskaril tuli inimene jälle suhteliselt hilja, nii et 2000 aastat tagasi. Noh, see on ju suhteliselt hilja, kui, kui esimesed ookeanirändurid jõudsid sinna ja asustasid selle. Aga aga selle tõttu, et hooaeg oli juba niisugune, kui inimkond oli jõudnud juba põllunduse aega ja ta oli palju tõhusam. Ei olnudki valge inimene, see oli kuskilt sealt indoneesia kandist. Aga ta tõi kaasa kogu selle põllumehe mõtlemise, asus kohe kiiresti põlde rajama sinna Madagaskaril. Mõnes mõttes oli see asustus märksa hävitavam kui omal ajal esimese inimese tulemine Austraalias. Ja tegelikult me nüüd lähemegi sellele väiksemale Noa laevale nüüd lähemate kuude jooksul eksis Madagaskaril ikkagi. Austraalia on Madagaskaril 10 korda suurem. Pöörane vahe, ausalt öeldes ja Austraaliat ikkagi loetakse juba omaette. Madagaskar on saar. Nii et läheme siis Modogaskarile ja selleks, et sinna juba sisse elada, siis siis kuulame ühe Madagaskari põliselanike laulu. Madagaskar on, on siis niisugune saar, et et kui sinna Eesti peale panna, siis sinna mahuks 11 Eestit ära täpselt mõõtsite mõõtsin, täpselt, arvutasin täpselt. Madagaskari pindala on 580000 ruutkilomeetrit ja tema pikkus põhjast lõunasse on 1600 kilomeetrit, aga laius on 500 kilomeetrit. Et tegelikult on ikka ikka nii, et Eesti upuks sinna ära, Baltimaad upuks ka sinna ära ja ikka jääks ruumi üle. Et see saar või saarmas on ikka ta maailma suuruselt neljas saar. Meie Saaremaaga ei võrdle kuidagi ei anna võrrelda ja et, et see on ikka maakera suurimaid saari. Ja kui seal esimest korda siin sai mindud lennukiga, loomulikult siis vaatad ülevalt seda saart ja mõtled, et no mis imesaar see ikka on. Sest enamik maastikke, mis paistavad, on sellised puudeta. Kohe näha sellised kuivad alad, kus on palju jõesängi, kus ei ole vett. Ilmselt mingil niiskemal ajal seal vesi voolab, aga, aga üldiselt on ta niisugune kuivanud, kõrbenud, poolkõrb ja, ja, ja noh, asustustki on, on suhteliselt hõredalt. Ja on öeldud, et Madagaskari lõhn on lõkkesuits. Just nii oligi nii, sest maa peal olles juba said aru, et, et seal käib siiamaani vot nende kuivade alade pidev põletamine, pidev valetamine, aga see käib tohutult suuremates mastaapides, kui meil siin kevadine kulu põletamine. Nii et, et see Ja kogu Madagaskari metsad koonduvad üllatavalt kitsale alale põhja-lõuna suunas. Seal idarannikul on niisugune jookseb niisugune nagu Madagaskari selgroog. Ja, ja see on nüüd siis kaetud metsaga ja, ja kõik ülejäänud on ikka metsast lage ja inimene on palju teinud, et seda metsa aina vähendada. Seal. Ometi on see üks suur imede kogum. Ja üks esimesi valgeid maadeuurijaid kes seal üldse käis loodust tõsiselt uurimas, oli film veerde kummerson. Aastal 1771 kirjutas ta esimese ülevaate sellest Madagaskar istada, kirjutab. Niimoodi. Lubage mul nimetada Madagaskari maaks, mis on loodud looduse uurija jaoks. Kas pole ilusti öeldud, et nagu tellimise peale ja et paistab, et loodus on siin leidnud kõrvalise nurgakese, kus luua näidiseid, mida pole mitte kusagil mujal maailma Kolgastes olemas. Siin võib igal sammul kohata imesid. Ja. On selles mõttes siiski, kuigi ta