Tere kõigile stuudios Hendrik Relve, Haldi Normet-Saarna. Võtame nüüd kätte Ühe hoogsa hüppe, siit eestimaise looduse keskelt Madagaskari läheb. Ja kui maha jäävad erakordselt kaunites sügisvärvides, ent üdini harjumuspärased puud-põõsad, siis ees ootab täiesti enneolematu pilt. Madagaskaril omaselt enneolematu, sest nagu eelnevates saadetes juba juttu on olnud, kes seda, mida võib näha nimetatud saarel, mujal suure tõenäosusega ei näe. Ja täna tuleb jutuks Madagaskari taimeriik. Ja räägime just huvitavamatest imelikumatest taimedest, kes seal on? Et eks Madagaskari muusika on ju kah omamoodi huvitav, kui me eelmises saates rääkisime Madagaskari rahva kandlast ehk kval ihast ja nüüd see muusika siin just kõlaski. Ja et seda mängis üks üks selline hõim, kes elab selle saare idakaldal. Ja et selle hõimu juures ma õppisin õiges, õieti tundma Madagaskari kõige sümbol, poolsemat ja, ja legendaarse matja ja tuntumat taime. Ja mul on siin see taim, ei ole mul kaasas, aga mul on lennukipilet, millega sõitsime Madagaskari saarel. Ja siin seal on gaase kujutatud see taim. Ja esindan. Et kuidas sellist kujundit kirjeldada. Esimese hooga mina vaatasin, et ühest mingist väikesest pesast tuleks nagu välja kunstipäraselt paigutatuna kimbuke nooli. Esimene emotsioon. Ja võib ka nii öelda ja mõned on arvanud, see meenutab nagu mingit poolikut rattakodarad ja, või lehvikud, et ühesõnaga igaüks mõtleb ise kirjelduse ja ta on niivõrd mõju efektse välimusega, et ega teist sellist ligilähedastki puud maakeral üldse pole olemas. Ja hästi armas on selle puu nimi, seal ränduri puu, meil ka ränduri saade. Ja teistpidi on see näiteks väga toredasti Madagaskari politseinikut kuuere vääril, sedasama sihukene taimekujutis. Ja see on ju igavesti vahva, et esimese hooga vaatad, et ohoo, et need on looduskaitsjad. Või on nad koguni lillelapsed. Et, et kuidagi kuidagi olemas. Et, et selline taim on, on siis nagu Madagaskari sümbol nende vapil on ka tegelikult sedasama kujund. Politseinik ei sümboliseerida ainult jõudu, vaid ka niisugust loodust ja ja sellist harmooniat ja, ja see kõik on tõepoolest väga armas. Ja ja, või just seda veel öelda, et see ongi ju nende jõud ongi selles, et nende loodus ja maa nii eripärane Jah, just nimelt jõudu võib ju tõlgendada väga mitmeti siin maamunal. Just, ja see, see, see looduse väga-väga suur erilisus tulebki meelde, et viimati sai seal käidud just praegusel aastaajal siis oli seal just kevad, esimesed vihmad hakkasid tulema see talv, mis tegelikult tähendab sama hullu kuumust nagu suvel, aga kuiv see nagu oli lõpp lõppemas ja inimesed olid hästi rõõmsad, et et nüüd on, nüüd on just algamas suvi, nii et kõik on nagu vastupidi meie siinsetele aastaaegadele seal ja noh, ta lõuna poolkeral on. Ja seal ta on hulpinud kümneid miljoneid aastaid keset ookeani ja ja teda on nimetatud ka seitsmendaks kontinendiks. Sest ta on niivõrd eriline. Aga ta kontinendi kohta natuke väike ja saare kohta natuke suur. Ja ränduri puud ma nägin just sealsamas kandis, kust see muusikagi tuli seal idarannik küll on säilinud kõige suuremad metsad ja siis seal tee ääres oli niisugused tõesti nagu mingid hiigelsuured lehvikud puust varre otsas tuule käes lehvimas ja plagisemas. Ja siis me ronisime bussist maha ja läksime sinna ränduripuumetsa. Ja seal oli üks kohalik mees ja siis lihtsalt tegi oma toimetusi seal, aga kui ta nägi, et meie tulime, siis ta tegi selle triki. Noh, ta teadis, et, et noh, valget, alati satuvad tohutu elevus seda trikki ränduripuuga teha, tal oli