Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja rändmööda Madagaskari jätkub. Vapustavalt Isepäine hiitsa paar, mis eraldus siis Aafrika mandrist ligi 40 miljonit aastat tagasi. On jäänudki väidetavalt just tänu sellele, kuidas Hendrik ütlesitegi ainulaadseks evolutsiooni katselaboriks. Sest uusi loomaliike juurde pole tulnud, said siinsed asukad miljonite aastate jooksul rahumeeli püsida ja areneda. Ja täna saime tuttavamaks Madagaskari kõige kohutavamat kiskjatele. Selline rütmikus ja salapärane muusika on tegelikult mängitud pillil, mida kõik Madagaskari inimesed väga hästi tunnevad, selle nimi on val iha ja see on tehtud bambusetüvest õõnsast, millel on peal keeled ja see tüve suunatakse kuulaja poole ja siis mängitakse 10 sõrmega flirtima absoluutselt igas uskumatult kauneid viis sellega. Aga Madagaskari inimesed ja põliselanikud muidugi teavad, et nende loomariiki kuuluvad ka kiskjad ja, ja räägimegi nendest ja võib olla alustada ikkagi omaenda kohtumisest. Madagaskari kiskja või. See oli selline retk. Eks rahvuspark, Ida Madagaskari nimeli Ronomophana ja õhtusel ajal, kui juba läks hämaraks teejuhi saatel läksime jälle metsalagendikule ja ta viskas võsa kõrva mõned toore lihatükid ja siis me taandusime ise nagu eemale ja jäime vaguralt ja hääletult ootama. Ootasime, mõtlesime, hakkas juba igav. Hämarus süvenes. Ja siis järsku ilmus nagu vaim metsast välja. See Madagaskari kiskja millin, jaks neid lihatükke seal tema välimus, kuidas seda kirjeldada? Tegelikult päris aus olla, ta ei olnud suurem kui pisikene koer või väga suur, kas tal olid pikk saba, mis näis isegi sisaldavad teatavat rasvavaru ja tegelikult see ongi, seal on rasva padi, ta kogub sinna endale kehvadeks aegadeks varusid aga tema ja meenutas kõige rohkem rebase pead. Tali äärnik terava mõnuga. Püstkõrvad olid tal. Need kõrvad liikusid tohutu kiiresti nagu lokaatorit igas suunas, nii et oli näha, et ta kõrvad olid väga tähtsad. Ümbruse jälgimise vahendid. Nii nagu eelmises saates kõneldud kameeleon itel liikusid vähemalt ühel neist liikusid tohutu kiirusega silmad, siis antud olevusel kõrval Just ja tema, tema, see oli tema relv ja tema, tema maailma tajumise tähtsaim vahend, tal olid kasti suured silmad, tegelikult niuksed, ilusad, tumedad suured silmad on jälle seesama, et anda öösel liikuv, loob ja muidugi kui sa tead, kes võib Madagaskari metsas vastu tulla ja, ja sa tead, millise ajaloo ja minevikuga need loomad on, siis see loom tekitas endast tohutu sisemise niukse peo tunde. Sest niisugust looma ei ole paljud Malagast sind ise ka näinud. Ta on väga varjatud eluviisiga ja teda on jäänud tohutult väheks. Madagaskaril ja teistpidi kogu maailmale oma riigis on talle võimatu leida lähedast sugulast ei ole lihtsalt. Aga noh, tema välimus tõesti, ütleme niimoodi. Arglik, närviline, millegipärast täppide ja vöötidega kaetud, aga ikkagi rebase moodi loomakene. Ja seal ta siis kitsas ja vahepeal ta tardus täiesti paigale distegi, mingi tohutu järsud liigutused, sisel tardus paigale. Aga, aga üldiselt ta paistis küllaltki selline julge olevate siis üks meie naispere kes seal loodusesõpradest oli, see siis noh, mõtles, et ta on ju nii armas, et katsuks teda silitada. Ja muidugi nii kui ta käe silitas kadunud nagu välk see loomselt. Et see väline, et tore, nunnu koduloomakene, see aitas silmapilkselt, et ta on ikka metsloom ja aga, aga ta välimusel tõesti armas, eks öelda sellel kiskel. Nii et, et see, see kiskja on ka selles mõttes aga habras, et tema pesakonnas on aastas ainult üks poeg. Ja kuna tema kodu ehk siis metsa raiutakse pidevalt vähemaks, siis kaob ka Rooma aina vähemaks Madagaskaril. Ja noh, üldiselt öeldakse niimoodi, et tema