Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning see on teine saade uuest sarjast, kus kõne all uskumatud olendid oma uskumatute elupaikadega erilistes maailma kantides. Ja mis siis täna hakkab juhtuma. Räägime Modokoskari tunnusloomadest, Leemuritest. Selline hääl siis kuuldus nüüd ja vist kuulajal on väga raske uskuda, et see kõlab täiesti puutumatus kaitsealuses džunglis ja see hääl tegelikult võib-olla on ka selles mõttes tunnuslik maailma suurimale Leemurile, et et tal peabki olema väga eriline hääl, kuivõrd ta ise on nii väga eriline. Ja see Leemorite avastamise lugu valge inimese poolt on ka omamoodi värvikas. Jällegi seesama maailmarändur Marco Polo kellestmeelne saateaeg rääkisime on ka esimest korda nimetanud oma 13. sajandi rännujuttudes loomi, keda ta küll pani elama oma raamatus andamana Saarele andamana saar pidi olema kuskil Madagaskari lähistel. Ja ta ütleb seal niimoodi, et, et sellel saarel elavad koera peaga inimesed. Neil on head hambad, silmad nagu Benil ja nad pistavad inimesi nahka. Kes need siis olid, need olid nagu mingid koera Koonlased ja ega palju ei erinenud sellest kirjeldusest või õieti, see oli isegi veel värvikam. 1642. aastal üks auväärne Itaalia kõiketeadev loodusteadlane nimega andara vandus, kirjutas paksu raamatu, looduse entsüklopeedia. Ja sellel 1642. aastal kirjeldab taga siis juba väga täpselt seda koera Koonlast, kes justkui sealkandis elavat. Ja noh, see on ikka pärismaasid natukene. Loeksin, et ta kõigepealt esitab pildi sellest loomast, jällegi ei paista kahjuks läbi mikrofoni, aga see on niisugune tõesti peninäoline loom, kes kõnnib kahel jalal, tal on mingi hõlst seljas ja ta näeb väga kurjakuulutav välja. Ja, ja tema kirjeldus siis väga teaduslik tollel 1642. aastal oli see, et, et ta oskas ka haukuda ja tema lemmiktegevus oli suplemine ja supluse järel ennast savis veeretamine ja siis päikese käes kuivatada tahtmine ja niimoodi kasvatada endale nihukese tugeva pantseri ümber. Et inimene kui isegi inimene teda ründas odade või noorte, kas ta ei saanud temast tagusest savikiht kaitsestada. Vot selline teaduslik kirjeldus sellest ajast. Ja, ja kui need esimesed alged lots, uurijad hakkasid mööda Madagaskari juba ringi kõndima ja otsima olendeid ja siis nad võib-olla kuulsid metsast teinekord seda heli, mida meiegi ja selle juurde kõnelesid siis kohalikud põlisasukad ehk mala kassid, nihukest lugu, et et see tegelikult ei olegi loom, vaid et see on nende surnud esivanem, kes elab seal metsas ja et Ta teda ei tohigi üldse keegi näha, sest et ta kuulub vaimuderiiki. Ja siis, kui valged inimesed, uurijad leidsid veel hiigelsuuri luid, mis olid nagu natukene inimese luude muudega, palju suuremad siis ainult kasvasse. See meeletu, niisugune. Hirm niukse olendi ees ja keegi eriti ei tahtnudki teda näha valgetest uurijatest ja kardeti teda ja ja, ja seal jällegi omakorda mala kassidele teda tegelikult tundsid. Väga hea, sest siis noh, valge mees ei tule tülitama. Niimoodi läks hulga aegamööda. Aga ükskord oli saastu 1782 ja üks prantsuse uurija Pierre Sonera nägi puu otsas esimest korda tõesti niisugust õige suurt inimese moodi ahvi moodi, samas fantastilist olendit. Ja tal oli malakas teejuht ja see õieti näitas talle seda, näitas käega, osutas sinna puulatva ja ütles. Iiri, mis tähendab Malagashi