niisugune niisugune ränduri kepp ka endal käes ja ja ta torkas selle sinna selle kodariku keskele ehk siis enda peast natukene kõrgemal, kus tüvi ära lõppes ja lehvikukujulised lehed laiali läksid. Ja loomulikult kas meie suurimaks rõõmuks sealt välja niukene, võimas veejuga. Ja see hulk aeglaselt kohe purskas. Ja, ja see ongi see, millega siis seda ränduri puud niisuguse efektiga nagu tutvustatakse inimestele, kes pole kunagi selle puuga tuttavad olnud. Millega seda siis seletada, see on iseenesest lihtne ränduri puu, kuidas siin pildi peal on niisugune pisikene siis ta tegelikult iga leht on nelja meetri pikkune, eksis kahe ja rohkem inimese pikkune hiigelsuur nagu banaanileht ja need lehed koonduvad kõik ühtekokku tsentrisse ja nendega kõigi lehevarte otsas on, on niisugused nagu, nagu lehelõpud on niuksed, nagu ümarad kausikesed niimoodi vesi troopiliste sadude vesi voolab mööda neid laiu lehti alla, koondub kõik sinna keskele kokku ja nõrkenud rändur saab kosutust. See ongi huvitav, et, et millest see nimi on tulnud, et see on valge mehe pandud nimi ränduri, puu, hästi ilus nimi. Ja üks seletus on tõesti see, Ta et sellest puust saab janusse surev rändur elustava veesõõmu ja on veel ka teisi, näiteks seletusi, miks ta nimi on ränduri puu, teine seletus on see, et et ta näitab suunda, et ta kasvab alati ida-lääne suunaliselt ja et kui vaatad, kuidas ta kasvab, et asi on ju selles, et ränduri, puu tohutu eripära seisneb selles tema võra on täiesti tasapinnaline nägu nagu laiaks litsutud puu võra. Ühesõnaga, niisugust võra ei ole ühelgi teisel. Ja kõik see lehvik on täpselt nagu ühe joone peal väga imelikult ja mõtet. Et see joon, et see ongi ida-läänesuunaline, et, et saab kohe teatud, kus on põhikus, on lõuna, kus on ida, kus lääs ja kolmas seletus on veel selline, et ränduri annab varju. Et kui on ikka troopika ja kuumus ja päike küpsetab, et siis saab nende laialehtede all varju. Ja Need mala kassid ütlevad, halastas ootamatult, et kõik need kolm seletust on valed. Et miks esineks see, et, et annab juua, juua ta annab küll, aga see vesi kihisev igasuguste putukate vastsetest ja kõiksugu, isegi pisikestest konnakestest pole just liiga isuäratav ja ta on noh, ütleme, rammus. Aga võib-olla mitte väga tervislik. Ja asi on see, et ränduri puu kasvab ainult märgades paikades, kus läheb väärtuses, kindlasti voolab kristallselge ojakene. Nii et parem siis sealt juua. Teine see, et ette näitab ida-lääne suunda äärmiselt eksitav, me isegi olime, kui me seal metsas olime, siis ma vaatasin ka, et no ei ole niimoodi, et nad kõik on ühe suuna peal, igaüks on ise surnud. Ja kolmas, et annab varju, kuidas saab varju anda niisugune täiesti laiaks litsutud võrrand, aga puu, kui päike paistab ülevalt, sellel puul polegi varju. Nii et, et, et, et see ei ole nagu selles mõttes õige, kuigi ta on ilus. Aga need mala kassid ise nimetavad seda puud hoopis rabenaalaks ja selle järgi on ka ladinakeelne nimi talle pandud ja et see on ilus. See tõlkes tähendab seda, et metsaleht ja see tuleb väga selgesti välja, et see on hästi pandud. Nimi jätkas eemalt, vaatad, et siis paistabki nagu XII hiigelsuur, uskumatult suurmeetreid meetreid läbimõõdus, sihuke lehvikleht, nagu oleks kõik üksainus suurleht. See on see, mille pärast lase nimi. Aga ränduri puu ütleme meie ütleme ränduri puu võib-olla veel keegi ütleb ränduri puu, et kuigi ta oma nime siis selles mõttes ei õigustajate rändurid kuidagimoodi aitaks välja välja arvatud see, et ta kasvab niisuguses kohas, kus võib kristallselge