Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kui me eelmises saates rääkisime Indoneesia selg rootutest ja roomajatest, siis seekord süveneme sealsete, kuidas siis öeldagi karvastaja, suleliste maailma või. Just nimelt lendavad ja ja neljal jalal kõndivad linnud, jäime. Nonii, et käisime korraks paradiisiaias ära, jah. Jah, eks Eestimaal maikuus kuskil salumetsa ääres võib Kaju tohutut lindude koori kuulda, aga aga see on siiski mingi teine maailm ja teised linnud. Ja üldse seal Indoneesia metsades elab kui 1650 linnuliik. Nii et seda laulu variante seal ikka nagu jätkub ja ja põhjus on ikka seesama. Varemgi rääkisime, et Indoneesia saarestikus saavad omamoodi kokku ütleme Malaisia ja muu Lõuna-Aasia linnustiku loomastik ja, ja sammas Austraalia leidnud, nii et sellepärast nüüd seal nii palju on. Ja ise seal oled seal keskel ja, ja püüad nagu mingit selgust saada, siis pööraselt raske. Jaagu Eestiski natukene jagad neid linnuhääli. Aga seal oli noh, siiski, kes meelde jäid, olid niisugused suuremad linnud, niuksed väga erilised. Ja näiteks üks nendest tuli igavese rabinaga puu otsa, noh, võib-olla Eestis võiks olla need metsisekukk niukse, raske okstega raginaga sinna puulatva laskus. See oli näiteks arguus, faasan tegelikult siukene hallikat värvilind sinise peaga, aga hästi suur niukene, priske, kanaline ja, ja noh, kõige rohkem nagu siiski jätisel muljet üks selline lind, et tema nagu nagu ei laulnud, aga kui ta õhus lendas, siis oli niisugune tohutu niukene, madal niukene, diiva. Mühin käis üle pea ja siis, kui ta nagu maandus kuskil, siis ta hakkas tegema sellist häält nagu ma lähen umbes pliiatsiga vastuse ja lauanurka. Mingi taoline hääl, et see oli tegelikult tema nokaklõbin, tohutu suur nukk, selle nimi on sarviklind ja ta on ise ka niuke paraja kalkunisuurune, saba on umbes nagu Harakal, aga viis korda suurem musta-valgekirju keha on must ja nokk on siis valge ja punasevärviline hiigelsuur ja selle noka küljes on veel sarv. Niimoodi ülespidi kaardus, arvamus, nagu oleks ninasarvikut sarve ära varastanud, punaseks värvinud. Ja vot kuidas suurt noka niimoodi kokku klõbistad, siis noh, meil ju toonekurg valge toonekurg, vaheldabkaa, niisugust häält. Ja noh, see on, see oli üks suuremaid linnuelamusi, aga on ka, kui nüüd ime tajatest rääkida, siis on seal ka lendavaid imetajaid, kes tõepoolest lendavad, päris mitte liugled lendavad ja, ja üks õhtu sai nagu kogemata taeva poole vaadatud ja siis tundus nagu seal lendaks niisugune rongaparv, musttuhat, suured elukad. Aga ühesõnaga, tiivad liiguvad hirmus aeglaselt nagu aegluubis. Ja niimoodi lähevad džungli poole. Need olid maailma kõige suuremad nahkhiired. Täpsemini siis öelda käsitiivalised ametlik nimi. Ja need elukad on siis poole meetri pikkused ja tiibade siruulatus on veel palju rohkem. Nimed on ka long kalongid, musta värvi nihukesed, nagu näevad üsna niuksed saatanlikud tumedad välja. Et ei tea, et kas on vampiiri moodi, Batman jah, just, aga, aga nad on üsna süütud olendid, need, nad lähevad dzhunglisse õhtul selleks, et öö läbi seal puuvilju niimoodi nagistada vaikselt ja sellest nad elavad ja muud ei söö. Aga, aga nad on ja maailma kõige suuremad käsitiivalised, aga aga seal on ka niisuguseid, näiteks inglise keeles nimetatakse lend rebasteks, selliseid, keda