omapära nagu loomauurijate seisukohalt Tartus seisab selles et kui kunagi ammu-ammu maakera kümnete miljonite aastatetagusel ajastul tekkisid üldse esimesed kiskjalised maailma, kes kellest on saanud kõik see suur maailmakiskjate hulk siis oma sarnaneb kõige rohkem sellele kõige algelisele keskele, see oli samuti sihuke pisikene üsna arglik, väliselt Abeldunud, kuidas ta siia maamunale sattunud, jah, aga samas väga peale ja, ja varustatud niisuguste uute noh, kuidas öelda relvadega, et toime tulla selles karmis maailmas ja selle tõttu see, see kiskelaste seltskond siis edaspidi nagu laienes ja muutus aina mitmenäolisemaks. Ja noh, see kiskja on siis Madagaskari suuruselt teine kiskja. Kõige suurem kiskja on umbes pooleteistmeetri pikkune, no ütleme siis keskmise koera suurune. Ja ta on tegelikult sugulane sellele samale fala nokale. Aga ta kuulub ikka täiesti omaette rühma, nii et, et lähisugulased, nad ei ole omavahel neil sugulasi maailmas. Kõige lähemad on ühed Siibet kassid aga need on ka ikka väga kauged nendest ja omakorda see sega SÕNA Siibet, kas meil tekib kohe tunne, et on kuidagi kassiga sugulane? Kassidega ei ole vähimatki pistmist nende loomade juures. Aga see fossa no fossa kui Well tuntud lootuse kirjanik kirjeldab teda, kui ta nägi esimest korda fossad, sest ta võrdleb teda miniatuurse tuumaga. Et ta on niisugune lihaseline nagu kulturist, hästi tugevad lihased, väga madalkarv, tumepruuni või hallikat värvi pikk saba taga ja, ja nägu on tõesti nagu Puumal, aga selline natukene niukene, muinasjutuline, ta ei ole kuumakohale, kui sa lähed pilkida fossast, sa mõtled niukesi, imelik loom, kas tõesti maamuna peal on niisuguse näoga looma olemas? Natukene niisugune nägu, krimpsus natuke nagu buldogi moodi, vot see on kirjeldamata, seda peab ise lihtsalt nägema. Aga aga see test sellise näoga kiskjad maakeral tõesti ei ole. On suhteliselt väike, aga Madagaskaril on ta kõige suurem kiskja ja ta äärmiselt liikuv ja äärmiselt elav ja teda pildistada on sisuliselt võimatu, sest ta liigub nagu välk edasi tagas. Tema eriline omadus on see, et ta on väga ja puu otsa roni. Ja kui ta puu otsas ronib, siis ta näiteks, kui on tüvi, millel ei ole mitte ühtegi oksa siis ta läheb sealt ikkagi üles, aga väga kummalisel kombel ta läheb pea ees, võtab esimeste käppadega mõlemalt poolt tüve kinni siis tõmbab oma tagakeha niimoodi hoogana konksu. Nii tagumised käpad tulevad esimeste käppade juurde, siis sirutab keha välja ja jälle võtab niimoodi järgmise astme. Nii et, et kes on näinud näiteks meil putukariigis on niisugune liblika vastne, keda nimetatakse Saksikuks, see maksab niimoodi Loogana edasi. Samamoodi siis läheb see fossa läheb tüve mööda üles, ainult et on poolteist meetrit pikk ja alla ta tuleb niimoodi, et ta tuleb pea ees. Suur loom, aga ta on niivõrd osav, et ta oskab jälle küüntega tugevalt kinni hoides sabaga toetudes otse püstloodis ka puu otsast alla tulla ja ta ei väärata kunagi. Ja kuna ta on sama osav maa peal kui puu otsas, siis, siis ta muidugi jahib seda saaki igal pool ja ta on tohutult liikuv. Ja näiteks sel ajal, kui inimene veel ei mõjutanud Madagaskari loodust, siis oli tema põhiline saak Leemorid puu otsast püüdis. Selles mõttes ta meenutab minule isiklikult küll natukene noh, nagu näiteks nukist meie metsades, kes ka nii osapuude peal liikuja, ta on suuteline isegi oravad taga ajama ja isegi kätte saama lihtsalt puult puule minnes. Aga teistpidi on see fossa muidugi siis, kui jälle inimene tuli oma kõigi oma kodule loomadega, siis fossa muidugi vaatas, et aga et sealt saab ju palju hõlpsamini. Ja siis ta muidugi kodulindudele ja isegi sea põrsastele ja kõigil keeras kaela kahekorra, kes