allikas juures olla, et et millega ta ikkagi oma seda nime siis nii väga õigustab. Ma arvan, et, et, et see on õigustab sellega, et ta on väga ilus ja, ja see on piisav põhjus ja, ja tegelikult teine põhjus on ka ta on ise rändama hakanud ja ta on rännanud kõikides maailma kantidesse, kus ta vähegi kasvada suudab, sest ta on nii tohutult huvitav, kordumatu välimusega. Näiteks mina nägin oma elus esimest korda ränduri puud hoopis siis, kui me läksime Itaaliasse ja Naapoli linnas olid näiteks seal pargis ränduri puud. Nad olid rännanud sinna. Nii et see puu ei ole ainult Madagaskari ehe, erinevalt paljudest teistest. Aga taimedest. Ta on sealt pärit ja see on tema kodupaik ja sealt anda siis avastatud maailma jaoks. Nii et iga kord, kui, kui sa näed kusagil ka lähistroopikas seda kummalist hiigelsuht lehvikut siis võid kindel olla, et see on tervitus Madagaskaril. Ja teine asi on muidugi ka see, et, et ta võib kasvada väga erineva suurusega. No näiteks Itaaliast ta kasvab enamasti noh, niukses ütleme viie-kuuemeetriseks, aga Madagaskaril, kui tal rahulikult on aega kasvada, siis on täiesti sirge tüvi kümneid. Ja siis selle otsas on lehvik, nii et ta võib ka nii-öelda põlispuuks kasvada täiest. Ja see on siis jah, täiesti kordumatu puu. Ja võiks edasi mõelda, et, et mis siis veel niisugune mõni niisugune eri T noh, müstiline või legendaarne nende tuhandete tuhandete taimede hulgas Madagaskaril on ja võiks siin võib-olla alustada siis inimsööja puulooga kõlab kurjakuulutavalt ja, ja selle kohta oli niimoodi, et kui esimesed valged sinna tulid, siis nad kuulsid mala kasside käest, et siin metsades on inimsööja, puu ja et ta kindlasti olemas ja lugusid oli palju. Aga need, kui need valged hakkasid nüüd seal ringi metsades kolama ja uurima taimi, siis nad ikkagi niisugust puud ei leidnud. Aga siis oli üks sakslane, kelle nimi oli Karl Leisse. Ja siis aastal 1881 avaldas ta selle kuulsa artikli Antana Riivo aastaraamat kus ta kirjutas, et, et ta on leidnud inimese ja puu ja ta kirjeldab ka seda, et kuidas see oli, et sattusime hõimu juurde, kes ohverdasid inimesi. Ja siis nad läksid sinna selle inimsööja puu juurde metsa sisse. Ja siis tohutute rituaalide saatel odadega torkides sunniti vaest inimohvrit ronima sele puulatva ja sellel olid niisugused lehed, mis kaardusid nagu allapoole hiigelsuured lehed maani välja ja, ja, ja kui ta oli sinna puu otsa täiesti üles roninud, siis need lehed tõusid ülesse ja moodustasid ümber nagu mingi kookoni ja sulgusid ta ümber. Ja siis kirjeldab see sakslane Karl Leisse hakkas sealt lehtede vahelt imbuma välja verd. Ja möödusid mõned Löövad ja lehed avanesid ja luukere kukkus kolksti välja. Õudusfilmi paras temaatika, ma arvan küll, et see, see oleks hea niisugune motiiv õudusfilmi jaoks. Aga natukene hiljem siis botaanikat muidugi selgitasid, et, et, et mees lõõskas nii et suu suitses jälle. Ja, ja siis küll dise puu, mille järgi see, need legendid on tekkinud ja noh, ta on natukene teistsugune ja natukene maisem, tal ei olegi eestikeelset nime, nii et ma ei tea, kas Harpogo püütum on, tasub seda öelda või tasu ladinakeelset nime, aga aga tema on niisugune, ta oksad ulatuvad maani ja okste otstes on õied. Ja need õied, kui nad saavad viljadeks, muutuvad kupardeks, mis koosnevad noh, võiks öelda õngekonksude kobarast. Ühesõnaga need need seemnetel on niisugused hästi teravad ja tugevad Kidad. Ja tervesse kupar on nagu läbipõimunud niisugustest. Oksad liiguvad tuule käes hästi kergesti igas suunas nagu mingeid hiigelsuured