suur osa sellest on, on justkui niisugune ehtsalt kuiv ja kõle, siis tegelikult kokkuvõttes on seal ikka väga erinevaid just nimelt elupaiku erinevatele loomadele ja taimedele. Ja sellepärast kogu see elustik on, on üsna rikas, sest seal on nii palju variante erinevatele olenditele ellujäämiseks, seal peale nende vannide ja poolkõrbete ja mägiste alade ja metsade on veel igasuguseid kummalisi looduse vaase. Ja niimoodi ongi siis, et teistpidi, kuna sinna ei ole tulnud kedagi juurde, neid olendeid väga-väga pika aja jooksul siis ongi nii, et kolmveerand kõikidest Madagaskari olenditest on sellised, keda mujal maakeral pole. Selles mõttes on, on seal tore ja kerge teha pilte haruldastest taimedest ja loomadest, sest võid pildistada umbes igal juhul igal juhul on ta haruldane ja teda mujal ei ole. Ja noh, näiteks õistaimi, keda siis Eestis on 1500 liiki, meil kõiki taimi kokku üldse on 1500 liiki, siis seal on õistaimi 12000 liiki, nendest 12000-st õistaimeliigist on 85 protsenti sellised, keda ei ole mujal maakeral kui ainult Madagaskaril. Ja muidugi loomadega läheb asi veel põnevamaks, näiteks madusid Madagaskaril, 50 liiki ja ainult üks nendest on ühinega Aafrika mandriga. Ja huvitav on see, et kõige selle 50 liigi hulgas mitte ükski ei ole inimesele ohtlikult mürgine. Natukene natukene jah, ütleme nagu meie herilane võib-olla, või vapsik aga mitte nii nagu nagu troopilised mürgimaod üldiselt. Ja lindude osas on ka muidugi pöörane, seal sadu liike on seal elamas, aga võib-olla räägiksin just ühest linnust, kes on võib-olla kõige fantastilisem täitsa julgelt öelda. Mul on selle kohta isegi pilt kaasas ja saanstas kahjuks. Ainult mulle näidata mikrofonist raadiokuulajale lohutuseks, et see pilt on mustvalge. No mis linn see siis on? See on son ruh ja kui tema vaadata, kelle ta parajasti endale saagiks on võtnud elevandi väikeseks lõunaooteks just ja, ja selle looma kohta liikus ju maailmas juba esimestelt maailmaränduritele kummalisi lugusid. Marco Polo kuulus rändur 13. sajandil. Ma teen väikese lõike siia sisse ja meenutan seda, mida me rääkisime üle enne kui me alustasime käesolevat saadet. Ka inimene on loom ja lind on loom. Võib-olla kõik seda veel ei teadnud ja siin ei ole mitte midagi häbeneda ega imestada. Niisiis, Hendrik, te räägite praegu sellest linnust, kui te ütlesite, et selle looma kohta ütles Marco Polo seda ja teist. Ja see muidugi niimoodi, et putukad vihmaussid, linnud, imetajad, need kõik kuuluvad psühholoogilises mõttes loomade hulka. Ja et siis selles mõttes bioloog ütleb niimoodi, et lind on üks loomadest, kuigi tavainimese terve mõistus tõrgub sellele kõvasti vastu ja, ja ma arvan, et ega ei olegi mõtet hakata inimestele raiuma, et iga kord kui linnud ja loomad, et, et sa ütled, et see on vale. Seda ei ole võimalik ümber endale õpetada. Aga bioloogide no lihtsalt pilgu läbi on see sedamoodi. Lind on lihtsalt üks loomaliike ja, ja üks üks klasse tegelikult. Ütleme siis, nii, tuleme nüüd tagasi selle hiigellinnu Juurde. Marco Polo reisikirjad on meil ju nüüd maakeelde ümber pandud lugenud seda just ja, ja seal on ta tõesti kirjutab