keeles vaata sinna. Ja see personal, reaa, teadlane kohe mõtles. Talle öeldi selle looma nimi, kirjutas selle natuke vigaselt üles ja niimoodi sai tänaseni elav maailma suurim Leemur nimeks Indris. Etti on tema ladinakeelne nimi veel Indri Indri. Ja teda võib see, kes tänapäeval Madagaskaril läheb ise oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda. Ja tegelikult selle loomakohapealne nimi on vabakoto mis tähendab tõlkes väikese poisi isa. Ja see Malagasside seletuse järgi on hoopis lood sedamoodi, et Leemur on olnud nende esivanem. No ükskord üks väikene poiss läks puu otsa puuensusest mesilase pesast vett võtma. Mesilased ründasid teda ja ta jäi hirmsast, jätaks kätega vehkima, pidi alla kukkuma, aga siis tuli metsast üks niisugune olend inimese moodi ja, ja päästis ta mesilaste käest ära, tõi alla ja saaligi Indri ja et sellest on niisugune nimi, vabakoto. Aga üks teine lugu, mis seletab seda, Indritan on veelgi vahvam seal sedamoodi, et mala kassid jälle räägivad, et kord elanud üks hõim metsas ja, ja nagu jagunenud kaheks, et ühed olid siuksed, agarad ja töökad ja teised olid siuksed, laisavõitu ja need, kes olid agarad, töökad, need hakkasid siis põlde, raja märisi kasvatama. Aga need, kes olid laisavõitu, need elasid ikka kaevasid sealt maalsest juurikaid puu otsast puuvilju ja elasid rahulikult edasi. Töökad ja usinad, neid siis hakkas nagu palju saama ja nad olid ikka kangesti agarad ja kangesti energilised ja õige kiiresti pöörasid nad omavahel tülli hakkasid kaklema ja kui seda nägid, teine pool hõimust, et nii läheb, siis nad katkestasid igasugused suhted oma hõimuga jäidki metsa elama ja nendest saidki Indrid sihuke lugu, legende kui palju, jah, ja, ja noh, see on selles mõttes ilus lugu etta. Tõesti, Hindrid elavad loodusega ja isekeskis rahus, erinevalt inimestest sageli. Kuidas nüüd ikkagi välja näevad? Neid ma nägingi oma silmaga Berine rahvuspargis. Ja see oli varahommikune aeg ja teejuht näitas meile samamoodi nagu sellele prantsuse uurijale vaadati puu latva, kui me vaikselt seal metsa põlismetsa all kõndisime, nadolid üsna kõrgel, aga nad talita musta-valge kirjut. Neil olid niisugused ilusad mängukaru, kõrvad, niuksed ümarad ja, ja, ja nööbimoodi armsad silmad. Ja seal nad istusid niimoodi, et jalad olid nagu kuidagi kronksus, umbes nii nagu nagu Kügitaval inimesel, aga jalad olid väga niukse inimese jalgade moodi. Saite binokliga vaadata? Nad olid, ütleme, see puud olid kuskil, ütleme, 15 20 meetri kõrgusel. Nii et isegi palja silmaga sai neid vaadata, aga muidugi sai siis kiiresti fotoaparaadile teleobjekti otsa keeratud ja noh, see on sama mis binokliga vaadata. Ja siis oli näha, et, et seal nad istusid ja ja ta võttis nende esikäppadega mõnikord lehti ja pani need suhu ja, ja, ja neid oli seal, ehkki see pidi olema Indride pere, niisugune tavaline suurus. Nad on monogaamid, ehk siis isa ja ema elavad aastaid koos ja siis kolme aasta pojad on nagu pundis. Igal aastal sünnib üks laps. Sai siis need armsaid loomakesi nähtud ja vaadatud, järsku ajas üks nendest huuled torusse ja otsis koostisse luust läbilõikav heli, otse meie kõrva. Ja see oli nii ehmatav, et me taganesime. Esimene mõte oli, et me olime liiga lähedal, tal ütles närv üles. Pahandab meie peale, tegelikult kostis sealt kaugelt sügavalt metsast