jõud üle käis. Loomulikult see tekitas siis jälle põlisrahval dünaamastuna sihukese viha, sisuliselt, kui me mõtleme laiemalt, mis see siis on, see on lihtsalt ju võistleja. Inimese jaoks võtab tema inimese eest liha ära, eks ole, järelikult on paha maha lüüa. Ja, ja need Vossasid ongi püütud maha lüüa, kes minema ei pääsenud, see maha löödia osasid on jäänud ka väga väheks, Madagaskaril, aga, aga nad on nii vilkad ja osavad, et neid ikkagi seal mingil määral on. Ja niimoodi nad seal elavad oma salapärast elu ja nende fossade elu ja tuntakse palju, palju vähem kui enamikku loomade elu, sest neid on niivõrd raske uurida ja märgata, nii et ongi mõneti selline salapärane loom tänaseni. Madagaskari suurim kiskja. Ja nüüd on veel kiskjad, keda olen ka näinud. See oli niimoodi, et oli üks hästi palav, niuke roiutav päev. Me olime tohutus janus kulgenud seal ja ja hirmus õnnestunud ja me jõudsime ühte jõeorgu ja siis me seal viskasime omale vett peale ja, ja jõime seda kristallpuhast vett ja puhkasime seal vaikselt järsku nagu maa alt ilmus sinna jõe oru pervele. Üks niisugune pruun. No umbes niisugune pool meetrit või natuke pikem meenutas kõige rohkem siin kodumaistest, võib-olla just nagu Nogist selline pikkuse poolest pruuni värvi ja siukene hästi niukse õrnade näojoontega pika onuga ja tema pikk saba. Hästi kohev oli valge vöödiline. Ja seda tema nimi on vööt muugo. Ja mungad on jälle sellised loomad, ma maailmas neid mujal ei ole. Seal Madagaskaril kaheksa erinevat liiki, et jälle seesama lugu, et, et, et kuidas see loodus on jaganud peoga Madagaskaril neid, keda mujal maailmas üldse pole. Ja liikus umbes niimoodi, et ta oli kas täiesti tardunud paiku või siis liikus välkkiirelt niimoodi mitu meetrit edasi staatusele paigale ja uskuma, alt ilmus veel teine talle kõrvalasin väikesi mänglesid seal natuke ja siis olid nad jäljetult kadunud. Ja tegelikult Mongodel ongi nii, et nad liiguvad nagu kas kahe-kolme-nelja kaupa nagu koos ja muidugi kiskja kui kiskja, ega ta siis rohkem ei jaksa kelleltki kaela kahekorra käänata, kui ainult nendel, kes tast endast pisemad on. Nii et selles mõttes kiskja olemine Madagaskaril tähendab enamasti seda, et et noh, et maod, konnad, linnupojad, võib-olla midagi taolist ja on huvitav, lõngade juures on vaadatud, kuidas ta linnumuna endale toiduks võtab, son. Kui ta leiab linnupesa, siis ta võtab selle linnumuna heidab külje peale ja siis esimeste käppadega ulatab selle muna tagumistele käppadele ja tagumiste käppadega, oleb klopsti vastu kivi või mingit puutüve ja niimoodi siis muna puruks, ta sööb selle ära. Omleti tegemisega ei vaeva, nii jah, et siuke osav selline liigutus ainult. Ja kõik on ühel pool, aga, aga, aga see, et madusid ründab, meenutab veel seda, et et kui tal üldse sugulasi on, siis on see mangustite sugu, kes elavad mitmetes maailma maades tegelikult troopikas ja mängust on võib-olla vähemalt nimena natukene tuttav eestlasele mingil kombel. Ja võib olla ka see, isegi ei mäleta sellest lapsepõlve lugemisvarast Kiplingi lugu. Riki-Tiki Taavi. Ja seal oli just see, mis lapsele nii sügavalt mällu lõikusete. Ta oli üks laeva meeskond, kes sõitis troopilistel veel ja nad olid võtnud lihtsalt kaasa nalja pärast mangustid. Midagi kasu ei olnud. Aga laeval õudusega avastati, et laeval oli kolinud märkamatult kuningkobra mürgine suur eluga, kas teda kardeti kohutavalt? Ja kui mangustada nägi, siis ta oli ise viis korda väiksem viskus silmapilkselt kallale sellel kobrale, kõigil oli kindel, et, et kobra jääb võitjaks. Mitte midagi sellist, sitke ja väike loom sai sellest suurest mürkmaast jagu. Ja siis muidugi laeva meeskond oli talle näoga tänulikke, poputati teda seal nii