nimetatakse Lent koerteks. Et tal on siis tõesti nagu rebase pea või koera pea. Aga tiivad kyljes. Kes need siis on? Nad on ka käsitiivalised või noh, ütleme rahva keeles, nahkhiired niuksed, noh, 30 sentimeetri pikkust. Et kui meil on, mina mäletan vähemalt lapsepõlvest, kui väga armastati öeldud näed, siga lendab, siis polnudki kõige kõige suurem vale. Midagi analoogilist võib seal taevas leida. Siukene kassi suurune oli küll, sega long, nii et lendav lendav kass täitsa vabalt ja üleni must ka veel. Aga muidugi on, on veel suuremaid imetajaid ja, ja kuulame nüüd ühe ühe niisuguse häält. Pisut ähvardusi pisut ohkeid nagu inimenegi. Jah, see helisalvestus on tehtud Kalimontani saarel 2005. aastal ja seal on nagu tegelikult alguses on, tõtt-öelda et kellel on hea kõrv, saab aru, seal podiseb Yebi mootor alguses, aga sealt tagant tuleb aina tugevamalt ja tugevamalt hääl. Võiks arvata, et see on mõni kiskja peaaegu, eks ole, aga see ei ole mitte mingi kiskja, vaid see on väga armas elevant. Ta ohkas ja ja ta oligi põhjus 1000, sest ta on nimelt kääbus elevant ja ta on palju väiksem kui see india elevant elab ainult Kalimantoni saarel. No loetakse siis India elevandi alamliigiks ja neid on ainult 1500 tükki seal ja nad on üsna niukse salapärase eluviisiga, mis teatakse üsna vähe siiamaani. Aga nafta on india elevandist poole väiksema, umbes muide samasuguse kehakujuga ja natukene suuremat kõrvaldatakse India elevandi aafrika elevandi kõige lihtsam eristamistunnus on ju see, et et ühel on hästi suured kõrvad, väiksed kõrvad ja india elevandil väiksed, aga sellel Kalimantoni kääbus elevandil on, on natukene suuremad kui india elevandil need kõrvad ja tal on ka saba päris korralik saba taga. Sihuke päris imelik loomakene ja mujal ta ei ela. Arvatakse, et ta on elanud kõikidest muudest elementidest eristatuna umbes 300000 aastat seal saare peal ja selle tõttu ta välimus on siis veidi muutunud tunud ja Sumatra saarele lapse suuremat sorti elevant, see india elevant, keda on siis ka mujal naasia mandril siin ja seal on palju, palju suurem, kui see kallimantani oma. Ja siis on, siis on muidugi ikkagi elukad, kes on märg, suuremad kui see kääbus, elevant ja kõige suuremit Indoneesia imetajatest on Jaava ninasarvik, Jaava ninasarvik võib paluda kaks tonni. Saan siis ikka tugeva tubli elevandi raskust tegelikult ja pikkus kolm meetrit. Tal on väga imelik välimus, tal on umbes selline välimus. Et nagu oleks loomale tõmmatud peale liiga palju nahka. Ja kui seal liiga palju nahka on, siis vajub kuidagi lint ja kortsu ja volangi niimoodi. Ja ta näeb üsna fantastiline välja. Volangid pastavad nagu omamoodi niuksed, nagu mingid soomused või kilbita keha peal. Need ta näebki nagu mingisugune niukene, soomustatud muinasjutt olend välja ja siis veel uhkes arvasin nina peal ja ja sama suur, kui kujuks tuli elevant. Aga seda looma peetakse maailma üheks kõige ohustatumaks imetajaliigiks. Vanasti väga ammu elas ta isegi Aasia mandril, aga ta on igalt poolt hävinud ja need on Jaava saarel ainult kõige läänepoolsemas nurgas on alles mõnikümmend selle liigi esindajat ja mitte kusagil mujal maakeral neid mujal ei ole. Inimene on siis selle eest hoolitsenud, just jätta on hävimise äärel temast kõike seda väärtuslikku, nii palju on, et see kõik