samasugune summutatud hääl vastu. Ja vahetas informatsiooni, täpselt kaks peret vahetasid hommikusi uudiseid. Ja see oli lihtsalt nende tavaline elu, see inimene seal puu all, see ei puutunud asjasse. Jutt käis üle inimese, pea, suhtlemine lihtsalt. Ja elavad seal noh ikkagi, et tänu sellele, et et neid on väga hoolega kaitstud ja neid on rohkem kui, kui ütleme 50 aasta eest. Ja samas on nad muidugi väga õrnad ja haprad loomad, neid on püütud oma aeda panna elama. Et loomaaias saaks inimesed igal pool maailmas vaadata, millised nad on. Sellest ei ole mitte midagi välja tulnud. Ja põhjus on ka välja selgitatud. Indri peab saama iga päev Süüa kümnete kindlate puuliikide lehti ja kui sealt üks või kaks liiki puudu on, siis ta lihtsalt ei suuda elada. Aga džungel on nii rikas oma liikide poolest. Et sealt ta saab, saab need liigid ikkagi ette. Et, et jah. Need imelised loomad on olemas päriselt ja tõesti üle maailma käib loodusesõpru sõidavad kümneid tuhandeid kilomeetreid, et seda näha ja seda häält kuulda. Aga see on nüüd siis ainult üks nendest Leemultest ja ja Leemureid on kuskil 50 liiki. Madagaskaril ja mujal maakeral mitte ühtegi. Siis ma olen küll mõelnud, et, et kuidas vanajumal siis nii ebaõiglane. Ainult Madagaskari, nendega õnnistus ja, ja siis kohe nii et vähe polnud ja mujal mitte ühtegi. Aga võib-olla ongi see, mis te mõne hetkest rääkisite Madagaskaril, mitte võib-olla, vaid kindlasti Madagaskaril on just need kõige paremad tingimused neile ja just see toidu mitmekesisust tagatud, mida võib-olla mujal nii täiuslikul kujul ei ole ikka kuskil midagi puudu. Ja see on üks põhjus ja teine põhjus on kindlasti see, et, et nad on elanud nagu vanajumala selja taga, selles mõttes, et Neid ei ole ohustanud need loomad, kes mujal maakeral võiksid neid ohustada. Esiteks, Madagaskaril ei ole suuri kiskjaid ühtegi. Teiseks Madagaskaril ei ole tänaseni ahve. Et mis seosed on siis leemuritel jahvidel? Et öeldakse, et nad mõlemad kuuluvad primaatide esik loomaliste seltsi, õieti nii nagu meiegi. Aga, ja nemad on siis pool afiliste alamselts ja no lihtsamalt öeldes siis võrreldes selle selle päris ahviga või, või afiliste ka on nad lihtsamad kuidagi vähem võimelised ütleme, enda eest seisma aeglasemad hapramad. Ja väga tõenäoliselt on niimoodi, et kunagi kümneid miljoneid aastaid tagasi elas kogu maakeral lee murite taolisi olendeid. Aga siis, kui ahvid ilmusid evolutsiooni areenile, siis nad olid kiiremad, osavamad, aplamad ja nad lihtsalt sõid Leemorid välja. Ja oli vaja siukest omaette, väga kindlat nurgatagust paika, kus nad alles saaks jääda ja, ja see oli Madagaskar. Ja nüüd noh, kui väga täpne olla, siis, ega ega need 50 ei ole siis loodusteaduslikud, kleemurid seal on õieti võiks väga lihtsalt niimoodi öelda, et, et on päris Leemurid ja nende sugulased, siis on Indrid ja nende sugulased ja siis on Aied. Et nad kõik, noh, ütleme rahva keeles nimetatakse neid Leemuritaks. Ja et nendest kõige suurem on see Indris Indri puhul on muidugi see kammiks teda, mis teda veel inimesega sarnaseks teeb, et paljudel leemuritel on tohutu pikk saba. Aga Indri saba on nagu see jänku sabatutt, tutt, noh, ta on kolme sentimeetri pikkune, sisuliselt seda ei ole jälle nagu sihuke kummaline asi. Ja, ja noh, näiteks selle Indri ühte sugulast saime ka sealsamas