niimoodi, et 1200. aastal tal ei olnud halli aimugi kusse Madagaskar on, ta teadis lihtsalt kõla huvitava kõlaga nimi lihtsalt ja ta ütles niimoodi Madagaskari kohta. Tõeliste pealtnägijate sõnul. Ta ise ei olnud näinud. Tõeliste pealtnägijate sõnul oli see lind täpselt Kotka niimoodi. Ainult et päratult suurem. Üks säärane lind suudab küünistesse haarata elevandi ja tõusta temaga kõrgele õhku. Siis laseb ta küünised lahti ja loom kukub vastu maad jamaks. Mis peale lind laskub korjusele ja sööb nii nagu jaksab. Verd tarretama panev kirjutis küll aga aga see lind on siis elevandist suurem või elevandiga ühesuurune. No kui ta ikka elevandi õhku tõstab, seda elevandist suurem olema. Aga praegusel ajal ju paljud ajaloolased ütlevad, et Marco Polo kirjutas üles kuulujutte ja selle jutu ta tõenäoliselt koolis ka araabia kaupmeestelt kusagil seal Lähis-Idas a'la naised turul rääkisid mehed ja, ja, aga lugu oli vägev. Sellepärast panigi selle kirja. Aga tegelikkuses, kuidas selle linnuga sisikaanilikkuses on, selle linnuga selles mõttes huvitav, et, et, et hilisemal ajal need jutud ikkagi olid nagu, nagu püsivalt ja visalt säilinud. Ja siis, kui esimesed valged inimesed Madagaskari hakkasid uurima, siis toodi nendele linnumuna, mis oli palju, palju suurem kui jaanalinnu muna. Ja seal ta oli ja siis loodusuurijad, algul mõtlesin, et no no ei, tead no eskond võltsing või et tegelikult ta ikkagi ei ole järsku linnuga seotud või et midagi on siin ikka pettuse värk. Aga siis see oli siis aastal 1865 leidis üks prantsuse uurija grandiid kõrbest selle linnu skeleti kes oli tõesti nii suur, et, et see kõrbeliivas säilinud muna oleks saanud just paras tema jaoks. Ja, ja siis läks asi nagu tõsiseks teaduslikuks. Ütleme siis niimoodi, et ega see linn nüüd nii nii suur küll ei olnud, et ta elevant oleks jaksanud õhku tõusta. Esiteks teiseks elevanti pole Madagaskaril kunagi olnud. Ja kolmandaks see lind, kes päriselt elas, oli lennuvõimetu. Aga mis teeb kuulujutu surmavaks see, et alati pannakse juurde just, ja mis on uhkemad, kui mõelda, et elevandi tõstab mängeldes taeva alla siis reaalsus on, on nüüd niimoodi, et selle linnu ladinakeelne nimi tal muud nime õieti polegi epivormis. Ja see lind oli siis juba niimoodi karmilt teaduslikus keeles Stahli kolme meetri kõrgune kaalus kuskil 300 kilo ja tema munad olid siis niisugused noh, umbes poolemeetrise pikkusega ja Üht ühe muna suurus oli umbes nii suur, et sinna mahuks, seal on ka teadlaste poolt täpselt välja arvutatud 148 kanamuna. Ühesõnaga lühidalt palju suurem lind kui praegused lennuvõimetud jaanalind ja, ja emu ja kes nad kõik on. Et selles mõttes praeguseks ajaks on, on, on see vastuvaidlematult selge, et nisuke fantastiline lind päriselt elas ja üks kuulus ulmekirjanik Herbert George Wells on kirjutanud koguni loo Bornise saar kus ta sai just inspiratsiooni sellest samast leiust. Ja see lugu on päris naljakas on niimoodi, et kord leidnud üks valge mees sealt Madagaskari idaosa soodest kolm nihukest hiigelsuurt muna ja kuna ta parajasti tahtis mingi paadiga purjetada ühele väiksemale saareliselt Madagaskari