on ennast ära tasunud. Viimase meelest muidugi. See on üks asi, mis on täitsa globaalne, et et ütleme, põlisrahvad on alati pidanud niisuguste suurte loomade kehaosi nagu mingi erilise väega ravimiteks ja teda on jahitud sellepärast, et saada ravimeid. Aga võib-olla isegi olulisem on olnud see, et, et mitte nii otseselt teda jahtinud vaid lihtsalt metsi maha raiunud, põldusid asemele teinud. Ja lihtsalt sellel Jaava ninasarvikud ei ole enam kodu, kus elada. Ja seal selles otsas on see ainukene nurk, seal on niisugune hästi märjad läbimatuid padrikud ja seal ta siis nagu, nagu looduslikult on. Teine ninasarvikuliik on veel Indoneesias, keda mujal maailmas ei ole. See on Sumatra ninasarvik, Sumatra ninasarvik, konna Jaava ninasarviku kõrval päris kääbust on kaks korda väiksem aga ikkagi kaalub mingi 800 kilo. Ja see loom on säilinud selle tõttu, et ta on elanud sellistes paikades, mis inimest ei ole huvitanud, nimelt mägedes kõrgemal mägedes seal pole nagu põldu tehtud, ta ei ole inimesele jalgu jäänud. Aga noh, nüüd juba tükib inimene ka sinna. Ja Sumatra ninasarvik on praegu ka kiiresti kadumas, tema levilast on jäänud ainult väiksed saarekesed siin siin ja seal see materjal. Ja kui ma valmistusin sinna minekuks, siis ma sain sellega selgeks, et seda looma on peaaegu lootusetult otseselt näha. Ta on erakordselt ettevaatlik, erakordset Arg, kuigi see on ninasarvik, eks ole, ja inimene ei näe teda lihtsalt. Ta on niivõrd ära kohutatud inimesest. Aga noh, tegelikult on imelik, et et ma ei näinud seal ei seda elevanti ega ninasarvikud, nad on tõesti seal niivõrd haruldased Tuneesia saartel ja ainus jätta ja keda ma seal lootuses nägin. Ma nägin teda niimoodi, et ma jäin uskond varitsema kuskile bambusevõsas lihtsalt päevasel ajal ja mõtlesin, et keegi peab ikka tulema. Ja tuli naljas, ei näe kedagi ja et Eestis pannud, et kõik hulga aega kannatlik oled siis midagi ikka juhtub. Ja hakkaski, ragin pihta seal võsas ja ja kuuled, et noh, et ikka mitu looma tulevad kogu aeg lähemale. Mul oli see teleobjektiiviga kaamera põlvede peal ja kõik sättisin niimoodi valmis. Ta olevat sinna silmaulatusse, et saan uhke pildi teha ja ja tegelikult seal džungel on hirmus paks, et sa ei näe mitte midagi. Ja siis kuskil üks võib-olla 15 meetri peal järsku kuulsin nihukest. Ja see oli nii tuttav hääl. Et ma enam ei imestanud, Kiiuliselt ajas nina välja üks metssiga. Täpselt nagu meie metssiga, natukene peenemad jalad natukene pikem kärss, aga, aga tegelikult sama liik isegi, mis meil. Nii kui ma korra liigutasin seda aparaati, siis nad olid hirmsa raginaga, panid kõik sealt minema aga lihtsalt nagu mingi väikenegi. Irooniline nali, eks ole, et et see on ainus imetajaliik, kes on ühine indoneesia-le ja Eestile ja seda ainust siis nägingi. Võib-olla siis sellepärast nägingi, et oli nagu nii-öelda tuttav loom tuttavaid ikka hea kohata. Aga nendel suurtel loomadel, kes on siis nii ettevaatlikud ja nii arglikult, et vaatamata oma suurusele õnnestub neil siis ennast väga edukalt varjata. No mida aasta edasi, seda kehvemini ja ainult nendes paikades, kus on suhteliselt hõredam asustus. Aga üldiselt noh, võiks ka nii-öelda, et, et neid näha on suurem ime, kui, kui Eestis metsas hunti kohata. Et see on ikka suur, suur ime. Ja õieti nüüd üks loom, kes on, on