Berine kandis näha, see oli valgelaup sihvaka. Ja nemad on väga ilusad loomad, nad olid musta-valge ja niukse helepruunikirjud ja väiksemad kui Indrid ka puu otsas. Ja, ja nende puhul oli naljakas see, et ma vaatasin just kahte looma, kes istusid kõrvuti oksa peal ja põhiliselt selle aja sees, kui ma neid vaatasin, pikki minuteid nad kas istusid niimoodi kaela ümbert kinni. Või siis istusid vastastikku ja, ja embasitekstest ja lihtsalt istusid niimoodi. Neil kiiretel kuunel kiiret oli, enamik muidugi zooloogia ütleb, et no mis seal siis imelikku, et küllap oli mingi pulmaaeg või pruudi ja peigmehe üksteise leidmine. Põhjalikum uurimine on näidanud, et enamiku aastast nad lihtsalt niisama veedavad aega, lahutavad meelt sellisel viisil õrnalt, lisades, et see on lihtsalt igapäevane üksteisega suhtlemise viis. Kas pole ilus inimese suhtlemisviis jääb siit mõnikord valgusaastate kaugusele jah, et võiks nende leemuritel käest õppida küll seda, ja muide nemad elavad siis teistmoodi. Ingrid selles mõttes, et, et nad elavad karjana ja seal nagu see ema ja isa võivad ka vahelduda. Aga, aga 11 nad hoiavad aga. Nonii ja võib-olla peaks nüüd kuulama hoopis ühte teist häält. Hoopis teistsuguse kõlaga, ometi kuuluma. See hääl meenutas küll võib-olla rohkem mingit kiunumist ja kutsikate haukumist. Kui, kui mingit Leemuri häält, kes pole Leemureid kunagi kuulnud. Ometi on selle Leemuri nimi, kata ehk vanem nimi. Kas Leemur? Naljakas küll, et siis, kas löömur teeb nagu? Koera häält. Ja kui teaks, võiks ju koertele kuuluvaiks neid hääli pidada. Tõesti hämmastav. Ja, ja nad on nagu nagu jah või rebane või, või ükskõik, aga mitte mitte. Kas Leemur aga, aga välimuse järgi saab küll aru, miks vanem nimetus oli, kas Leemor? Kas Leemurit nägime Madagaskari lõunaosas? Ta on väga kassi moodi, tal on silmade ümber niuksed, mustad ringid ja ta isa niuke musta-valge triibuline ja tal on pikk saba, saba on pikem kui ta ise. Ja saba on ka mustavalge vöödiline ja ta kõnnib alati nelja käpa peal. Erinevalt muide nendest Indridest Indrid kõnnivad maa peal kahe tagumise käpa peal nagu inimest. Ja sihvakad kõnnivad hoopis naljakat, nad hüppavad niimoodi külg ees, kahe jala peal nagu teeks mingisugust ma tea kaerajaani tantsu või mingisugust tantsu. Aga, aga need kasleimurit kõnnivad nelja jala peal saba püsti. Tõesti nagu kass. Ja, ja nende katade omapäraks on veel see, et, et nad liiguvad suurte karjadena, nii et kui need vastu sulle tuleb, siis ikka kohe paar-kolmkümmend tükki korraga, kõigil sabad püsti ja ja sageli veel laps kukil, niimoodi karval karvadesse klammerdunud. Ja, ja häälitsevad ja nad ei karda ka eriti inimesi väga tihti. Nad on võrdlemisi, võiks peaaegu öelda, et häbitud teinekord, nii et ükskord juhtus niisugune lugu nende katadega, et jõudsime uude kohta, seal panime oma majakesse asjad ära ja, ja kohe kiiresti metsa Leemureid otsima. Jätsime aknad natuke praokile, et, et noh, et värsket õhku tuleks 30 kraadi kuumust, tohutu niiskus. Et saaks natukenegi hingata, kui tagasi tuled ja tulen tagasi ja keeran ukse lukust lahti ja. Jube pilt, mis me toas avaneb. Kohvrid on lahti kistud, kõik asjad on laiali, põrandale pillutud, oskasid kohvrit avada? Jah, on, meil ei olnud lukus, nad olid lihtsalt niimoodi, et said sealt kuidagi avada selle. Ja, ja siis sealt oli