kombitsad. Ja kui nüüd keegi juhtumisi loom enamasti ka inimene sealt nagu mööda läheb ja see oks nagu riivab teda siis need kuprad kohe haakuvad selle selle kuiva keha külge ja ei lase sealt enam lahti ja kui seal hakatakse nüüd keegi hakkab seda loom või inimene hakkab seda lahti rebima, siis ta laguneb väiksemateks konksudega, tungivad kõik naha sisse. Ja et ta, ütleme siis niimoodi, et ära ei tapa, aga vastik on küll veel. Ja, ja on, on siiski teada juhtumeid, et näiteks metssiga on, on surnutega mitte sellepärast, et ta on hakanud sealsamas puu all ennast niimoodi lahti rabama, nendest aga, aga sinna tuleb need aina uute okstega juurde, neid kopraid ja lõpuks on neid nii palju, et ta ühesõnaga ei saagi nendest lahti ja kõngeb. Aga on siis ikka tarkust tekkinud nendel, kel jalad all. Ent nad hoiavad eemale sellisest puust. Jah, muidugi, ja ta on tegelikult ka Madagaskari looduses, aga haruldane. Aga on huvitav ikkagi tal tulla tagasi selle suure saksa luisk juurde, et tõenäoliselt tema lugu oli teel tegelikult kokku pandud veel kahest taimest. Eks see oli see seesama puu, millest sai räägitud, aga teine see, et sööb liha, see on tegelikult seal on väike seos hoopiski teise taimega, mille nimi on kan põõsas Madagaskari kan põõsas. Ja ta on maailma üks suuremaid lihasööjaid, taimi. Noh, teema kasvab soodes ja me muidugi nägime teda seal, et näeb välja niisugune Pliaan ja, ja tal on suured lehed ja mõne koha peal on tal nisukesed rohelised kannud noh, umbes nagu peaaegu käsivarre pikkused, millel peal on niisugune kaaspooleldi nagu hirv. Ja ta on nagu alt kitsam nisugune urn. Ja tegelikult ta siis tõesti püüab niimoodi endale süüa ja ta botaanikute seletuse järgi on see moodustunud lehest, see ümmargune urn. Ja ta siis püüab seda sedamoodi, et et tal seal aeg-ajalt, kuidas klapp natuke rohkem lahti on, siis tuleb sinna sisse valgub vihma ja kui tal on seda seal parasjagu, siis tekib selle kannu põhja nisugune vedelik, mis koosneb vihmast ja siis nende sellesama taime igasugustest seedeained, sest ütleme niimoodi. Ja nüüd kui seal üleval seal selle kannu suudmes niuksed, ilusad nisukesed kutsuvad niisugused noh, peaaegu nagu mingisugused tolmukad või näevad välja nagu nagu õie niukene keskkoht ja sellega ta siis meelitab putuka ligi putukas sinna ligidale juba satub ja satub sinna kannu sisse, siis selle servad on hästi libedad, ta libiseb sealt alla, kukub sinna vedeliku sisse ja siis ta seeditakse seal vaikselt ära lihtsalt. Ja noh, inimesele ta muidugi ohtlik ei ole, aga väikeseid konni on ta küll võimeline seedima. Nii et kui võrrelda meie huulheina või, või vesi hernega, siis siis ta on ikka märksa suuremate ohvrite peal väljas. Nii et lõuna või õhtu või hommikusöök tahavad süüa ja, ja seda seal ikka jätkub, sest ümberringi kihiseb elust ja vala kassid ise peavad seda muidugi ka niisuguseks noh, omamoodi nõiduslikuks, puuks ja või õieti Ljaniks. Ja näiteks nad oletavad ja on veendunud õieti, et kui seda vedelikku sealt võtta ja välja valada, siis sellega saab esile nõiduda vihma. Niisugune nisugune uskumus, aga mingisuguseid nihukesi koledaid veendumuseni selle lihasööja taimega ei olegi. Ja noh, mis siin muudkui kuulame vahepeal veel seda kena Malagassi kannelt. No nii ja nüüd kui mõelda edasi selle, selle nii-öelda maailma Noa laeva peale, mis kubiseb kõikvõimalikest erilisustest, loomadest ja taimedest siis kui taimedest mõelda, siis võib-olla, ega me sellest suurest huvitavate taimede väest küll ühe saatega kuidagi läbi ei näri, aga võiks