dist, hoidsid need kaasa. Tee peal oli, torm, hukkus, ta sattus üksikule saarele suure näljaga sai kaks muna ära, aga ühed ikkagi alles ja ühel päeval tuliselt tibu-tibu suurem kui mistahes kodulindmehe ära ei söönud, vaid hakkas kasvama ja algul paar aastat nad elasid väga suures sõpruses lõpuks kassasse mehel nii üle pea ja hakkas teda nii hullusti vastama, et kogu sellest loost tegelikult õuduslugu ikka tuli lõpuks ja ja kasvas lihtsalt liiga suureks, tibu. Aga, aga noh, tegelikult see on ainult üks näide sellest, kuidas Madagaskar on, on kannustanud fantaasiat ja, ja minu meelest kõige sihukene ilusam nendest lugudest, mis on nüüd selle saare omapärase looduse poolt sünnitatud, on on, on se Lemuuria mandriteooria. Et see teooria oli täiesti teaduslik teooria kuskil 1860.-le aastal, eks brittide rühm mõtles selle välja ja see tugines sellele, et fossiilide järgi vaadati, et Austraalias, Madagaskaril ja Sri Lanka saarel siis kolmes erinevas India ookeaninurgas on sugulaslike loomade ja taimede kivistised. Järelikult on see olnud üks manner ja kanaleid. Remorid olid väga imelised loomad, keda Madagaskaril on ja mujal pole. Siis nad panid sellele nimeks Lemuuria. Ja et olevat see manner vajunud India ookeanipõhja. Ja ainult äärmised tükid olid alles jäänud. See oli ilus lugu, aga, aga hilisemad teadusteooriad lükkasid selle halastamatult ümber. Aga, aga ta oli nii ilus lugu. Et selle võttis omakorda üks teosofja müstik. 19. sajandil. Hästi tuntud. Tema nimi oli madam lavatski võttis nagu oma niukse müstilise maailma sisse ja Nemad olid ju niuksed, kes noh, niimoodi liigutasid lauda ja ja kõnelesid vaimudega ja, ja ta suutis vaimudega kõneldes selgitada, et tegelikult see manner on kuskil India ookeani põhjas. Seal elavad niisugused Olendid, kes munevad, kummale leemuritel on võetud siis Madagaskaril ja see, et nad munevad, on võetud jälle Austraaliast. Ja need on siis kokku pandud pärast hilisemat müstikud muudkui täiendasid seda neid jutte ja ja näiteks, kui praega võtta internetis, lüüa sisse niisugune märksõnana Moore ja siis tuleb pöörane hulk fantastilisi olendeid ja sündmusi mis kõik mahuvad selle nime alla. Ja samas lee mur, eks ole. Kes on siis see Madagaskari poolahv, kellest jutt käibki, eks ole, ta on, samas on ta Vana-Rooma usundis kodukäija surnud hingede jah, edasi viia nii edasi. Ta ja ta on kuidagi niimoodi. Tegelikult võiks öelda, et on ka nagu saanudki nime nagu nii-öelda vaimude riigi olendi järgi ja selles mõttes ongi kõik sobib. Nii et nende viimaste näiteks, kui vaadata internetist, siis selgub näiteks, et, et praegu parajasti elavad seal Muurjas saurused lõbusasti edasi ja seal on siis niuksed, 10 jala pikkused pronksist humanoidid ja nii edasi ja nii edasi, nii et on üks lõputu fantaasia kannustaja. Aga et see, mis seal Madagaskaril päriselt on, seda me hakkame siis järgmistes saadetes avama. Järgmine kord kõneleme leemuritel. Selline oli siis meie uue sarja avasaade, kus kõne all Madagaskar, Austraalia ja kõige fantastilisemaid olevused ja elupaigad sealsetes kohtades ja stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