tol sealse paiga üks kõige legendaarsemaid selle häält võiksime ka nüüd järgmiseks kuulata. No see hääl nüüd küll mingile arglikule ei kuulunud Ja ta on isegi meie sugulane rohkem kui teised imetajad, see on, see on üks inimahvidest ja ainus inimahv, kes siis sealkandis Elabson, norrangutan. Ja esimesed valged uurijad, kes nagu tema kohta midagi kuulsid siis kohalikud rahvas, Orangutan ei tähenda mitte midagi muud kui metsainimene. Ja seda peetigi nagu mingisuguseks hõimuks, inimhõimuks, kes elab metsas. Ja ta välimus on selline eta teiste inimahvidega võrreldes siis öelda, niiet Punapea Ta on niisugune usk üleni Ruskettarri, hästi pikad niuksed, punakad, karvad ja ta on kõigist inimahvidest võib-olla kõige rohkem kohastunud puu otsas elamisele, nii et, et see on küll harv juhus, tema oma jala kuskil maha paneb, kõik ellu käib puu otsas ja isegi näiteks magamine rangutan, magab puu otsas niimoodi, et tõmbab oksaharude vahel niimoodi jalad vastu kõhtu. Siis võtab ühe käega oksast kinni ja uinub magusast magama. Ja magab väga hästi välja ennast. Ja noh, loomulikult kiskjate eest ja, ja pääsemisvõimalus ja isegi näiteks ema Orangut anda isegi poegib puu otsas, nii et puu ja puuvõra on nende maailm ja mitte midagi muud. Aga see loom ise, ta on ikka üks poolteist meetrit pikk ja kaalub nii üks, 70 kilo, nii et täitsa nihukeste inimese mõõta enam-vähem. Ja eriliselt suured on tema esijäsemed, et kui ta need laiali sirutab, siis on kolm meetrit. Ja see on sellepärast, et saaks tormides puude otsas, sest ta on väga-väga osav turni ja see ongi tema elu liikumisviis ütleme niimoodi. Emasloomade isasloomad on päris erinevad, et, et isal on ikka uhke habe ja vuntsid punakat värvi, ta näeb üsna imposantne välja. Aga muidugi angutaanide elu on nii nagu nendel teistelgi suurtel ime töötajatel läinud kibedaks sellepärast et elupaiku enam nagu ei jätku ja pole sellist puutumatut metsa ja nad elavad su matral ja Danil. Ja üldiselt Ta on niimoodi, et nendega on niivõrd kehvad lood, et, et paljud uurijad arvavad, et nad ongi Nalja suremas, seal on jälle üks põhjus, on hulgas maailmas hulga selliseid lemmikloomade pidajaid, kes on valmis maksma mistahes hinda selleks, et saaks endale Orangutani koju afiks koju. Ja salakütid püüavad näiteks väikseid loomi ja müüvad neid raske raha eest mustal turul. Kuidas ta koduloomana siis on, noh, saab teda pidada nii nagu teisi inimahve tegelikult see on võimalik ja kõik ta kohaneb ja nojah, kuidagi ta kohaneb ja elustav püsib. Aga, aga noh, ega ta ikka ta ikka koduloom ei ole ja noh, see on lihtsalt põhimõtteliselt nagu suur patutegu nagu looduse suhtes seda niikuinii ja nii et selle vastu on omakorda algatatud tõsist jahti ja Indoneesias üpris tavaline, et tüütakse kodudest, tehakse mingisugune haarang ja saadakse sealt neid väikseid orangutangi poegi. Ja nii kallima Danil kui ka su materjal on niisugused, noh kuidas nüüd on rehabiliteerimiskodud või, või sellised taastuskodud, kuhu nad siis kokku tuuakse? Nagu meil nüüd lindudele, kes reostuse üle elasid kuidagimoodi umbes nii Või nagu koerte varjupaigad või või, ja, ja, ja noh, teine asi, et poegi leitakse ka päris palju metsast, nagu me rääkisime, seal käivad hirmsad röövraied on sageli nii, et et vanemad on lihtsalt kuskile kadunud, pojad on üksinda