välja kistud kõik niuksed paberisse pakitud asjad, need olid lahti rebitud ja sealt, kus nad siis olid puuvill, liu leidnud. Need, need olid siis nahku pistetud armutult ja ja meie esimese ropsuga üldse ei osanud arvata, kes see on, ja esimene mõte oli, et nii kohalikud pätid kindlasti võtsid meie rahakotid, aga kott otsima, rahakott on alles, raha on sees, pass on ka alles. Aga siis ta nurgas oli üks reetlik hunnik. Ja siis oli selge, et, et need pätid olidki needsamad Katod ehk kas leemuritel ja, ja noh, nad on jah, niisugused, kes, kes inimeste ei karda ja teie läksite Leemureid vaatama, nemad, Triteid, vaat täpselt, selles mõttes oli aus vahetus. Ja nad on sellised leemuritel, et kui maailmas kusagil loomaaias on Onleemuretsis, siis enamasti ongi just need kasleimurid või katad seal, et neid on nagu suhteliselt kerge nagu, nagu loomaaias pidada. Aga peale nende on, on ikka veel näitleja mured ja, ja üks kummalisem kui teine. Jämedas joones ka veel nii-öelda, et on nii nagu ka teiste loomade puhul Madagaskaril ja mujal troopikas on ühed loomad päevavahetusega ja teised öövahetusega. Ja leemuritel on ka niimoodi, et öösel ilmuvad välja hoopis teised liigid, keda päeval üldse näha pole. Ja nüüd vot öösel taskulampidega. Me nägime kahte suurt laternat seal puu otsas ja need särasid taskulambi valgel vastu ja siis vaatasime täpsemalt, kes ta on. See meenutas kõige rohkem Eesti loomadest, võib-olla Saarmat kujutleda, et saarmas hästi suure sabaga puuokste vahel seal osavalt niimoodi ronib üles-alla mööda puud seal jälle Leemus ja selle nimi on rasvasaba kääbus Leemuv. Ja tema saba on tegelikult tema varaait Est. Seal tuleb aeg, mida nimetatakse talveks. Lund ei ole, aga on väga raske aeg, vihma ei 100 ja selleks ajaks kasvatab ta oma saba hästi rasvaseks. Ja siis ta poeb sellel kuival ajal puuõõnsustesse keerab magama ja kasutab siis need rasvavarusid magades niimoodi, et ta ei pea sööma. Käisite unes kogemata oma saba ära isegi? Jah, see on. Mõnes mõttes on see vägagi ju seesama asi, mis meie rasvasööjad nüüd sügisel karu ja mäger ja karu ja talveunne ikka sama lugu. Ainult et see on seal troopilises kuumuses sama lugu, et talv on, on lihtsalt see aeg, kus on kõige kehvem toit ja pole midagi süüa, järelikult magama keerata. No ja, ja, ja siis me nägime ööpimeduses ka maailma kõige pisemat Leemurt, noh, et kui mõtleme, et see suurim on niukse poisikesesuurune, siis see kõige väiksem on hiiresuurune. Ja selle nimi ongi hiirlemur. Ja selle nägemiseks tekki teejuht, niisuguse triki, et tal oli kaasas üks banaan ja tead, et kohas, kus teadsid, need hirlemoreid on siis õhtuhämaras ta hõõrus lihtsalt selle banaani puutüve vastu niimoodi, et sinna hästi tugevalt seda banaani lõhna. Ja, ja siis me jäime vaguralt sinna ootama. Ja kui pimedamaks läks, siis tulid need loomakesed välja. Noh, nad olid tõesti no ütleme nagu pisikesed oravad. Hästi kohevad hästi koheva sabaga hästi suurte silmadega või nagu mingeid mänguhiired. Ja, aga ometi olid nad Leemurid ja nad tulid siis seda lihtsalt seda lakkuma, seda magusat banaani, liha, mis oli sinna jäänud sinna tüve peal. Nii et, et need on, need on siis maailma kõige väiksemad primaadid, et kui me mõtleme, suurimad on seal gorillade on meie isegi kuulume nende suurte hulka, siis siis sugulane võib-olla siis ka