nagu osati. Aga et, et see on selles mõttes küll natukene ühtemoodi selle muugoga, et, et nemadki on osavad maakütid ja madusid nagu oli kümneid liike, nagu ükskord siin varem sai nimetatud seal Madagaskaril, nii et, et selles mõttes nende süüa jätkub. Kuulame siia vahele sedasama pilli nimega val iha ehk ütleme, Madagaskari kannel. Peaks need jutuga jõudma niisugustele väiksemate lihasööjate juurde Madagaskari saarel. Need on niisugused loomakesed, keda enam kistakse seal töötada, aga nad on äärmiselt imelikud, äärmiselt veidrad lausa muinasjutulised ja nende kombed ja see, et kuhu nad loomariigis kuuluvad, on, on, on sama imeline kui see, kuidas nad välja näevad. Sellepärast võib-olla tasub niukene tuttavaks saada. Ja noh, võiks öelda siis sedamoodi, et, et need on loomakesed kes on meie tuttava siili mutikarihiire, esiemade ja esiisade moodi. Tõeline müstika ja, ja, ja see esimene niuke kui puude ühega nendest imelistest, ma nimetame seda imelist siis näiteks nimega eelsiil või algsiil või midagi taolist oli niimoodi, et me käisime hämaras metsas ja metsa all sepis üks niisugune hirmus kiiresti ja närviliselt loom kes meenutas tegelikult siili, aga Pole ka vaatasid, siis see oli nagu siili karikatuur. Tal oli hiigelpikk, nina, tavalist saba, tema okkad, kui nii võib öelda, need osata kujutleda siili, kes on kiilaks minemas, kellel on järel ainult üksikud okkad kogemata siin ja seal ja vahepeal on, ei ole mitte midagi, siis see on natuke sedamoodi multifilmist välja astunud ka mingi võib mingi naljategelane selline ja, ja, ja nende okaste vahel olid niisugused harjased, need harjased olid jälle siuksed suured, tugevad need, et oligi raske nagu aru saada, et, et kus on okas ja kus on siis harjas ebamäärane niukene kate oli tal peal. Ja seal ta sepise sealt ta kadus ja rohkem teda ei näinud, siis me nägime ükskord tee ääres sõitsime bussiga külateel ja seal seisis üks Madagaskari, vala kass ja hoidis sabapidi peos neidsamu loomakesi pea alaspidi ja ma ei saanud aru, et mida ta teeb, miks ta niimoodi ohjab neid, aga bussijuht seletas, et ta pakub teile neid söögiks. Mala kassid on neid söönud sadu aastaid toidul. Sammu nalja siin jah, kuna neid on nii palju. Nende nimed on kokku tegelikult Penrekid, ma arvan, see isegi see nimi on nii tundmatu eestlase jaoks, et, et siin ei annagi kuidagi seletada, et, et mis see nimi tähendab, vaid lepime, et nüüd on ten, Rekid Neid on Madagaskaril rohkem kui 30 liiki ja mujal maakeral mitte ainsatki. Kõik ainult seal ja nende välimus on tohutult erinev. Nii et ühte, keda me saime siis lähemalt vaadata, seda juhtus niimoodi, et me olime päevasel ajal. Tee pealt hakkas üle jooksma üks selline tüüp, kes võiks olla väga ilus siil. Tähendab, tal olid valge ja tumepruuni vöödiline okastik terasega niuke pikk nina, hästi kiiresti läks. Ja ainult et see okastikkolidel kola sassis, noh nagu meie siil oleks ühesõnaga uksed segamini ajanud kõik, et nimodi Sagris oli tal see kõik magamast tõusnud jah, et siukene imelik. Ja siis teejuht meie nimel ohverdas ennast nimelt ta pani sellele tekile peale ja samal hetkel teise nimetissõrmega vajutas sellele loomale saba peale ja, ja siis ta võttis sellega ära, mille, millega ta oli peatanud looma tema pihk oli täis, turritavad okkaid, need okkad nimelt tulevate tekil hästi kergesti ära ja see on tema kaitseviis, et need okkad jäävad siis ründaja kehasse, olid need siis ka väga teravad, need olid vastikud, teravad ja tasainest küll lahti, aga, aga kahtlemata ei tohi niukesed liigutused üldse teha. Tegelikult samamoodi maksaga mehe siiliga seda teha, aga meie siil vähemalt võtab oma okkad tagasi, tahtsin organud. Tema loovutas, tema lohutas ja