siis niimoodi mõelda näiteks, et, et millised on seal niuksed kõige suuremad, kõige väiksemad puud ja mis on kõige ilusamad taimed ja millised on kõige suurema raviväega. Ja suurematest on, on seal muidugi niimoodi, et kõige võimsamad puud on seal ahvileivapuud ja see on jälle nii, nagu me varemgi rääkisime, et kuidas loodus on nii ebaõiglaselt jaganud neid liike, et kogu maailmas on üks ahvileivapuuliik, ainult see kasvab Aafrika mandril ja seitse ahvileivapuuliiki, kõik ülejäänud kasvavad Madagaskari saarel. Seal on nad igasuguse kujuga, mõned on nagu pudelid, mõned on nagu maa peal. Kasvavad porgandid, no väga, väga veidra kujuga, aga nad on küll hiiglasuured, need ühte kõige suuremat, mis ma ise mõõtsin, mul on alati mõõdulint kaasas, igal pool, kus maailmas saab käidud selle, selle ümbermõõt oli üle seitsme meetri. Aga seal kasvab ka niisugusi, mis on üle 20 meetrise ümbermõõduga. Ja ahvileivapuu on niisugune, mida inimesed on ikka imetlenud, seda näeb ju välja nagu puu, millel on juured ülespidi pööratud ja ta Malagassidel on hästi palju lugusid ja legende selle puu kohta ka üks kõige lühem ja konkreetsem on lihtsalt see ahvileivapuu oli väga uhke. Vaadake, kui ilus ma olen, ma olen kõikidest kenam, ma olen kõige kaunim maa peal ja vanajumal vihastas, pöörastab, pea alaspidi, peab pidi mulda, et enam ei Juhkusta. Nii jäi. Ja ikka on ta kõige huvitavam tal jah, nüüd teistpidi huvitav, niuke tagurpidi huvitav välimus, fantastiline välimus tõesti, jääb üle veel põigiti panna. Ja, ja muidugi seda, kuna ta on suur puu, siis selle õõnsus, kui sinna õõnsus tekib seal nii suur, et, et mõnikord küla lähedal tüüpiliselt on sellest saanud siis noh kui Rootsis vähemalt mingi kanala ega nagu maja. Või siis näiteks sõitsime seal proovisoodes ühest pao popi tüvest õõnestatud paadiga hästi võimus paati, lihtsalt, mis sest iga teha paati, kui, kui ta on juba seest õõnes ja ja, ja hästi suur. Nii et, et, et valmis paat kasvab seal ka kuidagi. Ja noh, see on siis nagu võimsuselt kõige kõige suurem maailma üks võimsamaid puid üldse. Aga nüüd siis näiteks lehtede poolest on maailmarekord niisuguse palmi käes, kelle nimi on prahvia palm. Neid afia palmi on tegelikult maailmas mujal ka, aga Madagaskaril kasvab oma Madagaskari rahvia Palm ja tema leht on üle 12 meetri pikk. Kujutle, et noh, see mahu tavalisse tuppa äragi üks raske lehekeseks üldse nimetada või jah, see, seda nagu ei mahuta näiteks ühtegi tuppa ära, rääkimata sellest, paneks ta herbaariumisse või kuskile niimoodi. Ja ta ongi maailmarekordiomanik selles mõttes, et kõige pikematelehtedega taim kogu maailmas. Aga ta näeb välja niisugune üsna armas, et tegelikult, ja ta on ka kasulik inimestele, sest selle lehed on niisuguse sellest saab erilist kiudainet ja sellest tehakse siis selliseid kiude ja sellest kiust siis punutaks mida iganes, matkott. Ma näiteks mul on kodus müts, mis on tehtud sellest nii et, et kõikvõimalike nihukeste punutiste jaoks aga hea ja, ja rahvia lehtedest lihtsalt tehakse näiteks majade katuseid valmis katusematerjal juba niimoodi ilusti viiluti laduda, natukene viltu, et vihm maas ajaks ja ongi katuseplekk nagu metsast vabalt võtta. Ja et see on nagu selles mõttes, need on suurimad ja kui jälle kõige pisema juurde jõuda, siis meile seletati küll siis ühe niisuguse juurde minnes, et nüüd te näete maailma kõige väiksemad puud. Siis see oli, tundus küll huvitav. No et missugune see puu siis on, mis on kõige väiksem, sest ise kõlab juba natukene absurdselt. Et kuidas saab kõige väiksem