hiiresuhtluse kuulub esikloomad, liste seltsi. Ja veel võib-olla kõige fantastilisem nendest Leemuritest on niisugune, kelle nimi on aie aie. Ta näeb niisugune välja, silmad nagu laternad ise, nagu kahe oravasuurune kõrvad nagu nahkhiirel ja musta värvi, tumedat värvi ja viiest varbast või noh, ütleme sõrmest keskmine on kaks korda suurem kui kõik teised. Niisugune loob ausalt öeldes natukene isegi ta oli nagu hirmuäratav peale selle, et ta läheb ainult öösiti. Ja vot ongi huvitav, et muidu neid Leimureid pärisrahvad peavad pühadeks ja nad ei puuduta neid ja, ja ei, ei ohusta neid. Aga aiet peetakse nagu kurjaks vaimuks ja teda katsutakse isegi maha lüüa, kui vähegi võimalik on. Kust see siis tulnud on, et ja ma arvan, et see on tulnud sellest, et ta näeb niivõrd imelik välja. Ja ausalt öeldes ta ei ole ilus, ta on kohe lausa niukene pimedusest ilmuv peletis. Ja, ja inimnägu ei meeldi, ei nägu ei meeldi jah, ja, ja peale selle öösel üldse tegutseb, et muul ajal teda ei ole. Nii et see oli üks üsna tavaline lugu, et kui see aie vaeseke sattus kogemata Madagaskari külasse, siis ta löödi maha. Kui ta sattus näiteks külas seal selle peremehe aeda, siis sisse lõi ta maha ja viskas selle Vaese aie siis oma naabri aeda. Et noh, et, et see kurivaim nagu enda juurest ära läheks, siis, kui naaber jälle leidis, seiskas jälle naabri aeda, niimoodi ta rändas ja nii ta rändas kaitse all ei ole siis ta tegelikult nüüd kui teda jäin tohutult väheks, juba. Ta arvati vahepeal, et on välja surnud viiekümnendatel aastatel, siis ta võeti väga tõsise kaitse alla, sellest ka ei aidanud ja siis püüti need viimased haiged, keda veel metsas suudeti leida ja viidi ühele eraldi asuvale saarele Madagaskari lähistel. Selle nimi on roosimaakaabel Saar ja seal ei ela üldse inimesi ja pandi sinna ja nüüd on see saar ainus paik kogu maakeral, kus neid võib looduses näha. Muidugi pimedas ainult ja. Kummaline olnud see, et suured silmad, miks loomulikult selleks, et pimedas paremini näha. Suured kõrvad loomulikult selleks, et paremini kuulda. Ja aga tema kuulmine tegelikult oli rihitud ainult selle peale, et puutüve juures kuulda koore all liikuvate putukate vastsete tegutsemist, ainult seda ta tahtis kuulda oma suurte kõrvadega ja siis oma päris niisuguste tugevate hammastega, mis isegi meenutavat kopra hambaid. Ta närib selle koha pealt siis koore ära. Ja siis see keskmine sõrm on tal siis selleks, et sealt koore prao vahelt urgitseda see putukas välja ja, ja pista endale suhu. Kummaline loom kummalise söömisviisiga, aga looduses on kõik läbi mõeldud, looduses on kõik läbi mõeldud, see on tema ellujäämise trikk ja, ja, ja teist sellist maailmas ei ole, on varem. Tegelikult Uus-Guineal elab üks, üks samasugune, kes umbes samamoodi peab jahti, aga see kuulub hoopiski teise sugukonda isegi. Aga selles mõttes fantastiline olend, kes tegelikult Madagaskari metsas täpselt sama tööd, mida Eesti metsas teeb rähn. Nii et et need olid siis esimesed Madagaskari olendid, keda sai lähemalt vaadatud ja kuulatud ja mõeldud ja kuulame siia lõppu veel kord seda Indri fantastilist Ühiet, Madagaskari põlisdžungel. Niisugune oli siis saade Madagaskari olevustest ja nende elupaikadest, millest räägime. Järgmises saates. Räägime ka meelionitest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