ja need siis korjatakse ka sinna kokku ja, ja see on jälle teistpidi see koht, kus siis turist saab neid vaatamas käia, sest metsas teda praktiliselt on võimatu nagu, nagu vabana näha. Kui ongi, siis on kuskil seal väga kõrgel puuladvas aga praktiliselt toimetaja ja siis on need taastuskeskused, kus siis on umbes niimoodi, et mingid teatud söötmisajad on päeva jooksul siis turist nagu siis neid vaadata ja neist pilti teha. Ja siis, kui nad on kasvanud parajalt suureks, Neile isegi tehakse eraldi koolitus, kuidas metsas toime tulla, ellujäämiskoolid ja, ja siis nad lastakse metsa lahti, nii et on seda isegi jälgitud pärast, et kuidas nad toime tulevad, et Orangut android päris hästi toimiv. Ja muidugi siis võib edasi mõelda, et kui, kui temal jälle omakorda pere tekkida pojad, siis jälle teised inimesed korjavad neid poegi, keda siis jälle teised inimesed nende käest ära metsa tagasi viivad. Pöörane ja hullumeelne elu, aga, aga nii see tänapäeva maailm on lihtsalt, et, et see on, see on võimalus. Ainus võimalus nendel loomadel püsida. Aga nüüd kuulame veel ühte häält sellest samast Indoneesia džunglist. Siin oli juba midagi fataalset. Džungli kuningas isesõitva triibuline, aga, aga kindlasti oli see tiiger, kes ta nüüd kindlasti oligi, et ta oli nüüd siin salvestatud, lindistatud kindlasti kuskil loomaaias, sest seal loodusliku tausta üldse ei kõlanud. Või olid kõik ülejäänud tegelased ennast vaid ehmatanud, habetunud ja hirved? Just ja no nii või teisiti, et igatahes see oli see maailma suurim maismaa kiskja ja tegelikult ta nüüd lõviga peaaegu ühesuurune, aga tiiger võib kaaluda isegi rohkem kui lõvi. Ja ta on kaslane nagu lõvigi, aga noh, praegusel ajal teda elab siis nüüd ainult seal Lõuna-Aasias ja tegelikult ka Kaug-Idas. Kunagi oli tiigrileviala nii suur, et isegi Türgis elas kunagi tiigreid. Aga see on kõik jäänud ainult lugudesse ja müütidesse. Ja tiigrite leviala aina pisenenud kogu aeg. Isegi. Tuleb meelde mingite türgi suveniiride asjade peal, nagu tiigrit olen ma näinud ja tätendan pööraselt uhked selle üle tänini. Ja kohanimedes ja lugudes ja seal on ta säilinud. Aga praegu noh, ütleme see tõeline keskus, kus, kus tiiger elab, kus need kõige rohkem on nüüd India, seal elab siis bengali tiiger, aga tiigril ei ole mitte erinevad liigid, vaid vaid alamliigid. Ja see kõige suurem nendest on ainus, keda mina tegelikult looduses olen vähemalt kuulnud päris looduses sõnužuuri tiiger, see on kasvult kõige suurem. Aga neid alamliike on praegu säilinud viis, viis tükki ja mõned nendest on siis ka seal Indoneesia kandis elamas jällegi summatral tegelikult ja, ja, ja tiiger on, värv on niisugune, et kui teda pildi peal vaatad, siis ta mõjub tohutu niisugune küll on ikka värviküllus ja küll on efektne ja silmatorkav see täpselt džunglisse paned, siis ta on kadunud, teda pole üldse näha, need on täpselt džunglipuude varjud ja need maha kukkunud pruun lehekiht ja see päike, mis sealt vahelt tuleb, see on tegelikult džungli kõige tüüpilisem värv. Loodus on väga kaval. Tiiger on nüüd džunglist välja rebitud ja sellepärast ta näeb nii efektne välja, aga džunglisse ta täielikus harmoonias. Ja tegelikult nende tiigritriipude mustrite järgi kaasmääratakse neid alamliike kindlaks. Ja no see see loom on, ütleme siis niimoodi, et