puu olla. Aga seal ta oli, vähemalt oli hästi naljakas, kas see oli juba nendel kuivadel aladel, nii nagu õieti ka ahvileivapuud kasvavad kuivadel aladel. Ja Taali nägi välja umbes niisugune nagu puust pall millel on sarved peas, sarvede otsas on niuksed lehe puntras ja kõige keskelt tuuritas üles niuke üks kõrge õievars ja seal otsas oli ilus niukene kollane õis ja see pall ise kogu see taim oli umbes põlvekõrgune. Ja ta oli kahtlemata puu, sest noh, hästi lihtsalt öeldes puu on taim, millel on puust vars. Ja noh, temal on puust vars. Ta ümar on ta sellepärast, et sinna sisse koguneb niiskust ja ta elab niimoodi üle. Need kuivad ajad ja tema inglisekeelne nimi on päris naljakas elevandi jalapuu. Ja see nimi tuleb õieti sellest, et tal on hulga sugulasi just nimelt sealsamas, Madagaskaril, seal on 10 liiki niisugusi, elevandi jalapuid ja nad ei kasva mitte kusagil mujal maakeral, kõik need kasvavad ainult Madagaskaril. Ka nali seisab selles, et kohe on selge, et see on valge mehe pandud nimi sest valla kassid ei ole elusees elevanti näinud. Kaskaril ei ela elevant ja, ja inglased panid selle selle järgi meenutas neile ühte Lõuna-Aafrikas ehk siis mandril kasvavat puud mis on küll suurem, aga natuke nihukese, ümara kujuga ja seal on tõesti ka elevandid ja sealt sealt tuli see nimi. Ja tema eestikeelne nimi on ka päris naljaks, paks jalg nagu paiste läinud jalg. Ja mõned need paks jalad on tegelikult ka suuremad, nii et nad on mõnikord ka inimese pikkused ja natuke pikemad ja nad on alati tõesti nagu mingi mingi paiste näinud läinud palk või võib ümmargune pall. Ja mõnikord on neil ka ubadel küljes, nii et tõesti üks äärmiselt kummaline kääbuspuu, meeletu fantaasia ikka emakesele loodusele ja, ja meeletu just ja, ja seal Madagaskaril alad lausa kõik üksteise kukil, need, need imelised kummalised olendid. Aga aga nende hulgas on ka väga kauneid ja minu meelest kõige ilusam puu on see. Me nägime teda just praegusel aastaajal, ta hakkab õitsema ja õitseb aasta lõpuni. Puu oleks nagu põlema läinud, tohutu suured punased leegid, puu ise on ka päris suur niisugune oma 10 meetrit kõrge laiuva võraga niuke vihmavarju moodi. Ja kogu see võra on helepunastes suurtes leekides. Ja need leegid on tegelikult siis õied. Ja selle puu nimi on kuningleek, puu ilus nimi, nii et oma nime väärt täiesti täiesti ja tal on tema lehed, on niisugused sulged ka päris suured niuksed, poole meetri suurused ja kui need õied muutuvad viljadeks, siis saavad nendest niuksed poolemeetrised huvitavat kaunad, mis ripuvad sealt võra otsast alla. Nii et ta on igal ajal äärmiselt huvitava välimusega. Puuviljad on ainult vaatamiseks, viljad ei kõlba süüa. Jah, nad on niisugused hästi puise kaunaga ja süüa ei kõlba, aga silmale on küll ilus. Ja ta on ärritada kaskarilt, aga sama lugu, mis ränduripuuga, et loomulikult avastada, et kaunistab igat aeda troopikas ja praegu on teda leida paljudes maailmaparkides kus on hästi kuum. Aga Ta alati on ikkagi sõnumitooja, Madagaskari, loodusest. Ja muidugi orhideed, orhideed on päris uskumatut nädal. Madagaskaril kokku on 1000 liiki orhideesid ja loomulikult on peaaegu nad kõik sellised, mida kusagil mujal maakeral ei leidu. Ja kui sa seal inglisringi kõnnid või isegi soos näiteks, siis sa paratamatult põrkud nendega kokku, sest neid on igal pool. Nad on ju vähem taimed, nii et ta võib seal tüve peal olla kuskil kuskil okste vahel kuskil harude vahel seal niisugune ilus tohutu kuninglik võimas õis. No meil Eestis on ju ka orhideesid meie looduses, aga