jättis oma vaenlasele. Aga, aga, aga siis me nägime lähemalt loomakest ja selle nimi ongi vööd. Ten Rec, sest ta oli niisugune vöödiline, hästi ilusat värvi. Tegelikult on neid ten reke uskumatu välimusega on, eks selline liik, kes näeb välja täpselt nagu siil, aga ta ei ole lähedaltki, siili sugulane. Üks näeb välja nagu mullamutt, see on niukene täpselt Mulla mutt, ainult et nad saba on taga ja tema uuristabki maal käike ja, ja teeb sama tööd nagu meie mullamutt otsib igasuguseid Maalusid loomakesi. Üks näiteks den Rec jälle, kes näeb välja nagu, nagu meie hiired, et kes ei ole need eriline asjatundja tuleb Madagaskaril maha, see on ju üks karihiir sihuke pika ninaga loomake, kes elab meie metsades. Tal ei ole kari hiirega mitte mingit pistmist ta napist Henrik osaden reke elavad vees nagu saarmad ja püüavad sealt, neil on isegi ujulestad siin varvaste vahel ja siis on osakesed näiteks ronivad osalt otsas nagu oravad, et ühesõnaga, see on uskumatu. Teadlased hulka aga murdsid pead, sügasid kukalt, et et, et mis selle loomarühmaga üldse teha, et kelle juurde need on, taheti need sugulasteks ühe või teisega, aga mitte kuidagi ei sobi. Lõpuks noh, kõik need imelikud elukad koondati üheks rühmaks, öeldi, et nende nimetan Temlek ja asi mutt. Ja et nendel ei olnud tegelikult mingisugust sugulust neid selle mullamutiga. Ei, selle näiteks kas või kari hiirega või siiliga, nad on omaette tegelased ja see on kummaline ja nende urud pesad on ka igal pool igal pool. Ja nad elavad mägedes, nad elavad Sovannist, nad elavad metsas, nad elavad soos täitsa haru raamatu ja, ja selle, see on, et hästi huvitav mõelda, et et mis siis, mis siis üldse on niukse looduse arengu seisukohalt, mis, mida see tähendab. Ja, ja jällegi looduse teadlased on nagu seda meelt, et, et, et tollal Ajal kui Madagaskar hiigelammu eraldus kogu muust maailmast oli loomade evolutsioon, on just jõudnud nii kaugele, et oli tekkinud noh, tänapäeval nimetatakse need putuktoidulised Need siis esimesed siilide muttide algelised esi, esivanemad ja sellel Hetkel Madagaskaril, ühesõnaga kadus side muu maailmaga ja see loomarühm jäi siin alles, alles ta jäi, eks ole, sellepärast et ei ole suuri kiskjaid, on sobivad olud ja mis siis juhtus? Aega on kümneid miljoneid aastaid, nad hakkasid moodustama ise uusi liike, hakkasid levima nendesse paikadesse elupaikadesse, mis on väga erinevad selle tõttu, et igalühel oma ei sega teist üks Terlekeseda sega teisteks läheb malladen läheb vette, kolmas läheb puu otsa. Ja, ja niimoodi sai neid palju. Ja see on huvitav mõelda, et, et niimoodi need looduseuurijad ütlevad, et et see on omamoodi niisugune väikene näidis selle kohta, kuidas tegelikult üleüldse maakeral on mingid tohutud loomarühmad tekkinud ja arenenud. Et see on just niimoodi, et see loomaliik ei teki mitte teise kõrvale, vaid sellesama seest tekivad niisugused uued liigid ja nad laienevad, leiavad igaüks omale sobiva koha siin päikese all ja mujal maakeral levivad nad siis üle üle maakera. Tulevad, teised kaovad, aga Madagaskaril tekkis siis selline seis, et, et siin Salised Henrik endale siis ainsa tõelise kodu kogu maakeral. Ja kui me siia lõppu jälle mõtleme selle peale, et Madagaskar nagu Noa laev et siis on see eriskummaline Noa laev siis selles mõttes, et et selle Noa laeva pardal või selle sees on omakorda tekkinud täiesti uued looma liigid. Kuulame siia lõppu, nüüd siis veel seda. Hoogsat rütmikat, Madagaskari kandlemuusikat. Selline oli siis saade Madagaskari disketest ja teistest ebatavalistest loomakestest millest räägime nädala pärast. Läheme Madagaskari ränduri puu ja teiste imeliste taimede juurde. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