eks paali saarel oli teada, et 20. sajandi alguses oli seal üks tiiger ja isegi ühel päeval leiti, keegi ei olnud seda maha löönud talle lihtsalt surnud nälga, sellepärast et Paalil oli nii suurt elanike hulk ja niivõrd vähe loodust järgi jäänud, et tal ei olnud lihtsalt enam paikaks olla, kust süüa saada? Üks tiir vajab meeletult suurt maa-ala, kus jahti pidada, et saaks oma kõhu täis ja elus püsida. Ja läksime jaamale, siis seal oli vähemalt nendest turismi Burbrussöörides oli kirjutatud, et siin vist olevat nähtud 10 aastat tagasi ühte tiigrit. Nii suur asi ja haava alamliik siis, aga tegelikult ta tõenäoliselt on see ka välja surnud. Ja kiirtega on ikka ikka selles mõttes niisugune väga karm lugu, et ma, ma alles hiljaaegu lugesin nagu uurimust India tiigrite kohta, seal on see nende põhiala, et seal on mingid loendusandmed olemas, aga nüüd hakati üle loendama ja vaatama pisteliselt, siin ja seal, et kui palju neid päriselt on, selgus, et, et need oli 10 korda vähem kui, kui ametlikult. Nii et see võib täitsa vabalt olla, et neil ongi juba see on ainult aja küsimus, kuidas nende arv väheneb. Ja ikka seesama põhjus, mis me varem siin rääkisime, esiteks, et salaküttimine, sellepärast et saada nii-öelda väega tiigriväge endale juurde, et seda ravimina kasutada ja, ja teine on see, et lihtsalt põhiline, et elupaikade arv on kiiresti kahanenud. Nii et selle tiigriga on su matral küll niisugune lugu, et sisuliselt ainult väga kitsalt spetsialiseerunud eriala inimesed on leidnud üksikuid tõendeid, et ta seal ikka seal kuskil on ja ma näiteks lugesin sealt niisugust kirjeldust, tehakse tohutu keerulised süsteemid. Kõigepealt määratakse tiiger siin mõnikord käib, siis pannakse sinna teerajale kõrvale mingi fotoaparaat ja selle ühendatakse kuidagi niimoodi mingid traatidega niimoodi, et, et kui see tiiger sealt tuleb, et siis aparaat nagu teeb pilti sellest tiigrist ja noh, niimoodi siis on näha, et ta tõesti on seal olemas, aga inimsilm summatral praktiliselt pea lootusetu näos näha tiigrist, aga, aga noh, et ta kuskil seal seal veel on seal viimases paigas. Et selles mõttes on see Indoneesia kogu see elurikkus nagu siukene kaduv asi ja sellest on kahju. Ja teistpidi on jälle see Indoneesia ikkagi kontrastide maa ja Ma ei tea, kas panite tähele meie oma uudistest mõne nädala eest käis läbi isegi päevalehtedes pöörati tähelepanu loodusele ja oli siis selline teade, et Indoneesias leid, võti, kadunud maailm, niisugused suured pealkirjad käisid eedeni, aed. Ühesõnaga, uurijad avastasid paiga, mis oli tulvil tundmatuid liike. Ja seal kõlas täiesti uskumatult. Algul ma mõtlesin ka, et seal on niisama lihtsalt mingisugune sensatsiooni otsimine aga praegu on ikka soliidsed ajakirjad näiteks National Geographic avaldanud juba üsna pika loo sellest leiust. Ja see oli niimoodi, et kuskil detsembrikuus olid uurijad. See oli siis seal paapua Uus-Guineas, kus on hirmus raskesti ligipääsetavad maastikud ja 12 uurijat helikopteriga läksid kuskile mäenõlvale ja jäid siis sinna nagu loodust uurima kuuks ajaks. Ja see oli täiesti niukene. Fantastiline, mis nad sealt leidsid. Et sealt selgus, kas ka selline asi, et lähim küla, mis oli küll hirmus kaugele, kus oli hästi vähe elanikke. Et ka need ei teadnud sellest paigast midagi, nad ei olnud iial