noh, nad on meie looduse kõige kaunimad õied. Aga seal on nad siis sealse looduse kõige kaunimad õied. Võrreldes nüüd sellega, millist ilu pakub siin või õitemeri või, või sealne, siis on ju selge, et sealt seda õied on muidu ka palju uhkemad ja pilkupüüdvad ja seal on küll neid, mõned on kollased, mõnede punased, mõned valged uskumatu kirevus, seda peab lihtsalt ise nägema. Aga kui mõelda nüüd ainult näiteks ühe orhidee peale, siis tasub vist nimetada niisugust, kellel jällegi eesti keeles on üsna igav nimi. Angrelkum. Aga üldiselt maailmas tuntakse teda nime all jõuluorhidee või siis Behitleme orhidee ja see tuleb sellest, et ta õitseb jõulude ajal ja on avastatud, et see on nii tohutult ilus õis. Et ta on siis nüüd ka levinud juba läbi lillepoodide ja aedade ja botaanikaaedade üle üle maailma. Ja ta näeb välja metsas tõesti nagu üks väga suur särav täht valge, hästi ilusad nisukesed, haprad ja, ja õrnad õie kroonlehed ja tal on see kannus, vot käpalistele orhideedel on alati niisugune, taga on niisugune nagu kannus kannus olnud, tohutu pikk, see on 30 sentimeetri pikkune. Ja huvitav on see, et mida pimedamaks metsas läheb, seda heledamalt ja sealt vastu särab. Ta on tõesti nagu täht pimedas öös ja ta on ka väga kaua õitsev õis, ei, ei närbub ta väga palju nädalaid, püsib täiesti värskena ja sellel on tegelikult kõik oma, aga selge, et loodusteaduslikud põhjused. See on huvitav, et selle orhidee lugu seostub Charles Darwin, iga teda vist pole vaja, kes mees see niisugune oli. Aga tema oli tõesti see mees, kes esimesena seda seda orhideed kirjeldas ja imetles, et kuidas tal läheb nii pikk kannus olla seal taga. Orhidee ju elab sellest, et keegi peab saama sealt võtta nektarit, sealt kannuse põhjast ja niimoodi kanda edasi tolmuterasid teistele õitele, järelikult peab olema keegi, kes ulatub sinna põhja välja. Ja ta lihtsalt niimoodi loogiliselt mõeldes kirjutas juba kuskil 1862. Seal looduses peab olema üks liblikas, kelle imilont on palju pikem kui ta ise ja ulatub sinna selle kannuse põhja. Sel ajal seda liblikat keegi ei teadnud ja läks aastakümneid. Ikka keegi ei teadnud, et Niukest on olemas, kuigi uuriti ja uuriti seda Madagaskari loodustena põhjalikumalt ja siis aastal 1903 leiti see liblikas. Ja oligi selline ja, ja nüüd. Ta on nii haruldane liblikas, et selle tõttu peab orhidee hästi kaua püsima värskena. Et see liblikas leiaks ta sealt pimedast džunglist üles, on see liblikal ning eriline nimiga. Tal on küll ladinakeelne nimi, aga ma ei tea, kas nüüd väga palju just aitab, et eesti keeles tal tegelikult ikkagi ei ole nime, ütleme lihtsalt imeliblikas imeliblikas hämarikuliblikas ja ta on niisugune musta-valgekirju mustriga tiivamustriga ja tõesti tema imilont. Ta on palju pikem kui ta ise. Ja pimedas hiilgab seesama ilus orhidee, sellepärast et, et liblikas teda näekesele vars ja ta kannatlikult ootab, kuni see eriti haruldane liblikas jõuab temani ja püsib seal nii kaua värskena. Sest see on tema ainus edasijäämise lootus. Aga kui nüüd mõelda veel selle peale, et, et kes on niisugused taimed, kelle inimesele võib-olla praegu ja tulevikus oleks väga palju abi, siis loomulikult on seal ka selliseid palju, sest tõesti see taimestik on rikkam kui mistahes botaanikaaed. Ja noh, näiteks on seal üks niisugune, mille eestikeelne nimi on kuldlehik ja see on see, mis ta nüüd juba kasutatakse päris laialt. Valuvaigisti tee valmistamiseks, väga tõhus, valuvaigistite algmaterjal. Aga võib-olla kõigi noh, tähtsam ja kõige suurema väega on üks niisugune põõsas, keda me nägime kuskil seal põhja Madagaskari täiesti kolkaküla õues maja kõrval kasvanud niukene. Noh, ma arvan, üks niisugune meetri kõrgune, tal olid punakad, õied peale niisugune laiuv ebamäärane põõsas nute, midagi erilist ta välimuses ei olnud, oleks temast ikka nii samaga mööda läinud, aga siis teejuht ütles, et seda sa pead tundma õppima, sa pead meelde jätma selle taime. Nende kasside jaoks on ta tõesti legendaarne ja tema eestikeelne nimi on üpris imelik seal roosa lõunahali. Roosa sellepärast et õied on roosad, aga see hali, see on, tuleb ladinakeelsest nimest tuletada täpselt. Ja, ja vot see on, et see taim, mida, mida isegi seal Madagaskari looduses ka, aga Madagaskari arstid nõuavad, et kõik mala kassid kasvataksid neid ka oma majade juures põhjusel selle taimemahlast saab malaariavastast ravimit ja kuna seda Hiniini puud ju ei kasva sealses looduses, see on hoopis Lõuna-Ameerikas, siis see on kõige lähem nende oma loodusest pärit ravim malaaria vastu. Ka malaaria on suhteliselt tõsine oht kogu Madagaskaril. Aga tegelikult tema niisugune sensatsioon, irooniline kuulsus saabus siis, kui üsna hiljuti avastati, et et see taim ravib leukeemia. No see on väga raske haigus. Ja on täiesti üheselt nagu selgitatud, et, et vähemalt laste puhul on tal väga tugev ravitoime, ta võib ravida inimesed terveks sellest surmast haigustest. Ja praegu on sellest valmistatavat ravimiteta tegemine on nagu poole peal, suurelt jaolt selle taime nisugune õigele kohale oma tähtsuselt tõstmine on alles ees. Aga, aga ta on ilmselt viimase aja kõige sensatsioonilisem leid. Aga kui me nüüd mõtleme Madagaskari looduses on 12000 taime, nende hulgast siiamaani on väga palju neid, keda ei ole üldse veel uuritudki siis me saame aru, milline salalaegas, milline eria varalaegas varalaegas, asendamatu võib-olla Madagaskari taimede hulgas. Jääb üle loota ja pöialt hoida, et võimalikult ruttu nii mõnigi salapärane taim. Avastatakse, et mine tea, mis imeravim seal jällegi. Peidus on ja veel on see oht, et teistpidi seal Madagaskari loodus on ka suurelt jaolt hävimas, miks ta hävi ma saan, sellest me räägime edaspidi. Aga mõni nendest võib Madagaskaril kaduda, kui ta sealt kaob, siis on ta kogu maakeralt kadunud. Nii et, et selle mõtisklusega juurde jäädes seda omapead edasi mõeldes, kuulame siis natukene veel. Lõpetuseks Madagaskari Valiha ilusat muusikat. Selline oli siis tänane saade Madagaskari taimeriigist ja võib olla peaks siinkohal natukene korrigeerima iseenda sissejuhatust, et kui ma alguses ütlesin, et kõike seda, mida võib näha nimetatud saarel mujal suured tõenäosusega ei näe, siis ilmselt tuleks täpsustada, et enamiku sellest, mis on nimetatud saarel, Madagaskaril, mujal tõenäosusega ei näe, sest et paljusid taimi näeb aga nende kodumaa kaskaril. Ja teine asi veel, et võib-olla kui keegi on neid täna esimest korda kuulama hakanud, siis ei ole üldse paha, Hendrik Relve, kui te veel üks kord üle nimetate, no miks on nii, et see Madagaskar on harukordsete ja ainulaadsete taimede koduma just nimelt Madagaskar? Põhjus on nimelt selles, et ta kümneid miljoneid aastaid olnud oma pead keset ookeani ja seal on lahti läinud täiesti kordumatu arenguprotsess. See on sama hea kui mingisugune maailm maailmas. Ja kõik see maailm maailmas on saanud segamatult areneda tohutult pika aja jooksul. Niisugune oli siis tänane saade. Ja mis tuleb Jutuks järgmine kord, järgmine kord jõuame siis muidugi Oskari põlisrahvaste juurde. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