seal käinud, löönud pisinudki kübet, mingisugusest inimtegevusest ühtegi rada ei olnud ja ta oli lihtsalt väga liigendatud, niisugune metsaala. Ja sealt leiti näiteks ütleme puuliike midagi neli tükki, uusi siis konnaliike leiti 20 uut konnaliiki enneolematut, keda enne ei teatud üldse maakeral olevat siis kolm linnuliiki täiesti uut, kusjuures üks nendest oli üks paradiisilinnuliik, et tulid nende laagrisse ja hakkasid oma pulmatantsu tegema otse nende laagri keskel. See näite selle, seda, et nad ei olnud kunagi inimesi näinud ja ei olnud isegi mingit hirmu ega, ega niisugust ettevaatustunnet ei olnud inimese suhtes. Ja kõigele krooniks leiti sealt luus, imetajaliik, tema nimi on kuldpuukänguru. Ja see on siis üks nendest kukruga loomadest kelle liike siiamaani teatud ja tema värvus selline säravkuldne vahelduvalt nihukese valge mustriga. See tema pilt käis ka muide meie ajalehtedest läbinud, näeb tõesti välja nagu loom, kes on pärit kuskilt muult planeedilt. Midagi tuleb ette, aga vot ma ei mäleta nüüd praegu seda, et mis seal oli, nagu siis öeldud, põhjenduseks, et kuidas selline asi võimalik on või kuidas ta säilida sai või kuidas ta meie päevini võib eksisteerida, niisugune niisugune lapikene paradiisiaeda. Ja see on Uus-Guinea Uus-Guinea, on on lihtsalt sellepärast, et ta on tohutult järsud mäed, tohutu tutt, läbipääsmatud orud ja ei ühtegi teed, hõre asutud, kali kaitstud on nii kaitstud, et inimene ei ole iialgi suutnud oma jalga sinna tõsta lapikesi veel olla, võib-olla just nimelt vot see ongi see Indoneesia nagu see teine teine pool. Et sa võid mõelda, et seal on tõesti kuskil kadunud maailm ja, ja kuskil on eedeni aed ja see käib nüüd nagu mõnes mõttes võidujooks, eks ole, et, et noh, et, et kas jõuavad need uurijad need enne avastada, nad täielikult kaitse alla saada või, või tuleb see noh, see suur teerull nimega tsivilisatsioon nii või teisiti turism, turism, metsalangetajad, kes iganes, et inimene nagu rohutirtsud, eks ole, levivad igale poole, aga, aga et, et selliseid paiku noh, ma arvan, et peaaegu võiks öelda troopikas vast ei olegi mujal kusagil nende 13000 Indoneesia saare rägastikus Jumal tegi suure vea, kui ta inimese lõi. Nojah, ega me ei tea ju lõpuks minnaksegi hea võib-olla, et vaata loomulikult, aga lihtsalt ma mõtlen seda inimkonna niisugust kasvatamatumat osa. Mõistagi ei käi see kõigi. Mul omal on küll niisugune tunne, et, et ega inimkond tõesti ei tea, milleks teda tarvis on. Aga ta lihtsalt areneb. Ma olen niimoodi mõelnud, et see on omakorda osa loodusest, et tegelikult see loodus on ikka nii suur, et inimene ennast kirudes ta ikkagi ei tea, lõpeks, kui me võtame hästi sellise noh rahulikku stoilise filosoofiat, et milleks, milleks inimene see liik siis lõpuks hea või halb looduse jaoks on, aga kahtlemata on ta nii või teisiti osa loodusest, olgu ta siis hea või halb looduse laps. Ja nüüd kuulame siis vähemalt seda puutumatu Indoneesia vihmametsalinnu koorisi poja lootuses, et tõesti on paiku, mida on veel võimalik inimese eest säilitada. Ja nende inimeste jaoks, kes seda tõeliselt hinnata oskavad. Selline oli siis tänane saade Indoneesia karvastest sulelistest, millest reeglina järgmises, saates Indoneesia rahvaste pärimuskultuurist stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
